Lapsed ja noored

Eesti ratifitseeris ÜRO lapse õiguste konventsiooni 26. septembril 1991. aastal. Konventsiooni artikli 4 järgi võtavad osalisriigid kasutusele kõik seadusandlikud, administratiivsed ja muud abinõud, et tagada selles konventsioonis tunnustatud õiguste täitmine. 

Eestis täidab sõltumatu lasteombudsmani ülesandeid õiguskantsler, kes peab seisma selle eest, et kõik asutused, institutsioonid ja inimesed, kes teevad lastesse puutuvaid otsuseid, austaksid laste õigusi ning lähtuksid nende parimatest huvidest. 

Lapsed ja sport

Lapsevanemad on hakanud laste spordiohutusele järjest rohkem tähelepanu pöörama ning oskavad selle kohta esitada spordiklubidele, treeneritele ja võistluste korraldajatele üha kõrgemaid nõudmisi. Sel ülevaateperioodil küsiti õiguskantslerilt mitmes avalduses selgitusi laste spordiklubide üleminekutasude ning laste spordivõistluste turvalisuse kohta.

Spordiklubi vahetamise üleminekutasud 

Õiguskantsler algatas lapsevanemate pöördumiste põhjal arutelu, kas lapse spordiklubi vahetamisel on õigustatud küsida üleminekutasu. Arutelus osalesid mitu spordialaliitu, Kultuuriministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Noorsootöö Keskus, Eesti Olümpiakomitee ning Tallinna Spordi- ja Noorsooamet.

Õiguskantsler leidis, et üleminekutasude rakendamisel tuleb lähtuda lapse parimatest huvidest. Selleks soovitas ta spordialaliitudel ja klubidel

  • selgitada last ja noort mõjutavate otsuste ja tegevuse puhul välja lapse huvid ning pidada just neid otsuste tegemisel kõige tähtsamaks;
  • tagada lapsele ja noorele võimalus treenida ja võistelda ka klubidevahelise üleminekuvaidluse ajal;
  • mitte kasutada lepingust tulenevate vaidluste lahendamisel lapse õigusi lepingu tagatise või mõjutusvahendina;
  • selgitada lapsevanematele spordiklubi ja vanema vahelise lepingu sõlmimisel sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi, sealhulgas üleminekutasu põhimõtteid;
  • nõustada lapsevanemaid lapse ja noore vajadustele ning võimetele vastava spordiharrastuse kujundamisel;
  • töötada spordialaliidus välja lapse huvide kaitse parimad tavad ning neid vajadusel ajakohastada.

Ka vanemad peavad lapse spordiharrastust suunates ja treeninguid valides seadma esikohale lapse huvid ning jätma kõrvale oma isiklikud ambitsioonid. Sama põhimõte kehtib lapse ja noore nimel lepingu (sealhulgas profilepingu) sõlmimisel. Lapsevanem peab lapsele arusaadaval viisil selgitama lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.

Õiguskantsleri Kantselei algatatud kohtumistel kaaluti veel võimalust kehtestada üldise hea tava kohaselt vanuse alampiir, millest nooremate laste puhul üleminekutasu ei rakendata. Alaliitude hinnangul ei saa aga ühtset vanusepiiri kehtestada, sest iga spordiala on eripärane. Et professionaalseks sportlaseks saada, tuleb näiteks iluvõimlemise ja võistlustantsuga alustada juba nelja-aastaselt. Niisiis on kümneaastane laps nende aladega tegelenud juba kuus-seitse aastat.

Õiguskantsler kutsus alaliite kriitiliselt hindama oma määrustikes kehtestatud vanusepiire, et üleminekutasude süsteemis arvestataks ka laste treeningutesse panustatud aega. Lapsele peab jääma õigus vahetada spordiala, -klubi ja treenerit ilma liigsete vormiliste takistusteta.

Spordivõistluste turvalisus

Õiguskantslerilt küsiti mitmes kirjas alaealiste spordivõistluste turvalisuse ja võistluste korraldajate vastutuse kohta. 

Õiguskantsler selgitas vastuses lapsevanemale, et laste spordivõistluste ohutust aitavad tagada eeskätt spordiürituste korraldamise nõuete järgimine, asjakohase esmaabi olemasolu ning treenerite ja juhendajate oskused. Avaliku spordiürituse korraldamiseks on vaja kohaliku omavalitsuse luba ning loa andmist reguleerivad kohalike omavalitsuste määrused. Omavalitsus saab vajadusel nõuda infot, kuidas tagatakse võistlustel esmaabi andmine ja kuidas on korraldatud õnnetustest teatamine. Kui võistlus pole avalik, siis ei pea omavalitsuselt avaliku ürituse luba taotlema, kuid see ei tähenda, et võistluse korraldaja millegi eest ei vastuta. Spordialaliidud lähtuvad võistluste korraldamisel oma võistlusmäärustikest/reeglitest, aga kui liit on ka vastava spordiala rahvusvahelise liidu liige, siis laienevad võistluste korraldamisele selle spordiala rahvusvahelised võistlusreeglid. 

Laste spordiohutust aitab parandada asjakohase teabe kättesaadavus, lapsevanemate ja treenerite informeeritus ja spordialaliitude asjatundlikkus. Tähtis roll on lapsevanematel, kes võiksid küsida infot oma lapse treeneri kutseoskuste, samuti võistluste ohutuse ja esmaabi kohta. Peale selle peaks spordiohutuse tagama heade tavade rakendamine. Näiteks on Haridus- ja Teadusministeeriumi algatusel välja töötatud alaealiste huvide kaitse spordis ja üleminekute hea tava, millele tuginedes on laste sporditegevuse korraldajatele ja lapsevanematele koostatud juhend laste ja noorte tõhusama kaitse kohta.

Treenerite pädevus

Üks lapsevanem väljendas õiguskantslerile saadetud pöördumises muret laste treenerite ametioskuste ja pädevuse pärast. Õiguskantsler selgitas vastuses avaldajale, et kõigi lastega tegelevate isikute usaldusväärsus ja asjatundlikkus on tähtis, ent Põhiseaduse järgi ei pea kõik lastega tegelevad spetsialistid olema ühesuguse haridustaseme ja ettevalmistusega. Treeneritelt nõuab seadus treeneri kvalifikatsiooni, kuid seadustes pole ette antud, millise tasemega kutse treeneritel peab olema ja milliseid oskusi neilt kutse saamiseks nõutakse. Seda otsustab kutsenõukogu treenerite kutsestandardeid kehtestades. 

Kui spordiala asjatundjad või avalikkus ei pea seniseid nõudeid piisavaks, saab teha kas ise või esindusorganisatsioonide kaudu kutsenõukogule ettepaneku nõudeid täiendada. Õiguskantsler rõhutas ka vajadust lapsevanemaid rohkem informeerida, et nad tunneksid huvi oma lapse treeneri kutseoskuste vastu.

Sporditegevuse toetused

Tallinna Spordiselts Kalev küsis õiguskantslerilt selgitust sporditegevuse toetuste kohta. Selts ei pea õigeks, et Tallinna spordiklubides käivaid lapsi ja nende vanemaid koheldakse ebavõrdselt, sõltuvalt sellest, kas nad on Tallinna või mõne muu kohaliku omavalitsuse elanikud. Kui lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus ei maksa lapse sporditegevuse toetust või maksab seda vähem kui Tallinn, siis on spordiklubid sunnitud küsima neis omavalitsustes elavatelt peredelt suuremat õppemaksu kui Tallinnas elavatelt peredelt. 

Õiguskantsler vastas spordiseltsile, et omavalitsuse otsus maksta toetust üksnes oma elanike eest ning oma eelarveliste võimaluste kohaselt on põhiseaduspärane. Ta lisas, et kohaliku omavalitsuse kohustused ei ulatu tema territooriumist kaugemale. Omavalitsusüksus ei pea kasutama oma raha teiste omavalitsuste lastele ja noortele toetuste maksmiseks. 

Samal põhimõttel toimub üldjuhul ka muude toetuste maksmine ja teenuste osutamine kohaliku omavalitsuse eelarvest, näiteks sotsiaaltoetuste ja -teenuste valdkonnas. Kuna seaduse järgi maksavad kohalikud omavalitsused sporditoetusi oma eelarvest, ei pea need toetused olema igas linnas ja vallas ühesuurused, vaid sõltuvad iga kohaliku omavalitsuse võimalustest ja eelistustest.

Lapsed ja tervis

Tervishoiutöötaja lasteaias

Õiguskantslerilt küsiti, kas lasteaed peab tööle võtma tervishoiutöötaja. Õiguskantsler selgitas lapsevanemale, et koolieelse lasteasutuse seadus näeb küll ette tervishoiutöötaja ametikoha lasteaias ning sätestab tema ülesanded, kuid seaduse alusel antud ministrite määruste järgi ei ole tervishoiutöötaja olemasolu lasteaias kohustuslik. 

Sotsiaalministeerium teatas, et tervishoiutöötaja olemasolu lasteaias ei ole vajalik, sest laste arengut ning tervist jälgib perearst. Lasteaia personal tegeleb üldise tervise edendamisega, annab vajaduse korral esmaabi ning informeerib lapsevanemat, kui laps haigestub. 

Õiguskantsler juhtis märgukirjas tervise- ja tööministri ning haridus- ja teadusministri ning Riigikogu komisjonide tähelepanu vajadusele viia koolieelse lasteasutuse seadus ja selle alusel antud määrused omavahel kooskõlla. Samuti peaks seadusega haakuma tervishoiusüsteem. Lapsevanemad peavad üheselt aru saama, kes vastutab lapse tervise jälgimise eest lasteaias.

Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele

Endiselt on aktuaalsed õppekoormust ning koolis kontrolltööde korraldamist puudutavad küsimused. Nagu eelnevatel aastatel, küsiti ka sel ülevaateperioodil õiguskantslerilt korduvalt sotsiaalministri 27. märtsi 2001 määruse nr 36 „Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele“ rakendamise kohta. Et olukorrast ülevaadet saada, palus õiguskantsler koolidel kirjeldada, kuidas kontrolltöid kavandatakse ja milliseid probleeme määruse rakendamine koolidele kaasa toob. 

Selgus, et koolid ei olnud eksinud määruses defineeritud kontrolltöö korraldamise nõuete vastu. Kontrolltöö on määruse järgi õppeveerandi või kursuse õpitulemuste omandamist kontrolliv kirjalik töö. Tegelikult korraldatakse nii suure mahuga töid harva.

Paraku ei saa eelnevast järeldada, et õpilaste tervise kaitseks seatud normid on veatud ja koolide tegevus laitmatu. Määruses sätestatud kontrolltöö mõiste ei hõlma suuremat osa koolides kasutatavatest teadmiste kontrollimise vormidest. Juhul kui suur hulk väiksemamahulisi kontrolltöid ning muid iseseisvat ettevalmistamist vajavaid töid satub ühele päevale, võib mõnele õpilasele koormus üle jõu käia.

Kuna Sotsiaalministeerium kavatseb uue rahvatervise seaduse tervikteksti ettevalmistamise käigus vaadata üle ka määruse, saatis õiguskantsler tervise- ja tööministrile märgukirja, milles tõi ära kokkuvõtte õiguskantsleri menetluses selgunud koolide seisukohtadest kontrolltööde planeerimisel.

Tervishoiu- ja tööminister kutsus kokku töörühma, et arutada, kuidas ajakohastada määruses sätestatud tervisekaitsenõudeid. Töörühmas osalesid ka õiguskantsleri esindajad. Töörühma töö tulemusena esitatakse ministrile määruse muudatuste ettepanek. 

Lapsehoiuteenuse osutaja tegevuse hindamine

Õiguskantsler kontrollis ühe lapsehoiuteenuse osutaja avalduse alusel Terviseameti tegevuse seaduslikkust. Õiguskantsler tuvastas, et Terviseamet rikkus haldusmenetluse seaduse nõudeid, sest ei jaganud lapsehoiuteenuse osutajale järelevalvemenetluses selgitusi, ei edastanud avaldajalt saadud infot maavalitsusele ning viivitas põhjendamatult menetluse läbiviimisega.

Terviseamet ei suutnud rohkem kui nelja kuu jooksul anda hinnangut sellele, kas avaldaja lastekeskus vastab tervisekaitsenõuetele, kusjuures tegu oli Terviseameti standardtoiminguga. Samuti rikkus Terviseamet võrdse kohtlemise põhimõtet, sest kontrollis avaldaja lastehoiu põrandapinna temperatuuri teisiti kui kõigi teiste selle teenuse osutajate põrandapinna temperatuuri. 

Õiguskantsler soovitas Terviseametil korraldada avaldaja suhtes käimasolev menetlus edasiste viivitusteta ja nõnda, et avaldajat koheldaks võrdselt kõigi teiste lapsehoiuteenuse osutajatega.

Haridus

Õiguskantsler saab järjepidevalt avaldusi haridusliku erivajadusega laste vanematelt, kelle lapsed seisavad koolis silmitsi erinevate probleemidega. Küsimus on kaasava hariduse põhimõtte rakendamises. Kord pole koolis piisavalt palju kvalifitseeritud spetsialiste, teinekord tuleb erivajadusega lapsel kogeda kooli tõrjuvat suhtumist ja vanemate survestamist, et laps läheks teise kooli või saaks ta suunata koduõppele. 

Elukohajärgse kooli määramine hariduslike erivajadustega lastele

Ülevaateaastal hindas õiguskantsler Kuressaare Linnavalitsuse 9. veebruari 2016 määruse nr 2 „Elukohajärgse kooli määramise tingimused ja kord“ § 3 lõike 2 põhiseaduspärasust. Selle sätte järgi on sealsete hariduslike erivajadusega õpilaste elukohajärgne kool Saaremaa Ühisgümnaasium, kuhu suunatakse õpilasi nõustamiskomisjoni soovitusel. 

Kuna õiguskantsler mõistis linna motiive kõnealuse korra kehtestamisel, pöördus ta esmalt Riigikogu kultuurikomisjoni ning haridus- ja teadusministri poole ja palus kaaluda, kas oleks vaja muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, et põhjendatud vajaduse korral võiks kõrvale kalduda elukohajärgse kooli määramise reeglitest. Riigikogu kultuurikomisjon ei toetanud ettepanekut korda muuta. 

Õiguskantsleri hinnangul ei võimalda seadus Kuressaare määruse § 3 lõikes 2 sätestatud viisil elukohajärgset kooli määrata. Kuna see määruse säte on vastuolus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 10 lõikega 1 ning seetõttu Põhiseaduse § 3 lõikes 1 ja § 154 lõikes 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega, tegi õiguskantsler Kuressaarele ettepaneku lõpetada põhiseadusvastane olukord ja määruse § 3 lõige 2 ära muuta või kehtetuks tunnistada. 

Kuna Kuressaare ei arvestanud õiguskantsleri ettepanekut, pöördus õiguskantsler taotlusega Riigikohtusse. Riigikohus ei rahuldanud õiguskantsleri taotlust, leides, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 49 lõike 3 esimese lause järgi tuleb iga haridusliku erivajadusega õpilase puhul eraldi otsustada, kas tema õpet on võimalik korraldada elukohajärgses koolis või mitte. Sellise otsuse saab teha pärast seda, kui õpilasele on määratud elukohajärgne kool ja nõustamiskomisjon on tema õppe korraldamise kohta soovituse andnud. Kohtu arvates ei saa sellest aga järeldada, et kohalik omavalitsus ei tohi üldaktiga kindlaks määrata, millistes tema haldusterritooriumil asuvates koolides missuguseid nõustamiskomisjoni soovitatud meetmeid rakendatakse.

Erivajadusega õpilaste koduõpe 

Õiguskantsleri poole pöördus ülevaateaastal mitu lapsevanemat, kes polnud rahul sellega, et probleemide tekkimisel koolis survestati neid oma last koduõppele jätma.

Ühe kooli puhul tuvastas õiguskantsler ka konkreetse rikkumise õpilaste koduõppele määramisel. Õiguskantsler juhtis oma soovituses kooli tähelepanu sellele, et koduõpe on täies ulatuses lapsevanema algatusel ning äranägemisel toimiv õppekorralduse mudel, kus vanemal lasub põhivastutus nii õppe korraldamise (sealhulgas väljaspool kooli toimuva õppe rahastamise) kui ka õpitulemuste eest. Kool ei tohi vanemale või mõnele teisele õpilase seaduslikule esindajale koduõppe taotlemiseks survet avaldada. 

Koduõpet ei tohi kasutada käitumisraskustega õpilase koolist väljatõrjumiseks. Käitumisprobleemidega õpilasele on võimalik rakendada erinevaid tugi- ja mõjutusmeetmeid, mida sätestab põhikooli ja -gümnaasiumiseaduse § 58. Nii näiteks on õpilasele võimalik määrata tugiisik või rakendada individuaalset õppekava. Kui kooli hinnangul ei piisa õpilase probleemide lahendamiseks seadusega ette nähtud tugi- ja mõjutusmeetmetest, siis võib pöörduda maakondlikku nõustamiskomisjoni, lastekaitsetöötaja poole või Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse üksusesse, kes nõustab kohalikke omavalitsusi keerulisemate juhtumite lahendamisel. 

Koduõppe rakendamisel peab alati lähtuma iga lapse parimatest huvidest. Lastekaitse seaduse § 21 lõike 1 järgi tuleb iga last puudutava otsuse tegemisel selgitada välja lapse huvid ning arvestama esmajärjekorras nendega. 

Usulised tegevused haridusasutuses

Õiguskantslerilt paluti hinnangut lasteaias korraldatud väidetavalt üht religiooni propageerinud sündmustele, mille ajal jagati lastele usulise sisuga raamatuid. 

Õiguskantsler kordas varem väljendatud seisukohta, et haridusasutus peab olema kiriku- ja usuküsimustes erapooletu. Ka Eesti Vabariigi haridusseaduse § 2 lõike 2 järgi lähtuvad hariduse põhialused üldinimlike ja rahvuslike väärtuste, usu- ja südametunnistuse vabaduse tunnustamisest. 

See ei tähenda, et haridusasutus ei tohiks lastele tutvustada religioone ja nende ajalugu. Oluline on aga vältida konkreetse religiooni propageerimist – tähtis on jagada teadmisi, mitte juurutada veendumusi. Haridusasutuses pole keelatud korraldada usulisi üritusi ja viia läbi usutalitusi, kuid selleks peab olema haridusasutuse omaniku või juhi luba ja lapsevanemate nõusolek. 

Lapse õiguste konventsiooni artikli 14 punkti 1 järgi peab austama lapse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust. Samal ajal tuleb riigil austada vanemate õigust ja kohustust suunata last tema õiguste (sealhulgas usuvabaduse) rakendamisel lapse võimete kohaselt. See ei tähenda, et laps peaks automaatselt kuni täisealiseks saamiseni jagama oma vanemate usulisi seisukohti, kuid lasteaias käiva lapse iga ja arengutaset arvestades teevad selle otsuse enamasti siiski lapse vanemad. 

Nutiseadmete kasutamise piirang õpilaskodudes

Kui varem on õiguskantsler avaldanud seisukoha koolis ja lastelaagris nutitelefonide hoiule võtmise kohta, siis sel ülevaateperioodil paluti kontrollida, kas õpilaskodus elavate laste õigusi on rikutud, kui palutakse neil mobiiltelefonid ja arvutid ööseks hoiule anda. Kool selgitas, et nutiseadmed annavad ööseks kasvataja kätte hoiule need õpilased, kes on neid kasutanud selleks mitte ettenähtud ajal ja mahus või kelle vanemad on palunud seadmed hoiule võtta. 

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi peab õpilaskodu tagama kõigile lastele ja noortele nende vajadustele ja huvidele vastavad õppimis-, elamis- ja kasvatustingimused. Kuna kool ja õpilaskodu töötajad vastutavad õpilaskodus elavate laste turvalisuse ja tervise kaitse eest, kehtestatakse õpilaskodu elukorraldus ja muud reeglid õpilaskodu kodukorras. Töötajad peavad jälgima, et kõik lapsed saaksid piisavalt puhata kodukorras sätestatud öörahu ajal. Kui mõned õpilased kasutavad puhkeajal nutiseadmeid, siis võib pidada õigustatuks nõudmist anda nutiseadmed ööseks hoiule. 

Õiguskantsler leidis, et kui nutiseadmed võetakse õpilaskodus hoiule öörahu ajal selleks, et anda lastele piisavalt aega puhata ning kui sellest teavitatakse vanemaid, erandjuhtudel võimaldatakse lastel oma vanematele helistada ka öörahu ajal ning nutiseadmeid hoiustatakse turvaliselt, siis ei ole tegemist õpilaste õiguste rikkumisega. 

Kohalike omavalitsuste vaheline tegevustoetuse maksmine

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium arutab ülevaateaastal põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 83 lõikes 1 sätestatud kohalike omavalitsuste vahelise kooli tegevustoetuse maksmise põhiseaduspärasust. 

Õiguskantsler leidis Riigikohtule saadetud arvamuses, et seaduse § 83 lõikes 1 sätestatud valla või linna kohustus osaleda teise kohaliku omavalitsuse munitsipaalkooli tegevuskulude katmises, kui selles vallas või linnas elav õpilane õpib teise kohaliku omavalitsuse peetavas koolis, on kohalikule omavalitsusele pandud riiklik kohustus. 

Põhiseaduse § 154 lõike 2 järgi tuleb seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud katta riigieelarvest. Riik pole neid kulusid riigieelarvest katnud ning seetõttu tuleb sama seaduse § 83 lõikes 1 märgitud ülesande täitmiseks kohalikele omavalitsustele raha eraldamist käsitleva õigusliku korra puudumine tunnistada põhiseadusvastaseks. 

Riigikohtu lahendid leiab kohtu kodulehelt

Õppekeel lasteaias 

Murelik lapsevanem uuris õiguskantslerilt, kas eesti õppekeelega lasteaed saab keelata tema lapsel lasteaias vabategevuse ajal oma emakeeles rääkimist. 

Õiguskantsler selgitas, et nii nagu õigusaktid ei anna eesti õppekeelega koolile õigust keelata õpilastel suhelda väljaspool õppetegevust omavahel emakeeles (mis ei ole eesti keel), ei ole seda õigust ka lasteaial. Vaatamata sellele, kust jookseb piir õppe- ja kasvatustöö ning vaba aja tegevuse vahel, peavad lasteaia töötajad austama lapse kultuuritausta ning tema rahvuslikku kuuluvust igal ajal. Lapsel ei tohiks lasteaias tekkida tunnet, et tema identiteeti ja emakeelt halvustatakse või surutakse maha.

Põhiseaduse § 49 järgi on igaühel õigus säilitada oma rahvuskuuluvus ja emakeel. Ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 8 kohustab osalisriike austama lapse õigust hoida oma identiteeti, sealhulgas kodakondsust ja peresuhteid. 

Samas leidis õiguskantsler, et kui eestikeelse rühma lapsi innustatakse mänguliselt ja positiivselt ning lapse emakeelt ning identiteeti austades kõnelema rohkem eesti keeles, ei saa seda pidada kirjeldatud põhimõtete rikkumiseks. Peatähelepanu peakski pöörama sellele, kuidas suunata ja innustada eestikeelse rühma muukeelseid lapsi rääkima eesti keeles, nõnda et austataks lapse kultuurilist identiteeti ja emakeelt.

Sisserändajatest saatjata alaealiste vastuvõtmine

Seoses viimastel aastatel Euroopat tabanud rändekriisiga analüüsis õiguskantsler, kuidas on Eestis korraldatud saatjata alaealiste vastuvõtmine. Probleem ei olnud 2017. aastal Eestis akuutne, sest vanemateta või vastutava täiskasvanuta alaealisi põgenikke Eestisse teadaolevalt ei tulnud. Küll aga vajavad Eesti vastutavad ametkonnad tegevusjuhiseid seesuguste olukordade õiguspäraseks lahendamiseks. 

Mitmes küsimuses on viimastel aastatel toimunud oluline edasiminek ning valmisolek nende lastega tegeleda on oluliselt paranenud. Õiguskantsler saatis oma järeldused ja soovitused valdkonna eest vastutavatele ministeeriumidele, ametitele, omavalitsusüksustele ja SOS Lasteküla Eesti Ühingule.

Kõige rohkem on probleeme olnud saatjata alaealiste esindamisega. Seni on eestkostja ülesandeid täitnud kohalikud omavalitsused, mis vahetuvad vastavalt sellele, millises omavalitsuses laps viibib. Omavalitsuste esindajad on viibinud esmaste ülekuulamiste ja intervjuude juures, kuid nende edasised kontaktid noortega on olnud harvad. Mõnikord noored ei teadnudki, kes on nende seaduslik esindaja.

Õiguskantsler tõi esile, et kohalikud omavalitsused peaksid täitma eestkostja ülesandeid sõltumatult ja tõhusalt. See puudutab muu hulgas alaealistega suhtlemist, nende esindamist menetlustoimingutes, lapse parimate huvide põhimõtte järgimist ja õigusabi taotlemist. Siseministeeriumil ja Sotsiaalministeeriumil oleks mõistlik saatjata alaealiste eestkostja ülesandeid täitvaid kohalikke omavalitsusi teavitada, milline on saatjata alaealiste õiguslik staatus ning nende eestkostega seonduvad erisused võrreldes kohalike lastega. 

Ebaseaduslikult riiki saabunud isikutel puuduvad sageli dokumendid, mistõttu võib olla vaja neile korraldada vanuse tuvastamise ekspertiis. Kui on kahtlus, et isik võib olla alaealine, siis tuleb eeldada alaealisust. 

Õiguskantsler pidas vajalikuks, et ekspertiisi tegemiseks küsitaks alaealise nõusolekut ning see dokumenteeritaks. Alaealisele tuleb selgitada arusaadavas keeles ekspertiisi eesmärki ning anda ülevaade, mida selleks tehakse. Nõusoleku küsimise ja ekspertiisi juurde tuleb kutsuda seaduslik esindaja. Ekspertiisi tegemise ajal peab hoiduma nooruki kinnipidamisest. 

Politsei- ja Piirivalveamet peaks järgima alaealise riigis viibimise õigusliku staatusega seotud menetlustes üldisi haldusmenetluse põhimõtteid. Selle eesmärk on välja selgitada kõik olulised asjaolud ning kaasata menetlusosalised. Saatjata alaealisi küsitledes selgus, et valdav osa neist ei teadnud oma olukorda ega õiguslikke võimalusi. 

Õiguskantsler tõi esile, et Politsei- ja Piirivalveamet peaks saatjata alaealist ja tema eestkostjat igati informeerima alaealise staatuse ja õiguslike võimaluste kohta. Ebaseaduslikult riiki tulnud saatjata alaealiste õigusliku staatuse määratlemiseks tuleb selgitada välja kõik tema riiki saabumisega seotud olulised asjaolud. Lahkumisettekirjutust ei tohi teha, ilma et lapse huve igakülgselt kaalutaks. 

Täpsustamist vajab, kuidas jaotuvad saatjata alaealise esindamise ja hoolekande ülesanded Sotsiaalkindlustusameti ja kohalike omavalitsuste vahel. Sotsiaalhoolekande seaduse ja lastekaitseseaduse järgi tuleb Sotsiaalkindlustusametil selgitada välja saatjata alaealiste abivajadus ning korraldada sellest lähtudes hoolekanne ja teabevahetus.

Koolikohustuslikus eas lapsed peaksid kohe saama võimaluse õppima asuda. Samuti tuleks neile hakata kohe õpetama eesti keelt, mis soodustab nende lõimumist ning hariduse omandamist.

Lapsed ja politsei

Viimastel aastatel on õiguskantsler saanud palju pöördumisi, milles vanemad ja noored ise küsivad laste õiguste ja kohustuste kohta politseiga suhtlemisel. Seetõttu otsustas õiguskantsler analüüsida neid suhteid reguleerivaid norme ning koostada juhendid lastele ja noortele ning lastevanematele

Analüüsi tulemusena leidis õiguskantsler, et selgemalt tuleks reguleerida lastevanemate teavitamine ja kaasamine selleks puhuks, kui nende lapse suhtes on algatatud menetlus. Praegu ei ole üheselt selge, milline roll on lapsevanemal erinevates menetlustes ning millal ta menetlusse kaasatakse. See sõltub konkreetse menetleja otsusest ja sarnastel juhtudel ei käituta alati ühtmoodi. 

Teiseks vajaks ümberhindamist alaealiste kinnipidamist puudutav kord. Arvestades kinnipidamisega kaasnevate riskidega alaealise vaimsele tervisele, peaks alaealiste kinnipidamine olema erandjuhtum ning selle kestus võimalikult lühike. Kohtu loata ei tohiks alaealist kinni pidada rohkem kui 24 tundi. 

Kolmandaks tuleks senisest enam tähelepanu pöörata alaealistele, kelle vanemate suhtes viiakse läbi menetlustoiminguid. Menetlejad peavad arvestama oma tegevuse tagajärgedega lapsele ning alati tagama lapse turvalisuse. Lapse huvidega tuleb arvestada ka vanemaid puudutavas menetluses ning toiminguid läbi viia nõnda, et need võimalikult vähe kahjustaksid lapse ja vanema suhteid ning ei traumeeriks last. Need küsimused on aktuaalsed näiteks vanema kinnipidamisel või kodu läbiotsimisel. 

Õiguskantsler edastas oma tähelepanekud Justiitsministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Riigiprokuratuurile ja Politsei- ja Piirivalveametile ning väljendas oma ametkonna valmisolekut aidata neid küsimusi lahendada. 

Analüüsi järel koostatud juhendid annavad ülevaate, millised on laste ja lastevanemate õigused ja kohustused esmastel kokkupuudetel politseiga.

Juhendi kohaselt on lapsel õigus saada menetluse kohta teavet talle arusaadaval viisil; ta peab tegema politseiga koostööd ja rääkima tõtt. Samuti selgitab juhend lapse õigusi ja kohustusi joobe kontrollimisel ning õigust saada abi juristilt ja lastega töötavalt spetsialistilt.

Juhendit aitasid koostada Justiitsministeeriumi ja Politsei- ja Piirivalveameti ametnikud, Lastekaitse Liidu esindajad ning õiguskantsleri juurde loodud lasteombudsmani nõuandva kogu liikmed.

Alaealiste töö

Ülevaateperioodil muudeti töölepingu seadust, mis peaks avardama alaealiste töötamise võimalusi ning muutma nende palkamise ettevõtjatele lihtsamaks. 

Alaealiste töötamise korra paindlikumaks muutmine on tervitatav. Nii võib senisest rohkem noori teenida endale taskuraha, saada väärtusliku töökogemuse ja olla hiljem tööturul konkurentsivõimelisem. Noorte töötamisest rääkides on siiski oluline meeles pidada, et koolikohustuslike laste peamine töö on õppida ja omandada põhiharidus. Ka gümnasistide põhiülesanne on õppimine. Siin on oluline roll vanematel, kes enne oma lapse töötamiseks nõusoleku andmist peavad veenduma, et töö on noorele jõukohane ja ohutu ega sega õppimist.

Alaealiste töötingimuste muudatusi analüüsis ka õiguskantsler. Töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta avaldatud arvamuses kritiseeris ta kavatsust kaotada alaealiste pikendatud põhipuhkus. Selline muudatus oleks lühendanud sadade aasta läbi töötavate alaealiste puhkeaega. Alaealised vajavad täiskasvanutega võrreldes rohkem puhkust, samuti peab neil olema piisavalt aega end arendada ning sotsiaalseid oskusi omandada. Ka ÜRO lapse õiguste konventsioon rõhutab puhkeaja tähtsust alaealiste arengu seisukohalt. 

Sotsiaalministeerium nõustus õiguskantsleriga ja jättis alaealiste põhipuhkust lühendava muudatuse eelnõust välja.

Valimisea langetamine ja poliitiline agitatsioon koolides

2017. aasta oktoobris toimuvatel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel saavad esimest korda hääletada 16- ja 17-aastased noored. Sedavõrd erakordset valimisõiguse laiendamist on seni rakendanud vaid üksikud Euroopa riigid. Niisugune muudatus aitab alaealisi senisest enam ühiskonnaellu kaasata, ent valimisea langetamisega käivad kaasas ka mõned riskid.

Kooliealised lapsed ja noored veedavad suure osa päevast koolis. Sellel ajal sõltuvad nad paljuski koolitöötajatest, nende tõekspidamistest ja eeskujust. Arvestades, et paljude õppeasutuste juhid ja töötajad on erakondade või valimisliitude liikmed ning kandideerivad valimistel, on oluline jälgida, et kõik koolitöötajad järgiksid koolis neutraalsuse põhimõtet. 

Koolitöötajad ei tohi noortele oma poliitilisi tõekspidamisi peale suruda, mis aga ei tähenda, et koolis ei ole üldse kohta poliitikale. Koolis peaks olema võimalik saada tasakaalustatud pilt maailmavaadetest ja poliitilistest seisukohtadest. 

On tervitatav, kui enne valimisi tutvustatakse koolis õpilastele valimistega seonduvat, korraldatakse arutelusid, infopäevi ja väitlusi. Oluline on, et ei eelistataks ühtki maailmavaadet, erakonda ega kandidaati, vaid tutvustataks erinevaid lähenemisi. Kooli korraldatavaid üritusi peab aktiivselt juhtima ning need peavad olema avatud erinevatele erakondadele, valimisliitudele, üksikkandidaatidele. Vähem tähtis pole ka see, et niisuguste arutelude tähelepanu keskenduks sisulistele küsimustele, platvormidele ja maailmavaadete erinevustele. Kool vastutab enda korraldatud ürituste eest, järelikult saab koolis piirata ka poliitilist agitatsiooni, meenete jagamist, uute liikmete värbamist ja muud sellist tegevust. 

Selleks et need põhimõtted sõnastada ja anda haridusasutuste juhatajatele näpunäiteid valimistegevuse korraldamiseks ja neutraalsuse tagamiseks, aitas õiguskantsler Haridus- ja Teadusministeeriumil koostada juhendi. Olukorras, kus puudub seadusandlus või on tekkinud üldiselt aktsepteeritav tava, aitavad sellised juhised koolijuhtidel julgemalt korraldada valimistega seotud küsimusi. Samuti saavad seda juhendit kasutada õpilased, koolitöötajad ja lastevanemad, kui neil peaks tekkima kahtlus, et koolis ei järgita poliitilise neutraalsuse põhimõtet.

Noorte valimisvalvurite projekti algatas õiguskantsler koos Eesti Noorteühenduste Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Mittetulundusühingute- ja Sihtasutuste Liiduga. Eesmärk on noori poliitiliselt harida, pakkuda neile osalemiskogemust ning aidata kaasa neutraalsuse tagamisele koolides. Projekti algatajad tutvustasid mitmesajale noorele valimiste korraldamist ja jagasid selgitusi valimisagitatsiooni kohta. 

Valimiseelsetel nädalatel jälgivad koolituse läbinud noored valimisvalvurid, et koolides ei rikutaks neutraalsuse põhimõtet ning annavad vajadusel rikkumistest märku kohalikele omavalitsustele, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Vabariigi Valimiskomisjonile ja õiguskantslerile. Samuti saavad noored osaleda valimiste korraldamisel vaatlejatena ja jaoskonna komisjonide liikmetena. Siinjuures tuleb tunnustada omavalitsusi, kes on valmis arvama alaealised jaoskonnakomisjonide koosseisu. See aitab suurendada noorte usaldust riigivõimu vastu ja loodetavasti tõstab nende huvi ühiskonnas toimuva vastu.

Vanematevahelised vaidlused, hooldusõigus ja suhtlusõigus

Nagu varasematel aastatel küsisid lapsevanemad ka sel ülevaateperioodil õiguskantslerilt sageli hooldus- ja suhtlusõiguse ning elatise maksmise kohta. Õiguskantsler ei saa eraõiguslikesse vaidlustesse sekkuda ning õiguskantsleri nõunikud jagavad sellistes küsimustes lapsevanematele selgitusi. 

Muret teeb vanematevaheliste vaidluste suur hulk ning see, et vanemad ei suuda lapsi puudutavates küsimustes omavahel kokkuleppele jõuda. Lapse hooldusõiguse määramiseks kohtusse pöördumine peaks olema viimane võimalus, juhul kui ühelgi muul moel lahendust ei leita. Õiguskantsler leiab, et lapsevanematele tuleb kättesaadavamaks teha lepitamine ja vahendamine ning neid teavitada selliste teenuste olemasolust. 

Lastega seotud täitemenetlused 

Täitemenetluse seadustik näeb lapse ja vanema suhtluskorra tagamiseks ette võimaluse määrata kokkusaamist takistavale vanemale 192–767 euro suurune sunniraha ja korduval määramisel kuni 1917 euro suurune sunniraha. Kui aga selgub, et ka kümnes või kahekümnes sunnirahahoiatus ei mõju ega taga vanema ja lapse kokkusaamist, ning et sunniraha kogusumma on kokku ligi 30 000 eurot, siis tekib kahtlus, kas selline tegevus on eesmärgipärane ja mõistlik. 

Sunniraha määramisel tuleb kindlaks teha, kas vanem takistas lapse ja teise vanema suhtlemist sunniraha määramise hoiatuses antud tähtaja jooksul, ning ei saa lähtuda üksnes sellest, et lapse ja vanema suhtlemist ei ole kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil toimunud. Suhtluskorra tagamisel lähtutakse iga kord lapsest tulenevatest asjaoludest, tuvastatakse vanema teadlik takistav tegevus(etus) ning kaalutakse, kas sunniraha määramine aitab lapse ja teise vanema kohtumisele kaasa. Seetõttu peab sunniraha täitma oma eesmärki. Sihitu menetlus on keelatud ja õigusvastane, sest sellega sekkutakse ebaproportsionaalselt isikute õigustesse. 

Õiguskantsler leidis, et seaduses jäigalt kindlaks määratud sunniraha suurus ei vasta lapse parimatele huvidele ja tegi ettepaneku anda kohtutäiturile kaalutlusõigus iga konkreetse juhtumi lahendamiseks sobival moel. Samuti ei pruugi probleemi tegelik lahendus peituda mitte sunniraha rakendamises, vaid hoopis vanemate lepitamises.

Õiguskantslerile kurdeti, et seadused soosivad olukorda, kui kooselu lõppedes hakkab lapsega koos elav vanem teist vanemat tõrjuma ning oma vanemaõigusi kuritarvitama. Nii see olla ei tohiks ja see ei ole ka ühegi seaduse mõte. 

Mõlemal vanemal on oma ühise lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused ning nad peavad oma tegevuses lähtuma lapse parimatest huvidest. Lapsele parim lahendus saab sündida vanemate kokkuleppel, mitte aga kohtu- või täitemenetluse teel. Mõistetavalt ei rahulda mõlemaid pooli olukord, kus üks vanem elab koos lapsega ja teine on kohustatud üksnes elatist maksma. Pöördumises kirjeldatud suhtumist „lapsed on minu, mitte meie“ kujundavad siiski oma õigusi kuritarvitavad vanemad ise. 

Õiguskantslerini jõudis juhtum, kus ühe elatise kohtulahendi täitmiseks alustati mitu eraldi täitemenetlust, kui elatis mõisteti välja sama võlgniku mitmele lapsele. See toob ühtlasi kaasa täitemenetluse topelttasud. Küsitav on kohtutäiturite tegevus, kui ühe kohtutäituri täitekulude võlgnevuse sissenõudmiseks alustab teine kohtutäitur uut täitemenetlust (koos uute täitetasudega). Ka niisugune lahendus tekitab lisakulusid. Ebamõistlik tundub ka olukord, kui elatise täitemenetluses nõutakse täitekulude tasumist elatisraha saavalt lapselt kui sissenõudjalt. 

Õiguskantsler on mures, et Eestis on sedavõrd palju elatisvõlgnikke. Suur hulk vanemaid (ligikaudu 8900 võlgnikku) ei maksa oma lapsele (üle 11 000 lapse) elatisraha ning elatisvõlgade kogusumma ulatub 52 miljoni euroni. Seetõttu peab õiguskantsler mõistetavaks Justiitsministeeriumi kava karmistada elatisvõlglaste suhtes rakendatavaid meetmeid. Kuigi eelnõuga kavandatud abinõud mõjutavad elatisvõlgnikke ja ka kolmandaid isikuid tavatult intensiivselt, võib seda praegust probleemi ulatust arvestades mõista. Elatis on mõeldud lapse igapäevaseks toimetulekuks, mistõttu on tõesti oluline, et laps saaks elatisraha kohe. 

Ennetustegevus laste ja noorte õiguste vallas 

Õiguskantsleri ülesanne on ka laste õigusi tutvustada ja tugevdada laste positsiooni ühiskonnas aktiivsete osalejate ja kaasarääkijatena. Ta viib lasteombudsmanina läbi analüüse ja uurimusi lapse õiguste valdkonnas ning annab nende põhjal soovitusi laste olukorra parandamiseks. Lasteombudsman esindab laste huve õigusloomeprotsessis ning korraldab lapse õigusi käsitlevaid koolitusi ja seminare. 

Et julgustada ja toetada laste aktiivset tegutsemist oma õiguste ja kohustuste analüüsimisel ja lahtimõtestamisel, on Õiguskantsleri Kantselei juurde asutatud lasteombudsmani nõuandev kogu, kuhu kuuluvad laste- ja noorteorganisatsioonide esindajad. Ülevaateperioodil käis lasteombudsmani nõuandev kogu koos ühel korral, et arutada laste õigusi ja kohustusi politseiga suhtlemisel. Õiguskantsleri nõunikud tutvustasid valdkonda reguleerivaid norme ning noored jagasid oma mõtteid ja kogemusi. Ühiselt arutati küsimusi, mis võiksid saada vastuse õiguskantsleri kavandatud juhendis. Samuti aitasid noored muuta juhendi teksti lastele arusaadavamaks. 

Õiguskantsleri nõunikud korraldasid ülevaateperioodil mitu lapse õigusi käsitlenud koolitust ning pidasid loenguid lasteaedades ja koolides. Lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatele selgitasid nõunikud laste hooldus- ja suhtlusõigust ning laste perest eraldamist reguleerivaid norme ning rahvusvahelisi soovitusi. Selleks et parandada venekeelse elanikkonna informeeritust laste õiguste küsimuses, kohtusid nõunikud kohalike venekeelsete ajakirjanikega, haridusasutuste ja noorteorganisatsioonidega. 

Pimedate Ööde festivali laste- ja noortefilmide (Just Film) kavas oli laste õiguste eriprogramm, mis valmis koostöös Just Filmi, õiguskantsleri, Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Lastekaitse Liiduga. Traditsiooniks saanud laste õiguste programm linastus juba kuuendat korda. 

Valitud filmide linastustele järgnesid arutelud, kus kutsutud eksperdid ja tuntud inimesed lahkasid nähtut koos vaatajatega. Filmid ja arutelud käsitlesid selliseid teemasid nagu väärkohtlemine, seksuaalkuriteod, stereotüübid, soorollid, erivajadusest tingitud tõrjutus, seksuaalsed eneseotsingud, üksindus, vaesus ja alandus. 

Lasteombudsman saab aidata ühiskonda lapsesõbralikumaks muuta veel sel viisil, et tunnustab häid inimesi, kes on koos lastega või laste heaks midagi silmapaistvat teinud. Laste huvide eest seisvate organisatsioonide ellu kutsutud tunnustusüritus „Lastega ja lastele“ toimus 2017. aastal neljandat korda. Korraldusmeeskonnaga liitus Vabariigi Presidendi Kantselei. Lastekaitsepäeval tunnustasid Vabariigi President, õiguskantsler ja sotsiaalkaitseminister neid, kes on oma uute algatuste või pikemaajalise tegevusega oluliselt panustanud laste heaolusse.