Täitemenetlus

Täitemenetluse küsimustega pöörduvad õiguskantsleri poole nii võlgnikud kui ka võlausaldajad. Esimesed leiavad, et kohtutäitur on nendega liiga karm, teised aga kurdavad, et kohtutäitur on passiivne ega taga nõude täitmist. 

Korduvalt on kurdetud kohtutäiturite tegevuse üle sissetuleku (sealhulgas pensioni) arestimisel ning majanduslikult raskes olukorras olevate võlgnike jaoks liiga koormava ja ebamõistliku täitemenetluse korralduse üle. 

Iga juhtum, kus inimene on täitemenetluse tõttu sattunud majanduslikult raskesse olukorda, on kahetsusväärne. Samas on täitemenetluse peamine eesmärk täita nõue tõhusalt ja võimalikult kiiresti ning seejuures on esikohal sissenõudja õigustatud huvi. Seejuures tuleb arvestada sellega, et tagatud oleks ka võlgniku ja tema pere inimväärne toimetulek. See ei õigusta küll nõude mittetasumist, kuid on oluline alus selle sundtäitmise viisi valikul. 

Õiguskantsler soovitab pöördujatel peaaegu alati kohe teavitada kohtutäiturit, esitada võlgnikule vastutulekuks kogu teda puudutav oluline info, ning vajadusel vaidlustada kohtutäituri tegevus kaebe- ja kohtumenetluse korras.

Õiguskantslerilt on nõu küsitud ka siis, kui nõude esitaja saab teada, et vaatamata kohtutäituri pingutustele pole võimalik tema nõuet täita (näiteks on võlgnik varatu) või on see võlgniku tegevuse tõttu keeruline. Seega ei taga seadusesätted alati soovitud lahendust, aga seda ei saa alati ette heita ka kohtutäiturile ega riigile. 

Kui näiteks vanem maksab lapsele elatist vaid siis, kui tal on selleks tuju, siis on peamine probleem ikkagi selles vanemas, mitte seadustes, kohtutäituris või riigis. Mõistlikkust ja heatahtlikkust seaduse, kohtuotsuse ega riigi sunniga tekitada ei saa. 

Lastega seotud täitemenetlused 

Nii nagu 2015. aastal, pöörduti ka sel ülevaateaastal õiguskantsleri poole lapsi puudutavate täitemenetluse probleemidega. 

Näiteks selgus, et üks ja sama meede – kokkusaamist takistavale vanemale sunniraha määramine – võib võlgnikule olla ülemäära koormav, aga sissenõudjale kasutu abinõu. Täitemenetluse seadustik näeb lapse ja vanema suhtluskorra tagamiseks ette võimaluse määrata kokkusaamist takistavale vanemale 192–767 euro suurune sunniraha ja korduval määramisel kuni 1917 euro suurune sunniraha. Kui aga selgub, et ka kümnes või kahekümnes sunnirahahoiatus ei mõju ega taga vanema ja lapse kokkusaamist, ning et sunniraha kogusumma on kokku ligi 30 000 eurot, siis tekib kahtlus, kas selline tegevus on eesmärgipärane ja mõistlik. 

Sunniraha määramisel tuleb kindlaks teha, kas vanem takistas lapse ja teise vanema suhtlemist sunniraha määramise hoiatuses antud tähtaja jooksul, ning ei saa lähtuda üksnes sellest, et lapse ja vanema suhtlemist ei ole kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil toimunud. Suhtluskorra tagamisel lähtutakse iga kord lapsest tulenevatest asjaoludest, tuvastatakse vanema teadlik takistav tegevus(etus) ning kaalutakse, kas sunniraha määramine aitab lapse ja teise vanema kohtumisele kaasa. Seetõttu peab sunniraha täitma oma eesmärki. Sihitu menetlus on keelatud ja õigusvastane, sest sellega sekkutakse ebaproportsionaalselt isikute õigustesse. 

Õiguskantsler leidis, et seaduses jäigalt kindlaks määratud sunniraha suurus ei vasta lapse parimatele huvidele ja tegi ettepaneku anda kohtutäiturile kaalutlusõigus igale konkreetsele juhtumile sobiva lahenduse leidmiseks. Samuti ei pruugi probleemi tegelik lahendus peituda mitte sunniraha rakendamises, vaid hoopis vanemate lepitamises.

Õiguskantslerile kurdeti, et seadused soosivad olukorda, kui kooselu lõppedes hakkab lapsega koos elav vanem teist vanemat tõrjuma ning oma vanemaõigusi kuritarvitama. Nii see olla ei tohiks ja see ei ole ka ühegi seaduse mõte. 

Mõlemal vanemal on oma ühise lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused ning nad peavad oma tegevuses lähtuma lapse parimatest huvidest. Lapsele parim lahendus saab sündida vanemate kokkuleppel, mitte aga kohtu- või täitemenetluse teel. Mõistetavalt ei rahulda mõlemaid pooli olukord, kus üks vanem elab koos lapsega ja teine on kohustatud üksnes elatist maksma. Pöördumises kirjeldatud suhtumist „lapsed on minu, mitte meie“ kujundavad siiski oma õigusi kuritarvitavad vanemad ise. 

Õiguskantslerini jõudis juhtum, kus ühe elatise kohtulahendi täitmiseks alustati mitu eraldi täitemenetlust, kui elatis mõisteti välja sama võlgniku mitmele lapsele. See toob ühtlasi kaasa täitemenetluse topelttasud. Küsitav on kohtutäiturite tegevus, kui ühe kohtutäituri täitekulude võlgnevuse sissenõudmiseks alustab teine kohtutäitur uut täitemenetlust (koos uute täitetasudega). Ka niisugune lahendus tekitab lisakulusid. Ebamõistlik tundub ka olukord, kui elatise täitemenetluses nõutakse täitekulude tasumist elatisraha saavalt lapselt kui sissenõudjalt. 

Õiguskantsler on mures, et Eestis on sedavõrd palju elatisvõlgnikke. Suur hulk vanemaid (ligikaudu 8900 võlgnikku) ei maksa oma lapsele (üle 11 000 lapse) elatisraha ning elatisvõlgade kogusumma ulatub 52 miljoni euroni. Seetõttu peab õiguskantsler mõistetavaks Justiitsministeeriumi kava karmistada elatisvõlglaste suhtes rakendatavaid meetmeid. Kuigi eelnõuga kavandatud abinõud mõjutavad elatisvõlgnikke ja ka kolmandaid isikuid tavatult intensiivselt, võib seda praegust probleemi ulatust arvestades mõista. Elatis on mõeldud lapse igapäevaseks toimetulekuks, mistõttu on tõesti oluline, et laps saaks elatisraha kohe. 

Täitesüsteemi rahastamine 

Eestis rahastatakse täitesüsteemi täielikult täitekuludest ja erineva suurusega täitetasude ristsubsideerimise kaudu. Selline süsteem tuleneb Eesti kui väikeriigi piiratud võimalustest. Seetõttu on kohtutäituri tasude süsteem üles ehitatud sel viisil, et osa tasusid töömahukate täitetoimingute eest hoitakse kunstlikult madalad, nii et need ei pruugi katta ka toiminguga seotud kulusid (tasu ei ole kulupõhine). Osa tunduvalt vähem töömahukate ja ka sisuliselt lihtsamate täitetoimingute tasu võib aga olla tehtud töö mahtu, keerukust ja olemust arvestades suur. 

Eesmärk on nõude tõhus täitmine, mille taga on täitemenetluse suurem siht – tagada Põhiseaduse § 15 toimimine, et õigust mõistetaks ja kohtulahendeid täidetaks. Kohtutäituri tasu peab katma täitemenetluse peamised kulud, mis hõlmavad nii kohtutäituri büroo majandamise kulusid kui ka täituri ja tema töötajate töötasu. 

Teisalt on see Riigikogu teadlik valik, millele kulutada riigieelarvevahendeid ehk maksumaksja raha. Seadusandja soovib, et täitesüsteemi kulud kaetakse täielikult täitetasudest. See on õiglane ühiskonna jaoks, kuid võib tunduda ebaõiglane täitemenetluse võlgnikele. Täitetoimingute tasu ei saa siiski olla ebamõistlikult suur ega kahjustada võlgnikku ülemäära. 

Õiguskantsler leidis, et kuigi täitesüsteemi rahastamise põhimõtteline lahendus on Eestile kui väikeriigile sobiv, on konkreetsed kohtutäituri põhitasu summad – 10 562,60 eurot (arvamus Riigikohtule) ja 10 928,40 eurot (arvamus Riigikohtule) – põhiseadusvastaselt suured, ning sellega kaasneb võlgnike omandiõiguse ebaproportsionaalne riive.