Korrakaitse

Rohkem kui kolm aastat kehtinud korrakaitseseadus näeb keskse eesmärgina riigis seesmise rahu ja turvalisuse tagamist (korrakaitse) ning häiriva tegevuse ennetamist ja tõrjumist. 

Mitmes õiguskantslerile saadetud pöördumises kurdeti müra üle, mida põhjustasid ehitus- või tootmistegevus, kaitseväe laskeharjutused või meelelahutusasutuse töö. Inimesed väljendasid oma kirjades muret ka liigse kihutamise pärast Tallinna-Tartu maanteel.

Õiguskantslerile esitatud küsimused saab üldistatult jagada kolme ossa: 

• milline häiring ületab talumiskohustuse; 
• kes häirib – kas avaliku korra eest vastutav teine eraisik või riik –, ning 
• kas häiriva tegevuse peab lõpetama riigi sekkumine või piisab sellest, kui üks eraisik esitab teise vastu tsiviilnõude maakohtusse.

Mõistlikku talumiskohustust ületav häirimine

Avaliku korra all mõistetakse üldiselt ühiskonna normaalset ja rahumeelset seisundit, milles järgitakse õigusnorme ning kaitstakse isikute subjektiivseid õigusi. Seejuures lähtutakse arusaamast, et teist isikut häirival või ohtu seadval viisil käituda ei tohi. 

Seesugune rahurikkumine kannab seadustes nime „keskkonnahäiring“. Selle all peetakse silmas inimtegevusega kaasnevat vahetut või kaudset ebasoodsat mõju keskkonnale, inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile. Tavaliselt peame selle all silmas müra, vibratsiooni, haisu, tolmu, suitsu, vilkuvat või üleloomulikult eredat valgust. 

Häirivust hinnates lähtutakse keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavaliselt kasutatakse, samuti piirkonna tavadest. Nii ei nõua riigi sekkumist mitte igasugune häiriv tegevus, vaid selline, mille talumist ei saa pidada mõistlikuks. Näiteks Pärnu vanalinna elanikud ei saa eeldada maakohaga samaväärset rahu ja vaikust. Kui vanalinnas asuva kodu läheduses tegutseb toitlustusettevõte, milles mängitakse muusikat, siis tuleb Põhiseaduse järgi kaitsta ühtaegu nii kodurahu kui ka ettevõtlusvabadust. 

Küsimus on tasakaalustava kompromissi leidmises. Seetõttu ei saa näiteks linnavalitsus anda ettevõtjale luba, mis võimaldab tal tekitada teisi isikuid oluliselt häirivat ja mõistlikku talumiskohustust ületavat müra. Kodurahu võib ettevõtlusvabaduse üles kaaluda, sest inimese tervis ja heaolu on olulisemad väärtused kui ärist saadav kasum. Ettevõtja peab tagama, et tema tegevus ei kahjustaks lähiümbruse elanike või seal pidevalt viibivate inimeste huve. 

Riik on kehtestanud müranormid (sealhulgas valjule muusikale), kuid nendes piirides püsimine ei tähenda, et üks võibki müra tekitada ning et teine peabki seda taluma. Müranorm on orientiirina vaid üks, samas mitte ainus ega määrav kriteerium. Hinnang müra häirivusele võib küll lähtuda mõõtmistulemustest (kas müratase eluruumis ületab lubatud määra), kuid kodu- ja öörahu võib rikkuda ka selline müra, mis norme ei ületa.

See kehtib iseäranis tööstusmüra kohta, mille normile vastavust kontrollida on keeruline. Kui näiteks tehas töötab ööpäev läbi, siis võib juhtuda nii, et päevaseid müranorme enam-vähem järgitakse, aga öiseid pigem mitte. Selline olukord kahjustab tehase lähikonna elanike õigusi ja huve. 

Vahel tuleb müra ka taluda – kui on olemas ülekaalukas avalik huvi või puudub mõistlik alternatiiv. Näiteks kaitseväe harjutusväljalt lähtuv müra (lõhkamine, laskeharjutused jms) on kaugele kuulda ning pole häid võimalusi seda summutada. Samas ei ole see müra pidev (erinevalt näiteks tööstusmürast) ning suurematest laskeharjutustest teavitatakse kohalikke elanikke ette. 

Riigikaitselise tegevusega põhjustatud mürale ei ole riik seadustega piire kehtestanud. Puuduv piirmäär ei tähenda siiski, et kaitseväe harjutusväljal võiks tekitada müra piiramatult. Vältimispõhimõte kehtib igal elualal. Kaitseministeerium on kinnitanud ka juhendid, milles kirja pandud laskeharjutuste müranormid sarnanevad tööstusmüra normidega.

Samuti tuleb mõistlikus ulatuses taluda ehitamisega kaasnevat müra, vibratsiooni, vaatevälja vähenemist või muid häiringuid. Ehitusseadustiku § 12 järgi peab ehitamisel silmas pidama sellest mõjutatud isikute õigusi ja rakendama abinõusid, et neid õigusi mitte liigselt kahjustada. Seetõttu peab ehitaja hoolitsema, et häirimine oleks võimalikult väike. 

Riik ei ole üldjuhul avaliku korra eest vastutav isik

Korrakaitseseaduse kohaselt ei ole üldjuhul esimene vastutaja riik, vaid see inimene või isik, kelle tegevus tekitab ohtu. Riik ei kihuta libedal teel, riigile ei kuulu hulkuv ja lapsi ehmatav koer, vallavalitsus ei vea rämpsu metsa alla ning lastekaitsetöötaja ei ole suitsetava alaealise eest vastutav lapsevanem.

Õiguskantsleri poole Pärnu müraprobleemiga pöördunud kaebaja pahandas, et Pärnu Linnavalitsus ei võta midagi ette toitlustusettevõttega, mille liiga vali muusika kostab ümbruskonna kodudesse. Häirivaks isikuks ei ole siiski linnavalitsus, vaid korrakaitseseaduse § 15 järgi see toitlustusettevõte või muu meelelahutusürituse korraldaja, kelle tegevus või tegevusetus kaaskodanikke häirib. 

Ettevõtlusvabadusele ei saa ohverdada kellegi teise heaolu. Kui lärm ulatub väljapoole tegevuskohta (tänavatele, inimeste eluruumidesse, hotellitubadesse), siis ei vasta ettevõtte tegevus majandustegevuse nõuetele ning ettevõttel lasub kohustus häirimine lõpetada.

Teine õiguskantslerile kirjutanud isik oli saanud kiiruskaamera fikseeritud kiiruseületamise eest trahviotsuse. Ta luges selle küll läbi, kuid unustas õigeks ajaks tasuda. Kuna trahv oli tasumata, hakkas võlgnevust sisse nõudma kohtutäitur, mistõttu suurenes avaldaja esialgu üheksaeurone trahv koos täitetasudega 50 euroni. Kaebaja kirjeldas ka üldist halba liikluskultuuri Tallinna-Tartu maanteel, olles seejuures pahane eelkõige riigi, mitte aga iseenda peale.  

Õiguskantsler leidis, et ennekõike tuleb siiski lähtuda seadusest, mis kohustab liiklejat järgima piirkiirust ning sätestab ka karistuse seaduserikkumise eest. Kui märgi mõjupiirkonnas on lubatud sõita kiirusega kuni 70 kilomeetrit tunnis, siis ei saa seda mõista, nagu oleks lubatud seda teha 70 + 4 kilomeetrit tunnis. Kiiruseületamine seab ohtu liikleja enda ja teiste elu ja tervise ning seaduskuulekas liiklemine on esmalt igaühe enda, mitte aga riigi ja politsei kohustus.

Õiguskantslerile on korduvalt kurdetud kohtutäiturite tegevusetuse üle. Kuigi pahameel ja mure on mõistetav, ei ole näiteks elatise mittemaksmine, lapsega kokkusaamise ebaõnnestumine või võlgniku varatuks muutmine tingitud kohtutäiturist, seadusest ega riigist, vaid ikkagi sellest isikust endast. Enamasti sõltub probleemi lahendus inimeste endi tahtmisest või tahtmatusest. 

Õiguskaitse häiriva tegevuse lõpetamiseks

Kui avalikku korda ja isikute õigusi rikutakse, ei saa riik jääda pealtvaatajaks, vaid peab probleemi lahendama või pakkuma sobilikku õiguskaitset (näiteks võimalust pöörduda kohtusse).

Juhul kui isikut häirib või tema õigusi rikub teine eraisik (näiteks naabrusvaidlused), piisab üldiselt kohtusse pöördumisest. Sellisel juhul ei ole riigi (politsei, valla- või linnavalitsuse, ameti, inspektsiooni) sekkumine üldjuhul vajalik. Korrakaitseseaduse § 4 lõike 2 järgi sekkub riik vaid siis, kui kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma sekkumiseta ei ole õigust jalule seada võimalik või see on oluliselt raskendatud, ning kui ohu tõrjumine on avalikes huvides.

Näiteks toitlustusettevõttest või naaberkorterist kostab pidevalt liiga vali ja häiriv muusika, seega on häirimise lõpetamine just nende kohustus. Kui seda ei tehta, siis saab sekkuda linnavalitsus või politsei. Samuti on aga võimalik pöörduda häirija ja rikkuja tegevuse peale otse maakohtusse ja kaitsta oma õigusi seal. 

Kui aga häirimise raskus või ulatus ületab selle tunnetusliku piiri, mil häiringu lõpetamine on ühtlasi avalikes huvides, peab riiklik järelevalve olema tõhus. Vallavalitsuse soovitusest kohtusse pöörduda ei pruugi piisata, kui näiteks ööpäev läbi töötava tööstusettevõtte vali müra ja vibratsioon häirib tervet naaberküla. Sel juhul ei saa riik jääda pealtvaatajaks. Järelevalvemenetlus peab siis olema kiire ja tõhus ning suunatud probleemi tegelikule ja kiirele lahendamisele.

Õiguskantsler tõstatas küsimuse, kas ühistranspordivahendis piletita sõit on ikka Põhiseaduse järgi selline oluline õigushüve, mis õigustab avaliku võimu järelevalvet kuni vahetu sunni ehk jõu kasutamise võimaluseni. Piletita sõitu on võimalik käsitleda ka kui eraõigusliku lepingu rikkumist, ja niisugusel juhul ei peaks politsei üldse sekkuma, vaid vaidlused võiks lahendada tsiviilvaidlusega maakohtus. See vabastaks politsei ametiabi osutamise kohustusest ja hoiaks kokku avaliku sektori kulusid. 

Kuna korrakaitselise tegevuse ehk avaliku võimu rakendamisega võib riivata ja piirata intensiivselt isikute õiguseid ja vabadusi, siis peab kõigil ametnikel olema piisav ettevalmistus ja oskused. Küsimuses, kas osa politsei ülesandeid võiks anda kohalikule omavalitsusele, juhtis õiguskantsler tähelepanu, et kuna avalikus kohas käitumise nõuete järelevalve on politsei igapäevatöö, on politseil erimeetmete ja vahetu sunni rakendamiseks teadmised, oskused ja kogemused. Politsei kutsesobivust, terviseseisundit ja füüsilist ettevalmistust kontrollitakse regulaarselt. Samuti toimib tõhus sisekontroll ja distsiplinaarjärelevalve. Kui politsei ülesanded antakse omavalitsustele, ei tohi halveneda korrakaitse kvaliteet, seega peab igal võimuvolituste rakendajal olema politseiga võrreldav ettevalmistus ja oskused. Tagama peab ka tõhusa sisekontrolli. See on oluline iseäranis vahetu sunni kasutamise korral. Selle tagamine on riigi kohustus. 

Selge piir järelevalvelise ja süüteomenetluse vahel

Korrakaitseseadus eristab inimeste õiguste kaitsmiseks ning riigivõimu piiritlemiseks ja omavoli välistamiseks selgelt ohtude ennetamisele ja tõrjumisele ning rikkumiste kõrvaldamisele suunatud tegevusi nendest, mis on mõeldud toime pandud rikkumise tuvastamiseks ja karistamiseks. 

Korrakaitselise järelevalve eesmärk on preventsioon ehk avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja avaliku korra rikkumise kõrvaldamine (korrakaitseseaduse § 2 lg 1). Rohkem eesmärke korrakaitsel ei ole. Süüteomenetluse eesmärk on teo toime pannud isik välja selgitada ja tabada ning uurida, kas tegu vastab süüteo tunnustele; ning seejärel isikut karistada. 

Tegelikus elus võib kõik toimuda kas samal ajal või siis võib järelevalvemenetlusest välja kasvada süüteomenetlus. Inimene ei pruugi osata seda eristada, riik ja ametnikud peavad aga täpselt teadma. Kui näiteks politsei peatab auto, kus sõitjatel on turvavöö kinnitamata, saab selle juhtumi puhul rääkida rikkumise kõrvaldamisest (turvavöö tuleb kinnitada) ja turvavööta sõitmise eest karistamisest. Mõnikord on korrakaitseseaduse võimalused õigusi ja vabadusi piirata avaramad, kui sätestab kriminaalmenetluse, mistõttu võib ametnikel tekkida kiusatus tugineda esimestele. Näiteks on korrakaitseseaduse § 49 lõike 1 punkti 7 kohaselt võimalused sõidukit läbi vaadata palju avaramad kui sõiduki läbiotsimisel kriminaalmenetluse seadustiku § 91 ja väärteomenetluse seadustiku § 35 alusel. 

Korrakaitseseaduse § 1 lõike 4 järgi sellist kõhklust ega volituste väärkasutust olla ei tohi, vaid ametnik peab teadma ja oma tegevuses arvestama, millal on eesmärgiks üksnes korrakaitseseaduse põhjal ohutõrje ja rikkumise kõrvaldamine ning millal kriminaalmenetluse või väärteomenetluse süüteomenetlus. Sellest peab teadma ja aru saama ka isik, kelle suhtes järelevalvet rakendatakse. Ametnikul tuleb seega oma tegevuse õiguslikust alusest isikut kohe teavitada. Siis saab hinnata, kas toimingud on lubatud ja õiguspärased ning kasutada kas korrakaitselisi või süüteomenetluse õiguskaitsevahendeid (esitada vaie ja pöörduda halduskohtusse või teha hoopis süüteomenetluse vastulause või kaebus).