Isikuandmete varjatud töötlemine
Õiguskantsler teeb järelevalvet nende riigiasutuste üle, mis korraldavad telefonikõnede ja vestluste pealtkuulamist, kirjavahetuse jälgimist ning koguvad, töötlevad ja kasutavad isikuandmeid muul varjatud viisil. Õiguskantsler kontrollib, kas kõiki varjatud toiminguid viiakse läbi kooskõlas kehtivate normidega. Jälitustegevuse abil menetletakse kuritegusid ja tagatakse avalikku korda, samuti koguvad julgeolekuasutused isikuandmeid varjatult töödeldes oma tööks vajalikku teavet.
Haldusesisesest (jälitus- ja julgeolekuasutused, prokuratuur), parlamentaarsest (Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon) ja kohtulikust kontrollist eristub õiguskantsleri järelevalve eelkõige oma kõikehõlmava ulatuse, sõltumatuse ja regulaarsuse poolest.
Õiguskantsleri pädevusse kuulub vajadusel kontrollijate kontrollimine, et mõjutada ja suunata neid oma kohustusi täitma. Järelevalve lahutamatuks osaks on asjakohased ettepanekud ja soovitused, et hoida ära nii tahtmatusest tulenevad kui ka võimalikud kuritarvitustega seotud riskid isikute õigustele põhjendamatute riivete tekkeks. Ka siis, kui jälitus- ja julgeolekuasutuste tegevus on formaalselt õiguspärane, püüab õiguskantsler seista selle eest, et isikute põhiõigustega arvestataks maksimaalsel võimalikul moel.
Õiguskantsler lähtub eeldusest, et avalikkus pole üldjuhul õiguste võimalikust rikkumisest selles valdkonnas teadlik ega saa oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Asetades end nende isikute olukorda, kelle õigusi ja vabadusi võidakse varjatud andmetöötlemise käigus riivata, saab õiguskantsler uurida ka selliseid küsimusi või probleeme, mida kohus ei pruugi ega teagi alati kontrollida.
Põhiõiguste ja -vabaduste kaitse isikuandmete varjatud töötlemisel
Möödunud ülevaateaastal kontrollisid õiguskantsleri nõunikud, kuidas Sõjaväepolitsei ning Politsei- ja Piirivalveamet järgivad jälitustoiminguid tehes isikute põhiõigusi. Politsei- ja Piirivalveametis võeti vaatluse alla jälitustoimikud, mis kajastavad kriminaalmenetluse väliseid jälitustoiminguid, millega kogutakse teavet kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil, ning tagaotsimismääruse täitmisel tehtud jälitustoiminguid. Õiguskantsler suunas sel perioodil suurema tähelepanu ka julgeolekuasutuste tegevusele, keskendudes põhiõiguste kaitstusele neil juhtudel, kui andmeid kogutakse varjatult julgeolekuasutuste seaduse alusel kuritegude tõkestamiseks.
Eraldi kontrollkäiguga hinnati elektroonilise side seaduse (ESS) § 113 rakendamise küsimusi, sealhulgas pädevate riigiasutuste ja sideettevõtete tegevust, kes töötlevad pealtkuulamiste sisuandmeid ja logisid ning teevad selle üle järelevalvet.
Kontrollkäigud julgeolekuasutustesse
Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid 2014.–2016. aastail lõpetatud toimikute puhul, kuidas on Kaitsepolitseiametis ja Teabeametis tagatud nende inimeste põhiõiguste kaitse, kelle kohta kogutakse varjatult teavet julgeolekuasutuste seaduse §-des 25 ja 26 sätestatud toimingutega (pealtkuulamine, varjatud jälgimine, asja varjatud läbivaatamine, telefonide kõneeristused, varjatud sisenemine jne).
Kontrolliti eelkõige seda, kas teabehanketoimingu tegemine oli õiguspärane, sealhulgas vältimatu ja vajalik. Samuti vaadati, kuidas oli täidetud julgeolekuasutuste seaduse §-s 29 sätestatud nõuet, et toimingu objektiks olnud isikut tuleb sellest teavitada.
Julgeolekuasutustes on selgelt sätestatud mitmetasandiline asutusesisene kontroll julgeolekuasutuste seaduse alusel toimuva tegevuse üle. Asutusesiseste juhenditega on kindlaks määratud ametnike kohustused ja vastutus, samuti üldised nõuded selle kohta, kuidas tuleb teabehanketoimingute tegemiseks vajalikke dokumente (sealhulgas erinevaid kooskõlastusi) vormistada, registreerida ja hoida. See kõik on inimeste põhiõiguste tagamiseks väga oluline.
Õiguskantsler pidas siiski vajalikuks teha kontrolli tulemuste põhjal Kaitsepolitseiametile ja Teabeametile isikute põhiõiguste tõhusamaks kaitseks mõned ettepanekud.
Olulisemad tähelepanekud tehti teabehanketoimingute lubade põhjendatuse ja inimeste teavitamise kohta.
Teabehanketoimingute load
Julgeolekuasutuste seaduse §-s 25 nimetatud toimingud, mida võib teha üksnes kohtu loal, piiravad isiku sõnumi saladust, aga ka õigust eraelu puutumatusele intensiivsemalt kui mitmed seaduse §-s 26 nimetatud varjatud toimingud, mida on lubatud teha julgeolekuasutuse juhi või tema volitatud ametniku loal. Sama seaduse § 3 lõike 2 kohaselt tuleks mitme võimaliku abinõu vahel valides rakendada sellist, mis inimeste põhiõigusi võimalikult vähe piirab. Teabehanketoimingu loas peab seetõttu olema jälgitav, et loa väljaandja on enne toimingu lubamist kaalunud alternatiivsete, see tähendab põhiõigusi vähem riivavate abinõude kasutamist.
Kehtiv õigus ja praktika jätavad äärmiselt vähe võimalusi selleks, et julgeolekuasutuste teabehanke juhtumid jõuaksid kõrgema astme kohtute kontrolli alla. Nii ei ole ka Riigikohus otseselt julgeolekuasutuste seaduse §-de 25 ja 26 alusel toimingute tegemiseks antud lubadega seotud asju arutanud. Seda olulisem on, et toimingu lubamist ja tegemist kaalutaks põhjalikult ning see oleks hiljem ka tuvastatav. See välistab võimaliku meelevaldsuse kahtluse ka siis, kui kohtulik järelkontroll on sisuliselt olematu.
Kuna teabehanketoimingud sarnanevad sisu ja õiguste riive intensiivsuse poolest jälitustoimingutega, siis kattuvad lähtekohtades ka neile kohalduvad reeglid põhiõiguste kaitse kontekstis. Nii on viimase aja kohtupraktikas (Riigikohtu lahendid 30.06.2014 nr 3-1-1-14-14, 06.04.2015 nr 3-1-1-3-15, 23.02.2017 nr 3-1-1-112-16) jälituslubade kohta korduvalt väljendatud arvamust, et põhistamisel ei saa piirduda toimingu vajalikkuse deklaratiivse tõdemisega. Põhiõiguste intensiivset riivet lubavas kohtumääruses tuleb selgelt ja arusaadavalt põhjendada, miks ei ole võimalik andmeid koguda teisiti. Kohtumäärusest peab olema selgelt aru saada, et kohus on enne toimingu lubamist kaalunud alternatiivsete meetodite kasutamist, tuginedes talle teadaolevale teabele.
Isikute teabehanketoimingutest teavitamine
Julgeolekuasutuste seaduse § 29 näeb ette, et isikut, kelle põhiõigusi seaduse §-des 25 või 26 sätestatud viisil piiratakse, tuleb kasutatud abinõudest ja põhiõiguste piiramise asjaoludest viivitamatult teavitada, kui see ei ohusta piirangu eesmärki või sellise ohu kadumisel. Sama seaduse §-des 25 ja 26 nimetatud tegevus ning selle abil isikuandmete kogumine ja edasine töötlemine toimuvad inimese enda teadmata. Nii on sisuliselt välistatud (kui teda sellest ei teavitata või info ei leki või teavet avalikult ei kasutata) see, et inimesed saaksid kasutada neile Põhiseaduse § 15 lõikes 1 antud õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse.
Inimese teavitamine tema suhtes tehtud toimingust kuulub Põhiseaduse § 44 lõike 3 kaitsealasse, kuna see loob eelduse enda kohta riigiasutuses hoitavate andmetega tutvumiseks (julgeolekuasutuste seadus siiski isikutele andmetega tutvumise võimalust ette ei näe). See on põhiõigus, mida võib seaduse alusel piirata muu hulgas siis, kui tuleb kaitsta teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning tõkestada kuritegu. Teavitamise tohib edasi lükata aga üksnes seni, kuni eespool nimetatud põhjused on kaalukamad kui toiminguga kaasnenud põhiõiguste riive.
Õiguskantsler leidis, et kui inimest ei ole võimalik tema suhtes tehtud teabehanketoimingust viivitamatult teavitada, peab eelkõige julgeolekuasutuste enda tõhus ja toimiv menetluskord (kontrollisüsteem) tagama selle, et teavitamata jätmise alus on ka tegelikult olemas ning kui see ära langeb, siis inimestele põhiõigusi piiravast toimingust võimalusel siiski teada antakse. Kuigi kontrollitud teabetoimikutest ei nähtunud selgelt, et teavitamata jätmist oleks iga kord sisuliselt kaalutud ja otsustatud, kinnitasid kontrollitud asutused, et praktikas selline kaalumine toimub. Kaitsepolitseiamet ja Teabeamet nõustusid juba kontrollkäigu toimumise ajal põhiõiguste paremaks tagamiseks selles osas oma juhendit täiendama ja praktikas seda põhimõtet järgima.
Kontrollkäik Politsei- ja Piirivalveametisse
Eesmärk oli tutvuda Politsei- ja Piirivalveameti erinevates struktuuriüksustes (prefektuurid, Keskkriminaalpolitsei, sisekontrolli büroo) menetletud jälitustoimikutega, mis olid avatud 2014.–2017. aastal
- kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lg 1 p 1 alusel, et koguda teavet ettevalmistatava kuriteo kohta selle avastamise ja tõkestamise eesmärgil;
- kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lg 1 p 2 alusel seoses tagaotsitavaks kuulutamise määruse täitmisega;
- kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lg 1 p 3 alusel, et koguda teavet konfiskeerimismenetluses (selliseid toimikuid kontrollitud perioodil avatud ei olnud).
Kontrollitud toimikutes pöörati kõige rohkem tähelepanu sellele, kas jälitustoimingude load olid põhjendatud (sh ultima ratio põhimõtte osas), jälitustoimingud tehtud seadust järgides ning teavitamiskohustus täidetud. Jälitustoimingud olid kõigil kontrollitud juhtudel läbi viidud kohtu või prokuratuuri loa ja selles märgitud tähtaja kohaselt.
Kontrollitud jälitustoimikutes ei leitud olulisi puudusi jälitustoimingust teavitamisel. Vaid ühe inimese teavitamine oli ligikaudu kolm kuud põhjendamatult viibinud.
Positiivsena jäi silma Politsei- ja Piirivalveameti jälitustoimikute menetlemise kontroll, mida tegid talituste juhid või selleks määratud ametnikud. See tagab, et jälitustegevusele antakse täiendav hinnang ning see aitab ära hoida suuremaid vigu jälitustoimingute tegemisel ja vormistamisel.
Kontrollkäik Sõjaväepolitseisse
2016. aasta sügisel kontrollisid õiguskantsleri nõunikud Sõjaväepolitsei töökorraldust ja praktikat jälitustoimingute läbiviimisel. Selgus, et viimaste aastate jooksul selles asutuses menetletud kriminaalasjades jälitustoiminguid tehtud ei ole.
Sõjaväepolitseis puudub jälitustoimingute planeerimist ja läbiviimist ning jälitustegevuse tõhusat kontrolli sätestav asutusesisene kord. See annab põhjuse kahelda, kas võimalike edaspidiste jälitustoimingute mõjusfääri jäävate inimeste õigused ja huvid on kaitstud parimal võimalikul moel.
Õiguskantsler soovitas Sõjaväepolitseil kehtestada jälitustoimingute tegemise ja teiselt jälitusasutuselt taotlemise ning toimingutega saadud teabe käitlemise korra, millega tagataks tõhus asutusesisene kontroll jälitustoimingute seaduslikkuse ja põhjendatuse üle. Sõjaväepolitsei nõustus ettepanekuga ning kord on koostamisel.
Õiguskantsleri Kantselei korraldas 2017. aasta aprillis Sõjaväepolitsei kriminaalmenetlust teostavatele ametnikele jälitustoiminguid (sh seadusandlust, kohtupraktikat, isikute põhiõiguste kaitset jms) käsitleva koolituse.
Elektroonilise side seaduse § 113 rakendamine
Õiguskantsleri nõunikud hindasid novembrist 2016 kuni aprillini 2017 toimunud kontrollkäigul elektroonilise side seaduse § 113 alusel tehtavate toimingute õiguspärasust nii pädevate riigiasutuste kui ka sideettevõtete tegevuses, kes töötlevad pealtkuulamiste logisid ja sisuandmeid. Selleks tutvuti valdkonda reguleerivate õigusaktidega ning prokuratuuri jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli aktidega. Peale selle tehti intervjuud Riigiprokuratuuris, Tehnilise Järelevalve Ametis, Kaitsepolitseiametis (KAPO), Politsei- ja Piirivalveametis ning kolmes suuremas sideettevõttes (Telia Eesti AS, Tele2 Eesti AS ja Elisa Eesti AS – edaspidi sideettevõtted).
Elektroonilise side seaduse § 113 järgi peavad sideettevõtjad võimaldama jälitus- või julgeolekuasutuse juurdepääsu sidevõrgule jälitustoimingu tegemiseks või sõnumi saladuse õiguse piiramiseks. Selleks peab sideettevõtja võimaldama jälitus- või julgeolekuasutusel valida sõnumid ning tagama nende ülekandmise nimetatud asutuse tsentraalsesse või kaasaskantavasse jälgimisseadmesse muutmata kujul ja reaalajas.
Alates 2005. aasta 1. jaanuarist on sideettevõtted kohustatud tagama tsentraalse jälgimisseadme abil tehtud toimingute kohta sõltumatute logifailide (toimingu aeg, liik, objekt ja number) säilimise vähemalt viis aastat. Sideettevõtete logisid kontrollib Riigiprokuratuur regulaarselt elektroonilise side seaduse § 113 lõikes 8 ette nähtud kohustuste täitmiseks.
Viimastel aastatel ei ole sideettevõtetel olnud intsidente tsentraalsesse jälgimisseadmesse andmete edastamise ja haldamise ning logide säilimisega. Samuti ei ole sideettevõtete kinnitusel esinenud suuremaid probleeme andmete ülekannete automaatse aktiveerimise või deaktiveerimisega.
Elektroonilise side seaduse § 113 on kõne- ja mobiilse andmeside kasutamisel pealtkuulamiseks piisav ja osapooltele arusaadav. Õiguskantsleri hinnangul peaks elektroonilise side seaduse §-s 113 sätestatu interneti püsivõrgu kasutamiseks pealtkuulamise eesmärgil olema siiski selgem – see aitaks tagada kõne- ja mobiilsidega samaväärse sideülekannete kontrollitavuse.