21. sajandi töö

Teaduse ja tehnika edusammud muudavad töö olemust ning selle tegemise viise. Juba ammu räägitakse tööaja ja -koha reeglite paindlikumaks muutmise, osaajaga töötamise soodustamise ning uute töövormide reguleerimise võimalikkusest ja vajalikkusest. 

Töö muutumist peegeldavad ka õiguskantslerile saadetud küsimused. Juba muutunud suhteid proovitakse endiselt kohandada eelmise sajandi töö mudeliga, millega need sageli ei sobi. Eriti teravalt on tagajärjed näha sotsiaalkindlustusskeemis. 

Siiski tõestavad viimasel aastal hoogustunud arutelu ja Riigikogus sündinud nn Uberi seadus, et Eesti on asunud uue aja väljakutseid vastu võtma. 

Juhatuse liikme töötuskindlustushüvitis

11. mail 2017 jõudis lõpule tulevikutöö seisukohast oluline vaidlus, kui Riigikohus rahuldas õiguskantsleri taotluse tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks seadusesätted, mis jätavad töötuskindlustusmakseid maksnud inimese töötuskindlustushüvitisest ilma pelgalt seetõttu, et ta on äriühingu juhatuse liige. 

Otsusest leiab põhjaliku käsitluse töötuskindlustusega kindlustatud riski kohta. Riigikohus jõudis järeldusele, et töötuskindlustusmaksete maksmisega kindlustab töötaja end töise sissetuleku kaotuse vastu, mida ta ise pole põhjustanud. Seejuures pole oluline, kas inimene on hõivatud töö või tööks loetava tegevusega. Määrav on sissetuleku olemasolu. 

Niisiis on töise sissetuleku kaotuse risk olemas ka äriühingu juhatuse liikmel, kes ei saa oma tegevuse eest tasu. Seda eeldusel, et juhatuse liige on end töötuse vastu piisavalt pika aja jooksul kindlustanud (näiteks ettevõtluse kõrvalt palgatööd tehes) ning töise sissetuleku kaotus ei ole seotud tema enda käitumisega (näiteks ei tohi ta töösuhte lõpetamiseks ise põhjust anda). 

Riigikohus pidas küll võimalikuks õigustada äriühingu juhatuse liikmete töötuskindlustushüvitisest ilmajätmist kuritarvituste vältimise eesmärgil, kuid see ei kaalunud üles omandi intensiivset riivet. Seetõttu tunnistas Riigikohus põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ja töötuskindlustuse seaduse sätted, mille järgi ei maksta töötuskindlustushüvitist töötuse vastu kindlustanud inimesele ainuüksi seetõttu, et ta on äriühingu juhatuse liige.

Peale selle andis Riigikohus samas otsuses seadusandjale mõned olulised suunised tuleviku tarbeks. Nimelt märkis kohus, et sarnaselt äriühingu juhatuse liikmetega välistab seadus veel mitmel juhul töötuskindlustushüvitise maksmise, tegemata vahet, kas töise sissetuleku kaotuse risk on olemas või mitte (näiteks statsionaarse või täiskoormusega õppe korral või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisel, vt otsuse p 47). 

Äriühingu juhatuse liikme eelpension 

Sama küsimus – kas äriühingu juhatuse liige saab olla töise sissetulekuta – esitati õiguskantslerile ka teise, õige ootamatu nurga alt. 2016. aasta lõpus pani Sotsiaalkindlustusamet sajad ennetähtaegse vanaduspensioni ehk eelpensioni saajad valiku ette, kas loobuda eelpensionist või taandada end äriühingu juhatusest. 

Eelpension asendab püsivat töist tulu (vt Riigikohtu otsust 3-4-1-9-05, p 21 ja riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüsi, p 209) ja on omamoodi töötushüvitis teatud vanuses inimestele. Seetõttu makstakse eelpensioni vaid neile, kes ei tööta. Seadus loeb töötamiseks „sotsiaalmaksuga maksustatud tulu teenimist töö- või teenistuslepingu või tsiviilõigusliku lepingu alusel või tegutsemist ettevõtjana“ (riikliku pensionikindlustuse seaduse § 43 lg 2).

Sotsiaalkindlustusamet tõlgendas seda seadusesätet nii, et ettevõtjana tegutsemine hõlmas kõiki äriühingu juhatuse liikmeid, sõltumata sellest, kas nad reaalselt tulu teenisid või mitte. Säärase tõlgenduse tõttu sattusid eelpensioni saajad teistega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda. 

Õiguskantsler leidis, et niisugust korda on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt ja kooskõlas ennetähtaegse vanaduspensioni eesmärgiga ning palus Sotsiaalkindlustusametil halduspraktikat muuta. Amet tunnistas viga ja kinnitas, et edaspidi lähtutakse ka juhatuse liikmetele eelpensioni maksmisel sotsiaalmaksuga maksustatavast sissetulekust.

Ettevõtja mõiste

Endiselt tekitab küsimusi mõiste „ettevõtja“. 2017. aasta suve hakul võttis Riigikogu vastu ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse, millega kehtestatakse maksustamise erikord inimestele, kes teenivad tulu väikeses mahus teenuseid osutades või tooteid müües. Alates 2018. aasta algusest saavad nad avada ettevõtluskonto, mis lubab maksukohustust täita automaatselt ja ilma raamatupidamiseta. Ka nende maksukohustus on oluliselt madalam – tavapärase tulumaksu, sotsiaalmaksu ja kogumispensioni makse asemel on ettevõtluskontole laekunud summad maksustatud 20-protsendise maksumääraga, kui summa ei ületa 25 000 eurot aastas. Samas ei saa ettevõtluskonto kasutaja maha arvata ettevõtlusega seotud kulutusi. 

Niisiis maksustatakse ettevõtlustulu maksumääraga seda tulu, mida teenitakse võlaõiguslike lepingute alusel. Niisuguse põhjendusega tagatakse ettevõtluskontot kasutavatele inimestele ravikindlustuskaitse samasugustel tingimustel, nagu kehtivad võlaõiguslike lepingute puhul. Ravikindlustuse tekkimiseks peab aga konto omanik iga kuu sotsiaalmaksu tasuma vähemalt selle miinimumkohustuse ulatuses. 

Erinevalt võlaõiguslike lepingute alusel töötavatest inimestest ei saa aga ettevõtluskonto kasutajad panustada töötuskindlustussüsteemi ja end selle kaudu töise sissetuleku kaotuse vastu kindlustada. Selles aspektis sarnanevad nad füüsilisest isikust ettevõtjatega, kel puudub praegu samuti võimalus töötuskindlustussüsteemis osaleda. Need erisused ja sarnasused sunnivad küsima, kas seadus on pannud aluse uue kategooria ettevõtjate loomisele või on tegemist täiesti uue, ettevõtluse ja palgatöö vahel asetseva töö vormiga. 

Töötamise vormist sõltuv sotsiaalne kaitse

Kuni sotsiaalse kaitse ulatus ja tingimused sõltuvad töötamise vormist ja konkreetsest lepingu liigist, ei lõpe ka küsimused erineva kohtlemise õigustatuse kohta. Näiteks on õiguskantslerilt korduvalt küsitud, miks ei taga võlaõiguslik leping ravikindlustuskaitset samasugustel tingimustel nagu tööleping. 

Üht neist erinevustest leevendati 1. juulil 2017 jõustunud seadusemuudatusega. Nimelt ei lõpe võlaõiguslike lepingute alusel töötavate inimeste ravikindlustuskaitse enam päevapealt, vaid ühe kuu möödumisel pärast seda, kui õigeks ajaks pole piisavalt sotsiaalmaksu deklareeritud. 

Läbi kaaluda tuleb aga tingimus, mille järgi ei ole võlaõiguslike lepingute alusel tekkiv ravikindlustuskaitse seotud töötamise alustamisega, vaid sotsiaalmaksu deklareerimisega. See tähendab võlaõigusliku lepingu alusel töötavale inimesele seda, et ta saab ravikindlustuskaitse kõige varem ühe kuu ja 11 päeva möödudes pärast tööga alustamist, samal ajal kui töölepingulises suhtes töötaja õigus ravikindlustusele tekib 14 päeva möödudes.

Püsivad probleemid ravikindlustussüsteemis viitavad vajadusele mõelda läbi, millised tingimused tuleb ravikindlustuskaitse saamiseks täita. Kas piisab vaid sotsiaalmaksu miinimumi maksmisest ühe kuu kohta või on oluline ka sotsiaalmaksu tasumise sagedus või midagi muud? Mõistagi ei tohi seatud tingimused olla meelevaldsed. Töölepingu või võlaõigusliku lepingu alusel või muus vormis töötavaid inimesi võib kohelda erinevalt vaid siis, kui selleks on veenev ja kaalukas põhjus. 

Vastused tulevikutöö küsimustele

Tulevikutöö teemad ei ole jäänud vaid küsimusteks. Vastuseid otsivad juba mitmed organisatsioonid. Nii näiteks on Arenguseire Keskus valinud tulevikutöö ja tööturu üheks uurimisobjektiks. Uuringu eesmärk on pakkuda erinevaid mudeleid Eesti tööturu reguleerimiseks, võttes arvesse maailmatrende ja rahvastiku arengu stsenaariume. Ühe keskse teemana käsitletakse ka uute töövormide ja tööjõuturu arengu mõju riigi maksubaasile. Tulevikutöö uuringu juhtgrupi töös osaleb ka õiguskantsleri esindaja. 

Häid tulemusi võib loota ka esinduslikult tulevikutöö konverentsilt, mille Eesti korraldab Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal. Konverentsil otsitakse vastust küsimusele, mil viisil muudavad digiteerimine ja automatiseerimine töömaailma ning kuidas võiksid riigid muudatustele reageerida, et neist kasu lõigata.

Ka jagamismajanduse vallas ei pea enam rääkima üksnes reguleerimise vajadusest, vaid esimesed sammud on juba astutud. 1. novembril 2017 jõustuvad muudatused ühistranspordiseaduses, millega seadustatakse nn sõidujagamisteenus (vt ka uudist platvormipõhise taksoveo seaduse vastuvõtmise kohta). Platvormipõhisest sõitjateveost saab eraldi taksoveo liik (taksovedu infoühiskonna teenuse vahendusel). Platvormi kasutamise õigus laieneb ka tavataksodele. Seejuures lihtsustas parlament tunduvalt taksoveo nõudeid. Kas Eesti lahendus võetakse mujal maailmas eeskujuks, seda näitab aeg.