Inimene digiühiskonnas

Viimase aasta jooksul on õiguskantsleri töös mitmel korral esile tõusnud üks ja seesama küsimus – millal on õigustatud riiklike andmekogude andmete töötlemine muul eesmärgil kui see, milleks neid esialgu koguti. 

Andmekasutus versus jälgimisühiskond

Nii isiku- kui ka muude andmete kaitse üks põhimõtteid on eesmärgikohasus – andmeid võib koguda ja töödelda üksnes kindlaks määratud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks. Teisalt, kui andmed on juba kogutud, võib luua täiendavaid õiguslikke aluseid nende korduvkasutamiseks. Ka uus, 2018. aasta kevadel jõustuv andmekaitse üldmäärus näeb ette võimalused, et varem kogutud andmeid saab vajadusel uuesti kasutada – näiteks avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või avaliku võimu teostamiseks. Erandeid on lubatud teha ka avalikes huvides toimuva arhiveerimise, teadus- või ajaloouuringute või statistika eesmärgil. 

Samas ei pruugi ka riiklike andmekogude andmetest piisata uute ülesannete täitmiseks ning digiajastule kohaselt on pakutud, et riik võiks selleks kasutada ka nn suurandmeid. Näiteks Statistikaamet on tuvastanud andmekogudel põhineva rahva- ja eluruumide loenduse ettevalmistamise käigus, et rahvastikuregistris registreeritud ja inimeste tegeliku elukoha andmed lahknevad ligi 20 protsendi ulatuses. Niisuguse erinevuse vähendamiseks soovib Statistikaamet uurida suurandmete võimalikku kasutamist riikliku statistika tegemisel ning on algatanud prooviuuringu vabatahtlikele. Analüüsitakse inimese mobiilpositsioneerimise andmete alusel arvutatud elukoha ankurpunkti ning võrreldakse seda registritest saadud ning ütlustel põhineva elukohaga. Uuringu abil soovitakse välja töötada mudel kõige tõenäolisema elukoha valikuks. 

Nii riiklike andmekogude ristkasutusest kui ka suurandmete analüüsist võib olla kasu – kiireneb asjaajamine, inimesed saavad paremaid tooteid ja teenuseid ning ettevõtted ärilisi eeliseid. Samal ajal ei tohiks neid eeliseid saada põhiõiguste rikkumise teel. Andmekogumise läbipaistvuse tagab õigusliku aluse olemasolu ja ka selle loomisel tuleb kaaluda, kas põhjused täiendavaks andmeanalüüsiks on ikka piisavalt kaalukad ning kas riik ei kuritarvita nende inimeste usaldust, kes varem on oma andmed loovutanud teisel alusel. 

Loodetavasti õnnestub õigusliku aluse loomise käigus leida põhiõigusi järgiv lahendus ka majutusteenuse kasutajate andmete kogumisel. Hiljuti tegi Siseministeerium ettepaneku muuta turismiseadust nii, et majutusteenuse pakkujad oleksid edaspidi kohustatud koguma majutusandmeid elektrooniliselt ning kaoksid paberkülaliskaardid. Uus kogumisviis lubaks andmeid kiiremini töödelda ning võimaldaks reaalajas võrrelda majutusteenuse kasutajate nimekirju teiste riikide ja Euroopa Liidu sisejulgeoleku andmekogudega (sealhulgas politsei andmekoguga). Niisugune andmete võrdlus peaks aitama parandada õiguskaitseasutuste suutlikkust õigel ajal reageerida Eesti sisejulgeolekut ähvardavatele ohtudele.

Politsei andmekogu sisaldab väga paljude inimeste isikuandmeid, teiste hulgas ka väärteos või kuriteos kannatanute, tunnistajate, hädaabinumbrile väljakutse teinud või arestimajas olnud isikute andmeid. Kui nende isikute andmeid soovitakse hiljem täiendavalt töödelda, tuleks põhjendada tekitatavat põhiõiguste riivet. Seadus peaks andma selged kriteeriumid, millistel juhtudel hakatakse täiendavalt töötlema nende isikute andmeid, kelle puhul leitakse kattuvus majutusteenuse kasutaja registris ja sisejulgeoleku valdkonna andmekogudes. 

Mitteaktiivsete noorte tuvastamine 

Sotsiaalministeerium töötas välja eelnõu, millega sooviti toetada noorte toimetulekut, hariduse omandamist ning töövalmidust. Eelnõuga plaaniti luua õiguslik alus, et riigi andmekogudest saaks teha päringuid 16–26-aastaste noorte kohta ja tuvastada need, kes riigi hinnangul pole hõivatud mõtestatud tegevusega (ei õpi, ei tööta, ei ole kaitseväeteenistuses ega lapsehoolduspuhkusel jne). Seejärel oleksid kohaliku omavalitsuse spetsialistid pidanud registriandmete alusel välja sõelutud noortega ühendust võtma, uurima nende aktiivsest elust eemalejäämise põhjusi ja teavitama neid Rajaleidja, Eesti Töötukassa jt pakutavatest teenustest. Väljasõelutud noorte andmeid plaaniti säilitada riiklikus andmekogus.

Õiguskantsler polnud veendunud, et eelnõu täidab algselt sõnastatud kujul oma eesmärki – toetada noorte iseseisvat toimetulekut. Igati mõistlik on suunata noori edasi õppima ja tööle, kuid kui eelnõus ei ole kavandatud konkreetset tegevust, siis pole selline väljasõelumine kooskõlas eraelu puutumatuse, enesemääramisõiguse, (valiku)vabaduse ja inimväärikuse põhimõtetega. Et tuua noori aktiivsesse ellu, võiks õiguskantsleri soovitusel kaaluda muid lahendusi: soodustada kooliminekut – pakkudes sobivaid erialasid ja paindlikke õppimisvõimalusi, praktikakohti ning senisest veelgi tõhusamat karjäärinõustamist –, samuti võimaldada paindlikke ja lihtsaid töösuhteid jms. 

Õiguskantsler peab oluliseks, et eelnõu väljatöötamise protsessis saabub selgus, keda täpselt aidata tahetakse, kuidas neid inimesi leida võib ning kes ja mil viisil noortele teenust osutab.

Arvamus taustakontrolli eelnõu kohta 

Justiitsministeerium algatas seaduseelnõu, mille alusel saaks kontrollida nende inimeste usaldusväärsust, kellele antakse avaliku võimu ülesanded või nende ülesannetega tihedalt seotud kohustused. Õiguskantsleri hinnangul sisaldas eelnõu esimene versioon siiski ebasobivaid kontrollimise viise ning mitme sätte puhul oli küsitav pakutud lahenduse põhiseaduspärasus. Näiteks ettepanek anda taustakontrollijale õigus saada tervise infosüsteemist andmeid ilma isiku nõusolekuta tähendab isikute eraelu olulist riivet. 

Eelnõus sisalduv riivab mitte ainult taustakontrolli adressaatide, vaid ka nendega perekondlikult või äriliselt seotud isikute perekonna- ja eraelu puutumatust. Seotud isikute andmete töötlemisega kaasneb ka nende isikute menetlustoimingutes osalemise kohustus. Tuleks vältida olukorda, kus seaduse jõustumise tulemusena jätaksid paljud avaliku teenistuse ametikohale kandideerimata pelgalt seetõttu, et soovivad säästa oma lähisugulasi taustakontrolli menetlusest. 

Peale selle teeb muret eelnõus sätestatud taustakontrolli adressaadi kohustus esitada haldusorganile andmeid, mis on riigi andmekogudes juba olemas või mis on kogutud juba varasema taustakontrolli ajal. 

Digitaalne lõhe ja digitaalsed suhtluskanalid

Digitaalne lõhe riikide ja inimeste tasandil väljendub nii interneti kättesaadavuses kui ka selle oskuslikus kasutamises. Maailmapank tõdeb oma mulluses raportis „Digitaalsed dividendid“, et ainult infotehnoloogia kasutuselevõtust ja selle kättesaadavuse parandamisest riikide arengu edendamiseks ei piisa. Suurt tähelepanu on vaja pöörata ka inimestele, õigusruumile ja haridusele ning sedakaudu toetada infotehnoloogia kasutuselevõttu ning konkurentsipõhist ärikeskkonda. 

Kui keskmiselt 40 protsendil maailma elanikest on ligipääs internetile, siis Euroopa Liidus kasutas 2016. aasta esimeses kvartalis 16–74-aastastest elanikest internetti 82 protsenti ning Eestis oli sama näitaja 87 protsenti. 

Enamik Eesti inimesi peab tänapäeval internetiühendust enesestmõistetavaks. See asjaolu annab Eestis ka avalike teenuste pakkumisel põhjendatud aluse kasutada võimalikult palju digitaalseid suhtluskanaleid ning üksikutel juhtudel digiteenusele alternatiivi enam ei olegi. Internetipõhised lahendused, nagu näiteks videokõned või VOLIS, avardavad töövorme ning võimaldavad inimestel senisest rohkem otsustusprotsessides osaleda. VOLIS-e vahendusel saab ka virtuaalseid volikogu istungeid pidada, nii et volikogu liige ei pea tingimata istungisaalis viibima.

Kuigi riigi ja kodaniku suhtlus interneti teel on paberkirjade vahetamisest kiirem, odavam ja keskkonnasõbralikum, ei tohi siiski eeldada, et igaüks saab ja tahab riigiga just elektrooniliselt suhelda. Suhtluskanalite valikul tuleb kindlasti silmas pidada teenuse sihtgrupi kasutusharjumusi ja -võimalusi. Riik peab kohustusliku internetipõhise kommunikatsiooni sisseseadmisel pakkuma kodanikule vajadusel abi ja nõustamist.

Eakate internetikasutuse uurimine

Leibkondade infotehnoloogiaseadmete ning interneti kasutamise uuringut tehes küsitleb Statistikaamet regulaarselt vaid kuni 74-aastaseid inimesi. Uuringu tulemusi kasutatakse infotehnoloogia- ja kommunikatsioonivahendite ning nende abil pakutavate teenuste analüüsimiseks. Samuti on uurimisandmed vajalikud Eesti infoühiskonna arengukavas seatud eesmärkide hindamiseks ning teenuste arendamiseks. 

Õiguskantsleri hinnangul on andmeid vaja ka vanemate kui 74-aastaste inimeste kohta, kes moodustavad peaaegu 10 protsenti Eesti elanikest. Kuigi uuringus osalejate vanuseline ülempiir tuleneb Euroopa Liidu õigusest, ei keela see vanemate inimeste küsitlemist. Piiranguid ei sea ka riikliku statistika seadus. Arvestades e-riigi teenuste ning elektrooniliste kommertskanalite pidevat arengut ja eeldatava eluea pikenemist, ei ole mõistlik infotehnoloogia kasutamise oskuste parandamisele vanusepiiri tõmmata. Seetõttu soovitas õiguskantsler Statistikaametil koguda järjepidevalt andmeid ka vanemate inimeste internetikasutuse kohta.

Kindlustusmaakleri elektroonilise aruandluse kohustuslikkus

Kindlustusmaaklerid peavad esitama Finantsinspektsioonile aruandeid. Seda on võimalik teha vaid elektroonilisel teel. Digitaalselt allkirjastatud aruanne tuleb esitada kas Finantsinspektsiooni veebilehe kaudu või krüpteeritult e-postiga. 

Õiguskantsleri poole pöördunud kindlustusmaakler leidis, et aruannete digitaalse allkirjastamise nõue ei ole põhjendatud, sest see eeldab head arvutioskust. Samuti pidas ta probleemiks, et aruannete elektroonilisele esitamisele puudub lihtsam alternatiiv. 

Õiguskantsler ei pidanud siiski elektroonilise aruandluse kohustust sätestavaid norme põhiseadusvastasteks. Põhiseadusest tulenev hea halduse põhimõte nõuab inimeste võimalikult vähest koormamist suhetes avaliku võimuga. Sama eesmärki teenib ka aruannete elektroonilise esitamise kohustus. Ettevõtjatele on pandud teisigi elektroonilise aruandluse kohustusi, näiteks 2010. aasta algusest tuleb neil esitada majandusaasta aruanne elektrooniliselt e-aruandluskeskkonna kaudu.

Kui riik näeb ette kohustuse kasutada elektroonilist kanalit, tuleb inimesi vajadusel ka aidata. ID-kaardiga tekkivate tõrgete korral saabki nii telefoni kui ka e-posti teel küsida nõu abikeskusest. Kui isiklikus arvutis ID-kaardi kasutamine ei õnnestu, võib aruande esitamiseks kasutada rahvaraamatukogudesse või avalikesse internetipunktidesse paigaldatud avalikke arvuteid ning raamatukogu töötaja peab inimesi abistama riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste veebilehtedele juurdepääsu saamiseks.

E-arvete kasutamine avaliku sektoriga arveldamisel

Õiguskantsleril paluti kontrollida, kas 2016. aasta sügisel Riigikogus menetletud seaduseelnõu, mis kohustab ettevõtteid avaliku sektoriga arveldama vaid masintöödeldavate arvete ehk e-arvetega, on kooskõlas Põhiseadusega. 

Arve on sagedamini saadetavaid dokumente avaliku sektori asutuste ja ettevõtete vahel. Loodussäästliku ja tõhusama asjaajamise huvides on mõistlik võtta kasutusele e-arved, mis ei vaja käsitsi sisestamist ega paberile trükkimist. Samas tuleb õiguskantsleri hinnangul uue kohustuse kehtestamisel tagada, et ettevalmistustööd e-arvetele üleminekuks oleksid piisavad ning uus nõue ei koormaks liigselt ettevõtjat.

Samale järeldusele jõudis eelnõu menetlemise ajal ka Riigikogu. Kuna ettevalmistused ei olnud piisavad, loobuti parlamendis toimunud arutelude tulemusena üldise e-arvete kohustuse kehtestamisest. Töö e-arvetele üleminekuks jätkub, kuid esialgu on nende kasutamine vabatahtlik. 

Andmekogude andmete õigsus

Kui andmetele on seaduses antud õiguslik tähendus, siis peab riik tagama registriandmete piisava usaldusväärsuse, et neid saaks seadusega ette nähtud ülesannete täitmiseks kõhklusteta kasutada. Veelgi enam, kui registritesse on kogutud isikuandmeid, mille töötlemine riivab eraelu puutumatuse põhiõigust, peavad andmed olema adekvaatsed, asjakohased ja piisavad vastavalt kogumise eesmärkidele. 

Nii karistusregistri andmete kui ka erakondade liikmete nimekirjade puhul juhtis õiguskantsler vastutava töötleja tähelepanu andmete kvaliteedi puudustele. Mõlema andmekoguga on probleeme olnud pikka aega – ühelt poolt ei ole andmete sisestajad oma ülesandeid korrektselt täitnud, ent teisalt on ka andmete kogumise keskkonnad võimaldanud pidevalt vigu teha. Tagantjärele kujuneb aga andmete parandamine väga töömahukaks ja kulukaks. Kui algdokumendid pole säilinud – nagu võib juhtuda näiteks erakonna liikmeks astumise dokumentidega –, on andmete parandamine andmekogudes aga võimatu. Seetõttu – eriti kui tegu on internetis kõigile kättesaadavate andmetega – peaks andmekogu eest vastutaja teatud aja möödudes kaaluma, kas ja kui pika aja jooksul on registriandmete avalikustamine vajalik. 

Internetis andmete avalikustamine suurendab inimeste haavatavust ning seda enam tuleks kaaluda andmete avalikustamise lõpetamist, kui andmed on ebatäpsed või pole enam vaja aegunud andmeid avalikustada. 

Karistusregistri andmete õigsus

Juba pikka aega häirivad mitmeid asutusi ja avalikkust karistusregistri vigased andmed. Karistusregistri andmed peavad olema õiged, sest vigaste andmete avaldamisega rikutakse nii karistatute kui ka puudutatud isikute põhiõigusi. Kui karistusandmed on puudulikud, võib süüdimõistetu saada tööle, kuhu teda ei tohi lubada, või pääseda järgmise süüteo korral põhjendamatult kerge karistusega. Registri andmed tuleb ka õigel ajal arhiveerida. 

Karistusregistri mõte seisneb isiku karistusandmete usaldusväärses talletamises. Karistusregistri seaduse § 5 annab registri andmetele õigusliku tähenduse. Neist lähtutakse isiku karistatuse ning kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Kui andmed on registrist kustutatud ja kantud karistusregistri arhiivi, on neil õiguslik tähendus üksnes seaduses sätestatud erandjuhtudel. 

Õiguskantsler palus justiitsministrilt selgitusi, mida on ette võetud karistusregistri andmeprobleemide lahendamiseks. Minister nõustus, et karistusregistri andmeid tuleb parandada ning plaanib selleks infosüsteemide täiendamist. Samuti kavandab ta registrit kasutavate ametnike täiendavat koolitamist, et vältida eksimusi ja tuletada meelde seadusega pandud kohustusi.

Erakonnaliikmete nimekirjade andmekvaliteet

Eelmisel ülevaateperioodil märkas õiguskantsler, et internetis avalikustatavates erakondade liikmete nimekirjades esineb ebatäpsusi ning tõdes, et isikute kohta valede andmete avaldamine võib rikkuda nende õigusi. 

Justiitsministeeriumi ning Registrite ja Infosüsteemide Keskuse eestvõttel muudeti 2016. aasta lõpus avalikustatavaid andmeid nii, et isikut ei saaks ekslikult seostada erakonnaga, millesse ta kunagi pole kuulunud. Õiguskantsler palus erakondadel kontrollida problemaatilisi kandeid isikute erakonda astumise või sealt lahkumise kohta. Kontrollimise lihtsustamiseks valmistas Registrite ja Infosüsteemide Keskus ette eeldatavalt vigaste registrikannete nimekirjad. 

Tagantjärele ei ole paraku võimalik tagada, et kõik vead parandatakse. Varasema süsteemi nõrkuse tõttu võisid erakonnad oma nimekirja kanda inimesi, kes samal ajal olid teise erakonna liikmed, hoolimata sellise olukorra õigusvastasusest. Ehkki 2011. aastast alates süsteemi parandati, kajastuvad varasemad vead internetis avalikustatud registriandmetes. Seetõttu tuleks kaaluda, kas isikute erakondliku kuuluvuse ajalugu 2011. aastale eelneva aja kohta on sedavõrd vajalik, et kaalub üles avalikkusele ebatäpse info pakkumise ohu. 

Rahvastikuregistri kande muutmine eluruumi omaniku algatusel

Rahvastikuregistri seaduse järgi on kohalikul omavalitsusel õigus muuta rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi andmeid omaniku õigustatud nõudmisel, kui 

• isiku elukohaks on märgitud omanikule kuuluv ruum, 
• isikul ei ole õigust kasutada omaniku ruumi oma elukohana ja 
• isik ei kasuta omaniku ruumi elukohana. 

Muudatuse tulemusena kantakse registrisse isiku elukoht vaid kohaliku omavalitsusüksuse täpsusega.

Elukohaandmete muutmiseks tuleb seega tuvastada, kas kõik kolm eeldust on täidetud. Omavalitsus peab teavitama ka isikut ruumi omaniku taotlusest kümne tööpäeva jooksul posti teel tema rahvastikuregistris märgitud senisel elukoha aadressil. Seega tekib esmapilgul olukord, kus haldusorganil tuleb isikut teavitada tema senisel aadressil, mida ta enam elukohana ei kasuta. 

Õiguskantsleri poole pöördunud inimesega just niimoodi toimiti, ehkki eluruumi omanik oli andnud omavalitsusele ka tema uue aadressi. Õiguskantsleri hinnangul olnuks mõistlik püüda saada ühendust avaldajaga uuel aadressil. Nii saanuks paremini täita uurimispõhimõtet ja selgitada välja, kas elukohaandmete muutmise eeldused on täidetud.  Abielupaaril võib perekonnaseaduse järgi olla õigus kasutada omaniku ruumi oma elukohana ka ajutise lahuselu korral.

Kasutajasõbralik ja ajakohane e-riik

Põhiseadusest ja haldusmenetluse seadusest lähtuv õigus heale haldusele paneb asutustele kohustuse avaldada veebilehel olulist teavet, mis puudutab asutuse valdkondlikku haldusmenetlust. Riigikohus on rõhutanud, et teave ei tohi olla eksitav, vastuoluline ega fakte moonutav. Isik võib eksitava teabe tõttu teha oma õiguste ja vabaduste teostamisel kahjulikke väärotsuseid. Niisiis tuleb hea halduse saavutamiseks tagada, et teave oleks õige ja ajakohane.

Õigus heale haldusele tähendab ka seda, et haldusorgani tegevus peab olema inimesele selge ja üheselt mõistetav ning et teda tuleb mõistliku aja jooksul teavitada teda puudutava asja menetlemisest ja muudest asjaoludest. 

Hea halduse põhimõtted peavad kehtima ka digitaalses asjaajamises. Ehkki Eesti on Euroopa Liidu edetabelites just e-riigi teenuste rakendamisega esirinnas, jagub siiski ruumi arenguks ja parandusteks, et jõuda kasutajasõbralike teenusteni.

Eelmisel aastal pöördus õiguskantsleri poole mitu välismaalt kodumaale tagasi pöördunud inimest, kes jäid hätta sotsiaalkindlustushüvitiste taotlemisega, juhilubade vahetamisega ja koolikoha leidmisega. Õiguskantsler kutsus tagasipöördujaid üles oma lugusid jagama, et selgitada välja, kas tegu võiks olla sügavamate probleemidega asjaajamises. Õiguskantsleri hinnangul seisneb suurim probleem selles, et asjakohast infot leida on keeruline. Riigiportaalis tagasipöördujatele eraldi inforubriiki pole, samuti puuduvad viited Integratsiooni Sihtasutuse teenustele ja toetustele. 

Vajaliku teabe leidmine sõltub väga palju sellest, kui hästi osatakse seda internetist otsida. Kui info pole koondatud teemade kaupa, on asjaajamisega harva kokku puutuvatel inimestel keeruline leida vastuseid oma küsimustele. Tagasipöördujate probleemide ennetamiseks ja lahendamiseks võiksid asutused inimesi konkreetsetes küsimustes senisest rohkem personaalselt nõustada, sest üldsõnalisest teabest veebilehel või mujal võib inimese konkreetse mure lahendamiseks väheks jääda.

Igaühe õigused e-riigis ehk e-riigi harta

Hea halduse põhimõtteid kirjeldav e-riigi harta ehk „Igaühe õigused e-riigis“ valmis 2008. aastal Riigikontrolli samateemalise auditi järelmina. Harta on kirjutatud tavainimese vaatenurgast ja loetleb õigusi, mis inimesel on e-riigis asutustega suheldes. E-riiki on kirjeldatud ühiskonnana, kus suur osa suhtlusest toimub infotehnoloogiavahendeid kasutades ning teavet esitatakse, hoitakse ja edastatakse sageli elektrooniliselt.

Digitaalsete suhtlusvõimaluste avardumisel viimase kümnendi jooksul tekkis vajadus hartat täiendada ning parandada. Tänapäeval, kui arvutikasutajaid on üha rohkem, eelistavad ka teenuste kasutajad järjest rohkem elektroonilisi kanaleid ja ootavad riigiga suheldes oluliselt suuremat mugavust kui lihtsalt e-posti edastamine. 

2016. aastal leppisidki riigikontrolör ja õiguskantsler kokku e-harta uuendamises. Uue teksti väljatöötamisel osales ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Nii Riigikontroll kui ka Õiguskantsleri Kantselei soovivad e-riigi hartas esile toodud kriteeriume edaspidi kasutada avaliku teenuse kvaliteedi hindamisel ning asutustele soovituste andmisel, kuidas muuta haldustegevus kodanikusõbralikumaks.

Ehitisregistri kasutajasõbralikkus 

Õiguskantsleri poole pöördunud isik kurtis, et tal ei ole võimalik ehitise kasutusluba taotleda, ilma et ta edastaks ehitusprojekti elektrooniliselt. Selgus, et ehitusprojekt koostati aastaid tagasi paberil ja esitati sel kujul ka ehitusloa saamiseks vallavalitsusele. 

Nüüd kehtib kord, et kui omanik soovib oma ehitisele kasutusluba, peab ta ehitusseadustiku kohaselt suhtlema vajaliku asutusega ehitisregistri kaudu, see tähendab elektrooniliselt. Kuna ehitusprotsess võib kujuneda pikaks, peaks ehitisregistri pidaja õiguskantsleri hinnangul lähtuma sellest, et omanik võiks ehitisele kasutusloa saada ka sel juhul, kui ta on osa dokumente (näiteks ehitusprojekti) esitanud pädevale asutusele juba varem paberil.

Õiguskantsler tegi registri eest vastutavale ministrile ettepaneku võimaldada põhjendatud juhtudel ka paberdokumentide esitamist. Samuti tuleks ehitisregistri juhendid muuta kasutajasõbralikumaks. Juhend peaks aitama ehitise omanikul oma taotlused ehitisregistri kaudu esitada hõlpsalt ning taotlusprotsess peaks olema kõigile arusaadav.

Puudega üliõpilased ja bürokraatia

Erivajadusega üliõpilastel on õigus taotleda stipendiumi, mille suurus sõltub puude liigist ja raskusastmest. Stipendiume määrab Sihtasutus Archimedes, kellele tuleb koos taotlusega esitada puude raskusastet tõendavad dokumendid (nt ekspertiisiotsus). Need dokumendid sisaldavad aga detailseid terviseandmeid, mis pole stipendiumi määramisel olulised.  

Õiguskantsleri poole pöördunud avaldaja leidis, et tänapäeva infoühiskonnas oleks omal kohal lahendus, kus stipendiume määrav haldusorgan saaks ise teha päringu sotsiaalkindlustuse infosüsteemi ning hankida kinnituse puude astme ja liigi (funktsiooni kõrvalekalde) kohta ilma detailsete terviseandmeteta. Nii oleks ka puudega üliõpilastel vähem asjaajamist ning hoitaks ära delikaatsete isikuandmete töötlemine suuremas ulatuses kui möödapääsmatult vajalik. Juhul kui ka kõrgkoolil on vajadus teada üliõpilase andmeid, võiks ta selle teabe saada Eesti Hariduse Infosüsteemist.

Õiguskantsler edastas avaldaja küsimused Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes mõistis vajadust korraldada erivajadustega üliõpilaste stipendiumide menetlemist tõhusamalt. Ministeerium kinnitas, et otsitakse infoühiskonnale sobivamat lahendust. 

Eksitav teave kalapüügi aruandluse kohta

Keskkonnaameti veebilehel oli antud selgitus kalastuskaardi alusel toimunud harrastuskalapüügi andmete esitamise tähtaja kohta, mis ei olnud kooskõlas harrastuskalapüügi andmete esitamise korda reguleeriva määrusega. 

Eksitav tähtaeg oli toodud ka aruande esitamise õppevideos. Andmete esitamise korra rikkumine võib kaasa tuua väärteokaristuse, mille kehtivuse ajal kaotab isik õiguse kalastuskaarti taotleda. Õiguskantsler palus Keskkonnaametil veebilehel avaldatud teavet täpsustada. 

Eksitav teave õiguskaitsevõimaluste kohta

Andmekaitse Inspektsiooni veebilehel on avaldatud soovitusi, kuidas inimesed peaksid oma õiguste kaitseks tegutsema. Juhuks, kui keegi ei ole rahul, et valeidentiteeti kasutav isik Facebookis tema isikuandmeid avaldab, oli antud selgitus: „Kui Facebooki poole pöördumine ei anna tulemusi, soovitame pöörduda hagiga maakohtusse ja nõuda vajadusel avaldaja tuvastamist ning taotleda enda kohta edaspidiste andmete, sh laimu avaldamise keelamist.” 

Õiguskantsler juhtis Andmekaitse Inspektsiooni tähelepanu sellele, et isikuandmete avaldaja tuvastamist pole võimalik kohtult taotleda. Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et eeltõendamismenetlus ei ole mõeldud kostja tuvastamiseks. 

Eraparklate õiguskaitsevahendite piiratus

2016. aastal soovitas õiguskantsler Maanteeametil muuta oma senist praktikat ning hakata väljastama eraparklatele liiklusregistri andmeid. Andmete saamiseks seati mitu loogilist ja mõistlikku eeltingimust: tasulise parkimisala õige tähistamine, tüüptingimustes sõiduki omaniku või vastutava kasutaja vastutuse eeldamine, parkimislepingu rikkumise piisav fikseerimine jt. 

Vaidluses oli oluline asjaolu, et eraparklal ei olnud muud mõistlikku võimalust parkimiskorra eirajate vastu tsiviilnõudeid esitada. Teisaldamine on inimestele oluliselt kulukam, suurendab liikluskoormust ning alati ei ole ka sellest abi olnud. Õiguskantsleri soovitust selgitas põhjalikumalt õiguskantsleri nõunik õigusajakirja Juridica artiklis „Põhiõigus tasuta parkida teisele isikule kuuluval eramaal? Eraisiku õigus saada riigilt teise isiku andmeid“.

Maanteeamet keeldus siiski õiguskantsleri soovitust täitmast. Eraparkla esitas Maanteeameti peale kaebuse halduskohtule ning vaidlus jätkub selle üle, millised on lepingu eest tasumata jätmisel eraparkla õiguskaitsevahendid. Huvitav on jälgida, millist mõju avaldab sellele vaidlusele hiljutine Euroopa Kohtu lahend. Selles asjas pidi kohus arutama samuti riigi valduses olevate isikuandmete väljastamist, selleks et teine isik saaks neid kasutada tsiviilkohtus nõude esitamiseks. 

Euroopa Kohus pidas selle kaasuse asjaoludel isikuandmete väljastamist õigustatuks: „/---/ niisugustel tingimustel, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, ei näi olevat põhjendatud keelduda kannatanule selliste isikuandmete avalikustamisest, mis võimaldavad esitada kahju hüvitamise nõude kahju tekitaja vastu või, vajaduse korral vanemlikku võimu teostavate isikute vastu juhul, kui kahju tekitaja on alaealine.“