Muud ülesanded

Erakondade rahastamine

Erakondade rahastamise järelevalve loodi oma praegusel kujul erakonnaseaduse muudatustega, mis jõustusid 2011. aasta aprillis. Haldusorganina moodustatud Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (edaspidi komisjon) on olnud iseseisev ja vaba talle seadusega antud piires sihte seadma ning sisekorda kehtestama. 

Seaduse kohaselt esitab õiguskantsler komisjoni oma sõltumatu esindaja, kes tegutseb komisjoni täieõigusliku liikmena, ilma et ta väljendaks seejuures õiguskantsleri nii-öelda ametlikku seisukohta ning omaks õiguskantsleri ees aruandekohustust. Alates 2011. aastast täidab õiguskantsleri sõltumatu esindaja ülesandeid komisjonis Eesti Rahva Muuseumi avalike ja välissuhete juht Kaarel Tarand. 

Erakondade rahastamise järelevalve on Eestis saavutanud tugeva stabiilsuse ja välja on kujunenud tõhus menetluspraktika. 2017. aasta suvel jõudsid lõpule pikad kohtuvaidlused 2013. aasta kohalike valimiste kampaania tegude üle. Need kohtuasjad käsitlesid juhtumeid, kus valimiskampaania läbiviimiseks kasutati avalikke (kohaliku omavalitsuse) vahendeid. Riigikohtu lahend lõpetas viis kohtuasja, jättes jõusse komisjoni ettekirjutused ning praeguseks on peaaegu kogu tagastamisele määratud summa ka ära makstud.

Ühelt poolt lõpetas see kohtulahend eeldatavalt sel viisil avaliku raha väärkasutamise, kuid teisalt ei seadnud see siiski küllalt selgeid ja laiemaid piire. Seetõttu ei saa välistada, et samalaadseid katseid teha poliitilist reklaami omavalitsuse raha kasutades näeme ka tulevikus. Probleem on selles, et niisuguseid juhtumeid peab ka edaspidi analüüsima ja tõlgendama ühekaupa ning see nõuab aega, mistõttu pole väära käitumisega saavutatud edu (lisahääled ja valijate mandaat) tihti võimalik enam tagasi pöörata. Kui valituks osutunu hiljem ka raha tagastab, ei tühista see mandaati ega saadud konkurentsieelist. Seega, ahvatlus jääb.

Komisjon näeb oma tegevust laiemana kui vaid rahastamise aruannete kontrollijana ning on esitanud hulga küsimusi, millele seadused selget ja ühemõttelist vastust ei anna. Paraku ei ole valitsus ega parlament leidnud endas jõudu nendele vastata ega õigusloomealgatusi ette võtta. Näiteks ei ole praegu selge, millise korra järgi ja kuidas täpselt saaks ka formaalselt registrist kustutamisega lõpetada sisuliselt mittetegutsevate (sealhulgas majanduslikus mõttes) ning ka aruandluskohustust mittetäitvate erakondade tegevuse. Veel laiema tähendusega on küsimus Põhiseaduse § 48 tõlgendamisest. Nimelt sätestab see, et karistusseadustikuga vastuolus olevad erakonnad on keelatud. Karistusseadustik aga ei näita küllalt selgelt võimalusi, kuidas kuritegude eest karistatud erakonna tegevust lõpetada. 

2017. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimispäeva lähenemine tõi päevakorrale ka erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide võrdse ja õiglase kohtlemise rakendamise (sealhulgas rahastamise järelevalve) probleemid. Need tulenevad kandidaatide erinevast juriidilisest staatusest. Näiteks valimisliitu, mille asutavad seltsingud, ei käsitleta püsiva juriidilise kehana. Niisiis ei saa sellele rakendada ka samasugust aruandlusvormi, nagu on püsivalt tegutsevatel erakondadel.

Komisjoni tänaseks rohkem kui viis aastat väldanud järjekindel tegevus lubab avalikkuse ette tuua aina rohkem andmeid erakondade rahastamise kohta. Ka siin on oluline rõhutada just võrdse ja õiglase kohtlemise momente. Erakondade rahastamine riigieelarvevälistest allikatest järjest väheneb ning seetõttu on parlamendierakonnad muutunud rahalises plaanis peaaegu puhtakujulisteks riigiasutusteks, kelle omatulude osakaal on jäänud hoopis väiksemaks kui näiteks muuseumidel või teistel avalike teenuste osutajatel. Valimiseelsete kvartalite võrdlus näitab, et tänavu suudavad erakonnad koguda annetusi kaks korda vähem kui 2013. aastal ja neli korda vähem kui 2015. aasta Riigikogu valimiste ajal. Erinevalt mittetulundusühingutest ei suuda erakonnad massiorganisatsioonidena tõhusalt koguda ka liikmemaksu. Viimastel aastatel jääb erakondade liikmemaksu summa stabiilselt 2,5–3 euro piiresse ning liikmemaksud moodustavad erakondade kogutuludest vaid kuni 2 protsenti. 

Kehtiv rahastamise kord moonutab ausat poliitilist konkurentsi ja seab eriti valimiseelsel ajal lisaraha vajavad erakonnad aina suurema korruptiivse surve alla, ahvatleb rikkuma rahastamispiiranguid ning kasutama võimupositsioone riigi keskvõimu ja omavalitsuste asutustes erakonnale keelatud vahendite hankimisel. Niisuguse olukorra eriti kurb tagajärg on see, et järelevalvekomisjoni ettekirjutused täidetakse mitte erakonna liikmete ja toetajate, vaid riigieelarveliste vahendite, seega kõigi maksumaksjate panuse arvelt. Praegune erakondade rahastamismudel ei ole kestlik ja kui seadusandja ei taha reegleid muuta, ähvardab kogu poliitilist süsteemi diskrediteerimine või kokkuvarisemine.

Komisjoni koostöö riigi õiguskaitse- ja järelevalveorganitega viis 2017. aastal ka ettekirjutusteni suurte summade tasumise kohta mõne aastatetaguse rikkumise pärast, mille tõendamiseks poleks komisjoni volitustest piisanud. Probleeme on põhjustanud nii sularaha käitlemine (ja päritolu) kui ka tehingud erakonna varaga. Seega võime praegu eeldada, et erakondade ja poliitikute kohtuvaidlusi (nii kriminaal- kui haldusasjades) jätkub veel aastateks. See omakorda vaid tugevdab kodanike kujutlust poliitilisest süsteemist kui millestki kuritegelikust.

Kevadel võttis komisjon vaatluse alla ka nn munitsipaalmeedia ehk omavalitsuse finantseeritavate trükiväljaannete kasutamise erakondlikes huvides. Sellega on olnud piirkonniti probleeme pikka aega, kuid võimalikud sanktsioonid seni olematud. Olukorra selgitamiseks ja võimalike kuritarvituste tuvastamiseks on komisjon tellinud kõigi nende väljaannete põhjaliku monitooringu ja analüüsi. 

Komisjoni ülesanne ei ole anda ette reegleid, kuidas ja milliste kuludega peaks omavalitsus korraldama oma teavitustegevust, kuid eriti kohalike valimiste ajal on need väljaanded hea platvorm keelatud konkurentsieelise saamiseks valimistel. Seega loodab komisjon nende väljaannete vaatluse alla võtmise preventiivset mõju, aga kardab samas, et valimiste ja aruannete laekumise järel võib kuhjuda arvukalt menetlusi.

Kohtud

Õiguskantsleri tegevusalasse jäävad mitmed kohtuvõimu tegevust puudutavad ülesanded. Õiguskantsler kuulub ametikoha järgi kohtute haldamise nõukotta, mis kogunes istungile 2016. aasta teisel poolaastal kolmel ja 2017. aasta esimesel poolaastal kahel korral. Ka andis õiguskantsler oma panuse kohtunike 2018. aasta koolitusprogrammi. 

Kohtute seaduse järgi on õiguskantsler kohtute esimeeste ja Riigikohtu üldkogu kõrval ainus kohtusüsteemiväline institutsioon, kes võib algatada kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse. Lõpliku otsuse distsiplinaarasjas teeb Riigikohtu juures tegutsev distsiplinaarkolleegium. 

Õiguskantsleri vaateväljas on üksnes need kohtunike teod, mis seisnevad ametikohustuste mittetäitmises või vääritus käitumises. Õiguskantsler ei tegele õigusemõistmise hindamisega. Ta ei anna hinnanguid kohtulahendi sisulisele õigsusele, sealhulgas sellele, kas kõik vajalikud asjaolud selgitati välja, kas tõendeid hinnati õigesti jms. Äärmuseni lihtsustades ja üldistades võib väita, et õiguskantsleri pädevusse kuuluvad need juhud, kui kohtunik teeb oma tööd väidetavalt „halvasti“, mitte aga need, kui tööd tehakse „valesti“. 

Valdava osa õiguskantslerini jõudvatest pöördumistest, milles arvustatakse kohtunike tegevust, moodustavad paraku need, milles ei olda nõus kohtuotsuse sisuga. Siiski pole distsiplinaarmenetlus täiendav õiguskaitsevahend. Isegi juhul, kui kohtuniku suhtes mingil põhjusel distsiplinaarasi algatatakse ning ta õigeks või süüdi mõistetakse, ei muuda ega tühista see juba langetatud kohtuotsust. Küll aga jääb isikule sellelgi juhul võimalus kohtuotsus edasi kaevata. 

Neil põhjustel ei saa õiguskantsler enamiku pöördumiste alusel kohtuniku tegevuse suhtes menetlust alustada. Alates 2016. aasta septembrist kuni 2017. aasta augustini tegeles õiguskantsler kokku siiski ligi kahekümne sellise juhtumiga, mille puhul tuli kohtu tööd lähemalt kontrollida.

Sellised pöördumised olid sel aastad seotud valdavalt kriminaalmenetluse probleemidega, kuid oli kaebusi ka kohtu tegevusele halduskohtumenetluses või tsiviilasjade menetlemisel. Kaevati nii maakohtute (ennekõike Harju Maakohtu), ringkonnakohtute kui ka Riigikohtu kohtunike tegevuse peale. Halduskohtumenetluse puhul oli õiguskantsleril sel perioodil põhjust süveneda vaid Tallinna Halduskohtu töösse. 

Ühtegi distsiplinaarsüüdistust kohtuniku vastu õiguskantsleril esitada ei tulnud (viimati tuli õiguskantsleril distsiplinaarsüüdistusega Riigikohtu juures asuva distsiplinaarkolleegiumi poole pöörduda 2011. aastal). Siiski valmistasid selgunud asjaolud õiguskantslerile mitmel puhul piisavalt muret, et juhtida neile ka kohtute tähelepanu.

Kui jätta kõrvale kaebused, milles ei nõustutud menetluse tulemusega, siis väljendati sel perioodil varasemast rohkem rahulolematust kohtu tegevuse üle menetlusosalistega suhtlemisel – alates kaebustest selle peale, et kohus ei ole pöördumistele vastanud või pole saatnud kinnipeetavale kohtumääruse tõlget, kuni selleni, et kohus on kohtumenetluse viinud läbi sooliselt diskrimineerival viisil. 

Nii nagu süvenemist nõudvatel juhtudel tavaks, tutvus õiguskantsleri ametkond ka viimati nimetatud juhul kohtuasja protokollide ning helisalvestistega. Õiguskantsler veendus, et kaebuses nimetatud kohtunik ei olnud kallutatud. Asjaolu, et kohtunik, rahvakohtunikud ning prokurör olid naised, samas kui kohtualune oli mees, ei saanud pidada sooliseks diskrimineerimiseks. Kohus ning prokurör, kes olid ametisse nimetatud erialasest pädevusest ja isikuomadustest lähtudes, täitsid oma ametiülesandeid. Kohtumenetluse käigus andis kohtunik korraldusi nii prokurörile kui ka kaitsjale, nagu kohtuistungi juhtimine ette näeb. Ei ilmnenud, et kohtunik oleks mõne menetlusosalise suhtes olnud arrogantne, ebaväärikas, üleolev või küüniline. 

Õiguskantslerilt küsiti korduvalt, kas ja millises mahus peab kohus tegema isiku taotlusel koopiaid isiku kohtule esitatud määruskaebustest, taotlustest, teabenõuetest jms.   

Õiguskantsler on jätkuvalt seisukohal, et eristada tuleb menetlusosaliste poolt asja menetluse kestel esitatud ja konkreetse menetlusega seotud dokumentidest koopiate väljastamise taotlusi, mida lahendatakse menetlusseaduste järgi, ning nii-öelda menetlusvälistest dokumentidest koopiate saamise taotlusi, mida lahendatakse avaliku teabe seaduse alusel. Nii näiteks ei kohusta avaliku teabe seadus riigiasutust (sealhulgas kohut) väljastama iga kord koopiat isiku enda esitatud taotlustest. Selline üleüldine kohustus oleks vastuolus avaliku teabe seaduse eesmärgiga. Küll tuleb koopia isiku enda esitatud pöördumisest väljastada siis, kui see on vajalik isiku põhiõiguste kaitseks, näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks. 

Rohkem muret tekitasid juhtumid, mille kohta esitatud kaebused olid seotud kirjaliku suhtluse ja menetluse käiguga kursis hoidmisega. 

Nii pöördus õiguskantsleri poole isik, kes ootas edutult Tallinna Ringkonnakohtult vastust oma neljale järjestikusele kirjalikule küsimusele (vahemikus 2016. aasta juulist kuni septembrini): „Millal on oodata kohtu otsust 07.03.2016 esitatud apellatsioonkaebuse kohta haldusasjas?“ Õiguskantsleri lõppvastuse eel sai inimene siiski oma küsimusele vastuse. Sellegipoolest juhtis õiguskantsler kohtu esimehe tähelepanu, et kui kohus ei vasta mitme kuu jooksul ühelegi avaldaja pöördumisele ega teavita teda kohtuasja lahendamise seisust, ei vasta see heale haldusele. 

Hea halduse põhiõiguse juurde kuuluv üldine vastamiskohustus lasub ka kohtuvõimul. Vastuseks võib pidada põgusat selgitust, et küsimusele veel täpselt vastata ei saa. Selgituse juurde võib lisada kirjelduse kohtuasjade lahendamise korraldusest. Inimese teadmatusse jätmist pika aja vältel ei saa õigeks pidada. Peale selle kuulub hea halduse juurde vigade tunnistamine ja valmisolek need heastada.

Õiguskantsleri poole pöörduti ka kaebusega, et kohtunik andis korduvalt teada kohtuotsuse tervikteksti teatavaks tegemise aja edasilükkamisest, mis tekitas kaebajas segadust. Ka selles asjas sai küsimus lõpuks sisulise lahenduse, sest kohtuotsuse terviktekst jõudis lõpuks avaldajani. Kuna aga tegemist oli juba mitmenda sarnase kaebusega sama kohtuniku tegevuse peale ning kohtuotsuse teatavaks tegemise edasilükkamiste arv oli väga suur (kohus andis lausa seitse järjestikust ja täitmata lubadust), siis juhtis õiguskantsler Harju Maakohtu esimehe tähelepanu vajadusele selliseid olukordi vältida. 

Ka suure töökoormusega on võimalik tööd planeerida ning teha realistlikke prognoose. Asjaolu, et ühe kohtuotsuse valmimist on lükatud korduvalt edasi kolme- kuni neljateistpäevaste vahedega, viitab suutmatusele kavandada adekvaatselt kohtuniku tööaega. See on inimlikult mõistetav, kuid eksitab oma menetlusõigusi teostada soovivat isikut. Ka kahandab korduv lubaduste mittetäitmine kohtu usaldusväärsust. Õiguskantsler toonitas, et töökorraldus, mille tulemuseks on kohtuotsuste kättesaadavaks tegemise aja määratlematus, ei tohiks kujuneda reegliks ega tööstiiliks. Selle vältimiseks annab kohtute seadus maakohtu esimehele mitmed hoovad, mis võimaldavad muu hulgas ka kohtuniku koormust ohjata. Õiguskantsler soovitas kohtu esimehel edaspidi viidatud meetmeid tõhusalt kasutada, et vältida menetlusosaliste eksitamist ja distsiplinaarvastutuse küsimuse korduvat tekkimist. 

Pöördumisi, mida ajendas mure kohtumenetluse kestuse ja mõistliku menetlusaja pärast, oli veel. Muu hulgas küsiti õiguskantsleri seisukohta olukorras, kus kohus ja Riigiprokuratuur kaalusid, kas oleks võimalik vahetada kriminaalasjas prokuröri, et tagada kohtuasja kiirem menetlemine. Riigiprokuratuur ei pidanud riigiprokuröri täielikku asendamist võimalikuks. Kohtu ja menetlusosaliste kokkuleppel muudeti kohtuistungi kuupäevi. Olukord oleks olnud teistsugune, kui kohus ei oleks prokuratuuri põhjendusi arvestanud ja varem määratud istungiajad oleksid jäänud muutmata. Prokuratuuriseaduse § 10 annab riigi peaprokurörile pädevuse prokuröri asendamiseks.  

Õiguskantsler on olnud jätkuvalt seisukohal, et kriminaalasja menetluse kestus peab olema mõistlik ja toimuma viivitusteta. Eriti oluline on see siis, kui süüdistatav on vahi all. Kohus saab seda erineval viisil tagada ja puudutatud isikul on mitmeid võimalusi juhtida kohtu tähelepanu oma õiguste paremale kaitsele. 

Kriminaalmenetluse seadustik annab muu hulgas võimaluse esitada taotlus kohtumenetluse kiirendamiseks. Kui kriminaalasi on olnud kohtu menetluses vähemalt üheksa kuud ja kohus ei ole mõjuva põhjuseta teinud vajalikku menetlustoimingut (näiteks määranud õigel ajal kohtuistungit), võib kohtumenetluse pool taotleda kohtumenetluse kiiremaks lõpetamiseks sobiva abinõu tarvitusele võtmist. Kohus võib arusaadavalt ka vahistatu tõkendit muuta või tühistada. Seejuures on igati põhjendatud, kui kohus arvestab vahi all pidamise otsustamisel ka kohtumenetluse võimalikku kestust, vahi all pidamise aja pikkust ja muutunud menetlusolusid.

Võrdne kohtlemine

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lõike 1 järgi on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, varalise ja sotsiaalse seisundi ega muude asjaolude tõttu. 

Õiguskantsleri seadus annab õiguskantsleri pädevusse kontrolli õigusakti Põhiseadusele ja seadustele vastavuse ning avaliku võimu esindaja tegevuse üle. Samuti viib õiguskantsler läbi eraõiguslike isikute diskrimineerimisvaidluse lepitusmenetlusi ning edendab võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.  

Sel ülevaateperioodil sai õiguskantsler 37 võrdset kohtlemist puudutavat pöördumist. Neist 23 olid seotud üldise võrdsuspõhiõigusega ja 14 diskrimineerimisega. 

Diskrimineerimistunnuste järgi jagunesid pöördumised järgmiselt: 

• keel – 1
• seksuaalne sättumus – 2
• vanus – 2
• rahvus ja etniline kuuluvus – 1
• sugu – 2
• puue – 4
• varaline või sotsiaalne seisund – 1
• muu tunnus – 1 

Õiguskantsler leidis rikkumise seitsmes asjas, millest ühel juhul saatis Riigikogule märgukirja, paludes viia seadus kooskõlla Põhiseadusega ning kolmel juhul tegi avaliku võimu esindajale ettepaneku rikkumine kõrvaldada või soovitas järgida edaspidi hea halduse tava. Kolmel juhul lahenes asi menetluse käigus.

Madalapalgalise töötaja tulumaksu tagasimakse

Õiguskantsleril paluti selgitada, kas riigi ametiasutuses osalise koormusega hõivatud vähenenud töövõimega inimesel on õigus saada madalapalgaliste töötajate toetust. 

Üldjuhul peab inimene tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel tagasimakse saamiseks töötama vähemalt täistööajaga. Erandi moodustavad osalise või puuduva töövõimega isikud, kellele makstavalt tasult maksab sotsiaalmaksu riik. Maksu- ja Tolliameti tõlgenduse järgi on tegemist juhtudega, mil sotsiaalmaksu maksab osalise või puuduva töövõimega isiku eest Töötukassa sotsiaalmaksu seaduse alusel. See aga tähendab, et tagasimakset saavad taotleda vaid need osalise või puuduva töövõimega inimesed, kelle tööandja on äriühing, mittetulundusühing, sihtasutus või füüsilisest isikust ettevõtja. Nii jäävad toetuse saajate hulgast välja osaajaga töötavad osalise või puuduva töövõimega inimesed, kes töötavad näiteks riigi ametiasutuses, vallavalitsuses, mõnes muus kohaliku omavalitsuse ametiasutuses või hoopis avalik-õigusliku juriidilise isiku juures (näiteks Töötukassas). 

Õiguskantsler saatis Riigikogule märgukirja, milles palus täpsustada madalapalgaliste tulumaksu tagasimakse korda nõnda, et see ei sõltuks tööandja liigist. Riigikogu nõustus õiguskantsleri järeldustega ning võttis 24. detsembril 2016 vastu tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatused. 

Eaka õigus krediitkaardile

Õiguskantsler käsitles juhtumit, kus pank keeldus 76-aastasele pensionärile tema vanuse tõttu automaatselt krediitkaarti väljastamast.

Õiguskantsleri hinnangul tähendab seesuguse vanusepiiri kehtestamine panga tüüptingimustes ealist diskrimineerimist. Finantsasutus peab loomulikult järgima vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning lisanduv vanus ja näiteks pensionile jäämine võivad mõjutada panga kliendi võimet teenindada laene. Siiski tuleb pangal arvestada, et vanus on vaid üks inimese sissetulekut ja krediidivõimet mõjutav tegur. Paljud 75-aastased ja vanemad inimesed täidavad laenukohustusi probleemideta. Õiguskantsleri hinnangul ei tohi krediidiasutused keelduda laenu andmast või krediitkaarti väljastamast pelgalt kliendi vanuse tõttu – otsustamisel tuleb arvestada ka inimese sissetulekuid, vara ja varasemat krediidikäitumist. 

Õiguskantsler alustas osapoolte lepitamiseks menetlust, kuid lõpetas selle, sest pooled lahendasid probleemi menetluse ajal. 

Vanemaealiste internetikasutuse uurimine

Statistikaamet viib läbi leibkondade internetikasutuse uuringut, mille tarbeks küsitletakse vaid kuni 74-aastaseid inimesi. Uuringuga kogutavad andmed annavad olulist teavet Eesti majanduse ning avaliku sektori teenuste kasutamise kohta ning neile andmetele tuginetakse ka Eesti infoühiskonna arengukava väljatöötamisel ja rakendamisel. 

Vanemad inimesed on interneti kasutamise oskustes ülejäänud elanikkonnast maha jäänud, samas võiks interneti ulatuslikum kasutamine aidata nende elukvaliteeti tõsta. Eesti infoühiskonna arengukava üks põhimõte on toetada võrdseid võimalusi – siht on, et kõigil ühiskonnaliikmetel oleksid oskused ja teadmised neile vajalike e-teenuste kasutamiseks. See muudaks vanemaealistele mitmed teenused kättesaadavamaks ja aitaks neid rohkem kaasata ühiskonnaellu. Niisiis on vaja andmeid ka vanemate kui 74-aastaste inimeste kohta, kes moodustavad peaaegu 10 protsenti Eesti elanikkonnast. 

Õiguskantsler leidis, et pole kaalukat põhjust, miks peaks internetikasutuse andmeid kogudes eristama 75-aastaseid ja vanemaid ülejäänud elanikkonnast ning seetõttu ei ole põhjendatud nende uuringust väljajätmine. Ta soovitas Statistikaametil muuta senist tegevust ning küsida interneti kasutamise tavasid ka vanematelt kui 74-aastastelt inimestelt. 

Lapse laagrist kõrvalejätmine puude tõttu

Üks lapsevanem kaebas õiguskantslerile vallavalitsuse tegevuse peale, kes jättis noortelaagri osalejate seast välja tema puudega lapse. Vanem pidas sellist otsust diskrimineerivaks.

Õiguskantsler nõustus avaldajaga, et vallavalitsus diskrimineeris last, kui jättis ta noortelaagrist kõrvale üksnes puude tõttu, kaalumata mõistlike kohanduste tegemise võimalusi. Õiguskantsler soovitas vallavalitsusel võtta avaldajaga ühendust, vabandada tema ja lapse ees ning otsida koos perega alternatiivseid võimalusi lapse vaba aja sisustamiseks suvel.

Samuti soovitas õiguskantsler vallavalitsusel edaspidi kaaluda puuetega inimestele mõistlike kohanduste tegemist, et nad saaksid võrdselt teistega osaleda valla üritustel.

Vene keeles suhtlemine eestikeelses lasteaiarühmas

Teine lapsevanem uuris õiguskantslerilt, kas lasteaia töötajatel on õigust keelata lastel õppe- ja kasvatustegevusest vabal ajal rääkida oma kaaslastega vene keeles. Sarnase küsimusega on õiguskantsleri poole pöördutud ka varem.  

Lasteaedade tegutsemist reguleeriva koolieelse lasteasutuse seaduse järgi toimub lasteaias õppe- ja kasvatustegevus eesti keeles, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole otsustanud teisiti. Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava järgi vahelduvad lasteaia päevakavas õpetaja kavandatud õppe- ja kasvatustegevused igapäevatoimingute, mängu ja vabategevusega. Kuigi kõiki vaba aja tegevusi ei saa pidada õppe- ja kasvatustegevuse osaks, on need üldjuhul omavahel põimunud. Nii sätestab koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava, et mäng on eelkoolieas lapse põhitegevus ning mängu käigus omandab ja kinnistab laps uut teavet ja oskusi, peegeldab tundeid ja soove, õpib suhtlema ning omandab kogemusi ja käitumisreegleid. 

Õiguskantsler selgitas vanemale, et õpetajad ei saa keelata lastel lasteaias emakeeles rääkimist. Kui aga eestikeelse rühma lapsi innustatakse mänguliselt, positiivselt ning lapse emakeelt ja identiteeti austades kõnelema rohkem eesti keeles, ei saa seda pidada õigusvastaseks tegevuseks. Seega peaks lasteaed pöörama rohkem tähelepanu sellele, kuidas suunata ja innustada eestikeelses rühmas käivaid muukeelseid lapsi rääkima eesti keeles, nõnda et see austaks ka lapse kultuurilist identiteeti ja emakeelt.

Diskrimineerimine ametiühingusse mittekuulumise tõttu

Avaldaja palus õiguskantslerilt selgitust, kas saab õiguspäraseks pidada tööandja käitumist, kui see maksab kollektiivlepingust tulenevalt staažitasu vaid nendele töötajatele, kes on kollektiivlepingu sõlminud ametiühingu liikmed. 

Õiguskantsler selgitas avaldajale, et ametiühingute seadus keelab töötaja õigusi piirata sõltuvalt sellest, kas ta kuulub ametiühingusse või mitte. Õiguste piiramise all tuleb mõista igasuguseid ebavõrdse kohtlemise juhtumeid. Siiski peab silmas pidama, et ebavõrdseks kohtlemiseks ei loeta eeliste andmist ametiühingusse kuulumise tõttu. 

Ka võrdse kohtlemise seadusest tuleneb põhimõte, mille järgi ei peeta diskrimineerimiseks töösuhetes eeliste andmist töötajate ühingusse kuulumise tõttu. Seda juhul, kui eeliste andmisel on objektiivne ja mõistlik õiguspärane eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud. Kollektiivleping laieneb neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivleping ei näe ette teisiti. Eestis on pigem tavaks laiendada kollektiivlepingut kõigile ettevõtte töötajatele, mitte ainult ametiühingu liikmetele.

Teised võrdse kohtlemisega seotud küsimused

Õiguskantsleri varasemates aastaülevaadetes on kajastatud õiguskantsleri märgukirju, mis käsitlesid õiguskorra lünklikkust või rakendamata jätmist. 

Väärib märkimist, et endiselt on vastu võtmata kooseluseaduse rakendamiseks vajalikud õigusaktid. Õiguskantsler on pärast kooseluseaduse jõustumist 2016. aastal lahendanud mitu selle seaduse rakendamisega seotud juhtumit. Küsitakse eeskätt kooseluseaduse alusel tekkinud õigussuhete rahvastikuregistrisse kandmise kohta. 

Õiguskantsler leidis, et kooseluseaduse alusel tekkinud õigussuhete rahvastikuregistrisse kandmist ega nendega seotud andmete arvestamist mis tahes otsuse tegemisel ei takista seaduse rakendusaktide puudumine. Vajaliku menetluse ja korralduse leiab Põhiseadusest (§-d 12 ja 14) ning analoogia kaudu perekonnaseadusest ja perekonnaseisutoimingute seadusest.

Samuti on õiguskantsler varem juhtinud tähelepanu sellele, et võrdse kohtlemise seaduse kitsalt piiritletud kohaldamisala ning erinevate diskrimineerimistunnuste puhul ette nähtud erineva ulatusega kaitse on Põhiseadusega vastuolus. 2017. aasta augustis esitas Sotsiaalministeerium kooskõlastamisele võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega on kavas laiendada seaduse kohaldamisala igasugusele diskrimineerimisele. Seadusemuudatust pole siiani vastu võetud.

2011. aastal saatis õiguskantsler sotsiaalministrile märgukirja soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamise küsimuste kohta. Ta juhtis märgukirjas tähelepanu, et seni ei ole vastu võetud selle seaduse § 11 lõikes 2 sätestatud Vabariigi Valitsuse määrust, mis kehtestaks soopõhiste tööalaste statistiliste andmete kogumise korra ja andmete loetelu. Sotsiaalministeerium saatis selle määruse eelnõu 2015. aasta alguses kooskõlastusringile, kuid määrust ei ole seni vastu võetud. 

Riikidevahelised lepingud

Õiguskantsler jälgib, et Eesti Vabariigi ja teiste osapoolte vahel sõlmitud rahvusvahelised lepingud oleksid kooskõlas Põhiseaduse ja teiste seadustega. Aruandeaastal andis õiguskantsler hinnangu nii Rail Balticu raudteeühenduse arendamise kokkuleppele kui ka Eesti Vabariigi ja USA vahel sõlmitud kaitsekoostöö kokkuleppele.

Rail Baltic  

19. juunil 2017 ratifitseeris Riigikogu Eesti, Leedu ja Läti valitsuse vahel sõlmitud Rail Balticu/Rail Baltica raudteeühenduse arendamise kokkuleppe, mis kirjutati alla 2017. aasta 31. jaanuaril Tallinnas. Kokkulepe tekitas laialdast arutelu eelkõige riigile võetavate kohustuste sisu ja mahu üle. 

Eelnõu menetluse ajal Riigikogus analüüsis kokkulepet ka õiguskantsler. Ta ei tuvastanud selles vastuolu Põhiseaduse ega seadustega. Kokkulepe ei sõnasta raudtee rajajate ühist eesmärki kui kohustust, mistõttu ei  kaasne kokkuleppe ratifitseerimisega nõuet kanda Rail Balticu rajamise kogukulu. Poolte kohustused on seotud ehitust ettevalmistavate uuringutega, samuti rajatise planeerimise ja projekteerimisega. Samas on kokkulepe selle taristuprojekti rajamise oluline eeldus, sest Euroopa Liidu ühisrahastuse määruse (nn CEF määrus) artikli 7 lõike 2 järgi antakse piiriülestele projektidele Euroopa Liidu struktuurifondide raha vaid piirinaabrite kokkuleppe olemasolul. 

Õiguskantsler viitas Riigikogu menetluse käigus, et Rail Balticu rajamisega kaasnevad riigi kulutused nn omafinantseeringu näol tulenevad CEF I ja CEF II lepingutest, mis ei ole olemuselt välislepingud. Neid lepinguid sõlmib ja riigile võtab kohustusi täitevvõimu esindaja. Kui need kulud on suured ja pidevad, siis peaks valitsus eelnevalt saama nende tegemiseks Riigikogu nõusoleku (PS § 65 p 10). Vastasel juhul paneb täitevvõim Riigikogu sundseisu tulevaste riigieelarvete planeerimisel. 

Õiguskantsleri hinnangul saab riigile mahukaid finantskohustusi võtta vaid Riigikogu, kes võib muu hulgas vajadusel kehtestada täiendavaid makse. Kui valitsus koormaks olulises mahus riigieelarvet parlamendi teadmata ja kontrollita, siis läheks see vastuollu Põhiseadusega.   

Mitmed Riigikogu menetluse käigus kerkinud küsimused olid paljuski ajendatud kokkuleppe tekstile lisatud seletuskirja vastuoludest. Seletuskirjas olnud lünki täitis Riigikontroll oma auditi kaudu. 

Eesti ja USA kaitsekoostöö kokkulepe 

6. juunil 2017 ratifitseeris Riigikogu Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse kaitsekoostöö kokkulepe, mis kirjutati alla sama aasta 17. jaanuaril Tallinnas. Kokkuleppe artikkel XII, mis näeb ette Eesti kriminaaljurisdiktsioonist loobumise USA relvajõudude liikmete kuritegudes, mis Eesti Vabariigi territooriumil toime pannakse, tekitas mitmeid arutelusid. Seejuures küsiti, kas tegemist ei ole Eesti Vabariigi suveräänsuse lubamatu piiranguga. 

Eelnõu menetluse ajal analüüsis kõnealust sätet ka õiguskantsler, kes ei tuvastanud vastuolu Põhiseaduse ega seadustega. Leping juhindub Eesti poolt 2004. aastal ratifitseeritud välislepingus NATO SOFA (Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vaheline kokkulepe nende relvajõudude staatuse kohta) väljendatud põhimõtetest. Tegemist ei ole täieliku ja eranditeta loobumisega kriminaaljurisdiktsiooni teostamisest, vaid säte võimaldab olulisematel juhtudel jurisdiktsiooni ka operatiivselt tagasi võtta. 

Vaadates lepingut Eesti Vabariigi suveräänsuse piiramise kontekstis, on määravaks proportsionaalsus. Arvestades, et leping on niisugusel kujul vajalik selleks, et saada USA-lt sõjalist kaitset, on raske selle proportsionaalsuses kahelda. Kuni Eesti usaldab USA-d partnerina ja selle relvajõude on Eesti sõjaliseks kaitseks vaja, on ka suveräänsuse loovutus mõõdupärane. Pole teada põhjuseid, miks peaks kahtlema USA tahtes lepingut heauskselt täita. Ei saa ka unustada, et jurisdiktsioonist loobumine on tähtis seni, kuni USA sõjaväelased siin viibivad – Eesti saab endiselt kasutada oma suveräänset õigust nõuda USA sõjaväelaste lahkumist ja sel juhul ei ole enam ka jurisdiktsiooni üleandmisega kaasnevaid võimalikke probleeme.

Kõnealuse sätte hindamisel on oluline meenutada, et selles sisalduvad reeglid ei erine kuigivõrd diplomaatilise puutumatusega kaasnevast samasugusest efektist või tavapärasest kriminaalmenetluse üleandmisest, mis toimub kriminaalmenetluse seadustiku ja mitmete rahvusvaheliste lepingute alusel erinevate riikidega igapäevaselt. Tõsi, kriminaalmenetluse seadustiku kohane menetluse üleandmine on igakordne riigi otsus. Teisalt ei tähenda kriminaaljurisdiktsiooni üleandmine teisele riigile seda, et karistusõiguslik järelm kuriteole jääks olemata, vaid seda, et vastava menetluse korraldamine on teise riigi vastutusalas. 

Põhiseadusest ei tulene otseselt kellegi õigust nõuda kellegi karistamist kuriteo eest. Seda põhimõtet kinnitas värskes lahendis ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, leides, et kannatanul ei ole subjektiivset õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist.

Valimiskomisjon

Vabariigi Valimiskomisjon jälgib, et Eestis korraldatavatel valimistel järgitaks valimiste vabaduse, üldisuse, ühetaolisuse ja otsesuse, samuti hääletuse salajasuse põhimõtteid. 

Seaduse kohaselt nimetab õiguskantsler seitsmeliikmelisse komisjoni oma esindaja. Alates 2016. aasta juunist on õiguskantsleri esindaja tema asetäitja-nõunik Olari Koppel. 

1. jaanuaril 2017 jõustunud Riigikogu valimise seaduse uue redaktsiooni järgi andis Vabariigi Valimiskomisjon valimiste korraldamise ülesande riigi valimisteenistusele. Riigi valimisteenistus loodi Riigikogu Kantselei iseseisva allüksusena kantselei senise valimiste osakonna põhjal. Valimiste korralduse peamine eesmärk oli ülesandeid loogilisemalt ära jaotada: nüüd korraldab valimisi riigi valimisteenistus, aga Vabariigi Valimiskomisjon teeb järelevalvet ning teisi olulisi valimistoiminguid – näiteks kinnitab ta üleriigilised hääletamistulemused ja vaatab läbi valimistoimingute kohta esitatud kaebused. 

Valijatele uus struktuur muudatusi kaasa ei too. 

Aruandeaastal korraldas Vabariigi Valimiskomisjon Vabariigi Presidendi valimised, mis pärast kolme nurjunud vooru Riigikogus ja kaht vooru valimiskogus lõppesid Riigikogus, kus Kersti Kaljulaid valiti Eesti Vabariigi riigipeaks aastateks 2016–2021. 

2017. aasta märtsis korraldas Vabariigi Valimiskomisjon Riigikogu juhatuse valimised. 

Samal ajal käisid ettevalmistused 15. oktoobril 2017 toimuvate kohalike omavalitsuste volikogude valimisteks, mis haldusterritoriaalse reformi tõttu tõid kaasa palju küsimusi ja vaidlusi. Vabariigi Valimiskomisjon vastas linnades ja valdades moodustatud valimiskomisjonide küsimustele ning jagas nii avalikkusele kui ka kõigile huvitatud osapooltele selgitusi. Kõige rohkem tekitas muret olukord, et hulk omavalitsusi kaebas valitsuse kehtestatud sundliitmise määruse kohtusse ning mitu omavalitsust otsustas korraldada valimised valla endistes piirides.