Sotsiaalkaitse
Igaüks meist võib kaotada ootamatult töö ja sissetuleku, haigestuda või vajada muul põhjusel teiste inimeste või ühiskonna abi. Seetõttu tuleb riigil Põhiseaduse kohaselt luua nii-öelda turvavõrk, millele hädasolijad saaksid vajadusel toetuda.
Sotsiaalkaitsesüsteemi olemasolust hoolimata vastutab täisealine töövõimeline inimene oma äraelamise eest siiski ise. Ka töövõimetoetuse määramise tingimuste kehtestamisel lähtuti eeldusest, et osalise töövõimega inimene saab teatud ulatuses endale ülalpidamist teenida. Põhiseadusega pole vastuolus nõue, et osalise töövõimega inimene peab töötama või olema muul viisil aktiivne. Toetuse saamise eelduseks seatud töö otsimist ja pakutud töö vastuvõtmist ei saa pidada sunniviisiliseks tööks. Töövõimereform tõi küsimuse töövõimetuspensioni ning töövõimetoetuse saajate hüvitise ja võrdse kohtlemise kohta. Arvestades Riigikogu otsustusvabadust selle küsimuse lahendamisel, ei pea töövõimetuspension ja töövõimetoetus olema tingimata ühesuurused.
Kahtlemata teevad töövõimereformi rakendamise probleemid inimestele suurt muret, sest töövõimetoetusest sõltub sageli nende igapäevane toimetulek. Riik peab neid keerdsõlmi tõsiselt analüüsima ning nende lahendamisega aktiivselt tegelema. Mõistetav on, et reformiga kaasnevad ettenägematud probleemid, kuid nende lahendamisel tuleb säilitada inimesekesksus ning teha otsused ebamõistlike viivitusteta. Küll on aga taunitav, kui tööturuteenuste üle otsustades viiakse haldusmenetlust läbi puudulikult.
Kohaliku omavalitsuse pakutavatel sotsiaalteenustel on inimeste põhiõiguste ja -vabaduste tagamisel väga tähtis osa. Osalise töövõimega inimene ei pruugi ilma kohandatud sõidukita tööle pääseda, puudega laste haridustee võib tugiisikuta katkeda või võlgades inimene elada võlanõustamiseta vaesuse piiril. Seepärast on õiguskantsler viimase aasta jooksul pööranud suurt tähelepanu sotsiaalteenuste korraldusele.
2016. aasta sügisel saatis õiguskantsler kohalike omavalitsuste juhtidele märgukirja ja palus üle vaadata, et omavalitsus oleks valmis osutama oma elanikele koduteenust, üldhooldusteenust, tugiisikuteenust, täisealise isiku hooldust, isikliku abistaja teenust, varjupaigateenust, turvakoduteenust, sotsiaaltransporditeenust, eluasemeteenust, võlanõustamisteenust ning 2017. aastast ka lapsehoiuteenust. Neid teenuseid tuleb omavalitsustel pakkuda inimestele vajalikus mahus ning teenuse osutamisega ei tohi asjatult viivitada. Samuti tuletas õiguskantsler meelde, et lähedastel pole kohustust oma täisealiste abivajavate pereliikmete eest ise füüsiliselt hoolitseda.
Õiguskantsleri nõunikud on sotsiaalteenuste saamise õigusi ja kohustusi selgitanud mitmes trükiväljaandes (ajalehes Sakala, ajakirjas Sotsiaaltöö ja Juridica) ja Vikerraadios. Nad korraldasid seminari Läänemaa omavalitsustele, esinesid linnade ja valdade päevadel ettekandega sotsiaalteenustest ja nende rahastamisest ning osalesid mitme töörühma töös (sealhulgas hoolduskoormuse rakkerühma töös).
Ülevaateaastal tegi õiguskantsler Tartu linnale ettepaneku viia puudega lapsele tugiisikuteenuse osutamist reguleeriv määrus Põhiseadusega kooskõlla. Tartu linn oli enamiku ettepanekutega päri ning võttis vastu uue määruse. Lisaks kontrollis õiguskantsler, kas nelja omavalitsuse kohustuslike sotsiaalteenuste osutamist reguleerivad õigusaktid on seadustega kooskõlas. Kõigis omavalitsustes oli puudusi, kuid osa neist sai koostöös omavalitsustega kiiresti kõrvaldada.
Hinnates inimeste avalduste põhjal, kas vald või linn käitus sotsiaalteenuse osutamisel õiguspäraselt, leidis õiguskantsler ka põhimõttelisi eksimusi – ühel juhul viivitas linn otsuse tegemisega, teisel juhul aga eluruumi tagamisega, mida inimene oli oodanud juba kolm aastat. Sotsiaalteenuste osutamisel on äärmiselt oluline hinnata inimese vajadusi ja selgitada välja talle vajalik teenus. Tuli ette, et kohalik omavalitsus polnud inimese abivajadust terviklikult hinnanud ning omavalitsuse otsusest ei selgunud, kas see teenus inimesele sobiski. Et abistamisest oleks kasu, peab inimene omavalitsusega koostööd tegema ning kohalikul omavalitsusel tuleb seda inimesele vajadusel ka selgitada.
Õiguskantslerilt küsitakse endiselt kohustusliku kogumispensioni reeglite kohta. Kuigi Riigikogu on nn II samba süsteemi aegade jooksul täiustanud, soovivad inimesed, et süsteemis tehtaks põhjalikumaid muudatusi ning pensionikogujatele antaks rohkem võimalusi oma sääste kasutada. Õiguskantsler leidis, et tuleks uurida teistes riikides rakendatud kohustusliku kogumispensioni lahendusi ning neist võimalusel õppida, muu hulgas seda, kuidas suurendada süsteemi paindlikkust ning parandada inimeste teadlikkust.
Tihti jäävad riigi antava abi põhimõtted paljudele meist arusaamatuks ning riivavad meie õiglustunnet. Näiteks ei mõista inimesed, kuidas võib riik jätta üksi elava pensionäri toetusest ilma ainult seetõttu, et samas majas eraldi rahakoti peal elavatel inimestel on kõigil üks aadress. Vajaduspõhise õppetoetuse kohta on tulnud õiguskantsleril juba aastaid selgitada, et vanemate sissetulekutega arvestamine pole selle toetuse puhul Põhiseadusega vastuolus.
Pärast madalapalgaliste tulumaksutagastuse kehtestamist küsiti õiguskantslerilt, kas selle hüve tingimused on ikka põhiseaduspärased, kui need ei võimalda tagastust taotleda inimestel, kes töötavad võlaõigusliku lepingu alusel või neil, kes on töötanud küll kuus kuud järjest, kuid mitte terveid kalendrikuid. Õiguskantsler juhtis parlamendi tähelepanu madalapalgaliste tulumaksutagastuse piirangule, mille kohaselt võisid tagastust taotleda küll töölepingu alusel töötavad inimesed, kuid mitte avalikud teenistujad. Riigikogu kõrvaldas puuduse kiiresti.
Inimesed ootavad, et seadusandja kehtestab toetuse saamise tingimused selle eesmärgist lähtudes. Kui see nii ei ole, tekitab see ühiskonnas asjatult pingeid. Sestap tasuks normi loojal enne toetuste ja muude abimeetmete kehtestamist põhjalikult mõelda, kas toetus koos selle tingimustega leiab ühiskonnas mõistmist või pigem kõigutab usaldust riigi vastu. Olukorra muudab keerukamaks, kui aja möödudes ei ole võimalik välja selgitada, miks sellised otsused tehti. Abiks on kahtlemata asjalikud ja sisukad seletuskirjad. Loomulikult tuleb arvestada, kui palju on riigil raha ühe või teise uue toetuse maksmiseks. Kui on aga näha, et algset ideed on keeruline piiratud eelarvega teoks teha, ei saa sellest mõttest loobumist pidada arguseks, vaid hoopis julguseks teha mõistlikke otsuseid.