Õiguskantsleri pöördumine

Austatud lugeja

Õiguskantsleri peamine ülesanne on tagada Eesti õigusruumis põhiseaduslikkuse järelevalve: kontrollida, et kõik Eestis kehtivad seadused oleksid kooskõlas Põhiseaduse sätetega. Nõnda hindasingi eelkõige põhiseaduslikus mõõtkavas peaaegu kõiki 2016. aasta 1. septembrist 2017. aasta augusti lõpuni õiguskantsleri ametkonnale saadetud küsimusi. Sageli jõudsid mu lauale kodanike kaebused, mille keskmes väidetavalt ebaõiglane kohtlemine ja süüdi siis riik, linn või vald, kohus või kohtutäitur, sotsiaaltöötaja või maksuametnik. Neil juhtudel sain oma pädevuse piirides selgitada, et õiglus ongi valimiste keskne teema – või vähemalt peaks olema – ja õigluse üle otsustab eelkõige Riigikogu oma enamuse poliitilistest eelistustest ja valijatelt saadud mandaadist lähtudes. 

Ülevaateaastasse jäi hulk keerulisi põhiseaduslikkuse järelevalve küsimusi alates haldusreformi seadusest ja lõpetades aastateks ette lubatud maksumäärade ennaktempos tõstmisega. Paljudest olulistest ja muutuse toonud menetlustest tegi ehk kõige rohkem rõõmu läbimurre 21. sajandi töö valdkonnas. Riigikohus tunnistas õiguskantsleri taotlusel põhiseadusvastaseks normid, mille kohaselt jäeti töötuskindlustushüvitiseta inimene, kes oli palgatöö kaotamise ajal oma ajutiselt tegevuseta väikeettevõtte juhatuse liige. Iga kuu oli tehtud kindlustusmakseid, ent töise sissetuleku kaotamisel jäeti ta hüvitisest ilma. Põhjuseks vaid see, et ta oli ettevõtjana kirjas, mis siis, et tulu ei saanud. Soovitusi ettevõte likvideerida või palgata nn tankist (mida Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu kohaselt tehtigi) ei saa pidada mõistlikuks. 

Lisaks sellele, et hulk inimesi pääses põhiseadusvastasest olukorrast, oli see lahend oluline 21. sajandi töösuhete reguleerimise seisukohalt laiemalt. Tõenäoliselt tuleb nüüd järjest sagedamini teha erinevaid töid ja erinevas vormis. Sotsiaalne turvavõrk tuleb aga Põhiseaduse kohaselt ikkagi tagada. Sellesse teemaringi püüan oma ametiajal anda võimalikult suure panuse.

Teine oluline teema, milles loodan oma ametiaja lõpuks üldist edasiminekut, on elulõpu väärikus. Õiguskantsleri kontrollkäigud hooldekodudesse ja sealsete tingimuste kirjeldus ning soovitused inimväärse kohtlemise kindlustamiseks viivad loodetavasti lõpuks selleni, et eakate ja teiste abivajajate eneseväärikus tõuseb keskseks teemaks ka tulevastes valimisdebattides. Hoolekandesüsteem vajab lisaraha, ennekõike hooldekodudesse lisapersonali palkamiseks ja ruumilahenduse parandamiseks, ent ka praegu saaks seal tööd teha nõnda, et hooldatavad võiksid säilitada eneseväärikuse. Küsimus on tööharjumuses, -korralduses ja suhtumises. Kriitika ei käi mõistagi kõikide kohta. Hooldajate töö on füüsiliselt ja psüühiliselt väga raske, ning inimesi, kes seda tööd hingega teevad, tuleb kiita. Paraku on siiski märgata ka kalestumist. Hea meel on selle üle, et vanemaealiste diskrimineerimine ning võimalus olla õnnelik ja väärikas on tõusnud ühiskonnas oluliseks kõneaineks. Ehk on selles oma osa ka õiguskantsleri menetlustel ja algatustel. Meie ametkonna eestvõttel ilmunud õigusajakirja Juridica erinumber käsitleb just neid teemasid, millest tundlikem on õigus anda elulõpukorraldusi.  

Kohaliku omavalitsuse reformi asjus puudutab inimesi otseselt see, kas elu läheb paremaks. Nõnda tuleb peale omavalitsuste sundliitmise põhiseaduslikkuse hinnata ka seadusega omavalitsustele pandud kohustuste täitmist – näiteks seda, kas omavalitsused ikka pakuvad kõiki sotsiaalteenuseid invatranspordist lastehoiuni, ning kas inimesi ikka teavitatakse, millist abi nad võivad saada. Paraku on mitu linna ja valda öelnud, et nemad ei jaksa seadust täita ega oma inimesi nõutaval määral aidata. Vaidlus olemuselt kohaliku elu küsimuste üle jätkub. Õiguskantsler kaitseb ses vaidluses põhiseaduslikku mudelit: kohaliku elu küsimus on see, mis lahendatakse kõige paremini just vallas või linnas, oma kogukonna otsusel ja omamoodi: heakord, avalik ruum, ranitsatoetus, sotsiaaltoetuse abivajajale vahendamine. Riigielu küsimused peavad olema kõikjal lahendatud ühtmoodi, kas kohaliku omavalitsuse osalusel või mitte, sõltub valikust, igal juhul tuleb need kinni maksta riigieelarvest. Põhiseaduse järgi ei ole vald ega linn riigivõimu kohapealne käepikendus.  

Õiguskantsleri põhiseaduslik roll nõuab õiguskorra arengu pidevat analüüsi. Positiivsena saab siin välja tuua vaid selle, et seaduste ja dokumentide keelekasutuse arusaadavuse üle arutletakse avalikkuses aina rohkem. Saksa õigusfilosoof Rudolf von Jhering ütles tabavalt, et õiguslooja peab mõtlema nagu filosoof, ent rääkima nagu talupoeg. Ka õigustekstid saavad olla arusaadavad ja ilusas eesti keeles. See, kes teab, mida tahab öelda, suudab seda ka selgesti kirja panna. 

Seaduste tarbetu ümberkirjutamisega seotud otsesed ja kaudsed kulud on endiselt murekoht. Tugevnenud on katsed muuta põhiseaduslike institutsioonide tasakaaluvalemit, näitamata, miks seda vajalikuks peetakse ning nähtavasti mõistmata ohtusid. Kahtlemata võib Põhiseadust ja riigikorraldust muuta, ent seda peaks tegema põhjaliku erapooletu analüüsi toel, et parandada seda, mis on halvasti.  

Õiguskantsleri ametkonna tööpõhimõte on lahendada võimalikult kiiresti ja hästi põhiseaduslikkuse probleem, tekitamata seejuures ühiskonnas lisapingeid ja segadust ning taotlemata mõnele kriitikule nii olulist avalikku aupaistet ja kiitust. Tahame Eesti inimeste parema elu ja ühiskonna käekäigu eest vastutada. Kui hästi see on möödunud ülevaateperioodil õnnestunud, otsustate teie.

Ülle Madise 

õiguskantsler