VÕRDÕIGUSLIKKUS

Eesti Põhiseaduse järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Õiguskantsler jälgib selle põhimõtte järgimist igapäevaelus ja menetleb vastavasisulisi kaebusi.

Võrdse kohtlemise põhimõte on üks Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtteid. Põhiseaduse § 12 lõikes 1 on sätestatud, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. 

Õiguskantsleri seaduse kohaselt on võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise küsimustes õiguskantsleri pädevuses õigusakti põhiseadusele ja seadustele vastavuse kontrollimine (nn normikontrolli pädevus), avaliku võimu esindaja tegevuse kontrollimine (nn ombudsmani pädevus) ning lepitusmenetluse läbiviimine eraõiguslike isikute vahelise diskrimineerimisvaidluse lahendamiseks. Õiguskantsleri seaduse 4. peatüki 4. jagu näeb ette õiguskantsleri tegevuse võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte edendamisel. 

Perioodil 1.09.2015 kuni 31.08.2016 sai õiguskantsler kokku 58 võrdset kohtlemist puudutavat pöördumist. Neist 40 olid üldise võrdsuspõhiõigusega ja 18 diskrimineerimisega seotud pöördumist. Diskrimineerimistunnuste järgi jagunesid pöördumised järgmiselt:

  • keel – 4
  • seksuaalne sättumus – 3
  • vanus – 3
  • rahvus ja etniline kuuluvus – 2
  • sugu – 2
  • usutunnistus või usuline veendumus – 2
  • puue – 1
  • rass – 1

Õigustaktide kooskõla põhiseadusega

Õiguskantsler kontrollis 28 korral seaduste, määruste jt õigusaktide kooskõla põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. Õiguskantsler leidis 3 juhul, et õigusakt on põhiseadusega vastuolus. Alljärgnevalt on toodud ülevaade tuvastatud probleemidest.

Õiguskantsleri analüüsis talle saadetud pöördumiste alusel välismaalaste seadust ning jõudis seisukohale, et seadus kohtleb elamisloa saamisel põhjendamatult ebavõrdselt faktiliselt püsivas peresuhtes elavaid samasoolisi partnereid võrreldes abielus olevate isikutega. Seadus annab õiguse taotleda elamisluba Eestis resideeruva abikaasa juurde elama asumiseks, kuid ei võimalda anda elamisluba samasoolise kooselupartneri juurde elama asumiseks. Kuna Eestis ei ole samasoolistel partneritel võimalik abielluda, ei ole neil erinevalt erisoolistest elukaaslastest võimalik astuda samme selleks, et täita välismaalaste seaduses sätestatud tingimusi elamisloa saamiseks koos elamise eesmärgil. Õiguskantsler tegi 09.12.2015 Riigikogule ettepaneku viia välismaalaste seaduse § 118 põhiseadusega kooskõlla. Riigikogu nõustus õiguskantsleri ettepanekuga. Paraku on probleemi lahendamine parlamendis erimeelsuste tõttu soikunud.

Lisaks analüüsis õiguskantsler omaalgatuslikult vanemahüvitise seadust ning leidis, et seaduses koheldakse vanemahüvitise saajaid põhjendamatult ebavõrdselt sõltuvalt sellest, millal nad teenisid vanemahüvitise vähendamise tinginud tulu. Seadus võimaldab maksta vanemahüvitist ka juhul, kui vanemahüvitise saaja töötab. Kui ühes kuus saadud töine tulu ei ületa seadusega kehtestatud piirmäära (2016. a 390 eurot kuus), saab vanemahüvitise saaja nii teenitud tulu kui ka talle määratud vanemahüvitise. Võib aga juhtuda, et tööandja hilineb töötasu maksmisega, mille inimene on välja teeninud vanemahüvitise ajal töötades. Kui tööandja süü tõttu korraga välja makstud mitme kuu töötasu ületab piirmäära, toob see kaasa vanemahüvitise vähendamise. Seadus näeb küll ette erandi, kuid ainult juhuks, kui tööandja maksab viivitusega välja saamata jäänud tulu, mis on teenitud enne vanemahüvitise perioodi algust. Niisiis koheldakse sellist inimest erinevalt inimesest, kellele tööandja maksis sotsiaalmaksuga maksustatava tulu välja õigeaegselt. Õiguskantsler tegi 29.04.2016 Riigikogule ettepaneku viia vanemahüvitise seaduse § 3 lõige 7 koostoimes § 3 lõike 71 punktiga 4 kooskõlla põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. Riigikogu nõustus õiguskantsleri ettepanekuga ning arvestas sellega perehüvitiste seaduse väljatöötamisel. Perehüvitiste seadus, mis koondab ühte seadusesse senised peretoetuste, vanemahüvitise ja elatisabi seadused, võeti vastu 15.06.2016.  

Üks inimene pöördus õiguskantsleri poole küsimusega, kas põhiseadusega on kooskõlas politsei ja piirivalve seaduse § 96, mille järgi võib politseiametnik olla politseiteenistuses spetsialistina kuni 55 ja juhina kuni 60 aastaseks saamiseni. Piirvanuse saabudes ametnik vabastatakse, v.a kui teenistusaega pikendatakse ühe aasta kaupa kuni üldise vanaduspensioniea saabumiseni. Kriteeriumeid seaduses kirjas ei ole. Selline piir lähtub kaalutlusest, justkui kuulub politseiametnik teatud vanusest alates riskirühma. Õiguskantsler seadis kahtluse alla, kas tänapäeva oludele ja vajadustele vastab lahendus, mis kohustab vabastama politseiametnikku ainuüksi 55a/60a vanuseks saamise tõttu. Õiguskantsler saatis siseministrile kirja, milles palus kaaluda politsei ja piirvalve seaduse kaasajastamist viisil, mis võimaldab arvestada isiku võimekust ja soovi politseiteenistuses jätkata peale piirvanuse saabumist.

Õiguskantslerile esitati ka mitmeid teisi pöördumisi, milles paluti kontrollida normi põhiseaduspärasust, kuid kus õiguskantsler vastuolu võrdse kohtlemise põhimõttega ei tuvastanud. 

Näiteks pöördusid õiguskantsleri poole lapsevanemad küsimustega, kas kooliaasta alguse, esmakordselt kooli mineva lapse ja lapse sünni puhul kohalike omavalitsuste poolt makstavate toetuste saamise tingimused on kooskõlas üldise võrdsuspõhiõigusega. Õiguskantsler ühelgi juhul vastuolu põhiseadusega ei tuvastanud ning selgitas pöördujatele, et kuna tegemist on kohaliku omavalitsuse poolt vabatahtlikult määratavate toetusega ning nimetatud toetused ei ole mõeldud puudust kannatavatele isikutele, saab kohalik omavalitsus määrata vabamalt nende toetuste saamise tingimusi.   

Lisaks paluti õiguskantsleril kontrollida, kas töölepingu seaduse sätted, mis ei paku alla kolmeaastast last kasvatavale vanemale samasugust kaitset töölepingu ülesütlemisel nagu töötaja esindajale, rasedale ning rasedus- ja sünnituspuhkuseks õigustatud isikule on põhiseadusega kooskõlas. Õiguskantsler leidis, et nimetatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus. Õiguskantsler selgitas pöördujale, et kuigi seadus ei paku alla kolmeaastast last kasvatavale vanemale samasugust kaitset töölepingu ülesütlemisel nagu töötaja esindajale, rasedale ning rasedus- ja sünnituspuhkuseks õigustatud isikule, keelab see siiski tööandjal tööleping üles öelda põhjusel, et töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi (sh kasvatab lapsi).

Õiguskantsleri poole pöörduti ka küsimuses, kas sotsiaalhoolekande seadus on põhiseadusega kooskõlas osas, milles see võimaldab toimetulekutoetuse maksmisel eluasemekulude hulka lugeda halduskulu, sh remondikulu, ja renoveerimislaenu tagasimakse vaid siis, kui toetuse taotleja elab korterelamus ehk kortermajas. Õiguskantsler selgitas pöördujale, et toimetulekutoetuse regulatsioon võimaldab erandlikult arvesse võtta halduskulu, sh remondikulu, ja renoveerimislaenu tagasimakset kortermajade puhul, kuna kortermajaga seotud kulude kandmist ei saa korteriomanik üksinda mõjutada. Otsus kulude kandmise kohta kortermajas võetakse reeglina vastu korteriomanike häälteenamusega. Kui toimetulekuraskustes korteriomanikul või -üürnikul ei oleks võimalik selliseid kulutusi toimetulekutoetuse arvestamisel eluasemekulude hulka lugeda, tekiksid paratamatult võlad. Tekkinud võlgnevused võivad aga viia ka eluasemest ilma jäämiseni, kuna korteriühistutel ja -ühisustel on võlgade suurenedes õigus nõuda võlgnikult korteri võõrandamist. Kuigi õiguskantsler nimetatud sätte vastuolu põhiseadusega ei tuvastanud, otsustas ta siiski saata Riigikogu sotsiaalkomisjonile ja sotsiaalkaitseministrile kirja, kus palus kaaluda toimetulekutoetuse regulatsiooni liialt jäikade reeglite muutmist nõnda, et ka erandlikel asjaoludel oleks võimalik hätta sattunud inimesi abistada.

Õiguskantsleri varasemates aasta tegevuse ülevaadetes on leidnud kajastamist õiguskantsleri märgukirjad, mis puudutasid õigusliku regulatsiooni lünklikkust või mitterakendamist. Sellega seoses väärib märkimist, et endiselt on vastu võtmata kooseluseaduse rakendamiseks vajalikud õigusaktid. Riigikogu võttis kooseluseaduse vastu 09.10.2014.

Samuti on õiguskantsler varem juhtinud tähelepanu sellele, et võrdse kohtlemise seaduse kitsalt piiritletud kohaldamisala ning erinevate diskrimineerimistunnuste puhul ettenähtud erineva ulatusega kaitse (diskrimineerimine usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu on keelatud vaid töö- ja kutsetegevuse puhul) on põhiseadusega vastuolus. 2015. aastal esitas Sotsiaalministeerium kooskõlastamisele võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse. Väljatöötatava eelnõuga on kavas laiendada võrdse kohtlemise seaduse kohaldamisala, nii et see oleks ühtne kõigi diskrimineerimistunnuste puhul. Dokumendis on märgitud muudatuste eeldatavaks jõustumise ajaks 2017. a jaanuar.

Lisaks esitas õiguskantsler 2011. aastal märgukirja sotsiaalministrile soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamisega seonduvate küsimuste kohta. Märgukirjas juhtis õiguskantsler tähelepanu sellele, et seni ei ole vastu võetud nimetatud seaduse § 11 lõikes 2 sätestatud Vabariigi Valitsuse määrust, mis kehtestaks soopõhiste tööalaste statistiliste andmete kogumise korra ja andmete loetelu. Sotsiaalministeerium edastas vastava määruse eelnõu 2015. aasta alguses kooskõlastusringile, kuid määrust ei ole veel vastu võetud. 

Avaliku võimu esindaja tegevuse kontrollimine

Õiguskantsleri menetluses olid üksikud avaldused, kus õiguskantsler kontrollis, kas avaliku võimu esindaja tegevus oli kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Õiguskantsler tuvastas rikkumise 1 korral. 

Õiguskantsleri poole pöördus lapsevanem, kes palus õiguskantsleril kontrollida, kas kooli praktika, mis ei võimalda erivajadusega lapsel kandideerida 10. klassi, sest ta kasutas põhikooli lõpueksami sooritamiseks õigusaktiga lubatud eritingimusi, on seaduspärane. Õiguskantsler leidis, et kool rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet. Haridus- ja Teadusministri 15.12.2015 määruse nr 54 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ § 16 lg 1 järgi võib kooli direktor võimaldada hariduslike erivajadustega põhikoolilõpetajale eksamitöö tegemiseks tema erivajadusest tulenevalt üht või mitut selles sättes nimetatud eritingimust, nt lubada vastuse üleskirjutamist tugiisiku poolt, kui õpilane ei saa kirjutada. Õiguskantsler selgitas, et määrusest tulenevaid eritingimusi ei rakendata õpilasele põhjendamatu eelise andmiseks eksami sisulistes küsimustes, vaid selleks, et ta oleks eksami korralduslikust vaatepunktist võimalikult samaväärses olukorras haridusliku erivajaduseta kaasõpilastega. Õiguskantsler tegi koolile ettepaneku vabandada avaldaja ja ta pere ees ning lõpetada avaldaja lapse ning teiste hariduslike erivajadustega õpilaste õigusvastane ebavõrdne kohtlemine gümnaasiumisse kandideerimisel. Vastuses õiguskantslerile andis kool teada, et kavatseb senist praktikat muuta.

Samuti küsis üks lapsevanem, kas lasteaia tegevus on õiguspärane, kui eestikeelse lasteaia töötajad keelavad lapsel õppe- ja kasvatustegevusest vabal ajal rääkida teiste lastega vene keeles. Õiguskantsler selgitas, et selline tegevus ei ole õiguspärane, kuid ei alustanud asjas menetlust, sest lapsevanem ei soovinud täpsustada kaebuse asjaolusid ega lasteaia nime.

Lisaks pöörduti õiguskantsleri poole küsimusega, kas avalik-õiguslik kool rikub lapse ja ta pereliikmete põhiõigust usuvabadusele, kui kooli jõulukontsert korraldatakse kirikus. Õiguskantsler leidis, et juhul kui jõulukontserdil ei toimu usutalitust ega tehta usupropagandat, ei riku avalik-õigusliku kooli jõulukontserdi korraldamine kirikus lapse ega ta pereliikmete põhiõigusi. Õiguskantsler selgitas, et kontsertide korraldamine kirikus on tänapäeval tavaline praktika. Kirikus kontserdi korraldamist või sellisel kontserdil viibimist ei saa tänapäeva Eestis pelgalt toimumiskoha pärast pidada poolehoiu väljenduseks mõne konfessiooni suhtes või selle propageerimiseks.

Lepitusmenetlus diskrimineerimisvaidluse lahendamiseks

Õiguskantsleri poole pöördus inimene, kes viitas töökuulutusele, mis seadis kandideerijatele vanuselise piirangu. Õiguskantsler selgitas pöördujale õiguskantsleri pädevust diskrimineerimisvaidluste lahendamisel, kuid pöörduja ei soovinud lepitusmenetluse algatamist. 

Õiguskantsler ei ole jätkuvalt kinnitanud ühtegi lepitusmenetluse kokkulepet.