SOTSIAALNE TURVAVÕRK

Riik peab tagama inimväärse elu kõigile ühiskonnaliikmetele, eriti neile, kes ilma välise toeta toime ei tule.

Eesti Põhiseaduse peamiseks alustalaks on inimväärikuse põhimõte. See väljendub muu hulgas riigi kohustuses tagada inimväärne elu kõigile ühiskonnaliikmetele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata neile, kes on enda toimetulekuga hätta jäänud ja vajavad välist tuge. Piisavat ja vajalikku abi tuleb inimestele osutada nii riigil kui ka kohalikul omavalitsusel. 

Õiguskantsler on eri aspektides korduvalt analüüsinud, millist hoolekandelist abi saab inimene loota omavalitsuselt. Sellele küsimusele oleks võinud selgelt vastata 2016. aasta algusest kehtima hakanud sotsiaalhoolekande seadus (SHS). Oodatud selgust aga kahjuks ei tulnud – nähti küll ette omavalitsuse kohustus inimese abivajadust hinnata, kuid ebaselgeks jäi, millist tuge inimene saada võib. Inimväärse elu tagamiseks ei piisa abivajaja vajaduste väljaselgitamisest. Omavalitsusel tuleb talle pakkuda vajalikke abimeetmeid, kuid sotsiaalabi ja -teenuste kulukuse tõttu ei tule seda teha piiramatult. Seega tuleb vastata küsimustele: 

  • kus asub minimaalse vajaliku abi andmise piir?
  • kas see saab olla riigi sees, erinevates omavalitsustes olla erinev?
  • milliste avalike teenuste ja hüvede osas võiks abivajajal olla õigustatud ootus?

Õiguskantsler ja tema nõunikud üritasid 2016. aastal toimivate soovituste väljaselgitamiseks uurida, kus jookseb uues seaduses sotsiaalabi osutamisel riigi ja kohaliku omavalitsuse vastutuse, kohustuste ja õiguste piir. Suhtlus parlamendi, valitsuse ja kohaliku võimu esindajatega aitas probleemi kindlasti teadvustada, ent konkreetsete ettepanekute ja lahendusteedeni selles aruandes käsitletaval perioodil veel ei jõutud. Õiguskantsleri töö selles valdkonnas jätkub. 

Kui inimene vajab omavalitsuse tuge sotsiaalsete riskide maandamisel, lasub vastutus enda toimetuleku eest esmajoones inimesel endal. See tähendab muu hulgas, et eelkõige peab pakutava sotsiaalteenuse eest tasuma mõistlikus ulatuses inimene ise, vajadusel oma ülalpidajate toel. Omavalitsus peab aga inimese ja tema pere majanduslikke võimalusi hinnates arvestama, et teenuse hind oleks jõukohane, jättes inimesele võimaluse katta ka teisi möödapääsmatuid kulusid. 

Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui omavalitsus tasub inimese nimel erihoolekandelise abi kulusid. Kui inimesel endal või tema perel aga teenuse eest tasumiseks vahendeid pole, peab sekkuma ja aitama kohalik omavalitsus. Abivajajale ei saa abi andmata jätta vaid põhjusel, et inimesel endal või tema ülalpidajatel rahalisi võimalusi napib, ega ka seetõttu, et ülalpidajad oma kohustuse täitmisest keelduvad. See tähendaks, et õigus inimväärsele elule on vaid neil, kes on piisavalt kindlustatud või kellel on kohusetundlikud lähedased. Riik peab selleks aga andma võimaluse igaühele. 

Abi võib jääda kättesaamatuks, kui inimene ei tea kas, kes ja millega teda toetada saab. Sestap tuleb avalikul võimul omal algatusel inimesi teavitada selgel ja arusaadaval moel abi saamise võimalustest. Seaduse või määrusega sätestatu peab jõudma adressaatideni, mistõttu tuleb valida teabe levitamiseks sobivad viisid. Sotsiaalministeeriumi korraldatud puudulikust teavitustööst tekkisid näiteks probleemid abivahendite üürijatel, kes said 2016. aasta alguses ootamatult suuri üüriarveid. Juhtum viitab vajadusele hinnata detailselt kavandatavate muudatuste mõjusid, selgitada välja puudutatud sihtgrupid ning neid ka õigeaegselt teavitada.

Inimeste teadlikkuse tõstmine abi saamise ja oma õiguste kaitsmise võimalustest võib soodustada suuremate probleemide ennetamist või nende lahendamist. 2016. aasta talvel tõusis taas päevakorda küsimus kaugkütte väljalülitamisest Ida-Virumaa mitmetes kortermajades. Ka selle sotsiaalselt, majanduslikult ja ka emotsionaalselt äärmiselt keeruka mure lahendamisel tuleb teadvustada nii kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekandelist rolli (toimetulekutoetuse maksmine, sotsiaaleluruumi pakkumine jms) kui ka korteriomanike ja korteriühistute endi kohustust võlgnikega võimalikult vara ja otsustavalt tegelda (sh nõuda võlgade maksmist või vajadusel korteri võõrandamist). Tihtilugu ei pruugi sellestki piisata. Nii on see ka Ida-Virumaal, kus võlgadesse jäänud korter ei pruugi leida ostjat või siis ei kata müügist saadud summa kaugeltki võlgnevusi. Olukorda, kus õigusaktides ette nähtud lahendused praktikas ei toimi, ei saa seadusandja ega valitsus tegevusetult pealt vaadata. Inimestel on õigus nõuda “tööriistu”, mis ei eksisteeri vaid paberil, vaid mida saab ka päriselt kasutada.

Ka töövõimereformi eduka käivitumise tarbeks on kahtlemata vajalik teavitada vähenenud töövõimega inimesi nii reformiga kaasnevatest muudatustest kui ka võimalusest saada erinevat abi. Samuti ei saa riik põhjendamatult viivitada puudega inimeste vajadusi arvestavate ehitusnõuete kehtestamisega. Läbimõeldud ja kõikide liikumisvajadusi arvestavate ehitiste püstitamisega paraneb puudega inimeste (ja ka teiste) liikumisvõime ja iseseisev toimetulek, väheneb nende vajadus kõrvalise abi järele ning sellega seotud lisakulud. 

Võimaldamaks puudega inimestel nautida teistega võrdseid võimalusi, tuleb arvestada, et neil on tarvis sageli oma eriliste vajaduste katmiseks teha püsivaid lisakulutusi. Mingis ulatuses jäävad erivajaduste kulud inimeste endi kanda – oleme me ju kõik isesuguste vajadustega. Küll aga ei tohiks puudest tingitud lisakulud panna inimest valima erinevate põhiõiguste ja -väärtuste vahel. Puudega inimene ei peaks oma puude tõttu valima, kas osta toitu ja maksta küttearveid või tasuda omaosalust ortopeediliste jalanõude eest. Selliseid olukordi tuleb riigil ennetada ning vaadata süsteemselt üle puuetega inimestele pakutavad abimeetmed. 

Toimetulekutoetus

Põhiseadus kohustab seadusandjat looma reegleid puudustkannatavatele inimestele inimväärse elu tagamiseks. Praegu on peamiseks meetmeks toimetulekutoetus. Seetõttu saab õiguskantsler igal aastal palju küsimusi ja taotlusi toimetulekutoetuse määramise ja suuruse õiguspärasuse kohta. Pöördumised annavad alust arvata, et praegune süsteem tervikuna võib teatud juhtudel tegeliku abivajaja kitsikusse jätta. 

Omavastutuse põhimõtte järgi peaks esmalt inimene ise oma olukorrale lahenduse leidma. Puuduse leevendamise süsteemi ülesehitamisel tuleb riigil aga realistlikult hinnata, mida inimene enda aitamiseks mõistliku aja jooksul teha saab – kui kiirelt on võimalik vahetada üüritud eluase väiksema vastu või müüa maha pere eluasemelaenuga ostetud kodu. Puuduses inimene vajab abi kohe. Kui kiiret abi ei tule riigilt, paneb see inimese enda ja oma pere äraelamise tagamiseks valima, millist esmavajadust rahuldada. Selline olukord ei ole kooskõlas inimväärikuse põhimõttega.

Toimetulekutoetuse maksmise reeglid peaksid võimaldama paindlikult reageerida ka siis, kui inimene või pere satub hätta ootamatult või kui on tegemist erandlike olukordadega. Kuna kehtiv regulatsioon ei pruugi seda tagada, juhtis õiguskantsler sellele Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe ja sotsiaalkaitseministri tähelepanu. Põhjendatud juhtudel mõistlikke erandeid lubava regulatsiooni loomine võib olla keeruline, kuid seadusandjal on võimalik kasutada erinevaid eksperte nii ministeeriumides kui väljaspool riigisektorit. 

Loe selle teema kohta ka peatükki ELULÕPU VÄÄRIKUS