Looduskeskkond kujutab enesest ühist ja üldist väärtust ning see kuulub Põhiseaduse kaitse alla koos nõudega tagada loodusvara säästlik kasutamine. Kõigiks keskkonnaseisundit mõjutavateks tegevusteks tuleb leida keskkonda säästev viis. Samas ei saa loodusväärtuste kaitset vaadelda lahus muudest Põhiseaduses sõnastatud väärtustest ja põhiõigustest. Loodusväärtuste kaitse korraldamisel tuleb tagada kõigi põhiõiguste kaitse ning luua abinõud selleks, et igale üksikjuhtumile oleks võimalik leida õiglane ja mõistlik lahendus nii isikute põhiõigusi kui ka loodusväärtusi silmas pidades.
Just eelöeldule viitas õiguskantsler oma ettepanekus, millega osundas Veeseaduse liiga jäigale normile, mis ei võimaldanud keskkonnakaitseliste kaalutluste kõrval vähimalgi määral arvestada muid olulisi väärtusi, konkreetsel juhul kultuuriväärtuste kaitset. Vaidlustatud norm määras, et omanik peab alati tagama kaladele läbipääsu veskitammi rajatisest. Seejuures ei pakkunud norm aga lahendust juhtudeks, mil kaalukad huvid omavahel põrkuvad ning kalade läbipääsu tagamine viiks näiteks muinsuskaitsealuse ainulaadse kultuuriväärtuse hävinguni. Samuti võis paisu omanik sattuda olukorda, mil tal puudus võimalus õiguspäraselt käituda. Tagades kaladele läbipääsu paisust rikuks ta muinsuskaitseseadust ja jättes läbipääsu tagamata läheks ta vastuollu veeseadusega. Ettepanekust lähtudes muutis Riigikogu veeseadust nii, et kalade paisust läbipääsu tagamise kohustus ei ole enam absoluutne ning kaalukatel põhjustel saab seda kohustust leevendada või vabastada paisu omaniku kohustuse täitmisest. Seda näiteks juhul, kui läbipääsu rajamine hävitaks muinsuse või oleks muul olulisel põhjusel omanikule ebaproportsionaalselt koormav.
Vajadusele leida tasakaal omandipõhiõiguse ja looduskaitseliste piirangute vahel viitab ka õiguskantsleri ettepanek seoses intensiivsete looduskaitseliste piirangute hüvitamisega. Looduskaitse huvides seatud maa ja metsa kasutamise piirangud võivad olla vägagi intensiivsed (nt keeld ehitada oma maale hooneid, raiuda metsa või viibida metsas). Maaomanike huvid oma metsi ja põlde kasutada peavad sageli looduskaitseliste piirangute ees taanduma. Põhiseadus nõuab siiski, et looduskaitselised avalikud huvid ja maaomanike huvid tuleb hoida tasakaalus. Näiteks viisil, et maaomanikule makstakse piirangute eest hüvitist.
Ühiskonnale oluliste loodusväärtuste kaitse ei saa olla üksnes nende maaomanike kohustus ja kulu, kelle maalt või metsast neid loodusväärtusi on leitud. Põhiseaduse raames pole aga oluline mitte ainult kompensatsiooni kui sellise olemasolu, vaid ka see, et hüvitist oleks võimalik saada mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ei saa aga pidada seda, kui võimalus võõrandada oma looduskaitseliste piirangutega maa õiglase hüvitise eest riigile, peavad selleks soovi avaldanud isikud ootama 8–9 aastat. Sellise murega on õiguskantsleri poole pöördunud palju inimesi. Arvestades, et riik kavandab lähitulevikus uute maa-alade looduskaitse alla võtmist, on vältimatult vajalik tagada ka hüvitismeetmeid, mis ei oleks pelgalt illusoorsed, vaid tagaksid looduse kaitsmise raamistikus õiglaselt ka maaomanike õigusi.
Näiliste õiguste kõrval tuleks hoiduda ka näilistest kohustustest, mis meid puhtama keskkonnani ei vii, kuid tekitavad osapooltele kulusid ja vaeva juurde. Heitveele kohaldatavaid piirväärtusi määrusega sadu ja tuhandeid kordi rangemaks muutes just selline olukord tekkis – heitvesi tuleks teatud osas muuta puhtamaks kui joogivesi. Kui seda ei suudeta, siis aitab välja veeloale lisatav dokument, milles kirjeldatakse tekkinud olukorda ja seda, mida püütakse vee puhastamiseks ette võtta. Samas ei taga ju täiendavate paberite koostamine heitvee puhtust, selleks on vajalik teaduse ja tehnoloogia areng ning veekasutajate keskkonnateadlikum käitumine. Küll aga loob õigusaktis väga rangete keskkonnakaitsenormide kehtestamise meile pettekujutelma, et keskkond on hästi kaitstud. Seda õigusaktist ei näe, et neid norme paljud vee-ettevõtjad täita ei suuda või et selleks puudub üleüldse kättesaadav tehnoloogia.
Keskkonnaministeerium vaatas enda välja töötatud piirväärtused kriitiliselt üle ning kavandab mitmete piirväärtuste muutmist leebemaks. Seeläbi lähenevad üksteisele ka see, mida me keskkonnakaitseliselt soovime ja mida me tegelikult hetkel suudame.
Õnneks ei ole alati vaja alati keskkonnakaitseliste piirangutega põrkuvate omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse tagamiseks seadust või määrust muuta. Enamjaolt saab vastuoludest üle õigusakte mõistlikult tõlgendades. Näiteks jõudis õiguskantsler rannas ja kaldal kehtiva ehituskeeluvööndiga seonduvat uurides järeldusele, et ehituskeeluvööndit ja üleujutusala tuleb käsitleda paralleelsetena, mitte liituvatena. Selline tõlgendus arvestab nii ehituskeeluvööndi ja üleujutusala määramise eesmärke kui ka kinnistu omaniku omandipõhiõigust ning sellest lähtuvat võimalikku soovi oma kinnistule midagi ehitada. Seetõttu saab ja tuleb LKS § 35 lg 4 rakendamisel eelistada tõlgendust, mis toob kaasa vähem omandipiiranguid, kuna piirangutest hõlmatud ala on sellisel juhul väiksem.
Loe selle teema kohta ka peatükki ÕIGUSLOOMEST