LAPSED JA NOORED

Õiguskantsler kui lasteombudsman seisab selle eest, et kõik lapsi puudutavad otsused lähtuksid laste parimatest huvidest.

Eesti ratifitseeris ÜRO lapse õiguste konventsiooni 26.09.1991. Konventsiooni artikli 4 järgi võtavad osalisriigid kasutusele kõik vastavad seadusandlikud, administratiivsed ja teised abinõud, tagamaks selles konventsioonis tunnustatud õiguste täitmist. Eestis täidab sõltumatu lasteombudsmani ülesandeid õiguskantsler. Lasteombudsmani ülesanne on seista selle eest, et kõik asutused, institutsioonid ja inimesed, kes langetavad lastesse puutuvaid otsuseid, austaksid laste õigusi ning lähtuksid lastesse puutuvate otsuste langetamisel laste parimatest huvidest. 

Ülevaateperioodil algatas õiguskantsler kokku 121 otseselt laste õiguste menetlust.  Lapsed ja noored ise pöördusid oma õiguste kaitseks õiguskantsleri poole kümnel korral. Selgitusi lapse õiguste kohta jagasid Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonna nõunikud ka telefoni teel. 

Kas lapsi võib üksi koju või autosse jätta?

Õiguskantsler jagas avaldaja palvel selgitusi selle kohta, kas ja mis vanuses võib lapsi ajutiselt üksi koju jätta.

Vastavalt perekonnaseadusele on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab muuhulgas õigust otsustada lapsega seotud asju. Tulenevalt eeltoodust langetab kõiki lapsesse puutuvaid otsuseid lapsevanem, kes seejuures peab lähtuma lapse parimatest huvidest. Nii võib lapsevanem otsustada ka seda, kas laps võib ajutiselt üksi koju jääda. Iga sellise otsuse puhul peab lapsevanem hindama oma lapse küpsust ja kaaluma võimalikke turvariske.  

Õigusnormidega pole võimalik kõiki elus ette tulevaid olukordi ammendavalt reguleerida. Samuti ei ole mõistlik seadusega üheselt määratleda, mis vanuses last võib üksi koju jätta. Paratamatult peab selliseid küsimusi otsustama juhtumipõhiselt ning sõltuvalt konkreetse lapse küpsusastmest ja sõltuvalt asjaoludest.

Üldiselt on lapse võime teatud määral iseseisvalt tegutseda (laps vastutab oma käitumise eest; teab, mis võib olla tervisele kasulik või kahjulik ning kuidas ohutult käituda; saab hakkama eneseteenindamisega) seotud kooliküpsuseaga.  

Küsimus, mis vanuses last võib üksi jätta, tõusetus ka olukorras, kus politseiametnikud jätsid vanemaga väärteomenetluses menetlustoimingute läbiviimise ajaks üksi autosse 7-aastased lapsed. Nimelt kutsuti avaldaja politseiautosse kiiruse ületamise eest pabereid vormistama, tema kaks 7-aastast last jäid aga selleks ajaks omapead sõiduautosse. 

Ka sellise juhtumi puhul sõltub hinnang olukorrale konkreetsetest asjaoludest. Ühte ja igaks olukorraks sobivat lahendust selliste juhtumite puhul ei ole. Vaieldamatult on politseiametnikul kohustus veenduda, et ükski laps ei satuks vanemaga menetlustoimingu läbiviimise ajal ohtu. Sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest tuleb politseiametnikel leida laste jaoks turvaline lahendus – võimalik on lubada menetlusalusel isikul lapsed ära viia või vormistada menetlusdokumendid menetlusaluse isiku auto juures või autos jne. 

Antud asjas õiguskantsler menetlust ei alustanud, kuna kohus oli väärteoasja menetlemisel laste üksi autosse jätmise küsimust käsitlenud ega tuvastanud konkreetsel juhul rikkumist.

Lapsed ja meedia

Mitmel korral pöörduti õiguskantsleri poole laste õiguste kaitseks suhetes meediaga. Näiteks ei olnud üks lapsevanem rahul sellega, et televisioonisaates näidati üle kümne aasta vanust videoklippi, kus avaldaja peeti kahtlustatavana kinni kriminaalmenetluses, milles ta hiljem õigeks mõisteti. Saadet nägi avaldaja laps, kes ei olnud aastatetagusest kriminaalmenetlusest teadlik ja kellele see mõjus traumeerivalt. Avaldaja hinnangul rikuti selle klipi näitamisega lapse õigusi perekonna- ja eraelu puutumatusele ning tervise kaitsele. 

Õiguskantsler leidis, et kuigi vanema nägemine sellises kontekstis võis olla lapse jaoks kahetsusväärselt traumeeriv, ei kirjeldatud saates lapsega seotud asjaolusid ega identifitseeritud last. Sel põhjusel ei tuvastatud ka lapse õiguste rikkumist. Käsitlus, mille kohaselt peaks täiskasvanud inimese kohta teabe avaldamisel igakordselt kaaluma ka selle teabe mõju tema lähedastele, kas siis lastele, või miks mitte ka nõrga tervisega vanematele või vanavanematele, läheb liiga kaugele. See ei oleks proportsioonis teise põhiseadusest tuleneva põhiõigusega – sõnavabadusega.  

Kuigi õiguskantsler ühegi pöördumise alusel otsest lapse õiguste rikkumist ei tuvastanud, rõhutas ta kohtumistel ajakirjanikega lapse perekonnaelu ja eraelu puutumatuse austamise olulisust ning selgitas, et lisaks vanematele on ka ajakirjanikel vastutus lapse õiguste tagamise eest.

Nutiseadmete kasutamise piirangud koolis ja lastelaagris

Õiguskantslerilt paluti hinnangut, kas koolide kehtestatud piirangud nutiseadmete kasutamisele on põhiseaduspärased. Õiguskantsler selgituse kohaselt ei saa kool lubada, et õppetöö pole klassis võimalik, sest mõni õpilane segab nutiseadme kasutamisega tundi, st ei õpi ise ega lase ka teistel õppida. Lisaks muule võib nutitelefoniga kaasõpilastest või õpetajatest salvestiste tegemine ja nõusolekuta avaldamine rikkuda nende põhiseaduslikke õigusi. Seetõttu on seaduste järgi lubatud nutiseade hoiule võtta, kui õpilane kasutab seda kooli kodukorra vastaselt ja annab seadme hoiule vabatahtlikult. Nutiseadme äravõtmiseks füüsilise jõu kasutamise õigust praegu seadused kooli töötajatele ei anna.

Õiguskantslerilt küsiti ka selle kohta, kuivõrd seaduslikud on lastelaagrite reeglid, mis piiravad lastel nutiseadmete kasutamist. Õiguskantsler selgitas, et laagri sisekorraeeskirjas võib reguleerida isiklike nutiseadmete kasutamise korda. Lapsevanemate, laste ja laagri korraldajate vahelisi konflikte nutiseadmete kasutamise pärast saab vältida, arutades läbi kõik olulised küsimused enne lepingu sõlmimist ja laagri osalustasu maksmist. Lastelaagri korraldaja peab lapsevanemat informeerima kõigist olulistest reeglitest lepingu sõlmimise eel.

Alaealise nutiseade kuulub talle ja kui lastelaagri reeglid näevad ette nutiseadme ajutist hoiule andmist või siseruumidesse jätmist, siis see eeldab lapse poolt nende reeglite vabatahtlikku järgimist. Sunni kasutamine lastelaagri töötajate poolt nutiseadme äravõtmiseks ei ole lubatud. 

Kui lastelaagri töötajad võtavad nutiseadme või muu vara ajutiselt hoiule, peab olema tagatud asjade turvaline hoiustamine, et asjad tagastatakse lapsele samasuguses seisukorras, nagu oli ära andmisel.

Kontrolltööde korraldamine

Mitmed laste ja noorte endi esitatud avaldused puudutasid kontrolltööde korraldamist koolides. Selgus, et mitmes koolis on kontrolltööde korraldamisel endiselt probleeme sotsiaalministri määrusega kehtestatud tervisekaitsenõuete järgimisega.

Põhiliseks probleemiks on, et õppenädalas või päevas korraldatakse rohkem kontrolltöid kui õigusaktidega lubatud. Nõuded kontrolltööde korraldamisele on kehtestatud õpilaste tervise kaitseks. Kool peab koostama päevakava, mis oleks õpilasele ea- ja jõukohane, ja võimaldaks aega ka puhkuseks ja huvitegevuseks. Samuti peab kool korraldama erinevate aineõpetajate koostöö ja infovahetuse õppetöö planeerimisel.

Õiguskantsler selgitas lastele ja noortele kontrolltööde korraldamise reegleid ning võimalusi oma õiguste eest seismiseks. Ühel juhul saatis õiguskantsler koolile soovituse, milles palus õppekorralduse ja päevakava planeerimisel arvestada kontrolltööde läbiviimiseks kehtestatud reeglitega ning korraldada erinevate aineõpetajate koostöö ja infovahetus õppetöö planeerimisel.

Käitumisreeglid ja korrarikkumiste lahendamine koolis

Õiguskantsleri nõunikud vastasid ka küsimustele seoses korrarikkumiste lahendamisega kooskõlas   korrakaitseseadusega. 2014. aastast kehtiva korrakaitseseaduse kohaselt ei loeta üldjuhul klassiruumi õppetunni ajal avalikuks kohaks. Seetõttu ei käsitleta klassiruumis õppetunni ajal toimunud käitumisnõuete rikkumist avaliku korra rikkumise ehk väärteona, ja olukorra lahendamisse ei saa kaasata politseid. Muudeti ka karistusseadustikus sätestatud avaliku korra rikkumise väärteokoosseisu.

See ei tähenda, et seadusandja oleks liigitanud õpetaja solvamise ühiskonnas aktsepteeritavate tegude hulka. Õpetaja, õpilase, iga inimese solvamine on jätkuvalt lubamatu, kuivõrd rikub  solvatava õigust aule ja väärikusele.

Igale õigusrikkumisele ei pea ega saagi koolis reageerida karistusõiguslike meetmetega. Seadusandja on valinud lahenduse, mille järgi tundi segavaid ja õpetajaid solvavaid õpilasi väärteomenetluse korras ei karistata. Sellistel puhkudel saab kool rakendada kooli kodukorras ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ettenähtud mõjutusvahendeid. Õpetaja ja õpilase konflikt tuleks lahendada koolisiseselt lapsevanemaid ja vajalikke tugispetsialiste kaasates. Väärteokorras trahviga karistamise asemel võiks rakendada näiteks lepitamist või teisi konflikti lahendamisele suunatud samme.

Olukord on teine, kui õpetajat ähvardatakse vägivallaga, näiteks tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega. Sellise teo eest on võimalik õpilast karistada karistusseadustiku alusel, samuti saab olukorra lahendamiseks kutsuda politsei. Samuti on karistusõiguslik sekkumine võimalik juhtudel, kui õpilane ründab õpetajat füüsiliselt ja tekitab talle valu või kehalisi vigastusi.

Alaealiste õigusrikkujate puhul on eelkõige oluline vaadata tulevikku ning igale õigusrikkumisele reageerimisel mõelda, kas ja kuidas aitab riigi reaktsioon uusi tegusid ennetada. Uuringud näitavad, et trahvide kasvatuslik mõju on üsna väike. Oluline on, et noor mõistaks oma teo tagajärgi, võtaks oma teo eest vastutuse ning võimalusel hüvitaks või heastaks kahjud ohvrile. 

Hinde põhjendamine ja vaidlustamine

Kui koolis kehtivaid käitumisnorme rikutakse, võib tagajärjeks olla alandatud käitumishinne. Õiguskantsler märkis vastuses talle esitatud avaldusele, et hindamine, ka käitumise hindamine, kuulub õpetaja pädevusse. Hindega annab õpetaja omakorda õpilasele tagasisidet.  See olemuslikult ei eelda, et õpilane või tema vanemad peaksid hindega nõustuma või et tagasiside, millega vanemad ei nõustu, oleks ebaõige. Samas tuleb nii hinde alandamise otsustamisel kui ka vaidemenetluses selle hinde üle arvestada üldisi ausa menetluse põhimõtteid analoogselt haldusmenetlusele. Õiglases, avatud ja läbipaistvas menetluses tuleb juhtumi kohta selgitusi võtta kõigilt asjaosalistelt, sh lapselt, kelle käitumishinnet alandati. Õpilase käitumise arutamine kaasõpilastega selle õpilase enda osaluseta on õiglase menetluse põhimõtetega vastuolus. Samuti on küsitava väärtusega selliselt kogutud info kaal õpilase käitumise hindamisel. Vaidemenetluses on oluline, et otsus oleks piisavalt põhjendatud. Muuhulgas tuleb põhjendada, miks ei arvestatud vaides esitatud info ja argumentidega.

Haridusliku erivajaduse märkamine ja sekkumine

Nagu ka eelmistel aastatel, jätkas õiguskantsler tegelemist hariduslike erivajadustega laste õppe küsimustega. Koolidele valmistab muret, et osa lapsevanemaid ei tunnista lapse erivajadust ega näe vajadust abimeetmete rakendamiseks. Ka ei olda koostööst kooliga piisavalt huvitatud. Õiguskantsler selgitas avaldusega pöördunud koolile, millised õigused ja võimalused on koolil käitumisraskustega õpilase suhtes mõjutusmeetmete rakendamiseks ning perega koostöö tegemiseks. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus annab koolile mitmeid võimalusi rakendada tugi- ja mõjutusmeetmeid omal algatusel. Lapse erivajaduste märkamine ja vastavate meetmete võtmine on ühtlasi ka kooli kohustus. Seadus ei sea koolipoolsete meetmete rakendamise tingimuseks lapsevanema nõusolekut, v.a eriklassi või rühma üleviimisel. Sellest hoolimata on lapsevanema kaasamine tema last puudutavate küsimuste lahendamisse loomulik. 

Samas peavad ka vanemad perekonnaseaduse järgi hariduse andmise asjades arvestama ennekõike lapse võimete ja kalduvustega ning vajaduse korral küsima nõu õpetajalt või muult asjatundlikult isikult. Kui vanemad ei aktsepteeri spetsialistide nõuandeid ja soovitusi ning keelduvad lapse arengu toetamise eesmärgil planeeritavate kohanduste tegemisest õppes, võib olla tegemist olukorraga, kus vanemad ohustavad lapse heaolu (lapse hariduslike vajaduste rahuldamise aspektist). Kui vanemad ohustavad oma tegevuse/tegevusetusega lapse heaolu, lahendab olukorra lõppastmes kohus.

Kooliga sarnaselt on ka lasteaed kohustatud märkama ja tegutsema oma pädevuse piires, kui tekib kahtlus, et lapsel võib olla hariduslik erivajadus. Seetõttu asus õiguskantsler seisukohale, et lasteaed on kohustatud hindama lapse heaolu ning teavitama vanemaid, kui laps võib vajada professionaalset abi. Vanematele suunatud lasteaia soovitus pöörduda lapsega spetsialisti poole ei riku lapse ega vanemate õigusi.

Erakoolide rahastamine

Pea terve aasta vältel pälvis avalikkuse suurt tähelepanu erakoolide rahastamise teema. Vabariigi Valitus esitas Riigikogule erakooliseaduse muutmise eelnõu, et asendada senine riigi kohustuslik erakooli tegevuskulude katmises osalemine kohaliku omavalitsuse vabatahtliku tegevuskulude katmises osalemisega. Riigikogu võttis vastava seadusemuudatuse vastu 7. juunil 2016.  

Eelnõu menetluse käigus ja pärast seadusemuudatuse vastuvõtmist küsiti ka õiguskantsleri hinnangut muudatuste põhiseaduspärasusele. Õiguskantsler asus seisukohale, et kuivõrd riigil ega kohalikul omavalitsusel ei ole põhiseaduslikku ega välislepingutest tulenevat kohustust osaleda erakoolide tegevuskulude katmises, on muudatused erakoolide tegevuskulude katmises lubatavad. Kas ja kuidas riik või kohalik omavalitsus erakoolide tegevuskulude katmises osalevad, on poliitilise, mitte aga õigusliku vaidluse objekt. Õiguslikust vaatenurgast taandub kohustusliku tegevustoetuse maksmise lõpetamise küsimus sellele, kas erakoolidele jääb pärast seaduse muutmist piisavalt aega uue olukorraga kohanemiseks. Õiguskantsleri hinnangul jätab vastuvõetud muudatus, mis asendab kohustusliku tegevuskulude maksmise järk-järgult vabatahtlikuga, nii koolile kui kohalikule omavalitsusele piisavalt aeg muutustega kohaneda. 

Gümnaasiumihariduse kättesaadavus

Tänapäeva Eestis pole gümnaasiumiharidus käsitatav nö automaatse haridustee jätkuna pärast põhikooli lõppemist, vaid on üks valikutest kutseõppe kõrval. Sellisest lähenemisest tingitud piirangud gümnaasiumihariduse kättesaadavuses on tekitanud küsimusi piirangute põhiseaduspärasusest. Õiguskantsleri poole pöörduti avaldusega, milles paluti seisukohta, kas Tartu linn peab tagama kõigile piirkonna lastele, s.h haridusliku erivajadusega lastele, gümnaasiumikoha. Õiguskantsleri hinnangul tegi Tartu linn õiguspärase otsuse, kui tagab gümnaasiumi õppekohad üksnes 85 protsendile Tartu linna põhikoolide lõpetajatest. Põhiseadusest ei tulene avaliku võimu kohustust võimaldada kõigil gümnaasiumis õppida. Koolid võivad õpilasi nende teadmiste ja oskuste alusel valida.

Õigus riigikeelsele õppele

Eestikeelse õpetuse saamise õigus on üks põhiõigustest. Kui seni on õiguskantsleri poole pöördutud mitte-eesti emakeelega laste eesti keele õppe probleemidega, siis sel aastal juhtis avaldaja õiguskantsleri tähelepanu asjaolule, et Narva lasteaias pole piisaval määral tagatud eesti emakeelega laste õigus eestikeelsele õppele. Õiguskantsler leidis oma seisukohas, et konkreetsel juhul ei saanud õigusakte ja Narva Linnavalitsuse selgitusi silmas pidades linnale ja lasteaiale keelenõuete rikkumist ette heita. Samas pidas õiguskantsler oluliseks märkida, et Narvas ja Ida-Viru regioonis üldiselt tuleb eesti keele kasutamise ja õppimise võimalusi laiendada. Selleks on vaja riigi süsteemset ja pikaajalist tegevust.

Lastekaitsetöötajate õigus kaasata ametiabi korras politsei

Ülevaateperioodil pöörduti õiguskantsleri poole korduvalt avaldustega kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajate tegevuse kontrollimiseks. Mitmel korral tuli vastata ka küsimusele, kas lastekaitsetöötaja võib kaasata oma ülesannete täitmisel politseid.

Laste heaolu kontrollimiseks ette teatamata kodukülastuse korraldamine ja vastavalt vajadusele politsei kaasamine on lastekaitseseaduse ja korrakaitseseaduse järgi põhimõtteliselt lubatav. Muude meetmete seas on lastekaitsetöötajal õigus siseneda eravaldusesse ohu väljaselgitamise eesmärgil. Seega ei vaja lastekaitsetöötaja igal juhul politseilist ametiabi valdusesse sisenemiseks. Küll aga peab lastekaitsetöötaja kaasama politsei, kui on vaja kohaldada vahetut sundi. Vajadus kasutada vahetut sundi võib tekkida näiteks olukorras, kus puututakse kokku alkoholi- või narkojoobes inimestega. Kõne alla võib tulla ka vajadus tõrjuda looma rünnakut.

Õiguskantsler soovitas omavalitsustel lastekaitseseadusest tulenevate ülesannete täitmisel iga üksikjuhtumi puhul hoolikalt kaaluda, milline oleks laste, nende vanemate ja teiste isikute õigusi kõige vähem riivav viis järelevalve teostamiseks, ning kaasata politsei üksnes juhul, kui selleks on sisuline vajadus. Korrakaitse üld- ja erimeetmeid võib kasutada vaid siis, kui muul viisil ei ole võimalik probleemi lahendada.

Lahus elavate vanemate esindusõigus ja kohustus jagada omavahel last puudutavat infot 

Õiguskantsler lahendas avalduse, milles küsiti, kas lapsest lahus elaval vanemal on õigus osaleda lapse psühholoogilise nõustamise protsessis ja saada selle kohta informatsiooni. Konkreetsel juhul oli lapsega koos elav vanem pöördunud lapsega psühholoogi poole lahus elava vanema vastuseisust hoolimata ja psühholoogilise abi pakkuja jätkas nõustamist ka pärast teise hooldusõigusliku vanema vastuseisust teada saamist. 

Perekonnaseaduse järgi on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja ning ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Samuti tuleneb perekonnaseadusest, et kui vanem esindab last iseseisvalt, võivad kolmandad isikud (nagu lasteaed, kool, haigla jms) eeldada teise vanema nõusolekut. See tähendab, et kui lapsevanem pöördub lapse asjus kolmanda isiku poole, siis ei pea viimane kontrollima, kas teise lapsevanema tahe kattub tema poole pöördunud lapsevanema omaga. Samuti ei pea kolmas isik omaalgatuslikult informeerima teist lapsevanemat oma tegevusest. Perekonnaseadus lähtub eeldusest, et vanemad teostavad ühist hooldusõigust heas usus ja üksmeeles ning lapse parimates huvides. Sellest eeldusest tulenevalt peaks lahus elavad hooldusõiguslikud vanemad jagama omavahel last puudutavat infot.

Olukord on aga erinev, kui psühholoog või muu lapsega töötav isik saab teada teise lapsevanema vastuseisust või nõusoleku puudumisest. Sellisel juhul tuleb teenuse osutamine katkestada vanemate omavahelise kokkuleppeni. Kõnealusel juhul teenuse osutamist aga ei katkestatud, mistõttu tegi õiguskantsler teenuse osutajale soovituse järgida vanemate hooldusõiguse osas perekonnaseaduse sätteid.

Kui vanemate lahkarvamuste tõttu jääks laps vajaliku abita, on igal isikul, kes teab lapse abivajadusest, õigus ja kohustus sellest teatada. Selleks tuleks pöörduda lapse elukohajärgse lastekaitsetöötaja poole. Esmalt saab lastekaitsetöötaja suunata vanemaid kokkuleppele.

Turvakoduteenus

Turvakodu on ajutine varjupaik, mis on mõeldud hätta sattunud lapsele, kes on näiteks perest eraldatud või kodust lahkunud („ära jooksnud“). 2016. aastal jõustusid turvakoduteenust reguleerivad sätted sotsiaalhoolekande seaduses (SHS). Tegemist on edasiminekuga, sest varasemalt teenuse regulatsioon sisuliselt puudus. Turvakoduteenusele on kehtestatud ka tervisekaitsenõuded, samas teenuse täpsem standard on endiselt soovituslik. Tulenevalt SHS § 33 lõikest 4 võib määrusega kehtestada täpsustatud nõuded turvakoduteenuse eesmärgile, sisule ja tegevustele. Õiguskantsleri selle aruandeperioodi lõpuks nimetatud määrust ei olnud.

Analüüsinud rahvusvahelistes ja siseriiklikes õigusaktides ja soovitustes sätestatut ning kontrollkäikudel kogetut, võib turvakoduteenuse korralduse peamiste probleemidega välja tuua laste turvakodus viibimise aja pikkuse, olmetingimused, ülerahvastatuse ja põhjendamatud lähedastega suhtlemise piirangud. 

2016. aastal kontrollisid õiguskantsleri nõunikud kahte turvakoduteenuse osutamise paika: Tallinna Laste Turvakeskuse Lilleküla ja Männi keskust.   

Tallinna Laste Turvakeskusel soovitasime täita turvakoduteenuse ruumidele kehtestatud tervisekaitsenõudeid ning regulaarselt kontrollida, kas asutuses lastega töötavatel inimestel puudub karistatus lastekaitseseaduse §-s 20 loetletud süütegude eest. Lisaks tuleks nii Männi kui Lilleküla turvakodus lastega töötavatele inimestele pakkuda koolitusi, et tagada lastele mõlemas turvakodus vajalik kriisiabi, hooldamine ja arengutugi. Samuti tegi õiguskantsler ettepaneku mitte osutada samades ruumides turvakoduteenust kriisiolukorras lastele ja teenust koolikohustuse mittetäitmise tõttu abi vajavatele lastele.

Laste ja noorte õiguste alane ennetustegevus

Lisaks järelevalve teostamisele on õiguskantsleri ülesandeks olla ka laste õiguste tutvustaja ja tugevdada laste positsiooni ühiskonnas aktiivsete osalejate ja kaasarääkijatena. Õiguskantsler viib lasteombudsmanina läbi erinevaid analüüse ja uurimusi lapse õiguste valdkonnas ning teeb nende pinnalt soovitusi ja ettepanekuid laste olukorra parandamiseks. Lasteombudsman esindab laste huve õigusloome protsessis ning korraldab erinevaid lapse õiguste alaseid koolitusi ja seminare. 

Et julgustada ja toetada laste aktiivset tegutsemist oma õiguste ja kohustuste analüüsimisel ja lahtimõtestamisel, on Õiguskantsleri Kantselei juurde asutatud lasteombudsmani nõustav kogu, millesse kuuluvad laste- ja noorteorganisatsioonide esindajad. 2016. aastal käis lasteombudsmani nõuandev kogu koos ühel korral, et arutada kavandatavate muudatuste üle noorte töötamist reguleerivates õigusaktides. Õiguskantsleri nõunikud tutvustasid noorte töötamist reguleerivaid kehtivaid norme, väljatöötamiskavatsusega kavandatavaid muudatusi ja õiguskantsleri tähelepanekuid väljatöötamiskavatsuse kohta. Ühiselt arutati noorte seniste töökogemuste, ootuste ning kavandatavate muudatuste põhjendatuse üle. Õiguskantsler arvestab oma hinnangutes laste- ja noorteorganisatsioonide seisukohtadega.  

Ülevaateperioodil viisid õiguskantsleri nõunikud läbi mitmeid lapse õiguste alaseid koolitusi, pidasid loenguid ja ettekandeid lastega töötavatele spetsialistidele, nt koolipsühholoogidele ja lastepsühhiaatritele lapse arenevatest võimetest ja otsustusõigusest ning koolituspäevad lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatele. Kuna viimastel aastatel on olnud palju kaebusi vanematelt, kes ei ole rahul lastekaitsetöötajate tegevusega laste hooldus- ja suhtlusõigust puudatavate vaidluste lahendamisel, otsustasid õiguskantsleri nõunikud pakkuda lastekaitsetöötajatele selle teemalisi koolitusi. Koolitustel annavad õiguskantsleri nõunikud ülevaate lapse õiguste konventsiooni põhiprintsiipidest ning selgitavad praktiliste näidete varal, kuidas lahendada lapse hooldus- ja suhtlusõigust puudutavaid vaidlusi lapse parimatest huvidest lähtudes. Seni on koolitused toimunud Tallinna ja Põlvamaa lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatele. Koolitused jätkuvad. 

Lapse õiguste alase teadlikkuse tõstmiseks andsid Tartu ülikooli õigusteaduskonna ajakiri Juridica ja õiguskantsleri kantselei koostöös välja Juridica laste õiguste erinumbri, mis on avatud lugemiseks kõigile huvilistele. Mitmed artiklid on kirjutatud 2016. aastal jõustunud lastekaitseseaduse valguses. Muude teemade hulgas puudutavad artiklid ka pereellu sekkumist ja koolis korra tagamist.

PÖFF-i eriprogramm

Teinekord on vaja filmikeelt, et rääkida ausalt ja avatult laste jaoks olulistel teemadel. Juba viiendat korda oli PÖFFi laste- ja noortefilmide festivali Just Film kavas lapse õiguste   eriprogramm, mis valmis koostöös Just Filmi, õiguskantsleri, Justiitsministeeriumi ja Lastekaitse Liiduga.

Sadadel huvilistel oli võimalik elada kaasa laste elude osaks olevatele muredele ja rõõmudele üle maailma nii tõsielu-  kui mängufilmide kaudu. Valitud filmide linastustele järgnesid arutelud, kus kutsutud eksperdid ja tunnustatud inimesed lahkasid nähtut koos vaatajatega. Filmides ja aruteludel puudutati teemasid nagu väärkohtlemine, seksuaalkuriteod, stereotüübid, soorollid, erivajadusest tingitud tõrjutus, seksuaalsed eneseotsingud, üksindus, vaesus, alandus. Keeruliste küsimuste kõrval võis filmides näha ka laste ja vanemate imetlusväärselt sooje ja usalduslikke suhteid ning elu helgemat poolt. 

Lasteombudsman saab ühiskonna lapsesõbralikumaks muutumisele kaasa aidata veel seeläbi, et tunnustab häid inimesi, kes on koos lastega või laste heaks midagi silmapaistvat teinud. Laste huvide eest seisvate organisatsioonide ellu kutsutud ja tänavu kolmandat korda toimunud tunnustusüritusel „Lastega ja lastele“ Lastekaitsepäeval tunnustati neid, kes on oma uute algatuste või pikemaajalise tegevusega oluliselt panustanud laste heaolusse. 

Õiguskantsleri raport ÜRO Lapse Õiguste Komiteele

ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 44 kohustab konventsiooni osalisriike raporteerima iga viie aasta järel ÜRO Lapse Õiguste Komiteele lapse õiguste konventsiooni nõuete täitmisest. Lapse Õiguste Komitee on konventsiooni alusel loodud ning konventsiooni täitmise üle järelevalvet teostav organ. Lisaks osalisriigi valitsuse raportile võivad Komiteele alternatiivse raporti esitada ka osalisriigis lasteombudsmani ülesandeid täitev sõltumatu asutus ja lapse õiguste valdkonnas tegutsevad mittetulundusühingud. Komitee vaatab riigi raporti ja alternatiivsed raportid läbi ning korraldab suulise istungi riigi ärakuulamiseks. Raporteerimise menetlus lõpeb riigile soovituste tegemisega. 

Eesti valitsus esitas Komiteele ühe dokumendina kolmanda ja neljanda perioodilise aruande lapse õiguste konventsiooni täitmise kohta juunis 2014. Õiguskantsler esitas Komiteele oma raporti lapse õiguste konventsiooni täitmisest 2015. a novembris. Komitee istung Eesti riigi raporti arutamiseks toimub 2016. a sügisel.

Eesti riik esitas oma esimese raporti Komiteele 2001. aastal ning Komitee tegi Eesti riigile teatavaks oma soovitused 2003. aastal. Soovitused puudutasid mittediskrimineerimist, laste kaasamist ning nende seisukohtadega arvestamist, laste väärkohtlemise ja kuritarvitamise juhtumitega tegelemise tõhustamist, asenduskodus kasvavate laste ning puudega laste olukorra parandamist, koolide õppekavade kohandamist erinevate vajadustega õpilaste jaoks, laste koolist väljalangemise ning koolist puudumise põhjustega tegelemist jms.

Loe selle teema kohta ka peatükki KONTROLLKÄIGUD ja RAHVUSVAHELISED SUHTED