Inimväärsed elutingimused tuleb tagada kõigile inimestele. Erilist tähelepanu vajavad need, kes ise enda eest seista ei suuda ning kellel on seetõttu suurem oht langeda väärkohtlemise ohvriks.
Inimese abivajadus enamasti suureneb elukaare lõpuosas. Kõrge iga ei tähenda, et inimene kaotaks õiguse ennast puudutavates küsimustes otsuseid langetada või et teda tohiks kohelda nagu eset. Eakate eest hoolitsemine ei tohi tuua kaasa nende inimväärikuse alandamist. Seda arvestades on elulõpu väärikus õiguskantsleri erilise tähelepanu all. Erilist kaitset vajavad ka psühhiaatriahaiglate patsiendid ja hooldekodude kliendid. Õiguskantsler uuris eakate kohtlemist üldhooldekodudes, samuti seda, kuidas tagatakse psühhiaatriahaiglates ja erihooldekodudes aset leidnud surmajuhtumite tuvastamine ja ärahoidmine.
Õiguskantsler kontrollis aruandeperioodil 8 üldhooldekodu (nn vanadekodu) tegevust. Üldhooldekodus viibivad täisealised isikud, kes vajavad igapäevatoimingutes tuge ning oma kodus hakkama ei saa. Sellisesse olukorda võivad haiguse või trauma tõttu sattuda ka noored või keskealised, kuid peamiselt on üldhooldekodudes igapäevast tuge vajavad eakad. Sotsiaalministeeriumi andmetel viibis 2015. aasta jooksul üldhooldusteenusel 10 803 klienti.
Üldhooldekodusid kontrollib õiguskantsler kontrollkäikudel reeglina ilma sellest ette teatamata. Tervishoiuekspert oli kontrollkäigul kaasas 7 ja Ravimiameti esindaja 6 korral. Tutvuti ruumide ja dokumentatsiooniga ning vesteldi valikuliselt nii töötajate kui klientidega.
Mitme üldhooldekodu kliendid kiitsid töötajate pühendumust ja hoolivust, maitsvat sööki ja ka kena loodusega ümbritsetud keskkonda. Väga hea mulje jättis Tartu Hooldekodu.
Kontrollkäikudel leitud puudused tõestavad siiski, et õiguskantsleri kõrgendatud tähelepanu üldhooldekodude vastu on põhjendatud. Probleemiks on inimväärsete elamistingimuste tagamine, klientide liikumisvabaduse ebaseaduslik piiramine, ravimite väär käitlemine ja klientidele manustamine. Muret teeb hooldustöötajate ebapiisav arv, seda eriti öisel ajal, mis mõjutab otseselt pakutava teenuse kvaliteeti.
Abivajav klient võib jääda hätta, kui ta ei saa oma abivajadusest hooldajale märku anda. Kaudselt põhjustab töötajate ebapiisavus ka teisi probleeme, nagu klientide lubamatu ohjeldamine olukorras, kus hoolealustega muidu hakkama ei saada. Ehkki seadus ei sätesta klientide ja personali suhtarvu üldhooldekodus, peab töötajaid olema sellegipoolest piisavalt. Küllaldane personali hulk sõltub mh ka klientidest, hoonete eripäradest jms. Töötajate ebapiisav arv, nagu ka klientide vajadustele kohandamata jäetud tingimused ei saa õigustada klientide vabaduse piiramist ega inimväärikuse alandamist.
Inimväärsete elamistingimuste juurde ei käi uriini- ja suitsuhais, raskesti ligipääsetavad ning erivajadustega inimestele kohandamata tualettruumid, sooja vee puudumine, umbne õhk, ülerahvastatus, ebasobiv toit (nt peenestamata toit, mida eakas ei saa mäluda, diabeedi- või südamehaigusega mittearvestav menüü) ega privaatsuse puudumine hügieenitoimingutel.
Sageli rikuti hoolekandeasutustes ravimite käitlemise ja manustamise nõudeid. Esines juhtumeid, kus hooldajatele olid kättesaadavad retseptiravimid (nt tugevatoimelised rahustid või unerohi), mida manustati vajaduse tekkimisel kliendile ilma arsti ettekirjutuseta. Sellises olukorras tekib oht, et ravimeid kasutatakse lubamatul eesmärgil (nt et klienti ohjeldada, et temaga kergemini hakkama saada). Aegunud ja nõuetevastaselt säilitatud ravimid, mida samuti külastatud hooldekodudes näha võis, võivad põhjustada tõsist ohtu elule või tervisele.
Üldhooldekodus viibimine on vabatahtlik. Isikute ohjeldamine ei füüsiliselt (lukustamine, kinnisidumine) ega ravimite abil, pole lubatud. Siiski tuvastasid õiguskantsleri nõunikud mitmes kontrollitud üldhooldekodus nii osakondade kui ka tubade uste lukustamist, mis ei võimaldanud elanikel vabalt liikuda.
Liikumisvabadust piirati peamiselt probleemse ja ettearvamatu käitumisega, ulatuslike mäluprobleemidega dementsetel klientidel, kellega on keeruline hakkama saada. Selleks napib personali, aga ka oskusteavet. Üldhooldekodu olmetingimused enamasti dementse isiku vajadustele ei vasta. 2015. aasta lõpu seisuga viibis Sotsiaalministeeriumi andmetel üldhooldusteenusel 640 dementset klienti. Dementsetele puudub Eestis sobiv teenus, seda on tunnistatud ka heaolu arengukavas.
Lahenduseks ei saa olla tahtest olenematu ravi või kohtumäärusega erihoolekande senisest veel ulatuslikum kohaldamine. Samuti ka mitte isikute seadusevastane liikumisvabaduse piiramine üldhooldekodus. Ettearvamatu käitumisega dementsete klientide puhul on abi kindlast tegevusrutiinist ning struktureeritud päevast, mis sisaldab piisavalt palju võimetekohast tegutsemist. Samuti võib olla mõttekas muuta sellise kliendi unerežiimi. Dementsete klientidega toimetulemist soodustab neile sobiva keskkonna loomine, mille positiivse näitena on rajatud dementsetele sobiv ringmaja SA Viljandi Haigla õendus-hoolduskeskusesse.
Tuleb möönda, et väiksematel üldhooldekodudel on keeruline luua eraldi keskkonda paari dementse kliendi tarvis. Seetõttu tasuks kaaluda võimalust töötada kõige probleemsema käitumisega dementsete tarvis välja omaette teenus, mille juurde kuuluvad nendega tegelemiseks sobivad olmetingimused ning piisavalt vastava väljaõppega personali.
Inimväärsete elutingimuste tagamine hoolekande- ja tervishoiuasutustes nõuab tähelepanelikkust ka neis asutustes aset leidnud surmajuhtumite käsitlemisel.
Surmajuhtumid psühhiaatriahaiglates ja erihooldekodudes
Õiguskantsler on viimastel aastatel kogunud teavet mitteloomulike surmade kohta psühhiaatriahaiglates ja erihooldekodudes. Mitteloomulikeks loetakse surmajuhud, mis on tingitud õnnetusest, raviveast või muust välispõhjusest (sh kliendi enda käitumisest). Enamasti on tegemist juhtumitega, mida tuleb ja saab ära hoida. Mõned näited. 2013. aastal tappis ennast erihooldekodus skisofreeniahaige. Kuigi teenuseosutajale oli teada, et klient oli suidsiidse käitumisega, ei valvatud teada piisavalt. 2015. aasta suvel suri psühhiaatriahaigla eraldusruumis voodi külge seotud ja nõuetekohase valveta jäetud patsient. Surma põhjustas teine samas ruumis viibinud patsient.
Erihooldekodud on osa riiklikust sotsiaalhoolekandesüsteemist, mis peaks aitama erivajadustega inimestel eluga toime tulla. Ka psühhiaatriahaigla ei ole koht, kuhu inimene paigutatakse surema. Seda kohta täidavad meie tervishoiusüsteemis osad õendushaiglad, mis kohandatud surijate vajadustele. Surmajuhtumite tuvastamine ja neid tinginud tegurite väljaselgitamine peaks haiglates toimuma ühtsete reeglite alusel. Ükski juhtum ei tohi jääda tähelepanuta (näiteks seetõttu, et surm saabus õendushaiglas). Igast mitteloomulikust surmast tuleks viivitamata teavitada järelevalveasutust.
Surmajuhtumite ebapiisav uurimine haiglates ja hoolekandeasutustes mõjutab negatiivselt keskkonda, milles inimesed viibivad ning seab nende elud ohtu. Seejuures ei piisa üksnes politseiuurimisest. Süüdlaste väljaselgitamise kõrval on vähemalt niisama oluline luua tingimused, et sarnased juhtumid ei korduks. Selleks on vaja parandada surmade tuvastamise korraldust ja teha senisest rohkem riiklikku järelevalvet.
Õiguskantsler selgitas kirjas tervise- ja tööministrile puudusi, mis ei võimaldanud tagada patsientide õigust elule põhiseadusega nõutaval tasemel. Nimelt ei loonud surma põhjuse tuvastamise seadus piisavaid eeldusi mitteloomulike surmajuhtumite avastamiseks, uurimiseks ning seeläbi edaspidiseks ärahoidmiseks haiglates (sh psühhiaatriakliinikutes ja õendushaiglates). Lahkamise vajalikkuse üle otsustab surnud patsiendi viimane arst ainuisikuliselt, mistõttu saab rääkida huvide konflikti riskist. Samas pole haiglatel kohustust teavitada omal algatusel Terviseametit, kes peab selliste juhtumite üle järelevalvet tegema. Sellises olukorras oli põhjust kahelda, kas surmade põhjustele pööratakse piisavalt tähelepanu ning kas kogutud statistika, mis näitab aastate lõikes üksikuid mitteloomulikke surmajuhtumeid, peab paika. Sotsiaalministeerium nõustus õiguskantsleri järeldustega ning võttis töösse seaduseelnõu surma põhjuse tuvastamise seaduse muutmiseks.
Tervishoiuteenuse osutajate tegevuse osas teostab järelevalvet Terviseamet. Õiguskantsler tegi Terviseametile ettepaneku kontrollida tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi osutamisel kehtivate nõuete täitmist, pöörata erilist tähelepanu mitteloomulike surmajuhtumite põhjuste väljaselgitamisele ning tagada juhtumite üldistatud kujul avalikustamine. Terviseamet nõustus ettepanekuga ja korraldas kontrollkäigud viies psühhiaatriahaiglas, kus rakendatakse tahtest olenematut ravi. Kontrolli tulemusel tuvastati mitmeid puudusi. Haiglale, kus seaduserikkumine lõppes inimese surmaga, tehti ettekirjutus.
Erihooldekodude osas tegi õiguskantsler sarnase ettepaneku Sotsiaalkindlustusametile kui selles valdkonnas põhiõiguste- ja vabaduste tagamise eest vastutavale asutusele. Uurimine selgitas, et kuigi teave surmajuhtumite kohta on Sotsiaalkindlustusametini jõudnud, on amet pahatihti jätnud juhtumid uurimata ja asjakohased ennetusabinõud rakendamata. Sotsiaalkindlustusamet nõustus oma vastuses, et juhtumite analüüs võimaldab mitteloomulikke surmajuhtumeid vähemalt osaliselt ennetada.
Laiemale avalikkusele vahendas ning selgitas hoolekande- ja tervishoiuasutustes surmajuhtumite problemaatikat õiguskantsleri nõunik ajalehes Postimees ilmunud artiklis ning Vikerraadio reporteritunni saates.
Elulõpu väärikuse teemadel arutles õiguskantsler augustis 2016 Arvamusfestivalil.
Loe selle teema kohta ka peatükki KONTROLLKÄIGUD