21. SAJANDI TÖÖ

Tehnoloogia areng ei muuda töösuhete üht alust: töötaja on inimene ja nii tuleb teda ka kohelda.

Tehnoloogia edusammud muudavad töö olemust ning selle tegemise viise. Juba ammu räägitakse tööaja ja -koha reeglite paindlikumaks muutmise, osaajaga töötamise soodustamise ning uute töövormide (nt nulltunnitöö) reguleerimise võimalikkusest ja vajalikkusest. 

Siiski on mõistlik kahelda, kas neist muutustest piisab. Ehk on aeg vaadata üle töösuhete vundamendiks olevad eeldused ning küsida: mis on ettevõtlus? Kust läheb piir hobi ja majandustegevuse vahel? Kas riik peab suunama inimesi töölepingulistesse suhetesse? Kas inimeste töökohad üle võtnud robotite eest tuleks maksta sotsiaalmaksu? Kuidas maksustada jagamismajandust, kus on põimunud töö ja kapital? 

Töö muutumist peegeldavad ka õiguskantsleri lauale jõudnud probleemid. Juba muutunud suhteid proovitakse endiselt paigutada eelmise sajandi töö mudelisse, kuhu need sageli ei sobi. Eriti teravalt on tagajärjed näha sotsiaalkindlustusskeemis. 

Näiteks ei saa töötuskindlustusmakseid maksnud ja seejärel sissetulekuallika kaotanud inimene töötuskindlustushüvitist pelgalt selle fakti tõttu, et ta on äriühingu juhatuse liige. Seda olenemata sellest, kas inimene äriühingu tegevusest tulu saab või mitte. Ettevõtluse ja palgatöö ühildamine on aga üha sagedasem, eriti ettevõtte loomise faasis. Kui seadus jätab niisugused inimesed töösuhte katkemisel töötuskindlustushüvitiseta, siis võivad nad sissetuleku kaotamise riski tõttu ettevõtlusest loobuda.  Et töötuskindlustusmakseid tasunud inimene saaks sissetuleku kaotamise korral töötuskindlustushüvitist ka siis, kui ta on äriühingu juhatuse liige, tegi õiguskantsler Riigikogule ettepaneku viia kehtivad seadusesätted kooskõlla põhiseadusega.

Ettepaneku Riigikogule on õiguskantsler teinud ka vanemahüvitise perioodil töötavate emade ja isade kohta. Seadus nägi ette vanemahüvitise vähendamise olukorras, kus tööandja hilines töötasu maksmisega. Selle probleemi on seadusandja praeguseks lahendanud: edaspidi ei vähendata vanemahüvitise perioodil töötava ema või isa vanemahüvitist, kui tööandja maksab töölepingut rikkudes välja korraga mitme kuu töötasu. 

Regulaarse sissetulekuta inimeste jaoks tekitab probleeme nõue tasuda ravikindlustuskaitse saamiseks sotsiaalmaksu miinimummääras igal kuul. See puudutab neid käsundus-, töövõtu- ja teiste võlaõiguslike lepingute alusel töötavaid inimesi, kes ei saa tehtud töö eest tasu iga kuu, vaid harvem. Ka sellisel juhul makstakse riigile sotsiaalmaksu, kuid suuremas summas makstud sotsiaalmaksu ei saa mitme kuu peale n-ö hajutada ja nõnda endale ravikindlustuskaitset luua. Sellist piirangut on raske pidada põhiseadusevastaseks, sest põhimõtteliselt ei ole pooltel võimatu kokku leppida väljamaksete tegemises igal kuul, mis tähendab ka sotsiaalmaksu igakuist tasumist. Samuti võib piirangu puudumine raskendada ravikindlustuse eelarve planeerimist. Küll aga vajab laiemalt läbi mõtlemist see, kuidas tagada ravikindlustus ja teised sotsiaalsed garantiid ka nendes valdkondades, kus suur osa sissetulekuallikad ei ole sotsiaalmaksuga maksustavad ega võimalda praegu sotsiaalseid tagatisi saada. 

Näiteks võib abi olla töö maksustamisest viisil, mis ei sõltu vormistatud lepingu liigist ning mis toob töö ja kapitali maksustamise üksteisele lähemale. Kui taksojuht ning kokkuleppevedaja teevad sisult sarnast tööd, peaksid nad võrdselt tasuma makse ja saama sotsiaalseid tagatisi. Raske on põhjendada, miks tuleks pidada üht juhti töötajaks, teist ettevõtjaks ning kolmandat mitte kummakski. Seejuures tuleks silmas pidada asjaolu, et erinevaid sissetuleku teenimise vorme kombineeritakse üha enam. Samuti võiks abi olla uue väikeettevõtlusvormi loomisest vabakutseliste, jagamismajanduses tegutsevate ja teiste inimeste jaoks, kelle tegevus jääb praegu ettevõtluse ja palgatöö vahepeale. Kokkuvõttes võiks iga sissetulekut tagav aktiivse tegevuse vorm anda inimesele võimaluse panustada mõistlikus ulatuses sotsiaalkindlustusskeemi ja saada sealt vastu lünkadeta kaitset.

Muutunud töö kõrval tuleb ka tööta olemist vaadata senisemast paindlikumalt. Nii võib vajada üle vaatamist praegune vahetegu töötu ja tööotsija ning neile pakutavate teenuste ja toetuste vahel. Näiteks võiks küsida, kas töötule mõeldud abi peaks teiste hulgas saama ka inimene, kes osaajaga või ajutiselt töötab, kuid soovib leida püsivamat tööd. Hoidmaks tööturul võimalikult palju inimesi võimalikult kaua, tuleb teha jõupingutusi selle nimel, et tööd otsivate inimeste haridus ja oskused vastaksid tööjõu tegelikule vajadusele. Selle eesmärgi saavutamiseks võib vajada korrastamist ka süsteem, mis ei soosi ümberõppe alustamist võimalikult varakult (töötamise ajal).

Tehnoloogia areneb hoolimata sellest, kas see meile meeldib või mitte. Tehnoloogia areng, selle levik ja töö olemuse muutumine ei muuda siiski töösuhete üht vundamenti, et töötaja on inimene ja nii tuleb teda ka kohelda: olgu selleks siis õiguskantsleri uuritud juhtum inimese kohtlemisest ametikoha täitmiseks korraldatud avalikul konkursil või töötaja sattumine tema tahte vastaselt töötamise registrisse. Kui Eesti ei suuda minna muutustega kaasa, kaotavad sellest nii sotsiaalse kaitseta jäävad töötajad kui ka ebakindluses tegutsevad ettevõtjad. Leides viise muutustega ühte sammu käimiseks, võidavad XXI sajandi tööst nii töötajad kui ka tööandjad.