Õiguskantsleri ülesanne on jälgida õigusloomet ja sekkuda, kui see väljub Põhiseaduse raamidest. Seepärast tuleb pingsalt jälgida Riigikogu ja valitsuse koostööd seaduseelnõude menetlemisel ning seaduste sisulist kvaliteeti. Samuti on oluline silmas pidada Riigikohtu praktikat ja ametnikelt, inimestelt, vabakonnast, ajakirjandusest ja sotsiaalmeediast saadud signaale seaduste põhiseadusevastase rakendamise kohta.
Häid tähelepanekuid vajaduse kohta uurida mõne normi põhiseaduspärasust või inimeste õiguste kaitset praktikas annavad ka Riigikogu liikmed, nii koalitsiooni- kui opositsioonifraktsioonidest.
Põhiseadusevastast normi märgates on riigimehelik sellest juba eelnõu menetlemise käigus valitsusele või Riigikogule teada anda. Paljudel juhtudel ongi põhiseadusvastane norm seesuguse märguande peale kehtestamata jäänud. Nõnda ei ole riigipeal tekkinud vajadust seadusi vetostada, mis omakorda teenib parlamentaarset demokraatiat. Riigipea peab tagasi lükkama vastu võetud põhiseadusvastase seaduse tervikuna, õiguskantsler vaidlustab üksnes põhiseadusvastase normi ja põhiseaduspärased, vajalikud normid jõustuvad. Seega piiratakse Riigikogu õigust rahvalt saadud mandaati teostada vaid selgelt põhjendatud ulatuses.
Põhiseadusvastaste normide ärahoidmine ja seega riigipea veto kasutamise vajaduse kadumine on üks õiguskantsleri töö tulemuslikkuse näitajaist. Ressursi kasvades oleks võimalik eelnõude kontrolli veelgi laiendada.
Eraldi töölõigu moodustavad olemuselt poliitilised otsused, kus uue seaduse vastased kasutavad ka põhiseaduslikkuse argumenti. Sellistel juhtudel tuleb õiguskantsleril seadus erilise hoolega läbi töötada ja vajadusel õigusrahu saavutamise nimel lasta seda Riigikohtul kontrollida ka siis, kui põhiseaduspärasus on pelgalt vaieldav.
Iga uue seaduse ja normi eesmärk peaks olema mõistlikkus ja õiglus, Eesti inimeste elu paremaks muutmine. Põhiseaduse vaimus oleks Eesti liikumine selle poole, et kõik elu korraldavad normid oleksid arusaadavad, mõistlikud, täidetavad ja praktikas nende täitmine ka tagataks. Õigusnorme, millest ei saa aru, mida ei saa mõistlikult täita ja mille täitmist ei saa tagada, kahjustavad õiguskuulekust ja nõrgestavad õigusriiki.
Riigikogu põhiseaduslik roll
Riigikogu kasvatas 2015. aasta sügis- ja 2016. aasta kevadistungjärgul oma rolli oluliste seaduseelnõude algatamisel ja vajadusel valitsuse eelnõude muutmisel. Valitsus on sellele arengule reageerinud pigem tõrjuvalt ja Riigikogu algatusi rohkem või vähem avalikult laitnud. Eelolev Riigikogu istungjärk näitab, kuivõrd suudab parlament end kehtestada.
Rahvaesinduse tugevnemine, avalike arutelude sagenemine ja parlamendi suutlikkus valitsust sisuliselt kontrollida on põhiseadusliku võimujaotuse ja -tasakaalu seisukohalt ülivajalik. See, et valitsus algatab enamuse seaduseelnõusid, on parlamentaarses riigis tavapärane. Täitevvõimu püüdele õigusloomet monopoliseerida tuleb aga vastu seista. Seda nõuab Põhiseaduses paika pandud tasakaaluvalem.
Riigikogu, valitsus, president, Riigikohus, õiguskantsler ja Riigikontroll on seatud üksteist kontrollima ja piirama. Nõnda ei koondu võim ühegi inimese, erakonna ega institutsiooni kätte ja on võimalik tagada Eesti elu suunavate otsuste põhiseaduslikkus.
Riigikogu rolli inimeste põhiseaduslike õiguste kaitsel on võimalik veelgi tugevdada. Just Riigikogu saab nõuda iga seaduse arusaadavust ja küsida vastust küsimusele, kuidas uus norm inimeste elu päriselt paremaks muudab. Olgu tegemist haldusreformi, korrakaitse, koolikorralduse, puuetega inimeste töötamisvõimaluste või sotsiaalse turvavõrguga.
Kaalutlusõigust võimaldavad normid
Sageli sisaldavad valitsuse algatatud eelnõud norme, mis vähendavad ametnike ja kohtunike vastutust ning muudavad iga elulise juhtumi lahendamisel õigluse poole püüdlemise raskeks. Küllap tuleb see sellest, et kardetakse võimalust oma peaga mõtelda, peljatakse võimalikke vigu ja uuendusi. Ometi tagab põhiseaduspärase tulemuse tihti just kaalutlusõigust sisaldav norm. See, et kaalutlusõiguse korral on põrkuvate huvidega inimestel võimalik ette võtta kohtutee, ei tohiks õigluse ja mõistlikkuse poole püüdlemist pärssida.
Hästi põhjendatud kaalutlusotsuse vaidlustamine kohtus ei tähenda, et ametnik tegi vea. Näiteks keskkonna-, muinsuskaitse- ja omandiõiguse tasakaalustamisel tuleks ametnikel koguda kõik faktid ja arvamused ning leida mõistlik ja õiglane kompromisslahendus. Selle asemel kiputakse soovima jäiku, kaalutlemisvõimaluse ehk otsustamisvastutuseta reegleid. Mõistagi on erinevate huvidega osapooltega, näiteks ajaloolise vesiveski omaniku, muinsus- ja kalakaitsjatega suhtlemine ning lõpuks otsuse põhjendamine aeganõudvam ja keerukam kui seaduse robotlik rakendamine. Ent just seda avatud paindlikku suhtlust ja visa selgitamist on vaja. Vastasel korral tekib üha juurde inimesi, kelle arvates teeb riik neile ühegi mõistliku seletuse ja kaastundeta liiga.
Praegugi on Riigikogus õiguskantsleri ettepanekul pooleli kaalutlusõiguse andmine neile, kes võtavad inimesi riigiametitesse ja –töökohtadele. Loosungliku karmuse õhkkonnas on kehtestatud eluaegsed keelud paljude tööde tegemiseks inimestele, kes kunagi toime pannud kuriteo, selle eest karistuse kandnud ning karistatus ka kustunud. Seda hoolimata sellest, kas tegu pandi toime alaealisena, kas tegu praegusajal ongi enam kuritegu või mis tüüpi tegu see oli.
Täiesti mõistetavalt peab kehtima eluaegne lastega töötamise keeld lapse vastu kuriteo toime pannud isikule ja altkäemaksuvõtja või röövel ei sobi kunagi kohtunikuks. Samas ei pruugi olla head põhjust Eesti riigi teenistusest eemal hoida inimest, kes nooruse uljuses rüvetas võõrriigi lippu või hõivas omavoliliselt asustamata hoone. Õigus elus eksinud inimesi tööle võtta, kui nad praegu ei kujuta mingit ohtu, ei too kaasa kohustust neid tööle võtta. Ometi on neid, kes on käimasolevas arutelus sellisele valele järeldusele jõudnud. See ilmestab hästi hirmu kaalutlusõiguse ja paindlike normide ees.
Kaalutlusõigus ei tähenda seni ühtpidi jäiga ja ebaõiglase normi muutumist teistpidi jäigaks ja sama ebaõiglaseks.
Ülereguleerimine
Soovi, et seadusandja kehtestatud reeglid oleks võimalikult täpsed ning reguleeriks teatud ajahetkel esile tõusnud probleemi n-ö lõpuni, viimase detailini ära, võib mõista. Arusaadav on ka lootus, otsekui saaksid sarnased juhtumid alati sarnase lahenduse. Paraku pole see alati nii. Elulised juhtumid on erinevad ja tihti raskesti ettenähtavad. Seetõttu võib viia õiglasema tulemuseni pigem eesmärke ja põhimõtteid sisaldav ning erinevaid valikuvariante pakkuv norm.
Lisaks toodab kasuistlik normiloome norme ainult juurde, sest elu mitmekesisust ei suuda ka kõige püüdlikum normilooja ette aimata ega ära lahendada. Normide rägastikus orienteerumine käib lõpuks üle jõu ka normiloojale endale. Seetõttu tundub vajalik, et ka kõik probleemiga kuidagi seotud küsimused võiks olla igas normis „lõpuni lahti kirjutatud“ nii, et lahenduse leidmiseks piisabki seaduse ühe normiga tutvumisest. See tähendab aga täiendavaid norme.
Selline olukord on juba tekkinud näiteks veeseaduses. Veeseadust on väga palju muudetud ning selles on arvukalt ülamärgiga paragrahve ja nende lõikeid. Samuti on paragrahvid üsna pikad. Seaduse algne struktuur ja loogika on muudatustega kaotsi läinud. Veeseadusega tutvumine eeldab lugejalt kannatlikkust ja visadust. Iga järgneva muudatusega üha enam.
Näiteks veekogude kallastel karjatamist reguleerides lisati tarviliku 1-2 lõike kõrval seadusesse terve rida norme, mille järele puudub vajadus, sest need on samas seaduses veidi eespool juba olemas. Reeglid on sedavõrd detailsed, et vajadus uute reeglite ja erandite järele on ainult aja küsimus. Nt peab jõe ääres karjatades olema „igale loomühikule“ tagatud vähemalt viiemeetrine kaldariba. Aga kuidas arvestatakse jõgede lookeid ning mis juhtub, kui igale veisele on ruumi nt 4,95 m? Kas see viib täiendavate täpsustusteni seaduses jõeloogete mõõtmiseks ja arvutamiseks ning kaldariba laiuse osas erandite sõnastamiseni või saaks need olukorrad lahendada Keskkonnaamet kohapealset olukorda hinnates? See sõltub seadusandja valikutest.
Ülearu üksikasjalikku ühiselu reguleerimist on ajaloos proovitud, seega pole tegemist pelgalt abstraktse mõttekäiguga. Preisi keisri Friedrich Wilhelm II ajal koostatud Preisi riikide üldine maaõigus (1749. aasta Allgemeines Landrecht für die Königlichen Preussischen Staaten) sisaldas üle 19 000 paragrahvi. Preisi üldine maaõigus pidi üldlevinud arusaama järgi olema nö lõplik seadus, mille tõlgendamine pole vajalik. Hoolimata pingutustest ei saanud seadustekogu täiusliku õigusloomekunsti eeskujuks, nagu autorid olid lootnud, elu osutus juba tollal liialt keeruliseks ega võimaldanud kõiki mõeldavaid olukordi ette näha ja nende õiglasi lahendusi seadusse täpselt kirja panna.
Ülereguleerimisest loobumine
Valitsuse kava piirata õigusloome mahtu tuleb tervitada. Loodetavasti ei asuta seejuures mõõtma eelnõude arvu ega üritata piirata Riigikogu liikmete õigust eelnõusid algatada ja muuta. Kokku lugeda tasub kehtestatavaid reegleid, norme ja mis peamine – küsida esmalt, kas neid ikka tõesti tarvis on, kas ilma ei saa. Kas reeglid on koos ühes või eraldi kümnes eelnõus, pole oluline. Kitsama fookusega eelnõu saab paremini analüüsida ja arutada. Ja mis peamine: seaduse muutmine või uus elukorralduse reegel on õigustatud üksnes siis, kui ilma ei saa. Kindlasti on tarvis kiiresti parandada põhiseadusvastased seadused, kaotada ametnike vastutust pärssivad ja inimeste elu tarbetult piiravad normid ja keskenduda neile normidele, mida on Eesti arenguks vaja.
Ilmselge ülereguleerimisega on tegemist siis, kui seadusesse kirjutatakse unistus, lootus või soov, ent mitte ühtegi abinõu, mille kasutamise tulemusel võiks elu soovitud suunas muutuda. Muidugi oleks lihtne ja võib-olla koguni populaarne näiteks vaesus seadusega keelata ja õnn kohustuslikuks teha. Paraku ei täida ükski seadus end ise.
Riigireformi ehk riigi ülevalpidamise reformi üks suund võiks olla dereguleerimine ja kodanikuühiskonna suurem usaldamine. Näiteks riigihangete registri ja mistahes muu otsustusmenetluse läbipaistvus ennetab korruptsiooni tõhusamalt, seejuures paremini ja odavamalt kui bürokraatia.
Seaduse tähendus
Seadusele ei tasu omistada ülesandeid ega tähendusi, mida sel pole. Mõnele inimesi vapustanud sündmusele kiputakse reageerima uue, võimalusel kurja normi kehtestamisega, mis siiski poleks halba vältinud ega väldiks tulevikus, loogilist seost ebasoovitava inimkäitumisega pole.
Selline norm öeldakse olevat signaal. Õigusfilosoofiliselt vaadeldes pole see siiski hea praktika. Vaevalt niisugune silmamoondus ühiskondagi rahustab, või kui, siis üksnes ajutiselt. Propagandistlikul eesmärgil toodetud normid tekitavad segadust ja võivad inimeste õiguskuulekusele ja üksteisega arvestamisele hoopis vastu töötada. Õigusteaduse põhimeetod on siiski loogiline argumenteerimine. Kehtestada tasub üksnes selliseid norme, milleta elu soovitud suunas ei kulge, mille täitmist on võimalik kontrollida ja kontrollitaksegi. Inimene peab saama kehtivat normi, olgu see seadus, eeskiri või liiklusmärk usaldada. Norm peab kehtima kõikidele võrdselt, ühiskonna enamus peaks tajuma elukorraldust mõistliku ja põhjendatuna. Normid, mida tegelikult enamus ei täida, kahjustavad õiguskuulekust üldiselt.
Uuesti on pead tõstmas kavatsused muuta karistatavaks iseenesest ohutud teod, mille järel on ametnikel lihtne võtta vastutusele „need, keda vaja“: sel juhul pole tõendamisega suurt muret.
Õiguskantsler andis arvamuse eelnõu kohta, millega soovitakse karmistada suhtumist sellesse, kui mootorsõidukit ebakaines olekus juhitakse. Muudatuste legitiimne eesmärk on mõistetav ja lahenduste pakkumine eelnõus kirjeldatud ohtude vähendamiseks tervitatav. Siiski ei piisa isikuõiguste piirangute põhiseaduspärasuse garanteerimiseks pelgalt arusaadavast eesmärgist. Veelgi enam: kui uue normi eesmärk on üksnes suhtumise karmistamine, siis selleks sobivad muud vahendid, mitte seadusesäte. Iga inimese õiguse piirang peab olema proportsionaalne, õiglane, mõistlik ja taotletava eesmärgiga võrreldes mitte ülearu karm. Tutvumiseks saadetud eelnõu tekitas küsimusi seoses kehtestatavate piirangute vajalikkuse ja mõõdukusega, mistõttu arvamuses esitati soovitused eelnõu parandamiseks.
Selleks, et jõulisemalt tõkestada joobes juhtimist, tuleks kasutada ohtlike tegude keelamise norme, mis on selged ja mida praktikas kavatsetakse ka rakendada. Eelnõus olid tõenäoliselt parimat soovides sõnastatud normid nõnda, et karistatavaks muudeti kohati täiesti ohutu tegevus ja normide rakendamine võinuks seepärast viia absurdse tulemuseni. Oluline on, et juba karistusnorm ise oleks konstrueeritud selliselt, et see ei loeks süüteoks tegevusi, mis ei ohusta kaitstavat õigushüve, ega oleks seotud kohustustega, mille täitmine on enamasti ebamõistlik või ka ohtlik.
Uute keeldude ja käskude kehtestamisel võiks alati läbi mõelda, kas selle keelu või käsu kehtides oleks traagiline liiklusõnnetus jäänud toimumata või mõni pettus toime panemata. Kui vastus on ei, tasub veelkord mõelda, kas uus norm on mõeldud Eesti elu muutma ja kuidas see päriselt mõjub.
Lisaks tuleb mõelda sellele, kui palju saab üldse riik tegelikult inimeste käitumist oma õigus- ja karistuspoliitikaga mõjutada. Parim lahendus on see, kui iga liikleja teadvustab oma tegevuse võimalikke tagajärgi ja reegleid ei riku. See peaks olema normaalsus. Selline inimese enda seaduskuulekas hoiak ja kohustus on juba täna kirjas korrakaitseseaduses, mis ütleb, et ohu ärahoidmine on iga potentsiaalse ohu tekitaja või rikkuja enda kohustus.
Seaduste nö lihtvead
Seaduste vead ilmnevad tavaliselt siis, kui seadus jõustub ja seda rakendama hakatakse. Vahel põhjustab vigu ebapiisav mõjuanalüüs, vahel poleks olnudki võimalik vea tekkimist ette näha. Igal juhul tuleb viga võimalikult kiiresti parandada. Ilmselgete vigade korral ei ole põhjust algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet, piisab Riigikogu teavitamisest.
Nii algatas Riigikogu õiguskomisjon õiguskantsleri pöördumise tulemusel korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega täpsustatakse „kõik puhuvad“ reidi käigus õiguste tutvustamist. Mõistagi pole sisulist vajadust kõikidele juhtidele enne puhumist purjus juhi õigusi tutvustada, õiguste tutvustamine on vajalik siis, kui joobetunnused ilmnevad. Sisulise eesmärgita menetlus ei kaitse inimeste õigusi ja kahjustab samal ajal ka korrakaitseülesannete täitmist ning kulutab aruka põhjuseta politsei niigi nappi ressurssi.
Õiguskantsler teavitas Riigikogu ka töötuskindlustuse seaduses avastatud probleemist, kui selgus, et koondatud töötaja jääb kindlustushüvitisest ilma, kui tööandja keeldub esitamast töötukassale avaldust hüvitise maksmiseks. Kui aastaid tagasi võis olla põhjendatud, et avalduse esitab tööandja, kelle käsutuses olid eeldatavasti kõige täpsemad andmed, siis tänapäeval on sellisele olukorrale raske õigustust leida. Töötamise registri kasutuselevõtt ja teised muudatused võimaldavad töötukassal otsuse tegemiseks vajalikud andmed ise hankida. Riigikogu sotsiaalkomisjon ja Sotsiaalministeerium nõustusid õiguskantsleriga selles, et seadus peaks lubama koondatud töötajal endal hüvitise saamiseks töötukassa poole pöörduda, kui tööandja jätab oma kohustuse täitmata. Seadusemuudatus on väljatöötamisel.
Kooseluseaduse rakendusnormide puudumine tekitab erinevat halduspraktikat ja segadust. Näib, et õigus oli notaritel, kes juba kooseluseaduse jõustumisel osutasid, et seda saab rakendada ka ilma eraldi rakendusaktita. Registrikannete tegemist jm praktilisi toiminguid suunavate õigusnormide puudumine ei takista praktikas vajalike otsuste ning neid kajastavate kannete tegemist. Näiline õiguslünk ja õigusselgusetus on ületatavad otse Põhiseaduse ja olemasolevate seaduste alusel. Nii on juba teinud notarid, kohtud ja täitevvõim (nt Sotsiaalkindlustusamet).
Õigusselgus
Probleeme õigusselgusega on muiski valdkondades. Näiteks ilmnes, et seaduse asendamisel uuega jäetakse jätkuvalt sageli vana seaduse alusel antud määrused muutmata ning öeldakse üldsõnaliselt, et need kehtivad edasi osas, milles on uue seadusega kooskõlas.
Näiteks uue kalapüügiseaduse rakendusnormi järgi pidi kalur ise hindama, millises osas varasema kalapüügiseaduse alusel kehtestatud kalapüügieeskiri kehtib. Veelgi enam: kehtiva seaduse tekstis Riigi Teatajas avanes kalapüügieeskirja kohal teade, et sellist akti ei ole kehtestatud või avaldatud. Tegelikult kalapüügieeskiri kehtis ning selle mittetäitmise eest karistatakse.
Sotsiaalhoolekande seadus jättis kehtima selle alusel antud kohaliku omavalitsuse määrused, seades määruste kehtivuse lõpptähtajaks 31. märtsi 2016. Kõik kohaliku omavalitsuse üksused ei pannud tähele volitusnormi muutumist ega kohustust kehtestada uued, uue seadusega kooskõlas olevad määrused.
Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus jättis kehtima osalt seadusvastased ehitusmäärused.
Sellised juhtumid tuleb välja selgitada kõikides valdkondades ja edaspidi tuleks seda tüüpi üleminekusätetest hoiduda. Inimesed peavad tavaelus sageli juhinduma justnimelt seaduse alusel antud määrustest. Seadusandja ei saa eeldada, et inimesed võrdlevad määrusi ja seadusi ning teevad igaüks omal käel otsuse selle kohta, mis on lubatud ja mis keelatud. Halvemal juhul tekib juriidiline vaidlus ning inimene võib saada ülekohtuselt kannatada.
Seadust pole tarvis alati muuta, seadus tuleb tööle panna
Vahel pole seadust vaja muuta, vaid piisab, kui ametiasutused teevad koostööd. Mõnel juhul on õiguskantsler inimese õiguste kaitseks astunud erinevate riigiasutuste vahendajaks ja ametnike mõistlikus koostöös ongi inimene saanud abi.
Näiteks uuris õiguskantsler juhtumit, kus pahatahtlik tööandja kandis töötamise registrisse ühe juhusliku inimese, kes jäi selle tõttu ilma eelpensionist. Õiguskantsleri nõunikud kohtusid maksu- ja tolliameti, rahandusministeeriumi, sotsiaalkindlustusameti ja tööinspektsiooni esindajatega, et üheskoos läbi arutada, milliseid kehtiva seaduse instrumente sellistes olukordades kasutada. Polnudki vaja seadust muuta, vaid läbi arutada, milline on iga asutuse roll sellise probleemi lahendamisel.
Õigusnormide kohta selgituste jagamine
Õigusnormide ebaselgusest annab tunnistust seegi, et mõnikord ei julge ka normide autorid öelda, mida norm konkreetse elujuhtumi puhul tähendab. Kurjasti on aga lugu siis, kui keegi peale normi autori enda ei tea kosta, miks üldse selline norm ja mida sellega mõeldud on. Nii on õiguskantsleri lauale sattunud asutuste vastuskirju inimestele, kes normi kohta küsivad, ja on saanud vastuseks sellesama normi ümberjutustuse. On täiesti mõistetav, miks säärases olukorras tunneb inimene end petetult.
Riigikohtu otsuste täitmine Riigikogus
Riigikohus on juhtinud korduvalt, kuid õiguslooja tulemusliku reaktsioonita, tähelepanu relvaseaduse vastuolule põhiseadusega. Juba 2010. aastal tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus põhiseadusega vastuolus olevaks kõnealuse seaduse osas, milles see ei võimalda relva soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.
2011. aastal võttis kolleegium sarnase seisukoha sätte osas, mis ei võimalda relvaloa andmisel arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega. Kolmas sarnane otsus 2013.aastal tunnistas põhiseadusevastaseks ja kehtetuks relvaseaduse osas, milles see ei võimalda relvaloa või relvakandmisloa vahetamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Need on taas näited liig jäikadest ja ebaproportsionaalsetest piirangutest, mida seadusandja tõrgub puutumast. Loodetavasti läheb seadus siiski muutmisele, sest praeguses julgeolekuolukorras vajab Eesti relvaseadust, mille õigusselgus küsimusi ei tekita.
Viivitamatu selguse loomise eest normides vastutab seadusandja, kui Riigikohus on osutanud selgele veale. Sel kevadel analüüsis Riigikohus majanduslikult raskes olukorras kohtusse pöördujale menetlusabi andmise piirangute jäikust ja jõudis järeldusele, et inimese inimväärse toimetuleku hindamisel tuleb arvestada kõigi vältimatute kulutustega. HKMS § 112 lg 1 p 1 sõnastusest see oluline tingimus siiamaani siiski ei tulene. Kuna nii norm kui ka menetlusabi on mõeldud inimväärikuse piiril asuvate inimeste jaoks, oleks abi kättesaadavuseks parem, kui normi lugedes oleks selle sisu lihtsalt ja üheselt selge.
Vanemahüvitise seaduse Riigikohtu otsuse üksnes osalisest täitmisest võrsunud põhiseadusvastane norm parandati aga peale õiguskantsleri sekkumist kiiresti.
Õigusloomes tuleks arvestada ka Riigikohtu obiter dictumi korras öeldut. Näiteks ühes toimetulekutoetust puudutavas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas leidis kohus 2014. aastal, et „51. [] Kolleegium kahtleb ka sotsiaalhoolekande seaduses toimetulekutoetuse määramise aluste ja suuruse sobivuses erandlikes olukordades. Riigi kohustus tagada oma kodanikele materiaalse kitsikuse korral kohane abi kehtib ka erandlikes olukordades, näiteks olukorras, kus materiaalses kitsikuses ema hooldab eestkostjana oma last.“
2016. aastal jõustus uus sotsiaalhoolekande seadus, kus toimetulekutoetuse regulatsioon jäi samaks, st erandlikke olukordi käsitlevat regulatsiooni ei tulnud. 2016. a aprillis ütles Riigikohus (üldkogu tasemel) uuesti: „Eeltoodust nähtub, et 2015. a toimetulekupiir 90 eurot (2015. a riigieelarve seaduse § 2 lg 8 p 1) ei kata selliseid vältimatuid kulutusi ega isegi mitte täies ulatuses ühe kuu minimaalse toidukorvi maksumust (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, p 21; 5. mai 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-67-13, p 51).“
On mõistetav, et suure eelarvemõjuga seaduste viimisele põhiseadusega kooskõlla võib kuluda aega. Nõustuda ei saa aga olukorraga, kus pole isegi kavatsust Riigikohtu otsust täita.
Loe selle kohta ka peatükke LOODUSKAITSE, KEELDUDE MÕÕDUKUS, LIIKLUS