KONTROLLKÄIGUD

Õiguskantsleril on seadusest tulenev õigus kontrollida kõiki neid asutusi, milles paiknevate inimeste põhiõigusi rohkem või vähem piiratakse.

Osaks õiguskantsleri tegevusest on nn kinnistes asutustes (closed institution) viibijate põhiõiguste kaitse. See toimub asutustest saabuvate kaebuste lahendamise kaudu ning asutustesse kontrollkäike tehes. Kinniseks saab pidada asutust, kus viibivad isikud, kellelt on võetud vabadus kas riigivõimu korralduse alusel, toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul. Selliseid asutusi on palju ja eripalgelisi – vanglad, politsei kinnipidamiskohad, välismaalaste kinnipidamiskohad, tahtest olenematu ravi teenust pakkuvad raviasutused jne.  

Politsei kinnipidamiskohad

Õiguskantsler kontrollis ülevaateaastal lisaks Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) teabehaldus- ja menetlusosakonna migratsioonibüroo kinnipidamiskeskusele (KPK) veel seitset politsei kinnipidamiskohta: PPA Lääne prefektuuri Pärnu, Kärdla  ja Haapsalu politseijaoskondade arestikambreid, PPA Lõuna prefektuuri Tartu, Valga ja Võru politseijaoskondade arestikambreid ning PPA Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna arestikambrit. 

Enamikus kontrollitud kinnipidamiskohtades oli probleeme seaduses ette nähtud võimalusega viibida vähemalt tund päevas värskes õhus. Pärnu ja Haapsalu politseihoonetes puudus üldse võimalus värskes õhus viibida. Valga ja Võru politseihoonetes oli värskes õhus viibimine korraldatud nn jalutuskambri abil, mida õiguskantsler ei ole pidanud küllaldaseks lahenduseks. Rakvere ja Tartu politseijaoskondade arestikambrite jalutushoovides puudusid pingid. Eriti kahetsusväärne on, et jalutushoove ei ole rajatud mitme uue politseihoone (sh Võru) juurde. 

Mitmete kontrollitud politseijaoskondade arestikambrid asuvad vanemates politseihoonetes, mille olmetingimused jätavad soovida. Sellisteks näideteks on Haapsalu ja Pärnu aga ka Valga politseihooned. Pärnu arestikambri ventilatsiooni ei saa pidada piisavaks, samuti puudub lühiajalisteks kokkusaamisteks sobiv ruum. Haapsalus puudus mitmel kambril aken ning kambrites nõutavad sisustuselemendid. Suhteliselt uuemas Tartu politseihoones oli kambrites hügieeninurk muust kambrist seina või sirmiga eraldamata, mööbel lagunenud või rikutud, seinad ja lagi määrdunud. Osad kambrid on ka ilma aknata.

Ajapikku on paranenud kinnipeetutega seotud dokumentide vormistamine arestikambrites. Samas ei olnud sageli piisava põhjalikkusega dokumenteeritud isiku terviseseisund arestikambrisse saabumisel. Õiguskantsleri hinnangul on just nende andmete korrektne fikseerimine ja talletamine dokumentides väärkohtlemise ennetamise ja tuvastamise seisukohalt kõige olulisem. Seetõttu ei saa õigeks pidada, kui esmase tervisekontrolli aktis täidab andmevälju kinnipeetu ise, eriti kui ta on akti täitmise ajal joobeseisundis, või on vigastusi kirjeldavad andmeväljad täitmata. 

Valga, Rakvere ja Kärdla arestikambrites leidus aegunud ravimeid, mille õiguskantsler palus nõuetekohaselt hävitada. Rakveres hoiustati retseptiravimeid lukustamata sahtlites.  

Rakvere ja Tartu politseijaoskondade arestikambrites ei olnud kontrollkäikude ajal tagatud võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti, mida kehtiv õigus kohustab riigivõimu kinnipeetule tagama. 

Kaitseväe üksused

Kaitseväe üksustesse tehti ülevaateperioodil kolm kontrollkäiku. Vahipataljoni kontrollkäigul õiguskantsler märkimist väärivaid puudusi ei tuvastanud.

Staabi- ja sidepataljonis tuvastas õiguskantsler, et ajateenijatest jaoülemad seavad takistusi arstile pääsemiseks, kui ajateenija nende hinnangul liiga sagedasti arsti juures soovib käia. Samuti selgus nii Staabi- ja Sidepataljonis kui ka Kuperjanovi jalaväepataljonis, et aeg-ajalt võtavad ülemad ajateenijate mobiiltelefonid hoiule. Kehtiv õigus ajateenijate mobiiltelefonide hoiule võtmist ei võimalda.

Psühhiaatriahaiglad

Õiguskantsler kontrollis ülevaateperioodil nelja statsionaarset psühhiaatrilist abi osutatavat haiglat: Wismari Haigla AS-i, Ahtme Haigla SA-d, Lõuna-Eesti Haigla AS-i psühhiaatriakliinikut ja SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonda. Üks kontrollkäik oli keskendunud sundravi osutamise tingimustele ning ühel korral oli tegemist varasemate soovituste täitmise hindamisega

Mitmeid probleeme oli haiglate jälgimisruumide ja nende kasutamisega. Wismari Haigla ja Ahtme Haigla jälgimisruumid ei olnud turvalised ning tagatud ei olnud ohjeldatud isiku privaatsus. Wismari Haigla jälgimisruumi vahesein ei eraldanud ruumi maast laeni, nii võis ägedas seisundis patsient sealt üle ronida. Ahtme Haigla jälgimisruumi sirmid ei varjanud ohjeldatud patsienti teiste vaateväljast. Mehaaniliselt ohjeldatud patsiendi üle puudus pidev järelevalve. AS Viljandi Haigla sundravi osakonna jälgimisruumi kasutati tavapalatina, mis võib ootamatu vajaduse ilmnedes takistada jälgimisruumi sihtotstarbelist kasutamist. 

Wismari Haiglas ja Lõuna-Eesti Haigla psühhiaatriakliinikus oli puudusi ohjeldusmeetmete rakendamise dokumenteerimisel.  Ahtme Haigla ei teavitanud Terviseametit üle 24 tunni järjest kestvatest ohjeldusmeetme rakendamistest, mida vahepeal lühiajaliselt katkestati patsiendi söömiseks või pesemiseks. Ahtme Haigla akuutosakonna patsientidel ei lubatud ohjeldamise ajal kasutada tualetti, vaid kasutati kõikidel patsientidel mähkmeid või siibrit, mida patsiendid tajusid väga alandavana.

Õiguskantsler leidis psühhiaatriahaiglates erinevaid probleeme privaatsuse tagamisel. Ahtme Haigla akuutosakonna tualeti kabiinidel polnud uksi ning duširuumis pestes ei olnud võimalik ust lukustada. Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus sundravi osakonna patsiendi pesemise juures viibis alati keegi personalist, vannitoas toimuv oli osakonna koridorist nähtav, patsiendid pidid suhtlema oma lähedastega personali juuresolekul.

Ahtme Haigla akuutosakonna ja Viljandi Haigla sundravi patsiendid pidid kandma haiglariietust. 

Lõuna-Eesti Haiglas oli raskusi psühhiaatri kättesaadavusega tahtest olenematu ravi otsuste tegemiseks ja vähemalt üks faktiliselt tahtest olenematu ravi osutamise juhtum olid nõuete kohaselt vormistamata. 

Spetsiifilist sundravi teenust osutavas SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas piirati alusetult patsientide vabadust – patsiente lukustati ööseks nende palatitesse ja vähemalt üks patsient oli ka päevasel ajal enda palatisse lukustatud. Osakond oli ülerahvastatud ning olmetingimused ei vastanud kehtestatud nõuetele. Sundravi osakonna personali koosseis võinuks olla suurem ning personali koolitamisvõimalused laiemad. Õiguskantsleri arvates ei olnud kontrollkäigul uuritud sundravi kohaldamise jätkamiseks tehtud arstliku komisjoni otsused piisavalt põhjalikult koostatud. Patsiendi staatust oli kirjeldatud pealiskaudselt ning sellest ei selgunud patsiendi seisundi seotust ohtlikkusega. Ravi jätkuvuse üle otsustasid kaks sama haigla psühhiaatrit. Objektiivse otsuse tagamiseks peaks arstliku komisjoni otsuse tegemisse kaasama ka sõltumatu ja erapooletu eksperti.  

Vanglad

2016. aastaks on Eestisse jäänud 3 vanglat. Eakate meeskinnipeetavate ja naiste vanglana tegutsenud Harku ja Murru Vangla suleti 01.06.2016. Vangla meeskinnipeetavad paigutati Tartu, Tallinna ja Viru Vanglasse. Enne naiskinnipeetavate ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse palus õiguskantsler vanglateenistusel pöörata erilist tähelepanu naistele (sh alaealistele naiskinnipeetavatele) kinnipidamistingimuste loomisel. Õiguskantsler tegi soovitusi olme ja hügieeni; naiste, meeste ja alaealiste eraldihoidmise; meeskonna komplekteerimise; kokkusaamiste korraldamise ja läbiotsimise teemadel. 

Riigikohtusse jõudis vahistatutele ja nende lähedastele aastaid muret tekitanud vangistusseaduse (VangS) § 94 lõikes 5 sisalduv absoluutne pikaajaliste kokkusaamiste keeld. Õiguskantsleri hinnangul kehtestab VangS § 94 lg 5 põhiseaduse vastaselt ilma kaalumisõiguseta jäiga pikaajaliste kokkusaamiste keelu kõigile vahistatutele. Säte ei arvesta vahi alla võtmise põhjusi, kriminaalasja asjaolusid ega kulgu ning neist lähtuvat tegelikku tarvidust piirata vahistatu suhtlust oma perekonna ja lähedastega. Samuti ei arvesta eranditeta automaatne piirang isiku vahi all viibimise pikkust ja sellega kaasnevat perekonnaelu põhiõiguse ajas kasvavat riivet. 

Tavapäraselt kurtsid kinnipeetavad ja vahistatud õiguskantslerile vanglaametnike käitumise, kinnipeetava töökohustuse ja –tingimuste, toitlustamise, vanglavälise suhtlemise, suitsetamise korralduse, keelatud esemete äravõtmise ja olmetingimuste üle. 

Järgnevalt mõned olulisemad seisukohad 

Kinnipeetava avalduse uurimisel leidis õiguskantsler, et Tartu Vangla S hoone jalutushoovides ei ole varikatust, mis pakuks vajadusel kaitset ilmastiku eest. Katuse puudumine muudab nt vihmasaju puhul igapäevase kinnipeetavale ette nähtud tunniajalise värskes õhus viibimise äärmiselt ebamugavaks. Õiguskantsler palus jalutushoovid varustada ilmastiku eest kaitsva osalise katuse ja pinkidega. Tartu Vangla võttis plaani jalutuhoovidesse pinkide ja varjualuste ehitamise.

Õiguskantsler analüüsis valvekaamerate kasutamist vangla n-ö üldkasutatavates ruumides (nt koridorid, jalutushoovid jne) ja selgitas avaldajale, et selliseks elektrooniliseks jälgimiseks on piisav õiguslik alus seaduses ning ka volitusnorm justiitsministrile jälgimise korralduse täpsemaks kehtestamiseks. Videovalve on vajalik, et vanglateenistus saaks kaitsta vanglas olevate isikute  elu ja tervist (sh kallaletungide eest); sekkuda tegevutesse, mis elu ja tervist  võivad kahjustada (kuriteo tõkestamine) ning  hiljem kurjategija tabada. Seejuures peab elektrooniline valve, nagu ka iga teine julgeoleku tagamise meede, olema proportsionaalne. Elektroonilist jälgimist vangla üldkasutatavates ruumides ei ole lubamatuks pidanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus ega kinni peetavate isikute õiguste kaitsele suunatud rahvusvahelised organisatsioonid.  

Ülevaateaastal hindas õiguskantsler korduvalt ka toitlustamist vanglates. 

Õiguskantsler on seisukohal, et korrapärane, piisav ja energiavajadust rahuldav igapäevane toit on kinni peetavate isikute inimväärika kohtlemise oluliseks osaks. 

Õiguskantsler rõhutas Viru Vanglale ning PPA Lõuna Prefektuurile vajadust teha koostööd vanglast politsei kinnipidamiskohta liikuvate kinni peetavate isikute toitlustamisel. Ajendiks oli juhtum, mil isik jäi Viru Vanglast PPA Lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna arestikambrisse viimisel korduvalt lõunasöögita. Vanglatel ja politseil on eelnev teave, millal ja kuhu on kavas kinni peetav isik saata. Kui saatmise tõttu ei ole võimalik toitu tavapärasel viisil kinnipidamisasutuses kohapeal serveerida, tuleb see kaasa pakkida või olukord lahendada muul sobival moel (nt kuivtoidupakkidega). Üheselt ja selgelt peab õiguskantsleri arvates olema määratud, kuidas teave isiku toitlustamise kohta ühest asutusest teise liigub. Seejuures ei saa sellist teavitamise kohustust eeldada ega oodata kinnipeetavalt endalt. Konkreetsel juhul ei edastanud vangla politseile infot avaldaja toitlustamise kohta ning politsei ei kontrollinud üle, kas avaldaja on lõunat saanud. Õiguskantsler palus Viru Vanglal ja PPA-l tõhustada koostööd, et kinni peetavatele isikutele oleks nende saatmisel tagatud vajalik toitlustamine. Asutused muutsid praktikat selliselt, et kõigi saadetavate isikute toitlustamine on kas sooja toidu või kuivtoidupakiga tagatud.

Seoses Tartu Vanglas viibiva islamiusulise kinnipeetava sooviga saada religiooni arvestavat toitu leidis õiguskantsler, et vanglalt ei saa nõuda kinnipeetava religioonist tuleneva toitlustamise korraldamisel ebamõistlikult koormavaid pingutusi ja kulutusi. Avaldaja religiooniga arvestav toitlustamine on aga võimalik ülemäärase kuluta korraldada vanglas igapäevaselt valmistatava tavamenüü ja taimetoidumenüü kombineerimisel. Taimetoiduga tuleks asendada vaid sealihaga toit. Islamiusuliste kinnipeetavate toitlustamise korraldust muutsid õiguskantsleri hinnangu põhjal kõik vanglad.

Vanglavälise suhtlemise valdkonnas väärivad mainimist kaks juhtumit. 

Õiguskantsler tuvastas, et Harku ja Murru Vangla lähtus kinnipeetavale välismaalt saadetud nn maksikirja käitlemisel ekslikult „AS Eesti Post universaalse postiteenuse tüüptingimuste“ riigisisesele maksikirjale kehtestatud nõuetest. Riigisisese maksikirja suurimad mõõtmed on tüüptingimustes määratletud väiksematena rahvusvahelise maksikirja omadest. Riigisisese saadetise puhul ületaksid selle mõõtmed ette nähtud nõudeid ja saadetist tulnuks tõepoolest käsitleda postipakina, millele kinnipeetaval õigust pole. Välismaalt laekunud saadetise osas  tulnuks vanglal lähtuda rahvusvahelise maksikirjale kehtestatud parameetritest. Õiguskantsler palus väljastada saadetis avaldajale ning tulevikus jälgida hoolikamalt postiteenuse tüüptingimustes sätestatud nõudeid.

Õiguskantsler selgitas kinnipeetavale elukaaslase ja tema pojaga ilma eraldamiseta kohtumisest keeldunud Viru Vanglale, et vanglal on oluline hindamisruum sh eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise lubamise ning sellest lähtuva ohu määratlemisel. Otsus sellist kokkusaamist mitte lubada ei tohi olla meelevaldne ja peab olema põhjendatud. Õiguskantsler leidis, et Viru Vangla otsus keelduda eraldamiseta lühiajalisest kokkusaamisest sisaldas olulisi kaalutlusvigu ega olnud seetõttu õiguspärane. Pelk viide avaldaja toimepandud tegudele ning selle pinnalt tehtud järeldus võimaliku julgeolekuohu kohta ei ole piisav näitamaks, et kaalutlusõigust on õiguspäraselt kasutatud. Vanglal tuleb hinnata eraldamiseta lühiajalise kokkusaamisega kaasneva ohuriski üksikasju. Nt milline on olnud avaldaja käitumine vangistuse ajal, millised on avaldaja ja temaga kohtuda soovivate isikute omavahelised suhted, milline on kokkusaajatest lähtuv keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumise oht jne.

Õiguskantsler leidis, et Viru Vangla valvurite praktika jälgida alati visuaalselt kinnipeetavate kambrites toimuvaid terviseuuringuid ei ole kooskõlas privaatsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtetega. Nende põhimõtete mittejärgimine seab kahtluse alla vangla meditsiinipersonali sõltumatuse, samuti väärkohtlemise ennetamisele suunatud rahvusvaheliste soovituste järgimise. Valvurite viibimine kinnipeetavate meditsiinilise läbivaatuse juures võib olla teatud juhul põhjendatud. Meditsiinitöötaja ja vangla julgeolek kaaluvad üles patsiendist kinnipeetava õiguse privaatsusele ja konfidentsiaalsusele, kui kinnipeetava käitumine vangistuse ajal on olnud väljakutsuv, ähvardav või vägivaldne. Samuti siis, kui kinnipeetava valduses on olnud keelatud esemeid või ta on proovinud selliseid esemeid enda valdusesse saada. Ainuüksi kinnipeetava riskihindamise tulemusena kõrgohtlikuks tunnistamine ja tema aimatav negatiivne meelestatus töötamise osas, nagu see oli avaldaja puhul, ei ole piisavad õigustamaks vangla sekkumist arsti-patsiendi usalduslikesse suhetesse. Õiguskantsler palus vanglal edaspidi kaaluda igal üksikjuhul meditsiinilise läbivaatuse juures valvurite viibimise põhjendatust ja seejuures võimalikke alternatiive vahetule juuresviibimisele, nt valvur on kuuldekaugusel jms. 

Välismaalaste kinnipidamiskohad

Ulatuslik rändekriis, Ukrainas jätkuv sõda ning teised rahvusvahelist keskkonda destabiliseerivad protsessid võivad lähiaastatel Eestisse tuua varasemaga võrreldes rohkem sõjapõgenikke, majanduspagulasi ja teisi isikuid, kes ei mahu seniste ametlike rändekvootide raamesse. Samuti võib kasvada nende isikute hulk, kes sisenevad Eestisse ebaseaduslikult. Vastavalt rahvusvahelisele õigusele tuleb sihtriigil – käesolevas kontekstis Eestil – nende isikute staatuse ja edasise tulevikuga tegeleda ning teha seda kooskõlas üldtunnustatud normide ja konventsioonidega. Eestis teostab õiguskantsler järelevalvet, et riiklikud asutused kohtleksid kõiki isikuid, ka ebaseaduslikult või veel selgitamata asjaoludel siia saabunuid, õiguspäraselt.

Vastuses varjupaigataotlejate majutuskeskuses viibivale avaldajale leidis õiguskantsler, et majutuskeskus käitus avaldaja turvalisuse tagamisel õiguspäraselt. Pärast avaldaja ja tema toanaabrite konflikti vestlesid keskuse töötajad konflikti osapooltega ja teavitasid juhtumist PPA-d. Samuti pakkus majutuskeskus avaldajale enne ja pärast juhtumit võimalust kolida teise tuppa, mida avaldaja vastu ei võtnud, sest soovis elada omaette toas. Õiguskantsler selgitas, et konfliktide lahenduseks ei saa alati olla toa või toanaabrite vahetamine. Keskusel on piiratud arv tube. Majutamisel tuleb arvestada lisaks inimeste päritolu erinevustele ka sellega, et keskusesse saabujad on erinevas vanuses. Majutatavate seas on naisi, mehi ja perekondi. Keskusesse võib saabuda ka erivajadustega (nt ratastoolis) inimesi. Sestap ei pruugi olla võimalik majutada kõiki omaette tubadesse ning mitte alati võimaldada vaid isikule meeldivate toanaabritega kokku kolimist. Küll aga on varjupaigataotlejate majutuskeskuse ülesandeks võimalikke konfliktide ennetamine. Ettevaatavateks tegevusteks on nt inimeste eelistuste välja selgitamine toa ja toanaabri(te) osas, samuti ühte tuppa võimalikult sarnase päritolu, keele, kultuuri ja religioosse taustaga inimeste majutamine, inimestevaheliste hõõrumiste märkamine ja lepituse pakkumine. Samuti võimalusel nõusoleku andmine toa või toanaabrite vahetamiseks.

Kinnipidamiskeskus

Mitmetel põhjustel oli õiguskantsleri kõrgendatud tähelepanu all Politsei- ja Piirivalveameti teabehaldus- ja menetlusosakonna migratsioonibüroo kinnipidamiskeskus Harkus (KPK). Seda nii KPK suurenenud koormuse kui ka keskuses toimunud rahutuste tõttu. 

Õiguskantsler leidis KPK-sse tehtud kontrollkäigu järel, et KPK-s ei olnud suudetud hoolimata seaduses sisalduvast nõudest ja õiguskantsleri varasematest soovitustest korraldada keskuses viibivatele koolikohustuslikele alaealistele koolis käimist. Teadaolevalt peaks alates 2016. aasta sügisest tekkima keskuses viibivatel alaealistel võimalus käia haridust omandamas Tabasalu Gümnaasiumis. 

Õiguskantsler palus PPA-l pöörata suuremat tähelepanu keskuses viibivate laste elukeskkonna kujundamisele ja luua kõigile keskuses viibijatele enam võimalusi mõtestatud vaba aja veetmiseks. PPA on ajasisustusvõimaluste loomisele ka tõepoolest oluliselt panustanud ja areng on olnud muljetavaldav. Muu hulgas püütakse läbirääkimistel leida võimalust keskuses viibivate perede väikelastele lasteaias käimiseks. 

Õiguskantsler rõhutas vajadust arvestada keskuses viibivate välismaalaste toitlustamisel nende toitumisharjumustega ning palus vältida igapäevases suhtluses kinnipeetutega enda arusaadavaks tegemisel tõlgina teiste kinnipeetute kasutamist ja iseäranis tervishoiuteenuse osutamisel. 

Õiguskantsler palus tõsiselt kaaluda kinnipeetutele pere ja lähedastega suhtlemiseks täiendavate võimaluste loomist nt selleks kohandatud arvuti kaudu ja vastava suhtlustarkvara (nt Skype) abil. Sellise võimaluse loomist ei pidanud PPA kahjuks mõeldavaks. 

Õiguskantsler kujundas ka oma arvamuse 2015. aasta novembris toimunud ja üksjagu tähelepanu pälvinud sündmuste osas KPK-s. Õiguskantsler leidis, et kinnipeetute protesti mahasurumisel jättis soovida info liikumine ning seetõttu ei vastanud valitud sekkumise viis tegelikule olukorrale. Politseiametnike aktiivse sekkumise hetkeks oli olukord juba omajagu rahunenud, ent sellega politsei ei arvestanud. Sidumisvahendeid kasutati kõigi KPK vastavas hooneosas viibinud isikute suhtes ja seda hoolimata nende rollist eelnenud sündmustes. Olulises osas nõustus PPA õiguskantsleri seisukohaga.   

Õiguskantsler selgitas õiguskantsleri poole pöördunud KPK-s viibivale välismaalasele, et keskus on taganud talle piisava ligipääsu joogiveele. Uurimise käigus selgus, et avalduses viidatud mure oli seotud veeautomaatidest kuuma vee võtmisega. Erinevatel põhjustel ei saanud keskuses viibijad veeautomaadist alati nii kiiresti ja sellises koguses kuuma vett nagu soovisid. Juurdepääs tavalisele veevärgiveele, mis sobib kvaliteedilt joogiveeks, on keskuses viibijatele tagatud ööpäevaringselt pesuruumides. Veekraanid on töökorras ja neist tuleb nii sooja kui külma vett ning vesi on joodav. 

Loe selle teema kohta ka peatükki RÄNDEKRIIS ja ELULÕPU VÄÄRIKUS