RÄNDEKRIIS

Pagulaskriisi võimalikest mõjudest Eesti õigusruumile ja kultuurile.

2015. aastal saabus Euroopasse rekordiliselt suur hulk sisserändajaid, keda erinevas kontekstis nimetati üldjuhul pagulasteks või põgenikeks.  

Eesti jäi peamistest rändeteedest kõrvale, kuid siia saabuti siiski nn järelrände raames. Varjupaigataotlejate eesmärk oli liikuda esmastest vastuvõturiikidest Soome ja selleks reisiti läbi Eesti. Politsei- ja Piirivalveamet pidas taotlejad kinni.

Rändekriisi tõttu tuli muuta mitmeid Euroopa Liidu õigusakte. Ka Eestis muudeti seadusi. Lisaks vallandus ühiskondlik arutelu mitmel muulgi teemal, mis pole siiani veel muutunud või uue seaduse kujul väljundini jõudnud. Pea kõik need arutelud puudutasid inimeste põhiõigusi ja vabadusi ning sagedasti meie õigusruumi alustalasid. Õiguskantsler seisab oma ametiülesannete tõttu kõigi nende diskussioonide keskmes nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil.

Eesti Vabariigi ülesanne on kaitsta eesti kultuuri ja Eesti rahvast. Kellelgi, kes siia kolib, ei ole õigust Eesti kultuuriruumi olemuslikult sobivate reeglite muutmist nõuda. 

2015. aasta sügisel võttis Riigikogu menetlusse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse. Õiguskantsler osales põhiseaduskomisjoni istungil, kus juhtis tähelepanu põhiseadusest tuleneva edasikaebeõiguse järgimise vajadusele.

Euroopa Liidu õiguskorrast tuleneb, et Eesti võimalused teha otsuseid riiki sisenemisõigust omavate inimeste küsimuses on suurel määral piiratud. Seetõttu pole iseenesest põhiseadusega vastuolus, et Eestil pole varjupaigataotlejate riiki sisenemise õiguse osas Euroopa Liidus vetoõigust. Küsimus varjupaigataotlejate vastuvõtmise kooskõlast Eesti põhiseadusega võib aga tekkida juhul, kui vastuvõetavate inimeste arv oleks Eesti rahvaarvu arvestades ebaproportsionaalselt suur. Seniste otsuste alusel vastuvõetavate inimeste arvu puhul sellise hulgaga veel tegemist ei ole.

Ligi 100 ombudsmani Euroopa riikidest ja mujalt kogunes 26.-27. aprillil 2016 Barcelonas, et arutada rändekriisi mõju inimõigustele ning ombudsmani rolli tekkinud olukorras. Seminaril leiti, et tekkinud rändekriisis lasub ombudsmanidel kohustus kontrollida valitsusasutuste tegevust rändekriisi reguleerimisel. Erilist tähelepanu tuleb pöörata varjupaigataotlejate inimõigustele.

Islami vahekohtute õiguslik staatus

Eesti ühiskonnas vaadeldakse rändekriisi ka kohaliku moslemikogukonna tõenäolise suurenemise kontekstis. Võimalikke riske, eriti radikaliseerumisest tulenevat terroriohtu, käsitles oma viimases aastaaruandes põhjalikumalt Kaitsepolitseiamet. Samuti väärivad tähelepanu erinevate kultuuri- ja usutavade põrkumisest tingitud probleemid, millele tänased kogemused lahendusi ei anna. Tasakaalu saavutamine privaatsuse, veendumuste, väljendus- ja usuvabaduse kaitsmise ja avaliku korra tagamise vahel on üks tänase maailma suuremaid väljakutseid. Eestis on neile küsimustele vastuse andmisel õiguskantsleril võtmeroll.

Nii, nagu kristlust praktiseeritakse erinevates riikides vastavalt ühiskonnas aktsepteeritud normidele, on see nii ka teiste uskudega. Ei saa väita, et islamit praktiseeritaks kõikides riikides ühtmoodi või et islamiusk väljenduks põhiliselt burkat kandvates naistes. Kõigis uskudes võib esineda äärmusi, islam pole erand. Neid äärmuseid saab viljeleda sõltuvalt ühiskonnas eksisteerivatest normidest. Näiteks ei aktsepteerita Eestis või Prantsusmaal, et lihavõtete ajal laseks mõned inimesed end avalikult risti lüüa. Samuti ei sallita Eestis loomade ohverdamist usulis-rituaalsetel eesmärkidel. Ka burka kandmist saab Eesti kontekstis pidada äärmuseks, mis meil pole aktsepteeritud, sest see riivab tugevalt meie väärtuseid. 

Kui probleem on selles, et neid norme järgima hakkavad naised riskivad oma lähedaste kaotamise või eluga, siis tuleb tegeleda nendega, kes Eesti norme ei austa ja kihutavad üles ka teisi neid norme mitte järgima. Kui küsimus on ellujäämises, siis Eestis kaitseb avalik võim iga inimest, ka iga naist tema usutunnistusele vaatamata. Eesti riik ei ole a la carte restoran, kus inimene nopib taldrikule seda, mida soovib. Meil on „komplektlõuna“. Kui see ei kõlba, tuleb oma kõhtu täita mujal või millestki loobuda (jätta magustoit söömata või burka kandmata). Loomulikult muutub komplektlõuna  ajas, ent see on loomuliku kultuurilise arengu tulemus, mitte kellegi eritellimus. Kunagi pidi ka Eestis naine kandma tanu ja põlle, aga praegu on teised ajad.

Õiguskantsler korraldas sel teemal mitu temaatilist arutelu, millel teiste seas osalesid ka Eesti Kirikute Nõukogu kui Siseministeeriumi usuasjade osakonna esindajad. 

30. märtsi ümarlauas keskenduti küsimusele, kas Eesti õiguskord on ühildatav islamimaailma kuuluva šariaadiõiguse rakendamisega. Tavaliselt vaadeldakse seda teemat karistusõiguse nurga alt. Arutelu keskendus aga pigem välisriigi õiguse kohaldamisele, abielude tunnustamisele ja šariaadiõigust rakendavatele vahekohtutele. Niisuguseid vahekohtuid Eestis praegu ei ole, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustik ei välista vahekohtumenetlust, milles võetakse arvesse šariaadiõiguse reegleid. 

Eesti kohus saab seesuguse vahekohtu otsuse tühistada, kui otsus läheb vastuollu Eesti avaliku korra või heade kommetega. Lisaks nõuab Eesti õigus, et pooli koheldaks vahekohtumenetluses võrdsetena. Mõlemale poolele tuleb anda võimalus avaldada oma seisukohta. Need piirangud aitavad Eestis vältida probleeme, mis on tekkinud mõnes teises riigis, nt Suurbritannias, kus abielulahutuse asjades on rikutud naiste põhiõigusi. 

Polügaamsete abielude tunnustamisel saab Eesti võtta eeskuju Prantsusmaa kohtupraktikast, kus on lähtutud põhimõttest, et niisugune abielu loetakse kehtivaks vaid juhul, kui esimene abikaasa on välisriigi kodanik ja hilisem abielu on sõlmitud enne seda, kui abikaasad on asunud elama Prantsusmaale. Selle põhimõtte abil on võimalik vältida, et mitmekordse abiellumisega rikutaks Eesti kodaniku õigusi. Samuti saab Prantsuse kohtupraktika eeskujul tagada, et välisriigi kodanikust mees ei kuritarvitaks šariaadiõigusega antud võimalust abielu lihtsustatud korras lõpetada. 

Šhariaadiõigus ise on mitmetähenduslik mõiste ning seetõttu on sageli otstarbekas kõnelda pigem mõne konkreetse välisriigi õigusest, mida on mõjutanud islamiusu reeglid. Sel juhul tekib küsimus, millal saab selle välisriigi õiguse kohaldamise Eestis välistada avaliku korra rikkumise tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi ei kohaldata välisriigi õigust, kui see viiks tulemuseni mis on ilmselgelt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga). Eesti õiguse oluliste põhimõtetega peavad seega olema vastuolus mitte välisriigi reeglid, vaid tagajärg, mille tooks kaasa nende kohaldamine konkreetses kohtuasjas. Eesti õiguskord pakub seega mitmeid võimalusi, kindlustamaks, et islamiõigusest mõjutatud reeglite rakendamisega ei rikuta põhiõigusi. See on nii aga üksnes juhul, kui kohtud tõlgendavad seadusi kooskõlas Põhiseadusega.

Burkade keelamine

Õiguskantsler andis arvamuse ka Justiitsministeeriumis ette valmistatud karistusseadustiku ja korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta, millega sooviti muu hulgas reguleerida islamiusule omaste näokatete kandmist (nn burkakeeld). Selleks kavatseti täiendada nii avalikus kui mitteavalikus kohas käitumise nõudeid Eesti sotsiaalsele ruumile mitteomast käitumist keelavate normidega.

Arutelud sarnaste õiguslike ja kultuuriliste ristumiskohtade üle jätkuvad, et leida lahendusi kõige eriilmelisematele probleemidele, mis puudutavad õiguste ja vabaduste kaitset.

Eelmainitud, esialgu pigem teoreetiliste küsimuste kõrval on õiguskantslerini jõudnud ka mitmed välismaalaste õigustega seotud praktilised ja rändekriisi aspektist päevakajalise tähtsusega juhtumid. 

Nii puutus õiguskantsler kokku rea küsimustega, mis seostusid kinnipidamiskeskusesse paigutatud ning varjupaigataotlejate majutuskeskuses elavate välismaalaste elu-oluga. 

Õiguskantslerile esitati ka kaks avaldust Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) tegevuse kohta seoses erinevate dokumentide taotlemisega. Õiguskantsler ei tuvastanud nende osas kaebajate õiguste rikkumist. Üks avaldus puudutas tähtajalise elamisloa pikendamise menetlust olukorras, kus seni Eesti elamisluba omanud kodakondsuseta inimene elas koos Eesti kodanikust lapsega teises Euroopa Liidu liikmesriigis. PPA küll väljastas lõpuks avaldajale elamisloa, kuid  avaldaja hinnangul kestis menetlus liiga kaua, teostati põhjendamatuid menetlustoiminguid ning ametnikud käitusid üleolevalt. PPA selgitustest nähtus, et avaldaja pöördumistes esines vastuolulisi ning dokumentaalselt tõendama väiteid. Seetõttu oli vajalik teostada täiendavaid menetlustoiminguid, mille tõttu pikenes ka menetluse aeg. Suulise vestluse käigus arutatut ei olnud aga võimalik tagantjärele üheselt välja selgitada, kuid ametnike kinnituse kohaselt suhtlesid nad taotlejaga viisakalt. 

Lisaks pöördus õiguskantsleri poole lapsevanem seoses lapsele välismaalase passi taotlemisega. Passi taotlemisel kerkis küsimus, kas laps omandas sünniga välisriigi kodakondsuse ning kas tal puudus võimalus välisriigi dokumendi saamiseks. Nendest asjaoludest sõltus, kas välismaalase passi väljastamine oli võimalik. Seetõttu oli vajalik vastavaid asjaolusid täpsustada, kuid avaldaja loobus sellest.

Praktilised küsimused olid päevakorral ka Õiguskantsleri Kantseleis toimunud kohtumisel ÜRO pagulaste ülemkomissari (UNHCR) regionaalse esindaja ja õigusnõunikuga.

Õiguskantsleri lauale laekus neidki pöördumisi, milles vaidlustati kriminaalmenetluse läbiviimist ebaseaduslikult piiri ületanud isikute suhtes. Ühes neist leiti, et karistusseadustiku § 258 ja kriminaalmenetluse seadustik ei arvesta pagulasseisundi konventsiooni artiklis 31 sätestatud garantiidega.

Pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 lg 1 näeb ette, et kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus konventsiooni artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohaldata karistust ebaseadusliku riiki sisenemise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist. Konventsiooni artiklis 1 sätestatakse „pagulase“ mõiste. Karistusseadustiku § 258 näeb ette kriminaalvastutuse Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise eest. Karistusseadustiku kohaselt karistatakse üksnes õigusvastase teo eest ning õigusvastasuse võib välistada ka mõni rahvusvahelise konventsioon või rahvusvahelise tava. 

Õiguskantsler leidis, et  pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 lõikes 1 sätestatud tunnuste esinemist saab käsitleda õigusvastasust välistava asjaoluna. Kui ilmneb õigusvastasust välistav asjaolu, siis tuleb vastavalt kriminaalmenetlus kas jätta alustamata või juba alustatud kriminaalmenetlus lõpetada. Vastuolu põhiseadusega kinnitust ei leidnud.

Iga rasketest oludest Eestisse saabunud välismaalane pole seega pagulane. Tuleb teha selget vahet, kes on sõjapõgenikud ning kes seiklejad või kurjategijad. Inimesed, kes põgenevad nende kodu hävitanud lahingute või nn Islamiriigi terrori eest, vajavad tõesti abi. Neid tuleb aidata. Nad peaksid saama siin töö ja nende lapsed hariduse. See nõuab vaeva, sest eesti keelt nad ju esialgu ei oska. Aga Eesti saab aidata, nii nagu kõik teised riigid. Nad tulevad siia tööle ja kooli ning neist on ühiskonnale kasu. 

On mõistetav, et me kõik muretseme Eesti tuleviku pärast. Seepärast on oluline rõhutada, et Eestisse jõudvad sõjapõgenikud peavad täitma Eesti seadusi. Kõik see, mida nad Eestis teevad, peab vastama meie Põhiseadusele, seadustele ja avaliku korra reeglitele. Nende reeglite muutmiseks alust pole.

Loe selle kohta ka peatükke KEELDUDE MÕÕDUKUS, KONTROLLKÄIGUD