Indrek Teder, ettekanne "Põhiseaduslik kord ja vähemused" Kaitsepolitsei 90. aastapäeva konverentsil

 

Põhiseaduslik kord ja vähemused

 Põhiseaduslik kord on meid kõiki temas sisalduvate väärtuste kaudu puudutav. Seega ei ole põhiseadusliku korra kaitse pelgalt karistusseadustiku teema. Samuti saab tõdeda, et põhiseadusliku korra kaitse on kogu Eesti ühiskonna asi, mitte ühe institutsiooni või ainult riigiaparaadi asi. Ükski institutsioon ei tegutse sotsiaalses vaakumis ja eriti demokraatlikus õigusriigis toimib omariiklus ja ka põhiseadusliku korra kaitse ühiskonna tervikliku toimimise kaudu.

Küsimus – kuidas haakub vähemuste teema põhiseadusliku korra temaatikaga? Vähemuse ja põhiseadusliku korra vahel eksisteerib juba olemuslikult pinevussuhe ja seda mitte ainult Eestis. Oluline on, et see pinevussuhe ei radikaliseeruks. Selleks peab põhiseaduslik kord olema avatud väärtus kõigile.

Eesti põhiseadus on taganud vähemustele põhiõigused ning piltlikult öeldes mahuvad vähemused täiesti meie põhiseaduslikku korda. Eesti põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti eelkõige vabaduse riik ja alles peale vabadust tulevad õiglus ja õigus. Vabadusriiki mahuvad väga eripalgelised inimesed ja inimgrupid. Vabaduse ja selle säilitamise kaudu ma mõtestaksin põhiseadusliku korra ning selle kaitse.

Pean oluliseks märkida, et sõnapaari „põhiseaduslik kord“ puhul on olulisim tähendus esimesel sõnal. Kui alatähtsustame põhiseaduslikkust ja nõuame lihtsalt korda, võime saada vabadusvaba, kuid jätkusuutmatu ühiskonna. Mina lähtun põhiseadusliku korra kaitse puhul eelkõige vabadusühiskonna kaitsest. Võimalik, et mul on ajaloolise mälestusena lihtsalt ka allergia nõukogude orjandusliku ühiskonna vabaduspuuduse suhtes.

Põhiseaduslik kord

 Üldistavana võib väita, et põhiseadus käsitleb põhiseaduslikku korda väga laia mõistena  - põhiseaduslik kord teatavas ustavus-  ja kaitsekontekstis vastavalt põhiseaduse § 54 ja § 55.

Põhiseadusliku korra mõiste ei ole ega saagi olla üheselt määratletud. Mitmetes riikides hoidutakse eriti uuemal ajal selle kasutamisest põhjusel, et selle sisu jääb liiga üldiseks. Tavaliselt mõistetakse selle all poliitilise ja sotsiaalse korra terviklikkust, sh põhiseaduse kehtivust. Nii võib nimetada iseseisvust ja sõltumatust riigi olemasolu tunnustena ning põhiseaduse  üldpõhimõtteid riigi- ja ühiskonnakorralduse põhialusena[1]. Võib asuda seisukohale, et sõnapaar „põhiseaduslik kord“ tähendab olulisemaid põhiseaduslikke väärtusi, milleks on põhiseaduse üldpõhimõtted nagu vabadus, võrdsus, inimväärikus, demokraatia, sotsiaalne õigusriik, võimude lahusus, ning põhiseaduslike institutsioonide olemasolu ja toimimine nende põhiolemuses ja suuremas ulatuses püsivalt[2] .

Põhiseaduslik kord ei ole pelgalt kogum formaliseeritud riigiinstitutsioone, vaid lai kogum omariiklikke väärtusi. Tõenäoliselt seondub põhiseaduslik kord tihedalt põhiseaduse preambulas väljendatud igikestva omariikluse põhieesmärgiga (mis on ka käsitletav põhiseadusliku korra olemasolu eesmärgina) - tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Omaette rõhutamist vajav põhiväärtus on eesti keele säilimine. Rahvuse liig etnilise ja rahvusromantilise määratluse korral võiks jõuda kahekümnenda sajandil rahvuste ületähtsustamisega hoopis põhiseadusliku korra nõrgendamiseni. Nimelt etniliste rahvuste vastandamisele, millest Eesti on suutnud üldjoontes hoiduda. Eraldi teema on rahvuse keerukas (küsitav) defineerimine[3].

Eesti põhiseadus on avatud dialoogiks ja tõlgendusteks. Nii ka mõiste „põhiseaduslik kord“. Tõdemus, et osundatud mõistet ei ole lõplikult defineeritud, ei tähenda, et seda ei peaks tegema. Tegelikult tuleb seda mõistet – põhiseaduslik kord - pidevalt defineerida. Peab ju tegema otsuseid, mida kaitsta ja mille eest. Otsustajal võib tekkida kiusatus mõelda, et tema otsustus, tõlgendus või arvamus põhiseaduse tuumast on lõplik ning absoluutne. See aga nii ei ole. See, et ka mõiste põhiseaduslik kord on avatud tõlgendustele ja vaidlustele, tähendab seda, et isikud, kes teostavad põhiseadusliku korra kaitset, peavad olema alati valmis mitte ainult tegutsema, vaid ka põhjendama ja selgitama, miks mingil viisil tegutsetakse. Seega ei tohiks õiguskaitsjate töös unustada intellektuaalsust – oskust argumenteerida ja põhjendada.

 Sõnapaar „põhiseaduslik kord“ sisaldab oma mahukuses kindlasti omavahel vastuolulisi väärtusi. Näiteks põhiseadusliku korra koosseisu kuuluvat demokraatia aluspõhimõtet iseloomustavad pinevussuhted, mis on kantud eesmärgist leida tasakaal vastassuunaliste õigusväärtuste vahel[4].   Samuti eksisteerib ju vähemuste ja enamuste vahel vastuolu. Oluline, et vastuolu oleks ühiskonnas positiivse väljundiga, mis maandab radikaliseerumise.

Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud põhiseadusliku korra mõiste ei tähenda ideoloogiat. Põhiseaduslik kord väljendab demokraatliku õigusriigi väärtusi, mis oma olemuselt on relatiivsed ja lõpuni defineerimatud. Väärtused, mis on inimlikud ja avatud. Siinkohal on asjakohane tsiteerida J. Schumpeteri ütlust: „Mõista oma veendumuste paikapidavuse suhtelisust ja ometi vankumatult nende eest seista – see eristabki tsiviliseeritud inimest barbarist“.[5]

Põhiseadusliku korra mõiste erineb avaliku korra mõistest. Põhiseaduslik kord sisaldub avalikus korras, moodustades selle tuuma. Põhiseadusliku korra hulka kuuluvad need avalikku korda tagavad normid, mis loovad riigi võimaluse eksisteerida ja ühiskonnasuhteid reguleerida. Riigikohus on öelnud: „Eesti põhiseadusliku korra kaitse sisaldab endas ka siseriikliku julgeoleku tagamist“[6]. Põhiseaduslik kord on põhiseaduslikku järku õigusväärtus.

 Oluline on rõhutada seda, et avaliku korra abstraktne kaitse ei ole põhiseaduslikku järku õigusväärtus, küll aga võib ja tuleb avaliku korra kaitse raames kaitsta ka põhiseaduslikke väärtusi.

Kui riik on rajatud vabaduse põhimõttele, et tagada üksikisikute vaba eneseteostust, siis peab riik piirama nende isikute vabadust, kelle eesmärk on teistsuguse riigikorra loomisega selline vabadus kaotada,  sh piirama võimalust kuritarvitada vaba eneseteostuse õigust. Sellist üldist piirangut, mis on väljendatud seaduste järgimise ning teiste isikute vabaduste ja õiguste austamise kohustuse kaudu, on võimalik väljendada ka ustavuse nõudega - lojaalsusega põhiseaduslikule korrale.

Eesti iseseisvuse kaitsmise kohustus on tihedalt seotud põhimõttega, et kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Tegu on riigiorganitega otseselt mitteseotud riigikaitsega. Seega saab väita, et riigikaitseorganid peavad kõigile Eesti kodanikele looma võimaluse iseseisvuse kaitsmisel osaleda. Möönan, et põhiseadusest ei nähtu selgelt sellise riigiorganite kohustuse ulatus. Samas üksikisikul ei ole selline kohustus vahetult realiseeruv. Üksikisik ei saa asuda mistahes hetkel vahendeid valimata riigi iseseisvust kaitsma tulenevalt oma subjektiivsest ettekujutusest, et põhiseaduslik kord on ohustatud. Samas ei tohiks seda sätet tõlgendada ka liiga kitsalt. Näiteks juhul kui Eesti võõrvõimu poolt varjatult või vägivaldselt üle võetakse, hakkaksid nn. uue korra riigiõiguslased just osundatud sätte liigkitsast tõlgendust rõhutama, et välistada rahva vastupanu põhiseaduslik alus. Seega tõelises kriisisituatsioonis ei vaja kodanik riigi kaitsmisel nn. eestkostjaid ning näitena Johan Pitka tegutsemine 1944 aastal on ka kehtiva põhiseadusliku korraga kooskõlas.

 Saab asuda seisukohale, et osundatud põhimõtet on võimalik käsitleda riigi kaitsepoliitika aluseks oleva sättena, millest tuleneb riigivõimu organitega mitteseotud, kogu ühiskonda, iga kodanikku haarav riigikaitse[7]. Samuti saaks järeldada, et põhiseadusliku korra kaitse ei ole pelgalt riigiorganite või ühe riigiorgani ainukohustus või õigus, vaid igaühe õigus ja kohustus - kogu ühiskonda puudutav.

 Arutledes põhiseadusliku korra kaitse üle, on keeruline lahutada põhiseadusliku korra sise- ja väliskaitset. Põhiseadusliku korra kaitse mõttes moodustab see terviku, mida kaasaegses maailmas on õige ka tervikuna käsitleda. Eesti põhiseadusest ja seadustest ning selle alusel kujunenud praktikast on omariikluse sise- ja väliskaitse klassikalise mudelina lahutatud. Kas kaasajal on see õiguspärane ja otstarbekas? Kui me eeldame põhiseadusliku korra terviklikkust, tuleks terviklikuna käsitleda ka põhiseadusliku korra kaitset. Samuti ei tohiks ka selles valdkonnas unustada, et Eesti on ja jääb väikeriigiks. Olles väikeriik, paneb see inimressursi ja rahalise ressursi osas kitsad piirid kogu ühiskonna tegevusele. Võime seda nimetada unikaalsuseks või mitte, aga reaalne ressursi vähesus sunnib meid ka tulevikus käituma pragmaatiliselt. Selline käitumismudel tähendab ka seda, et tõenäoliselt ei ole otstarbekas automaatselt kopeerida suurriikide regulatsioone ja tegutsemispraktikat. Meie reaalsuses võib see muutuda ainetuks asendustegevuseks või lihtsalt tegevuseks ilma praktilise positiivse väljundita omariikluse säilimisele.

Põhiseadusliku korra reaalse kaitse paremaks korraldamiseks võiks kaaluda kaitsejõudude ja sisekaitsega tegelejate lähendamist. See tähendaks praktikas ka seda, et politseinikel oleks ka militaarne ettevalmistus ning kaitseväelastel politseiline. Miks ei võiks kaitseväelased moodustada politsei reservi? Selle eelduseks on muidugi vastava väljaõppe läbimine. Kaitseväelaste, sealhulgas ajateenijatele oleks see ju võimalik. Eelduseks oleks teatud mõttemallide muutmine lähtuvalt meie – Eesti põhiseadusliku korra vajadustest. Samuti tähendaks see tõenäoliselt teatud juhtimismudelite muutmist. Eelkõige oleks see pragmaatiline tegutsemine ja planeerimine, mis ei nõuaks põhiseaduse muutmist. 

Vähemused

Kuigi demokraatias otsustab enamuse hääl, ei luba demokraatia unustada ka vähemuste olemasolu  ja nende õigusi. Eestis oleme instinktiivselt harjunud vähemustele mõeldes mõtlema rahvusvähemustele. Eesti on ühinenud vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooniga, mille ratifitseerimisseaduses on Eesti deklareerinud teadlikult (vältimaks mh Eesti põhiseaduse § 1 sätestatud unitaarriigi põhimõttele võimalikke ohte), et vähemusrahvusena käsitleme me vaid neid isikuid, kel on Eesti kodakondsus.

Tavakäsitluses (ka õigusteoorias) on vähemuste mõiste laiem. Ka loomakaitsjad, radikaliseerunud keskkonnaaktivistid, usugrupid pretendeerivad vähemuste nimele, ning teatud situatsioonides võivad nö esitada väljakutse põhiseaduslikule korrale. Võrreldes näiteks 20. sajandiga on kaasaegne ühiskond rohkem killustunud, meie kõigi identiteedid on muutunud komplekssemaks. Võib küsida, kas nö õiget standardeestlast täna meie seas üldse eksisteerib?

Vähemused on ühekorraga nii võimalus kui ka potentsiaalne oht. Võimalus sellepärast, et mida enam sisaldab ühiskond kaasatud ja rahulolevaid vähemusi, seda mitmekülgsem ja tugevam on ühiskond. Vähemuste olemasolu ning kaasamine ühiskonda näitab reaalse vabaduse olemasolu. Samas peab tunnistama, et vähemused on enamusega võrreldes nõrgemas olukorras. Seega on vähemuste seas alati potentsiaalselt ka kasvupinnas radikaliseerumiseks. Nad võivad tunda, et nende huvid ja eelistused on riigis ja ka ühiskonnas kas alla surutud või teisejärgulised. Selles ju tegelikult on seisnenud näiteks notšnoi dozor’i fenomen – köeti teadlikult üles emotsiooni, et Eesti riik ei võta piisavalt arvesse venelaste lugu ja identiteeti.

Seega igasuguse (mitte ainult Eesti) põhiseadusliku korra ja vähemuse vahel eksisteerib ka potentsiaalne pingeseisund. See ei tähenda, et just vähemuste hulgast tuleneb oht põhiseaduslikule korrale. Põhiseaduslikku korda võivad ohustada ka muud faktorid. Vähemused on potentsiaalsed radikaliseerujad, kui selleks tekib vastav kasvupinnas ning riik ei tegele ennetavalt tekkiva radikaliseerumisega.

Mainin ääremärkusena, et juhul kui käsitleda Eesti ja Eesti kodanikkonna väiksust, siis oleme me maailmas tõeline vähemus. Seega faktilise vähemuse sees on veelkord vähemused, mis teatud situatsioonis ei pruugi olla vähemused.

Õigusteadlased tõdevad, et kaasajal on vähemuse mõiste suhteliselt defineerimatu. Ning selle mõiste sisustamisel ei ole konsensust[8], kuigi püürtakse sisustada mõistet „vähemus“  või  „rahvusvähemus“[9]. Üldiselt on suund vähemuste mõiste laiendamise suunas ning vähemuste alla on sisse toodud ka nn. uued vähemused. Ka see termin on erinevatele interpretatsioonidele avatud. Üldiselt nii nö. traditsioonilised vähemused (vähemusrahvad, religioossed grupid) kui ka riigid ei ole eriti altid vähemuste mõistete laiendamisele. Samas suund vähemuste mõiste laiendamisel on rahvusvaheliselt tugev[10].

Põhiseaduse §-s  49 on toodud põhiline vähemuste põhiõigus. Tegemist on üldise õigusega rahvuslikule identiteedile. Tegemist on ühega kolmest põhilisest vähemuse õigusest lisaks õigusele ülepea eksisteerida (mida kaitseb genotsiidi keeld) ning õigusele võrdsele kohtlemisele[11]. Õigus säilitada oma rahvuskuuluvus tähendab õigus käituda nii, nagu rahvuslikud tavad ette näevad. Tegemist ei ole pelgalt formaalse õigusega nimetada ennast mingi rahvuse hulka kuuluvaks, garanteeritud peab olema õigus elada vastavalt rahvuskuuluvusele. (Probleemi ei ole, kui vähemusrahva tavad on kooskõlas Eestis kehtiva õiguskorraga.) Põhilised õigused, mis tulenevad õigusest identiteedile, seonduvad keele, religiooni ning haridusega. Rahvuskuuluvuse säilimine ei ole võimalik, kui selle rahvuse keelt ei ole võimalik kasutada. Kui rahvuslik identiteet põhineb religioonil, siis on nõutav, et selle rahvuse esindajatele oleks tagatud religioonivabadus (PS § 40).

Vähemuse assimileerimise keeld ei tähenda seda, et riik ei tohiks rakendada meetmeid vähemuste integreerimiseks ühiskonda. Kuigi assimileerimise ja integreerimise piir on tihti ebamäärane, on ühiskonnas sotsiaalse sidususe saavutamine vajalik ning võimalik. Selle üle, kui mahukalt peaks riik vähemuste huve positiivsete meetmete abil arendama, on rahvusvahelises õiguses laialdaselt diskuteeritud. Meie põhiseaduses puudub selgesõnaline riigi kohustus toetada vähemuste erilist identiteeti. Vastupidi:  põhiseaduse kohaselt on eelistatud eesti rahvus ja kultuur. Teisalt on inimlik ja õiguspärane, et riik tagab võrdsed võimalused kõigile ühiskonnaliikmetele. Seetõttu on riigil kohustus toetada vähemusi selleks, et isik saaks säilitada oma etnilise identiteedi, millele lisanduks Eesti identiteet. Seega kujuneks isikul kaksikidentiteet: vähemusrahvuslik, millele lisandub Eesti identiteet. Selline arengutee ei ole mitte rahvusliku identiteedi vastandamine Eesti identiteedile, vaid koostoimimine - ühiste joonte otsimine. 

Rääkides vähemustest, peab arvestama, et Eesti põhiseadus toimib täna lõimunud Euroopas, mille õigus on Euroopa kohtu doktriini järgi meie õiguse, sh põhiseaduse suhtes ülimuslik. Vähemuste õiguste kaitset või selle puudumist saab seostada ajalooliselt Euroopa sõdadega. Tuues ajaloost  näiteid kasvõi hugenottide Pärtliööst Prantsusmaal kuni holokaustini välja. Seega ei ole vist väär väita, et Euroopa õiguse olemasolu põhiseaduse kõrval suunab põhiseaduse tõlgendamise teatud sängi. See säng ei kaitse küll automaatselt igas olukorras vähemusi, küll aga tekitab mehhanismid, mis ei lase riikidel vähemusi lihtsalt represseerida. Sellest tulenevalt pööratakse Euroopa riikides sisulist tähelepanu integratsioonimeetmetele. Ääremärkusena - kuigi integratsiooni meetmed on konkreetse ühiskonna kesksed ja neid ei saa automaatselt kopeerida, on hea neid teada, eriti Euroopa väikeriikide omi.[12]

 Seega ka põhiseadusliku korra kaitse kontekstis ei tule mitte ära unustada Euroopa õigust. Juhul kui tekib kuvand Eestist kui riigist, mis diskrimineerib vähemusi, ei mõju see eesti põhiseadusliku korrale positiivselt ning sellise kuvandi tekkimist tuleb välistada.

Vähemuste õigusi ja kogu vähemuste teemat formalistlikult käsitledes ning liialdades nn poliitilise korrektsusega võib jõuda ka absurdsusteni, nagu kirjutab vaimuka sulega endine vene dissident ja poliitvang Vladimir Bukovsky temale omases emotsionaalses ja otsekoheses stiilis artiklis „Poliitiline korrektsus ja kõlblus“[13]. Tsiteerin Bukovskyt: “Oleme jõudnud sellise tsensuurini, et Bukovsky meelest ei oleks Shakespeare’il meie ajal olnud võimalik elada. Enamikku tema teostest ei oleks lubatud praegu lavastada. „Veneetsia kaupmees“ - see on antisemitism, „Othello“ – rassism, „Tõrksa taltsutus“ - seksism. Inglismaal keeldus üks õpetajanna üliõpilasi isegi „Romeo ja Julia“ etendusele viimast, teatades, et see on „vastik heteroseksuaalne šõu“!  V. Bukovsky jõuab järeldusele (mis on küll vaimukas, kuid millega ma ei tahaks nõustuda), et pannakse maksma Herbert Marcuse ideid. Marcuse teatavasti oli marksist-revisjonist, kelle ideedele on tuginenud paljud vasakpoolsed liikumised, sh radikaliseerunud vähemused. Üldistatuna Marcuse teooria järgi on proletariaat välja suremas, ja tõeliseks revolutsiooniliseks klassiks on tegelikult kõiksugused vähemused, heidikud, patoloogilised isiksused. Just nemad on ühiskonna tõeline revolutsiooniline osis. Oma teoses „Repressive tolerance“ selgitab Marcuse, kuidas viimaks ometi on võimalik kukutada kodanlik ühiskond. Selleks tuleb vaid igasugune patoloogia kuulutada normiks ja kõik normid kuulutada patoloogiaks. Bukovsky tõdeb samuti, et vähemuste kaitsega sellistel arengutel loomulikult midagi ühist ei ole. Tõin osundatud näite selleks, et rõhutada lihtsalt tõdemust – meil puudub vajadus ka vähemuste kaitse valdkonnas harrastada teiste riikide kogemuse automaatset ja formalistlikku kopeerimist. Eesti põhiseadus ja Euroopa õigus annab õiguspärase aluse meie ühiskonnas põhiseadusliku korra tagamiseks mõistuspäraste ja ratsionaalsete vahenditega.

Praegu ei saaks väita, et vähemused olemuslikult ohustaksid Eesti põhiseaduslikku korda. Aga juhul, kui näiteks aktiivse immigratsiooni tulemusel muutuksid Eesti rahvusvähemused selliselt, et mõne vähemuse kultuuriline ja religioone olemus oleks vägagi erinev ülejäänud elanikkonnast, siis võiksid tekkida ettenägematud vastuolud.

Tõenäoliselt peab tõdema seda, et inimõiguste universaalsuse käsitlus on muutumas. Arengusuund ei ole kõige rõõmustavam, kui igal rahvusel oleksid oma spetsiifilised rahvuslikud inimõiguste regulatsioonid.

Tuleb möönda, et aktsepteeritakse ka nn. regionaalset lähenemist inimõigustele. Tuneesias on Araabia riikide poolt 2004. aastal vastu võetud „Araabia inimõiguste Harta“. Osundatud dokument rõhutab araabia rahva erilisust, seost islami religiooniga. Dokument toob sisse näiteks naiste positiivse diskrimineerimise (art.3.3) ning seose sariatiga. Osaledes ühel rahvusvahelisel kontaktüritusel,  jäi mulle  meelde ühe Araabia riigi esindaja väljendatud seisukoht surmanuhtluse osas:  lõppkokkuvõttes on asi Jumala otsustada ja maapealsed isikud viisid küsimuse lihtsalt jumala ette otsustada. Loodan, et mul jäi see seisukoht õigesti meelde.

Seega selline dokument, nn. regionaalne inimõiguste akt või muu analoogset mudelit väljendav dokument ei pruugi olla dokumendiks regionaalselt, vaid võib omada ka laiemat tähendust. Selline dokument võib anda tugeva ideoloogilise ja näilise aluse vastandumiseks põhiseaduslikule korrale konkreetselt.

Juhul kui Eestis eksisteeriks fundamentalistlik moslemi kogukond ja see võtaks enda tegevuses aluseks põhimõtted, tavad ja väärtused, mis on otseselt erinevad ja vastuolus Eesti põhiseadusliku korra hulka kuuluvate väärtustega, oleks olemas vastuolu Eesti põhiseadusliku korraga. Ääremärkusena tuleks siis tõdeda, et praegused Eestis eksisteerivad vähemused on oma tõekspidamistelt, väärtushinnangutelt ning suhtumise lähtepositsioonilt vägagi lähedased etnilistele eestlastele.

Praktikas võib kerkida ja kerkib küsimus, kuidas toime tulla radikaliseerunud või radikaliseerumisohust puudutatud vähemustega? Lähtume ju õigusriigis süütuse presumptsioonist ja ideest, et põhiseaduslikkuse kaitse laieneb kõikidele. Põhiseadusliku korra kaitsjate edukas tegevus saab ja peab olema ennetav. See on võti õigusriikliku tasakaalu leidmiseks. Ühelt poolt on süütuse presumptsioon oluline ja inimesed (vähemused) peavad saama põhiseadusliku korra või selle tõlgendamise aspekte vabalt kritiseerida. Teisalt aga on õiguskaitsjatel ülesanne tabada ära see radikaliseerumise piir ja aste, kus piltlikult väljendudes toimub lammaste muteerumine huntideks. Tasuks ikka meenutada Joseph Goebbelsi tuntud lauset: „Parim nali seoses Weimari demokraatiaga oli ju see, et nad andsid meile ise kätte relvad enda kukutamiseks“.  Goebbels räägib siin ju kui endise radikaalse poliitilise vähemuse eestkõneleja, kel õnnestus demokraatlike õiguste teostamise kaudu tekitada riigis põhiseadusliku korra sisuline kukutamine. Saab väita, et demokraatias ka Goebbelsi taolised vähemused peavad saama rääkida (seni kuni nad genotsiidi ei õhuta), aga põhiseadusliku korra säilitamiseks peab jälgima, et „mõttest ei saaks tegu“, ja mitte ainult jälgima, vaid takistama - sekkuma ennetavalt.

Tegelikult on Eesti põhiseaduses selliseks tegevuseks selge õiguslik alus olemas põhiseaduse §-s 54 (kodanike lojaalsus põhiseaduslikule korrale) ja põhiseaduse §-s 55 (teiste isikute lojaalsus põhiseaduslikule korrale), mida tsiteerin: “Eestis viibivad teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud on kohustatud järgima põhiseaduslikku korda“. Kuigi Põhiseaduslik Assamblee kaalus sellise sätte väljajätmist, jäeti ta just ajastu hetkekaalutlustel põhiseadusse sisse. Ja tõdema peab, et õieti tehti. Hetkekaalutlused on möödunud, aga norm on olemas – norm,  mis annab kõigile riigis viibijatele selge lojaalsuskohustuse põhiseaduslikule korrale.

Põhiseaduse § 48 lg 3 sätestab selgelt, et keelatud on ühingud, liidud ja erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. Tõdegem, et on vaieldav, mida mõista vägivaldsuse all.  Kõige laiema tõlgenduse[14] kohaselt on selleks igasugune käitumine, mille eesmärk on muuta põhiseaduslikku korda. Sellisest laiast tõlgendusest ei saaks vist ikkagi lähtuda. Samas kui vägivaldsus on sisustatud kitsalt, pelgalt füüsilise jõu kaudu, ei pruugi see olla toimiv näiteks juhul, kui leiduks mingi poliitiline jõud, kes deklareerib, et ta tahab likvideerida Eestis põhiseadusliku korra ja demokraatia üleüldse, kuid rahumeelselt või seda rahumeelsust vähemalt sõnades deklareerides. Seega minu seisukoht on, et  vägivaldusust põhiseaduse § 48 lg 3 mõttes tuleb tõlgendada suhestatuna demokraatliku korra põhiolemusega - nimelt kõik on lubatud, kuni see ei satu vastuollu demokraatliku korra põhiolemusega. Juhul kui erakonna tegevus satub vastuollu demokraatliku korra põhiolemusega, siis tuleks see erakond ka keelata. See hõlmab nii vägivaldsuse kitsamas tähenduses kui ka tegevuse, mis on suunatud demokraatliku põhikorra kukutamisele väliselt rahumeelselt, olles nö demokraatliku põhikorra suhtes „vägivaldne“. Rõhutan, et see on ainult teoreetiline arutelu ja praeguste erakondade osas seda ohtu ei ole,  pealegi põhiseaduse § 48 lg 4 kohaselt võib ainult kohus erakonna tegevuse lõpetada.

---