Laste ja noorte õigused

(LÕK artiklid 6, 23; põhiseaduse § 16)

Igal lapsel on sünnipärane õigus elule ja maksimaalsele võimalikule (st võimetest lähtuvale) arengule. Lapsevanemal on seejuures õigus ja kohustus oma lapsi kasvatada ning õpetada ja hoolitseda nende heaolu eest.

Õigus elule ja arengule on kõigil lastel, sellest olenemata, kas lapsel on mõni haigus, füüsiline või vaimne puue. Igale lapsele peab võimaldama tema vajadustest lähtuva maksimaalset arengut soodustava kasvukeskkonna. See peab olema võrdväärne terve lapse kasvukeskkonnaga.

Haige, vaimse või füüsilise puudega lapse elutingimused peavad tagama talle eneseväärikuse, soodustama enesekindluse kujunemist ja võimaldama ühiskonnas aktiivselt osaleda.

Lapse parimaks võimalikuks arenguks peavad olema tagatud veel mitmed teised lapse õigused, nagu õigus tervise kaitsele, õigus haridusele, mängule ja puhkamisele. Nendest on lähemalt juttu teiste õiguste all.

Lapse loomulik elukeskkond on perekond. Lapse kasvatamise ja arendamise eest vastutab esmajoones lapsevanem. Nendele lastele, kes ei saa oma pere keskel kasvada, peab kasvatamise ja arendamise tagama riik, eelistades võimaluse korral peresarnaseid tingimusi.

Võimalikult arendava kasvukeskkonna loomine tähendab, et lapsele peab olema tagatud parim võimalik lapsepõlv. Last tuleb kasvatada tema loomupäraseid oskusi ja võimeid silmas pidades. Lapsele tuleb võimaldada harmooniline, armastav, õnnelik ja mõistev kasvukeskkond.

Õigus elule ja arengule paneb aluse teistele arengu tagamisega seotud põhimõtetele, mis on esitatud konventsiooni ülejäänud artiklites. Neis käsitletakse õigust haridusele, tervishoiule, küllaldasele elatustasemele ja mängule. Õigusega elule ja arengule on seotud konventsiooni artiklid, mis näevad ette, et last tuleb kaitsta väärkohtlemise, ärakasutamise ja relvakonflikti mõjude eest, soodustada nendesse olukordadesse sattunud laste paranemist ning kindlustada puudega lastele erihooldus ja kaitse.

R. Hodgkin, P. Newell. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, lk 83–93.
„Laste õigused“, Lastekaitse Liit: Tallinn, 2005, lk 41.

(LÕK artiklid 19, 20, 32, 37; põhiseaduse §-d 18, 28, 29)

Laps ei suuda end alati ise kaitsta. Samas on oluline, et laps oleks igas olukorras eakohaselt hoitud ning et tema turvalisus oleks tagatud. Last tuleb kaitsta igasuguse vaimse ja füüsilise vägivalla, ülekohtu, hooletussejätmise, hooletu või julma kohtlemise või ekspluateerimise ning seksuaalse või muu kuritarvitamise eest. Lapsel on õigus perekonna, ühiskonna, omavalitsuse ja riigi erilisele kaitsele ning abile.

Kaitse vägivalla eest

Lapsel nagu täiskasvanulgi on õigus eneseväärikusele. Vägivalla – nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla – kasutamist lapse vastu ei saa millegagi õigustada. Lapsel on õigus olla kaitstud kehalise väärkohtlemise, julma ja alandava kohtlemise eest. Väärkohtlemine on piinamine, julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine.

Vaimse vägivalla all mõeldakse alandamist, solvamist, isoleerimist ja muud sellist käitumist, mis mõjutab lapse vaimset tervist. Alandavalt mõjub ka karistamine, mis väljendub alavääristamises, piinlikkustunde tekitamises, mõnitamises, ülekohtus, ähvardamises, hirmutamises või naeruvääristamises. Vaimse vägivalla korral on eriti haavatavad füüsilise ja vaimse puudega lapsed. Alandavaks kohtlemiseks peetakse füüsiliste kui vaimsete kannatuste ja valu põhjustamist, selleks et inimest alandada.

Füüsiline karistamine on üks väärkohtlemise liike. See on igasugune karistamine, kui kasutatakse füüsilist jõudu, mille eesmärk on põhjustada valu ja ebamugavust. Füüsilise karistamise all mõeldakse löömist, aga ka tutistamist, raputamist, loopimist, küünistamist, torkimist, põletamist, kõrvetamist või vägisi sööma sundimist. Kehaline karistamine alandab last.

Kehaline või muul viisil alandav kohtlemine võib aset leida nii kodus, koolis kui ka mujal. Olgu karistajaks ema, isa, vanaema, vanaisa, tädi, onu, õpetaja, kasvataja või keegi teine – ühelgi juhul ei saa kehalist või muul viisil alandavat karistamist pidada aktsepteeritavaks. Samuti ei ole aktsepteeritav lastevaheline alandav ja vägivaldne (nii füüsiline kui ka vaimne) käitumine.

Kehaline ja muul viisil alandav kohtlemine riivab lapse eneseväärikust ja õigust kehalisele terviklikkusele. Käitumist, mida täiskasvanu ei aktsepteeri enda suhtes, ei tohi ta rakendada lapse suhtes. Sellest hoolimata karistatakse lapsi kehaliselt paraku igas riigis. Laste füüsilist karistamist õigustatakse nii traditsioonide, kasvatusmeetmete kui ka lapse enda huvide eest seismisega. Lapse huvides on olla kaitstud igasuguse vägivalla eest. Füüsilise karistamisega tekitab täiskasvanu lapses hirmu, kuid ei saavuta lugupidamist. Pealegi ei aita füüsiline karistamine lapsel mõista, mis põhjusel tema tegevus lubatud ei ole. Füüsiline karistamine õpetab üksnes hirmust tulenevat pimedat allumist suurema ja tugevama käskudele ning nõudmistele. Lapsed sõltuvad täiskasvanutest ja vajavad kaitset täiskasvanute vägivalla eest.

Esimesena keelustas laste kehalise karistamise Rootsi 1979. aastal jõustunud perekonnaseadusega.

Täiskasvanutel on palju õppida. Lapsega juhtunut tuleb osata näha läbi lapse silmade. Enamasti ei soovi lapsed halvasti käituda. Nad eksivad teadmatusest ja sellepärast, et nad ei oska olukordi täiskasvanu kombel hinnata. Täiskasvanul ei ole õigust last alandavalt kohelda seetõttu, et laps ei mõista maailma täiskasvanuga samamoodi. Mõistmist saab õpetada sõnade ja suhtumisega. Karistus peab lapse jaoks tunduma õiglane. Lapsed tahavad väga olla täiskasvanute moodi – arukad –, andkem selleks võimalus, õppigem ise ning õpetagem õiget käitumist eeskujuga.

Lastega tegelevate täiskasvanute ülesanne on kaitsta lapsi nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla eest. See tähendab, et täiskasvanud peavad laste eest seisma ning teatama juhtumitest, kui lapsi on füüsiliselt karistatud, füüsiliselt ja vaimselt väärkoheldud või kui on tekkinud selline oht või kahtlus. Abivajavast lapsest peab teada andma kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale ja vajadusel politseile. Nõu saamiseks võib helistada lasteabitelefonil 116111. Sinna saabunud info edastatakse spetsialistidele: politseile, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajatele jt.

Riigikohus on 5. detsembril 2001. aastal asjas nr 3-2-1-145-01 öelnud laste füüsilise karistamise kohta, et seadus keelab karistamise viisil, mis valmistab lapsele piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või füüsilist tervist. 

Üldise põhimõtte kohaselt on lapsel kõige parem kasvada oma peres oma vanemate juures. Lapse eraldamine vanematest on lubatud ainult siis, kui on tõsise kahtluse, et last võidakse peres väärkohelda. Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud, et lapse tohib vanematest eraldada ainult ajutiselt ja see on lubatud väärkohtlemise kahtluse korral (vt juhtumit R. K., A. K. vs. Ühendkuningriik, nr 38000(1)/05 ).

Kaitse lapsele sobimatu töö eest

Põhiseadus keelab igasuguse sunnitöö. Last ei tohi töö tegemiseks ära kasutada. Laps ei tohi teha tööd, mis on talle ohtlik, segab koolis käimist või kahjustab tema tervist ja arengut.

Laste töötamist reguleerib töölepingu seadus. Seaduses on kirjas, kui vanad lapsed ja mis tingimustel nad tohivad töötada. Olenevalt lapse vanusest võib töötamiseks vaja olla kas vanema või tööinspektori luba.

Sotsiaalne kaitse

Lapsel on õigus sotsiaalsele turvalisusele, sealhulgas sotsiaalkindlustusele. Lapsele, kelle vanemad ei ole võimelised teda ülal pidama tööpuuduse, haiguse, erivajaduse, vanaduse vms tõttu, peab riik võimaldama majanduslikku toetust.

Seetõttu on lastele ja lastega peredele seadusega ette nähtud mitmesugused toetused (nt peretoetused) ja sotsiaalteenused. Riik peab lapse eest hoolitsema, kui vanemad või teised lapse eest vastutavad isikud seda ei tee.

Lastele ja lastega peredele pakutavate riiklike toetuste ning teenuste kohta saab teavet elukohajärgsest linna- või vallavalitsusest või lasteabitelefonilt 116111.

Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et kui kohaliku omavalitsuse hinnangul ei suuda vanemad oma lastele pakkuda vajalikke tingimusi, ei piisa ainult faktide esitamisest (vt otsust asjas Saviny vs. Ukraina, nr 39948/06). Kohalikul omavalitsusel tuleb tõendada, et need asjaolud on piisavad selleks, et laps perest eraldada. See tähendab, et lapse eraldamise otsus peab põhinema tõenditel, mis ei ole kogutud üksnes kohaliku omavalitsuse ametnike pisteliste visiitide käigus. Vaja on ka arstide hinnangut ja võimaluse korral olenevalt lapse vanusest lapse enda arvamust. 

Enne kui laps perest eraldatakse, tuleb kaaluda kõiki alternatiive. Võimalik on, et olukorra saab lahendada nõustamise, majandusliku toetuse, toidu- või riideabiga. Pärast seda, kui laps on perest eraldatud, tuleb last ja vanemaid järjepidevalt abistada, et lapsel oleks võimalik koju naasta. Lapsele tuleb perest eraldamise ajal anda võimalus hoida regulaarselt ühendust oma vanematega. Võimaluse korral peab hoidma ühe pere lapsi ühes ja samas lasteasutuses.

Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud, et parem ja soodsam kasvukeskkond, mille saaks laps pärast uude perre paigutamist, ei ole piisav alus lapse eraldamiseks bioloogilistest vanematest (vt juhtumit K. A. vs. Soome, nr 27751/95). Lapse eraldamiseks vanematest peavad olema muud kaalukad põhjused.

Kaitse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete eest

Last tuleb kaitsta narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamise eest. Selleks kasutatakse seadusandlikke, administratiivseid, sotsiaalseid ja kasvatuslikke meetmeid.

Et lapsi kaitsta narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamise eest, tuleb riiklikul tasemel teha ennetustööd ning tegelda sõltuvusse sattunud laste ravi ja rehabilitatsiooniga.

R. Hodgkin, P. Newell. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, lk 249–273, 277–289, 479–498, 547–567.

E. Verhellen. Lapse õiguste konventsioon. Lastekaitse Liit: Tallinn, 2000, lk 157.

(LÕK artikkel 24; põhiseaduse § 28)

Õigus tervise kaitsele on seotud õigusega elule. Lapsele peab olema tagatud võimalus olla terve ja saada arstiabi. Kõigil lastel on õigus võimalikult heale tervisele ja ravile ning võrdne õigus saada abi ja hooldust.

Eestis on kõigile lastele tagatud tasuta ravikindlustus kuni 19-aastaseks saamiseni (RaKS § 5 lg 4 p 2). Kuni selle ajani on lastel õigus saada ka tasuta hambaravi.

Lapse õiguste konventsioon paneb riigile hulga kohustusi, mille eesmärk on kaitsta ja hoida laste tervist. Samas ei saa riik, arstid ega teised inimesed tagada kellelegi head tervist, kui inimene ise oma tervist ei hoia. Ka laps ise peab hoidma oma tervist. See tähendab, et laps vastutab isikliku hügieeni eest. Samuti on oluline toituda tervislikult, piisavalt liikuda ja puhata. Iseenesestmõistetavalt peab ta hoiduma tervist kahjustavatest eluviisidest, muu hulgas suitsetamisest, alkoholist ning uimastitest.

Eestis on võimalik helistada nõustamistelefonil 1707, mis on mõeldud inimestele, kes soovivad informatsiooni mis tahes sõltuvusest vabanemist toetavate teenuste kohta või rääkida oma murest. Nõu annavad psühholoogid.

R. Hodgkin, P. Newell. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, lk 343–375.

(LÕK artikkel 16; põhiseaduse § 26)

Ühegi lapse eraellu, perekonnaellu, kodusse ega kirjavahetusse ei või sekkuda meelevaldselt ega ebaseaduslikult. Lapsel on õigus isiklikule elule, suhtlusringile ja sõpradele. See tähendab, et lapsele peab olema tagatud privaatsus igas olukorras, kaasa arvatud pereringis. Õigus privaatsusele tähendab ka seda, et lapse pere ja kodu peavad olema kaitstud seadusvastase sissetungi eest.

Laste õigust privaatsusele riivab videojälgimine koolis. Videojälgimiseks peab olema mõistlik põhjus ning see peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Kuna videojälgimine piirab inimese põhiõigusi, tuleb enne selle rakendamist põhjalikult kaaluda, kas selleks on seaduspärane eesmärk. Videojälgimine võib olla põhjendatud kooli välisuksel, et takistada vargusi ja muid pahategusid. Klassiruumide jälgimine, selleks et kontrollida, mida õpilased või õpetajad tunnis teevad, ei pruugi olla põhjendatud.

Ka tualetti ja pesuruume peavad lapsed saama lasteasutuses kasutada privaatselt. Lapse vanus ei ole siin oluline: privaatsusele on õigus kõigil lastel ning seda tuleb austada.

Lapsel on õigus saada meditsiinilist nõustamist või õigusabi vanema nõusolekuta ja nii, et sellest vanemat ei teavitata. Mõistagi peab arst peab seejuures arvestama lapse vanust ning küpsust.

Lapse eraellu korduva jõhkra sekkumise eest võib inimese võtta administratiiv- või distsiplinaarvastutusele, lapsevanema hooldusõigust piirata või selle ära võtta.

R. Hodgkin, P. Newell. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, lk 203–211.

(LÕK artiklid 7, 9, 10; põhiseaduse § 27; perekonnaseaduse §-d 116, 117, 118)

Lapse loomulik arengukeskkond on perekond. Esmane vastutus lapse kasvatamisel ja arendamisel lasub tema vanematel. Lapsel on õigus vanemate hoolitsusele ja õigus suhelda mõlema vanemaga ka juhul, kui vanemad ei ela koos.

Lapsel on õigus oma vanemate kasvatusele. Perekond on lapsele parim kasvukeskkond. Riigil on kohustus vanemaid ja peresid harida ning toetada lapsele vajalike arengutingimuste loomisel. Vanematel on kohustus ja õigus hoolitseda oma lapse eest. Abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus. Vanemad, kes lapse sünni registreerimise hetkel abielus ei ole, saavad ühise hooldusõiguse, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades ei väljenda soovi jätta hooldusõigus vaid ühele vanemale. Hooldusõigusega vanemad täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.

Lapsel on õigus vanemate hoolitsusele. Samas on tal kohustus eakohaselt abistada oma vanemaid, kasvatajaid ja teisi pereliikmeid ning osaleda perekonna ühistes tegemistes ja igapäevatöödes. Vanem ja laps peavad teineteist toetama, teineteisest lugu pidama ning arvestama teineteise huve ja õigusi.

Lapsel peab olema kindel elukoht ka siis, kui vanemad elavad lahus. Elukoha valikul tuleb lähtuda lapse huvidest. Igal juhul tuleb elukoha küsimust arutada lapsega ning lahendus peab olema lapse jaoks parim.

Last tohib vanematest eraldada ainult juhul, kui see on vajalik lapse huvides. Näiteks siis, kui lapse vastu kasutatakse peres vägivalda või last koheldakse julmalt.

Lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga. Kui lapse huvid ei ole ohus, peab ta ka vanemate lahusoleku korral saama suhelda mõlema vanemaga regulaarselt. Laps peab saama lahus elava vanemaga suhelda ka siis, kui vanemate omavaheline läbisaamine on halb. Lapsel on õigus suhelda ka välismaale elama asunud vanemaga. Last ei tohi sundida suhtlema vanemaga, keda ta kardab või kellega suhtlemine ei ole muul põhjusel lapse huvides.

R. Hodgkin, P. Newell. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, lk 97–109, 121–131, 135–140.

Riigikohus on öelnud, et lapsega koos elav vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga (vt 30. mai 2011 otsust asjas nr 3-2-1-32-11). Kui vanem kahjustab lapse suhet teise vanemaga, rikub ta lapse õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Selle õiguse sätestab perekonnaseaduse § 143 lõige 1. Vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma kohtu määratud detailse suhtlemiskorrata.

Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoha järgi tuleb vanemate hooldusõigusega seotud juhtumites säilitada võimalikult tihedad perekondlikud sidemed (v.a juhul, kui perekond on mingil põhjusel lapsele täiesti sobimatu; vt kohtuasja Neulinger, Shuruk vs. Šveits, nr 41615/07). Perekondlikud sidemed võib katkestada vaid erandlikel juhtudel. Enne katkestamist tuleb teha kõik, et perekonda koos hoida. Võimalusel tuleb perekondlikke sidemeid aidata taastada. Teisest küljest on lapse huvides, et vanemal, kes võib kahjustada lapse tervist või arengut, ei saaks kasutada oma õigust lapsega suhelda.

Riigikohtu hinnangul võib kohus vanema õigused ära võtta, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ning süüliselt (vt Riigikohtu 1. märtsi 2007 otsust asjas nr 3-2-1-4-07). Kohustuste täitmisest kõrvalehoidmine on ka see, kui lapsevanem jätab lapse hoolitsuseta ja järelevalveta, mis tähendab, et ta ei täida tahtlikult oma kohustusi lapsevanemana. Kohus leidis, et vanema õiguste äravõtmine on siiski äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt või kahjustab oma tegevusega lapse huve.

Kohus on samas lahendis märkinud, et lapsele avaldatav kahjulik mõju ei seisne ainult vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse suhtes, vaid see võib olla ka vägivaldne või ähvardav käitumine lapsele lähedaste inimeste suhtes, kui laps seda nii tajub. Seega võivad vanemate omavahelised ähvardavad telefonikõned mõjuda lapsele kahjulikult, olgugi et laps nende kõnede täpset sisu ei tea.

Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud, et lapse paigutamine hoolekandeasutusse peaks olema ajutine meede, mille rakendamine tuleb lõpetada kohe, kui olukord seda võimaldab (vt kohtu 26. septembri 2006 otsust asjas nr 36065/97). Laps tuleb esimesel võimalusel oma pere juurde tagasi viia. Kohtu hinnangul saab vanemlikud suhted täielikult lõpetada üksnes väga erandlikel juhtumitel, kui see on lapse huvide kaitseks möödapääsmatult vajalik. 

Vanemate kaitseks on kohus kehtestanud, et riik peab vanematele andma teavet lapse hoolekandeasutusse paigutamise kohta, kuna vanem peab saama osaleda lapsega seotud otsustuste tegemisel ja näidata oma suutlikkust lapse eest hoolitseda.

Euroopa Inimõiguste Kohus on käsitlenud vanema õigust lapsega kohtuda (vt 8. juuli 2003 otsust asjas nr 30943/96, Sahin vs. Saksamaa). Kohus on öelnud, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8, mis kaitseb perekonna ja eraelu puutumatust, nõuab, et riik kaaluks vanema ja lapse huve. Vanema ja lapse huvide kaalumisel tuleb erilist tähelepanu pöörata lapse huvidele, mis võivad vanema õigused üles kaaluda. Artikli 8 järgi ei tohi vanem võtta lapse suhtes kasutusele meetmeid, mis kahjustaksid lapse tervist ja arengut. See artikkel kaitseb perekonna puutumatust, mis hõlmab ka lapse ja vanema õigust teineteisega koos olla. Sellest kohtulahendist nähtub, kuidas lapse tervise ja arengu aspekt kui lapse huvi on kaalunud üles lapsevanema õiguse lapsega kohtuda.

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest selgub, et lahus elava vanema ja lapse vanemaga kohtumise õiguse tagamiseks ei piisa kohtu otsusest, millega määratakse kohtumiste aeg ja koht (vt 12. aprilli 2011 otsust asjas nr 21188/09, Gluhaković vs. Horvaatia). Kohus peab koha ja aja määramisel arvestama, kas kohtumised on selliselt reaalselt võimalikud. Kõnealusel juhtumil oli riigi kohus määranud kohtumisajad, mis lapsest lahus elavale isale töö tõttu ei sobinud, ning kohtumise kohaks paiga, mille sobivuse jättis hindamata. Vanemad peavad kohtumisi soodustama ja vajaduse korral võtma kasutusele meetmeid, et kohtumised toimuksid.

(LÕK artiklid 7, 8; põhiseaduse §-d 9, 26; nimeseadus, kodakondsuse seadus, perekonnaseadus)

Iga inimene on erinev ja ainulaadne. Seepärast on igal inimesel õigus oma erilisuse tunnustamisele, mis tagatakse sünni registreerimise ja vastavate dokumentide väljastamisega. Sünni registreerimisel antakse lapsele sünnitunnistus. Eestis registreeritakse kõik Eestis sündinud lapsed sõltumata vanemate elukohast ja kodakondsusest.

Lapsel on sündimisel õigus saada nimi. Nimi eristab ja rõhutab ainukordsust. Eesti rahvastikuregistrisse kandmisega antakse lapsele ees- ja perekonnanimi ning isikukood ja väljastatakse sünnitunnistus. Laps tuleb registreerida esimese elukuu jooksul. Last, kellel puudub sünnitunnistus, ei ole riigi jaoks olemas. Sünni registreerimata jätmise tõttu võib laps ilma jääda riigi abist ja kaitsest – arstiabist ning haridusest, mida ta vajab. Riigile on mitmel põhjusel oluline laste üle arvestust pidada. Selle põhjal saab riik hinnata, kui palju on vaja rajada koole ja lasteaedu.

Kodakondsus tähendab püsivat õiguslikku seost inimese ja riigi vahel. Kodakondsus annab inimesele kodakondsusega seotud õigused ja kohustused ning riigi kaitse. Eesti kodanikuks saadakse sündimisega, kui üks vanematest on Eesti kodanik. Kodanikuks võib saada ka hiljem. 

Riigil ei ole rahvusvahelise õiguse järgi kohustust nimetada kõiki oma territooriumil sündivaid lapsi kodanikuks, kuid riigil on kohustus teha kõik selleks (vajaduse korral koostöös teiste riikidega), et laps saaks kodakondsuse sünniga. Riik peab muu hulgas kaitsma ja vajaduse korral taastama lapse identiteedi põhialused, milleks on nimi, kodakondsus ning perekondlikud sidemed.

Õigus säilitada oma nimi, kodakondsus ja perekondlikud sidemed on otseselt seotud õigusega perekonnaelu puutumatusele, mis tuleneb põhiseadusest. Lapsendamine võib riivata lapse õigust säilitada oma identiteet: nime, kodakondsuse ja perekondlike sidemete muutumise tõttu. Seadus lubab last lapsendada üksnes lapse huvides. Lapse nõusolek lapsendamiseks on vajalik, kui laps on vähemalt kümneaastane. Arvestada tuleb ka noorema kui kümneaastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab.

R. Hodgkin, P. Newell. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, lk 97–109, 113–117.

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Ü. Madise (toim) jt. SA Iuridicum, 2020, teine täiendatud trükk, lk 286.

(LÕK artikkel 30; põhiseaduse §-d 49, 50)

Eesti riigikeel on eesti keel. Eestis elab erineva päritoluga inimesi. Teisest rahvusest lapsel on õigus saada osa oma kultuurist ja usust ning rääkida oma emakeeles. Muid keeli rääkivatel elanikel on võimalus luua omakeelseid õppeasutusi.

Kõigil on õigus säilitada oma rahvuslik kuuluvus. Rahvus-, usu- või keelevähemuse hulka kuuluvatel lastel on õigus koos oma kogukonnakaaslastega saada osa oma kultuurist, tunnistada ja järgida oma usku ning rääkida oma emakeeles.

Õigus emakeelele tähendab, et rahvusvähemuste lastel peab olema võimalus õppida oma emakeelt. Samas peavad nad saama õppida riigikeelt, et neil oleksid Eestis elades teistega võrdsed võimalused. Riigikeele mitteoskamine paneb need lapsed eestlastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Seega tuleb muukeelsetel lastel võimaldada õppida oma emakeelt, et nad ei kaotaks sidet oma rahvuse ja kultuuriga, kuid haridust tuleb neile anda riigikeeles, et nad oleksid võimelised kõrgharidust omandama ja tööturul hakkama saama.

Õigusega keelele ja kultuurile kaasneb kohustus hoida loodust, kultuuri ja elukeskkonda. Hoides elukeskkonda, säilitatakse väärtuslik ümbrus nii endale kui ka tulevastele põlvedele. Kultuuriväärtuste ja elukeskkonna hoidmine tähendab ka seda, et seintele ei tohi sodida, kirjutada või joonistada ning prügi tuleb alati panna prügikasti.

R. Hodgkin, P. Newell. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef, Geneva 2007, lk 435–466.

Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud, et lastele antav haridus peab olema objektiivne, kriitiline ja pluralistlik, et see arvestaks vanemate usulisi ja moraalseid veendumusi (vt otsust asjas nr 5095/71; 5920/72; 5926/72, Kjeldsen, Busk Madsen, Pedersen vs. Taani). Vanematele tuleb jätta võimalus õpetada lapsi oma veendumusi ja tõekspidamisi tundma.

(LÕK artiklid 28, 29; põhiseaduse § 37;  põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9)

Lapsel on õigus haridusele. Riik peab ülal pidama piisaval arvul õppeasutusi (põhikoole, gümnaasiume, kutse-, ameti- ja kõrgkoole), et haridus oleks kõigile soovijatele kättesaadav. Tasuta peavad olema põhikooli- ja gümnaasiumiharidus ning kättesaadavad vajalikud õppevahendid.

Õigus haridusele tähendab veel seda, et õpikeskkond peab olema sobiv ning huviharidus peab olema kättesaadav. Samasugune õigus on erivajadustega lastel. 

Õigusega haridusele kaasneb koolikohustus. Koolis tuleb käia kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. Lapsel on kohustus õppida vastavalt võimetele ning valmistada end ette vastutustundlikuks iseseisvaks eluks, kui ta peab toime tulema sotsiaalsete suhete, kodanikuks olemise, rahaasjade, poliitika, seksuaalelu ja palju muuga.

Pärast põhikooli lõppu ei ole kohustust edasi õppida, kuid põhiharidusest ei piisa, et leida meelepärane ja tasuv töö. Kindlasti on arukas ja kasulik jätkata õpinguid kas ametikoolis või gümnaasiumis ning seejärel ka ülikoolis.

Õigus haridusele tähendab veel, et lapsel on õigus õppevahenditele ja õpetajatele. Samasugune õigus on erivajadusega lastel. Riigil on kohustus hoolitseda vajalike õppematerjalide koostamise eest.

Lapsel on õigus haridusele, mis aitab võimalikult hästi arendada tema isiksust, andeid ja kehalisi võimeid. Selleks peab haridus muu hulgas õpetama austama inimõigusi ning kasvatama austust kultuuriliste ja muude väärtuste vastu.

Koolis kehtestatud distsipliin ei tohi riivata lapse inimväärikust.

R. Hodgkin, P. Newell. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, lk 407–432, 437–451.

E. Verhellen. Lapse õiguste konventsioon. Lastekaitse Liit: Tallinn, 2000, lk 172.

Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud, et laste erinev kohtlemine koolis peab olema põhjendatud (vt 16. märtsi 2010 otsust asjas Oršuš jt vs. Horvaatia, nr 15766/03). Kohtu käsitletud juhtum puudutab romade kooliharidust. Romadest komplekteeriti eraldi klassid, mis pidid täitma n-ö tasandusklasside eesmärki. Klasside moodustamist põhjendati laste ebapiisava kohaliku keele oskusega. 

Kohus leidis, et eriklasside moodustamine ei ole kooskõlas diskrimineerimise keeluga ja õigusega võrdsele haridusele, kuna enne laste õppima asumist ja õppeprotsessi käigus ei kontrollitud piisavalt nende keeleoskust. Eriklassid oleks võinud olla põhjendatud juhul, kui oleks rakendatud asjakohaseid teste ja eriklassides õppivate laste keeleoskust oleks arendatud, selleks et viia nad järk-järgult üle tavaklassidesse.

Euroopa Kohus on  öelnud, et Euroopa Nõukogu määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt saab laps Euroopa Liidus õiguse haridusele, kui ta on asunud Euroopa Liidu liikmesriiki elama sel ajal, kui tema vanem seal töötab (vt otsust asjas nr C-480/08, Maria Teixeira vs. London Borough of Lambeth, Secretary State of Home Department). Lapsel on õigus haridusele ka siis, kui vanem kaotab töö. 

Euroopa Nõukogu määruse artikliga 12 soovitakse kindlustada, et Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike lapsed saaksid vanema töökaotuse korral lõpetada kooli liikmesriigis, kus vanem varem võõrtöötajana töötas. Kohus on samas asjas öelnud, et last hooldava vanema elamisõigus riigis lõpeb lapse täisealiseks saamisega (v.a siis, kui lapsel on õpingute jätkamiseks ja lõpetamiseks vaja vanema kohalolu ja hoolitsust).

Euroopa Kohtu hinnangul on õige määruse nr 1612/68 artiklit 12 tõlgendada nii, et see lubab last kasvataval vanemal kodakondsusest sõltumata elada koos lapsega, hoolimata sellest, et vanemad on vahepeal lahutanud, või et vanem, kes on Euroopa Liidu kodanik, ei tööta enam vastuvõtvas riigis (vt otsust asjas nr C-413/99, Baumbast, R. vs. Secretary of State for the Home Department).

(LÕK artiklid 12, 13; põhiseaduse §-d 41, 45)

Last on peetud sõltuvaks, nähtamatuks ja passiivseks perekonnaliikmeks. Praegusaja täiskasvanute suhtumine lastesse on muutunud. Lastele antakse järjest rohkem võimalusi oma arvamust välja öelda. Dialoog, läbirääkimised ja kaasatus on märksõnad, mis lastega üha enam seonduvad. Perekonnast on seejuures loodetavasti saamas lastele esimene koht, kus õppida tundma demokraatiat.

Laps on ühiskonna täisväärtuslik liige ja lapse arvamus on oluline. Lapsel on õigus väljendada oma vaateid igas teda puudutavas küsimuses ning tal on õigus, et tema arvamus ära kuulatakse ja seda arvestatakse. See tähendab, lapsel on õigus avaldada oma arvamust kõigis küsimustes, mis puudutavad teda otseselt või kaudselt. Vanus ei ole siin oluline. Last tuleb kohelda kui pere ja ühiskonna aktiivset liiget, kellel on oma arusaam, huvid ja arvamus.

Lapse sõnavabadus tähendab õigust suuliselt, kirjalikult, kunsti vormis või mõnel muul lapse enda valitud viisil küsida, saada ja avaldada informatsiooni ning ideid. Sõnavabadust võib piirata üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, on vajalik teiste isikute õiguste või hea maine austamiseks, riikliku julgeoleku, avaliku korra või rahva tervise või kõlbluse kaitseks. Lapsel on õigus teha mis tahes viisil ja kohas teatavaks oma tunded ning seisukohad, välja arvatud siis, kui see rikuks kolmandate isikute õigusi. Lapsel on õigus väljendada oma seisukohti ja teistel isikutel on kohustus neid igas lapsega seotud küsimuses arvesse võtta.

Selleks et lapsel oleks võimalik oma arvamust avaldada, tuleb talle tutvustada arvamuse avaldamise viise ja võimalusi ning arvamuse avaldamisega kaasnevaid tagajärgi. Et lapsed oskaksid täiskasvanuna oma arvamust avaldada ja osaleda otsustusprotsessides, tuleb neid innustada huvituma majandusest, poliitikast ja sotsiaalsetest küsimustest.

Lapse arvamust tuleb kuulda võtta ja arvestada nii perekonnas, ühiskonnas kui ka riiklikul tasandil. Laste hääle kuuldavaks tegemisel on abiks laste- ja noorteorganisatsioonid ning -liikumised, mille tegevuses on lastel õigus osaleda.

Väljendusvabadusega kaasneb ühtlasi kohustus täita Eesti seadusi, austada avalikku korda ja tavasid. Lapse vastutus ühiskonna ees kasvab lapse vanusega.

Laps peab kinni pidama kodus, lasteaias, koolis, treeningul ja huviringis kehtestatud reeglitest. Reeglitest kinnipidamisega näidatakse üles austust teiste laste ja täiskasvanute vastu. Ühtsed reeglid on selleks, et teaksime, millist käitumist teistelt oodata. Seepärast on oluline, et kõik järgiksid reegleid, ka lapsed.

R. Hodgkin, P. Newell. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, lk 149–169, 177–182.

(LÕK artikkel 31)

Mängides õpib ja omandab laps eluks vajalikke oskusi. Igal lapsel on õigus mängida ja puhata - seda aega saab ta kasutada eakohaseks ning meelepäraseks tegevuseks, olenevalt tervisest, soovidest ja võimalustest. Lapsel on õigus osaleda kultuuri- ja kunstielus.

Laps peab saama piisavalt puhata, et teda ei kimbutaks üleväsimusest tekkivad haigused. Üleväsimus võib seada ohtu ka lapse arengu. Puhkeaja all ei mõelda ainult uneaega. Lapsele peab jääma kooli, õppimise, kodutööde ning töö kõrval aega tegelda oma huvide ja hobidega ning lõõgastuda. Vanemad peavad selle nõudega arvestama, kui lapsele koduseid töid annavad, õpetajad peavad seda arvestama koolitööde andmisel. Lapse õigust mängu- ja puhkeajale peaksid vanemad silmas pidama ka siis, kui nad kaaluvad, mis huviringides laps võiks käia. Huviringi valimisel peaks arvesse võtma lapse võimeid ja eelistusi, aga ka tema koormustaluvust. Ühtlasi tuleb jätta lapsele piisavalt vaba aega, mida ta saaks sisustada oma äranägemise järgi. 

Laps peab saama mängida. Selleks tuleb luua tingimused. Enamik mänge on arendavad. Mängude puhul tuleb jälgida, et need oleksid ohutud. Lapsele peab jääma võimalus mängida mänge, mida täiskasvanud ei juhenda ja kus täiskasvanud ei osale. Laps vajab mängimisel vabadust, ta peab saama mängida loovalt ning planeerimatult.

Õigust mängule peetakse tihti vähetähtsaks, sest ei mõisteta lapse arengu seost mänguga. Lapse mänguvõimalusi võivad piirata näiteks pere kehv majanduslik olukord või see, et lapse kodu lähedal ei ole sobivaid mänguväljakuid.

R. Hodgkin, P. Newell. Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. Third ed. Unicef: Geneva 2007, lk 469–476.

„Laste õigused“. ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtete rakendamine praktikas. Lastekaitse Liit: Tallinn, 2005, lk 13–14.

Alaealiste tööaeg ja -tingimused on määratud seadustega, mis tähendab, et lapse tööle võtmiseks on vaja (olenevalt lapse vanusest) kas vanema või tööinspektori nõusolekut.

Kuigi Eesti ühiskonnas on arusaam laste õigustest järk-järgult paranenud, puutume endiselt kokku mitmete laste õigusi ja heaolu puudutavate eksiarvamustega. Järgnevalt on esitatud mõned levinud, kuid ekslikud arusaamad ja neid ümber lükkavad selgitused.

Eksitav arusaam: lastel on ainult õigused, aga kohustusi ei ole

Õigused saavad eksisteerida ainult koos kohustuste ja vastutusega. Nii nagu täiskasvanu vastutab oma õiguste kasutamise eest, vastutab õiguste kasutamise eest ka laps. Näiteks on lapsel õigus haridusele, kuid see käib koos kohustusega õppetöös osaleda, et ta saaks võimetekohaselt areneda. Lapsel on õigus ka tervishoiuteenustele, kuid samas ei saa unustada lapse kohustust hoida ka ise oma tervist. 

Oluline lapse õigus on oma arvamuse avaldamine teda ennast puudutavates küsimustes. Seda õigust teostades on aga lapsel kohustus austada teiste inimeste õigusi ja väärikust. Seega kui laps avaldab oma arvamust, ei tohi ta teist inimest solvata. Seetõttu tuleb lastele rääkida nende õigustest ja ühtlasi sellega kaasnevast vastutusest. Samas on tähtis, et täiskasvanud ei unustaks lapse õigusi ega keskenduks vaid lapse kohustustele.

Eksitav arusaam: lapsed ei pea olulistes, sealhulgas riigi ja kohaliku elu küsimustes kaasa rääkima, sest ei oska seda teha

Lapsed oskavad teha väga asjalikke ettepanekud ning on neid endid puudutavates küsimustes parimad asjatundjad. Lastelt küsides tuleb aga meeles pidada, et küsida tuleb siiralt, nende vastuseid kuulata ja seda arvamust ka arvestada. Arvamust saab küsida igas vanuses lapselt, kuid tuleb jälgida, et küsimus oleks eakohane ja lapsele mõistetav. Lapsi tuleb kaasata mitte sellepärast, et nad oleksid tulevikus täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed, vaid eelkõige seetõttu, et nende elu ja arvamus on sama väärtuslik kui täiskasvanu oma. Lapselt arvamuse küsimine muudab lapse ka julgemaks, õpetab teda oma arvamust avaldama ning iseseisvalt otsuseid tegema. 

Alahinnata ei tohi ka laste kaasarääkimise oskust riigi ja kohaliku elu küsimustes. Uuringute ja arutelude põhjal saab öelda, et lapsed teevad ka neis valdkondades asjakohaseid ettepanekuid. Näiteks kogus Õiguskantsleri Kantselei laste arvamusi ja ettepanekuid turvalise koolitee, tervislike ajaveetmise võimaluste, ühistranspordi korralduse jms kohta. Küsitlus korraldati fotojahi konkursi vormis enne 2021. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimisi. ÜRO Lapse Õiguste Komiteele saadetud raportis rõhutasid lapsed, et peavad tähtsaks võimalust rääkida kaasa neid endid puudutavatel teemadel.

Eksitav arusaam: kui lasta lastel ise otsustada, siis teevad nad rumalaid või omakasupüüdlikke otsuseid

Lapsed on võimelised tegema arukaid otsuseid, kui selgitada neile valikuid ja nende tagajärgi. Näiteks usutakse ekslikult, et kui anda lapsele võimalus oma terviseküsimustes ise otsuseid teha, siis lapsed keelduvad kõigest. Arstide kogemus aga kinnitab, et lapsed soovivad terveks saada ning kui arst lapsele valikuid ja muud olulist selgitab, jõutakse ühises arutelus selleni, et laps mõistab olukorda ning teeb mõistlikud otsused.

Tuleb ka mõista, et täiskasvanud ei pruugi laste otsustest alati aru saada. See on mõistetav, sest lastel ja täiskasvanutel on erinevad vajadused ja kogemused. Samas oskavad lapsed enda vajadusi ja soove ise kõige paremini väljendada. Täiskasvanud võiksid lubada lastel julgemalt otsustada, isegi kui otsus ei tundu neile alati mõistlik. Otsuseid tehes õpib laps võtma vastutust ning kui see otsus hiljem teda ei rahulda, siis see on loomulik osa lapse vastutama õppimise ja arengu teekonnast.

Eksitav arusaam: täiskasvanute või ühiskonna probleemidest on parem lastele mitte rääkida

Lapsele rääkimata jätmisega kaasneb oht, et kui neil ei ole õiget teavet või nad ei saa seda teavet endale lähedaste ja turvaliste inimeste käest, tõlgendavad nad toimuvat valesti või mõtlevad ise toimuvale selgitused välja. Arvatakse, et lapsed ei saa keerulistest asjadest aru ning rasketest teemadest rääkimine ei ole neile hea, sest ainult suurendab laste murekoormat. Sellises olukorras võib juhtuda, et lapsed tunnetavad olukorda veelgi kehvemana, kui see tegelikult on. 

Lastele tuleb asju selgitada eakohasel ja arusaadaval viisil. Täiskasvanutele on koostatud mitmeid abimaterjale, millest leiab nõuandeid, kuidas võiks lastega rääkida. Lastega sõjast rääkimisel võib abi saada veebilehelt tarkvanem.ee.

Eksitav arusaam: väike laks ei tee lapsele halba, vaid teeb ta tugevamaks

Teadusuuringud näitavad, et igasugune vägivald kahjustab last. See võib kahjustada lapse aju arengut ning viia raskusteni ka edasises elus. Muu hulgas võib see mõjutada lapse toimetulekut oma tunnete ja ka agressiivsusega, mõjutada lapse õppeedukust ja lapse võimet suhteid luua ja hoida ning muud olulist.

Ekslikult arvatakse, et kiusamist kogenud laps muutub sellest vaid tugevamaks. Lapsed, kes on kiusamise ohvriks langenud, ei arene seetõttu teistest tugevamaks. Kiusamine võib ohvrile tekitada hoopis pöördumatut kahju. Õiguskantsleri veebilehelt leiab abistavat materjali lapsevanematele, kuidas ennetada nii lapse kiusamise ohvriks kui ka kiusajaks muutumist. Kõige olulisem, mida iga vanem saab teha, on leida aega oma lapsega asju arutada, et mõista, kuidas laps end koolis tunneb ja kuidas oma koolikaaslastesse suhtub.

Eksitav arusaam: koduvägivald ei mõjuta last, kui ta on väike või teises toas

Koduvägivald mõjutab ka väikelapsi, kes ei ole ise vägivalda näinud või ei oska veel rääkida. Isegi kui laps vägivalda otseselt pealt ei näe, mõjutab teda vanemate meeleolu, hirm ja ärevus. Vägivaldseid tülisid pealt kuulnud laps võib aga toimunut veelgi hullemana ette kujutada, kui see tegelikult oli. Lapse ajus tekivad sellisel juhul samasugused traumareaktsioonid nagu siis, kui ta ise on olnud vägivalla pealtnägija.

Perevägivalla puhul arvatakse ekslikult, et vägivaldne kaaslane võib olla siiski lapsele turvaline vanem, kui ta last ei löö.  Tegelikult mõjutab vägivald ka sel juhul lapse arengut ja heaolu ning ka lapse ja vanema suhteid oluliselt. Suhetes võib mõju olla mõnikord ka ootamatu. Võib juhtuda, et laps hakkab vaistlikult hoidma hoopis vägivaldse vanema poole, sest tajub teda turvalise võimu ja kontrolli hoidjana kodus.

*Eksitavad arusaamad on kogutud Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonna ja Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna kogemustele tuginedes. Sotsiaalministeerium  avaldas need 20. novembril 2023 tähistamaks lastepäeva, millega soovitakse meelde tuletada laste õigusi ja edendada laste heaolu.