01. oktoobril 2025, Swissotel Tallinn
Austatud kuulajad
Ütlen kohe alguses lühidalt ära, milles teid 15 minutiga veenda loodan. Pelgan küll, et osa teist seepeale vihastab, suleb kõrvad ja nendib, et järjekordne jurist rikub kõik hea ära. Osa on aga loodetavasti valmis väiksele mõtterännakule kaasa tulema. Kindel on see, et tõemonopol pole minu hoida.
Mu keynote´i point on see, et minu meelest ei ole inimväärikuse ja vaba ühiskonna kaitseks mõeldud GDPR ja EU AI Act üldse valel teel, kui nende kohaselt kergekäeliselt ei tohi:
- Inimeste andmeid üldse koguda ja kauem hoida, kui tingimata tarvis
- Neid andmeid eraldi andmekogudest ühte andmelattu isikustatavalt kokku tõsta
- Luua võimalusi ennustavaks AI-põhiseks analüüsiks kõrge riskiga valdkondades ega sel moel AI-d kasutada.
Andmete kogumine ja kasutamine, eriti masstöötlemine on lubatud vaid põhjendamist nõudva erandina, ainult tõesti heal ja mõistlikul eesmärgil; nii, et kasu ületab kahju ja riskid. Riske aitab maandada parimate privaatsustehnoloogiate kasutamine. Need on olemas.
Selge on see, et andmeid tohib ja tuleb kasutada kuritegude uurimiseks. Kuni eelöeldud põhimõtted kehtivad, on lootust, et kuriteona ei määratleta poliitiliste põhivabaduste kasutamist, üle võlli näitena partei ja valitsuse liinist irdumist. Okupatsioonikogemusega inimesed teavad, millest jutt.
Selge on ka see, et rahapesuga tuleb võidelda. Maksukohustuse täitmine tuleb tagada. Kõlvatu konkurentsi vastu tuleb võidelda. Aga: olen kuulnud magusat mõtet: andke aga riigile kõik inimese andmed kätte, ja nii saab maksukohustus määratud ning maksud pangaarvelt otse riigilegi kantud. Mugav ja hea! Ei mingit OÜ-tamist enam! Ja üldse: su ettevõtlusega seotud kuludesse pandud rent on liiga suur, saab odavama pinna kuskil küll! Ja milleks tööstusseade osta Soomest või Saksamaalt kui Hiina värk tuleb odavam!
Olen kuulnud sedagi, et kui saaks vaid kõiki andmeid töödelda, oleks rahvatervise mured murtud.
Igaüks peaks riigile nii oma terveid eluviise kui ettevõtjana tehtud valikuid tõendama ja põhjendama!
Loodan teid veenda, et kõigi inimeste kontrolli alla võtmine ja vali kord ei too igavest valuvaba elu ega õnne õuele. Ajaloost tuleb õppida, et pigem totalitaarne valitsemine teeb lõpuks haiget, innovatsioon kängub, inimeste isiklik trots podiseb pinna all.
Inimühiskonna juhtimine pole niisama lihtne, et vaja on lihtsalt kõva käsku, karme karistusi ja kõikjale ulatuvat sundi.
Inimpsüühika on keerulisem. Panoptikumis elamine murrab enamiku maha. Inimene vajab kuuluvustunnet, aga ka õigust ise oma valikud teha, autonoomsust. Kui kõvakäeline võim sellest aru saab, kiputakse kasutusele võtma vale ja vägivald.
Eesti oma ajaloostki on teada, kuidas ühiskondliku ärevuse vältimiseks ja valitsuse kritiseerimise keelamiseks sõnavabadust piirati. Ja kuhu see viis. Parimad otsused ja suurim ühiskondlik kasu sünnib siis, kui poliitilised vabadused on tagatud, ainuvõimu pole kellelgi.
Praegu ei ole Eestis kokku lepitud preventiivriiki, kus riikliku jälgimise ja massandmetöötluse toel tagatakse see, et ühegi ohu või õigusrikkumise ohtugi ei teki.
Meil on tõesti nii avalikus kui erasektoris tohutult andmeid. Olete ilmselt samuti kuulnud nurinat, et miks neid andmeid laialdaselt ei kasutata. Eks see kriitika ole osaliselt põhjendatud: privaatsustehnoloogiate toel ja rohkem riskide sisule keskendudes saaks teha rohkem. Ent kõike pole vaja ega tark teha.
Riik on sunnijõuga kõik inimesed oma andmekogudesse võtnud, ka automaatseks näotuvastuseks vajalikud biomeetrilised andmed on olemas, ja sõrmejäljed, ja väga, väga palju muud: perekond, kinnisvara, haridus, töö, tervis jne.
Ärgem laskem end uimastada jutust, et aga erasektor teab ka kõike seda. Ei tea.
Isegi pank ei tea. Ehkki pank teab palju ja just seepärast tuleb pangasaladust hoolega kaitsta. Ja erasektoris üldiselt ei ole sundi. Vähemalt seni, kuni konkurents toimib, saab valida näiteks kaupluse, kes sind uksel näo järgi ei identifitseeri, kes ei tea sinu ostuajalugu ega saa su kontolt raha ostude eest automaastelt maha kanda.
Sellest, et inimesed on end mõtlematult tehnoloogiahiidudele maha müünud, ei tohi järeldada, et riigil on õigus sunnijõuga kõiki kõiges ja kogu aeg luubi all hoida.
Nõustun Finantsinspektsiooni juhi Kilvar Kessleriga, kes ütleb: „Kogu finantsturg tegutseb usalduse alusel. Kui seda usaldust murendada, siis näiteks hakkavad inimesed mõtlema, miks ma oma raha Eesti pangas hoian.“
Omalt poolt lisan: kui inimene enam panka usaldada ei saa või ei julge, jõustatakse tegudega ühel välismaisel meeleavaldusel nähtud loosungit „Sularaha on trükitud vabadus“. Sinna me vast ju ka tagasi ei taha.
Leian, et andmekogude hajutatuse põhimõte, millest lähtudes me oleme seni riigis toiminud, on vaba ühiskonna ja igaühe põhiõiguste kaitseks erakordselt oluline. Ja ka see, et tehakse vahet kuriteo või muu õigusrikkumise uurimisel ning analüüsil ja ennetusel.
Viimased kaks ei pruugi nii olulised olla, et õigustada inimeste privaatsuse, näiteks pangasaladuse või ka ärisaladuse kaitse piiramist. Pankadele kehtib rahapesu tõkestamisel ulatuslik hoolsuskohustus ja meie ametkonda jõudvate kaebuste alusel saab märkida, et seda kohustust täidetakse agaralt.
Head kuulajad,
võimalik, et juba praegu on riigi sunnijõuga kokku kogutud rohkem andmeid, kui päriselt vaja; ja asutused säilitavad enda juures rohkem andmeid kui neil selge seadusenorm lubab. Vahel tehakse andmed registrites ka avalikuks, siis on need kättesaadavad tervele maailmale. Lekkimisi, vargusi ja õnnetusigi on juba ette tulnud. Eesti on küberturvalisuse tähtsust paljuski tänu president Toomas Hendrik Ilvesele varakult mõistnud ja seda maailmaski seletanud. Aitäh kõikidele, kes küberturvalisusesse tõsiselt suhtuvad ja seda teisteltki nõuavad.
Õnneks üldine usaldus püsib. Ja seda tuleb hoida nagu silmatera. E-riik on suur väärtus. Andmeid ja tehnoloogilisi vahendeid tuleb kasutada, ent nii, et kasu ja kahju on ausalt kaalutud, et usaldus jääb alles.
Ometi: surve rakendada massandmetöötlust kasvab. Huvitav ju! Mis kõik võib välja tulla - milliseid käitumismustrid, millised seosed! Aitab poliitikat kujundada, väidetakse. Saame kuritegusid ennetada, öeldakse. Kui hõlbus oleks tagada maksukohustuse täitmine!
Massandmetöötluseks tahetakse tõsta hajutatud andmekogudest andmed ühte andmelattu kokku ja analüüsida neid tervikuna, sh kasutades tehisintellekti. Sageli koos võimalusega teha kindaks, kelle andmetega tegu.
Seesuguse massandmetöötluse äärmuslik, Euroopa tehisintellekti määrusega (EU AI Act) keelatud avaldumisvorm oleks inimese kõigi eluavalduste, sh pangatehingute; aga miks mitte ka positsioneerimise toel saadud asukohaandmete ja kaameratega üles võetud kehakeele analüüsi pinnalt suisa ennetavate otsuste tegemine. Piltlikult öeldes ja üle võlli keerates: et inimene pandaks enne trellide taha, kui ta kuriteo ettevalmistamistki jõuab alustada!
Hiinalt saame juba praegu õppida, mida totaalse turvalisuse ja valju korra sildi all rahva -väidetaval- palaval heakskiidul tehnoloogia toel teha annab.
Tõsi, kui kõik inimesed oma kõigis eluavaldustes on riigil justkui peo peal, saab teha palju head. Põhimõtteliselt saab. Aga inimloomus ei soosi seda, et alati ka päriselt head tehakse.
Võimuvõitlused ja sõjad ei kao kunagi, või täpsemini, võivad kaduda küll, siis kui kaob viimane inimene, nagu selgitab suursaadik ja sõjaajaloolane Margus Laidre oma hiilgavates esseedes ning hiljutises „Ööülikooli“ loengus. Midagi pole teha, inimene kipub sõdima ja võitlema, mis siis, et kaasa tuleb häving ja tragöödia.
Keegi ikka tahab täit võimu ega kavatsegi seda enam ära anda, ja osa rahvast, massihüsteeria taustal ehk koguni häälekas enamus, on poolt. Tahab seda, et teised inimesed sunnitaks elama nagu talle meeldib, võetaks inimestelt vabadus ja vastutus. Kui kõva käsi oma kõri kinni pigistab, enam ei taha, aga siis on hilja.
Väide, et õige hõlma ei hakka keegi ja korralikul inimesel pole midagi karta, vastab tõele. Aga ainult senikaua, kuni demokraatlik õigusriik kaitseb igaühe vabadust ja vastutust, kui põhiõiguste piiramine, sh andmete kogumine ja kasutamine on erand, mitte reegel, kui tagatud on seaduslikkuse kontroll. Veelkord: tasub arvestada sellega, et inimloomus ega -ühiskond ei ole pöördeliselt muutunud, maailma ei valitse kõikehõlmav headus ega terav mõistus. Alati tuleb arvestada, et meie andmetega ei tööta ainult õilsad ja ideaalsed inimesed. Ja et andmeid saab alati kuritarvitada. Sestap peab alati läbi mõtlema, mis saab, kui miski läheb halvasti ning looma vajalikud pidurid.
Kardan, et ilmeksimatut, omakasupüüdmatut valgustatud monarhi ei ole olemas. Võim lööb pähe.
Inimese otsustuvabaduse või üldse põhiõiguse piiramiseks, sh inimese liikumise jälgimiseks, kõikjal ülespildistamiseks, ta pangasaladuse uurimiseks jmt nõuab Põhiseadus selget ja piiritletud Riigikogu luba ehk seadust.
Seadus peab selgelt ütlema, et inimeste andmeid üldse tohib koguda; kus, kuidas ja kui kaua hoitakse; kes ja milleks tohib andmeid kasutada ja millised on sisemised ning välised kontrollimehhanismid.
Inimeste tegevuse jälgimise tehnoloogiate soetamiseks ja arendamiseks tohib raha kulutada alles siis, kui Riigikogu on põhiõiguste piiramiseks seaduses loa andnud, Vabariigi President on seaduse välja kuulutanud ja vajadusel on seadus põhiseaduslikkuse järelevalvegi läbinud.
Praegu kipub olema pigem vastupidi. Oleme märganud, kuidas Riigikogult püütakse seadust vaat et välja pressida: kallid andmelaod, infosüsteemid ja kaamerad on juba kasutuses, miljonid kulutatud, (irooniliselt:) kuidas siis nii, et ei või?!
Turvalisust ja üldisi huve teenivate piirangute, sh inimese andmete kogumise ja kasutamise, ning inimese vabaduse ja privaatsuse parimat tasakaalu tuleb järjepidevalt otsida. Seal, kus saab teha head ja kus hea eesmärk kaalub riskid ja kulud üles, lausa tuleb uuenduslikke lahendusi kasutada. Kurjategijate ja petturite püüdmiseks lausa tuleb riigiasutustele vajalikud õigused anda ja tehnilised võimalused luua.
Ent Põhiseadusele ja inimpsühholoogiale tuleb ikka mõelda.
Aitäh!