Astangul, 23. jaanuaril 2026
Austatud Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse õpilased, vanemad, vilistlased, õpetajad, töötajad – palju õnne teile! Eraldi suur tänu direktor Kert Valdarule väsimatu eestvedamise eest!
Tahtsin esialgu oma sissejuhatav sõnavõtu taustaks ekraanile kuvada Betti Alveri luuleread
"Kõike võib tahta,
karta
ja loota.
Seda, mis tuleb –
mitte keegi
ei oota."
Siis aga märkasin neid ridu Postimehe kaastundeavaldustes. Ilus. Tabav, Aga minu mõte oli teine. Ränk pimesoolepõletik, autoõnnetus, insult, erivajadusega laps, diabeedi või dementsusega vanem – me ei ole selleks valmis, ega tohikski ühtlugu karta. Kas pole see ühiskonna ülesanne: luua turvatunnet, et ei peaks end juba ette halliks muretsema. Tuleb see, mis tuleb. Me ei tea. Elu ilu. Valu. Võlu.
Mistap meenus hoopis Viivi Luige „Kuldsest kroonist“ seletus „Seitsme rahukevade“ ühele kohale. Artur Alliksaar ütles võluva naeratuse saatel ettekandjale, kes oli tellimused segamini ajanud: „Mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev“. Musta kohvi asemel tuli seapraad.
Võrreldes ajaga, mil puudega inimesed, dissidendid ja muidu erinevad pandi kuhugi silma alt ära, nagu liigsed asjad, oleme vaieldamatult edenenud. Telesaadetel on üha enam subtiitrid, kuuleme kirjeldustõlget, üha enam inimesi saab aru, et need, kes ei kuule, mitte ei „suhtle omavahel“ vaid räägivad viibeldes, see on viipekeel! Viipekeelse koori laulupeovõimalus pälvis mõistmist. Ühtekuuluvuskontsert oli ilus ja popp, ERR kandis üle! Paraolümpia ja parasportlased on au sees. Lihtne keel on oluline kõikidele, mitte ainult neile, kelle tugevus ei ole keeruka teksti mõistmine. Enn Soosaare sihtasutuse ja võrdõigusvolinik Christian Veske koostöös ilmunud raamat lastele „Võin olla puudega“ läks otse täkkesse ja küsitakse, millal tuleb kordustrükk.
Täna mõtlesin imetlusega teie peale, kes te olete läbi libedal põhjal pruuni soolaplöga ratastoolis siia kohale jõudnud.
Üldise ühiskondliku suhtumisega on siiski vaja tööd teha. Sest teisalt kestab pidev stress, hirmutamine ja ässitamine juba aastaid „Nende pärast me küll midagi kulutama ei hakka“, oleme kuulnud, kui palunud arvestada ka ratastoolis inimestega, nendega, kel kärus suurem raske puudega laps või kel vaja käimisraami. „Meie koolis käivad lapsed, kes oskavad õigesti suhelda, õigesti mängida ja ammu enne kooli pliiatsit hoida“ – jälle tuttav lugu, mis? Koolid peavad ju võistlema koha eest lõpueksami punktide pingereas. Säh sulle siis ühtluskooli!
Kui puuetega lastele mõeldud koolis veel on kohti ja tähelepanu, siis mis edasi saab? Kas töökohti on?
Õiguskantsleri amet on pannud mõtlema kristlikke mõtteid enamgi kui varem. Austus elu ees – elada tuleb seda elukest, mis on antud. Võimalikult hästi. Ligimest siiralt armastades. Nii nagu ta on.
Alandlikkus on ehk samuti kohane. Keegi pole surematu, igavesti noor ega terve. Ja asjad kipuvad olema tasakaalus.
Eesti ühiskond, nii kirju nagu ta on – kas poleks targem otsida lahkesti ühist, selmet püüda kedagi tõrjuda, halvustada, ennast paremaks pidada? Ka emakeel on alati väärtus, mitte probleem. Ka siis kui see ei ole eesti keel.
Raske on kaasajal hoida lahket ja tarka joont. Olen veendunud, et võitjad on just need, kes seda suudavad.