26. september 2025 Rüütelkonna hoones
Head kolleegid!
Aitäh võimaluse eest siin mõnda hillitsemata mõtet avaldada. Ma ei ole ise teadagi kohtunik olnud, sestap ei pretendeeri vähimalgi määral õpetama, kuidas kohtusüsteemi või kohtunikuametit reformida. Nagu professor Raul Narits tegi meile kõigile juba esimesel kursusel selgeks, on õiguse tipprakendaja kohtunik. Nii on.
Olen aga kogu töise elu vältel teinud tähelepanekuid õigusteaduse õppimise ja õpetamise ning õigusteadlastest või teistest kõrgtaseme professionaalidest koosneva organisatsiooni juhtimise kohta. Võib-olla pakuvad need mõnda võimalikku lähenemisnurka lisaks nii probleemide põhjuste kindlakstegemisel kui lahenduste kaalumisel.
*
Inimese üle peab minu arvates alati otsustama inimene. Inimene peab juhtima masinaid – masinaid kõige laiemas tähenduses. Inimene ei tohi seada end masinatest sõltuvusse. Seega peab minu arvates haritud, töökas, loova mõtlemise ja tugeva õiglustundega kohtunik -inimene- ka tulevikus alles jääma. Loomulikult tuleb arvuteid, masinaid ja tehisaru meil kõikidel oma erinevates rollides targasti kasutada.
Kohtunikku tehisaru minu arvates asendada ei saa, kuni inimühiskond ei ole põhimõtteliselt muutunud.
Võimalik, et vabatahtliku vahekohtu võrdsete poolte vahel saab kuskil asendada tehispäise robotiga. Enamat lähiajal mitte. Asi on selles, et kaalutlusõigus ja otsuste loov eluline põhjendamine on ainsad teed õiglaste, mõistlike, inimõigusi austavate lahendusteni. Elu kogu ta keerukuses mõistab inimene, sest inimesel on tunded ja inimlik loovus. Inimese saatust otsustavaid lahendusi masinale usaldada ei luba ka Euroopa Liidu isikuandmete kaitse ega tehisaru kasutamise määrused.
*
Kardan, et peame kõik leppima sellega, et tulevikus tuleb Eestis väiksema hulga inimestega suuta teha rohkem ja paremini. Talentide pärast käib juba praegu erialade vahel võitlus. Noortel on palju põnevaid ja tulevikus tulutoovaid valikuid. Õigusteadus ei pruugi olla pea kõigi parimate koolilõpetajate esimeste valikute seas -nagu 90ndate alul vist oli. Kuuldavasti liialt paljud neist, kes on ühtaegu tugevad matemaatikas ja loogilises argumenteerimises ning humanitaarainetes – juristitöö eeldused-, lahkuvad hoopis välismaa ülikoolidesse. Rakendatav õigusteadus on aga suuresti rahvuslik. Suurepärane, kui suudame õigusteaduskonna kõrget mainet hoida. Peame suutma. See on kohtu tulevikust rääkides punkt number üks.
*
Enamik riigiasutusi on hoogsalt paisunud - küll liitmiste, küll eelarvetrikitamiste tõttu. Tulemus on minu arvates liialt tihti väiksem tõhusus, aga suurem ebaõiglus ressursside jaotuses. See on minu meelest Eestis süsteemne viga, et püütakse kopeerida suurriike. Meid on nii vähe, et siia see ei sobi. Pole vaja ka.
Hoovad, mida praegu riigiaparaadi kujundamiseks kasutatakse, karistavad tegelikku tõhustamist, asutuste koosseisude ja töötegijate portfellide kohandamist kahanemisega.
*
Tean, et paljusid teist see mõte pahandab, aga minu meelest on meil vähemalt mõned kohtud liiga suured, mitte liiga väikesed. Kohtu juht saab -nii nagu ka näiteks meie asutuses – olla ikka üksnes see, kes ka ise asutuse põhitööd oskab ja päriselt teeb. Kes on autoriteedi saavutanud erialase tööga. Kes ise asju lahendab, samas teistele tööd jagades ja toeks ning arutelupartneriks olles.
Kõik inimesed vajavad inimlikku tähelepanu. Käskude ja keeldudega juhtimine pole tippspetsialistidest koosnevas kollektiivis tulemuslik. Juhtida saab vaid kokkulepete ja motiveerimise kaudu, parimate töötingimuste tagamise kaudu.
Inimene peab tundma, et teeb mõtestatud tööd ja on seejuures märgatud ning väärtustatud. Isegi tiivustatud, kui lubate. See on kaasaegse juhtimise nurgakivi.
Ja vähemalt meie ametkonna kogemus näitab, et majasisese konkurentsi ja võrdlemise kaotamine tõstis motivatsiooni ja töö kiirust ning kvaliteeti.
*
Äkki peitub liig suure koormuse ja läbipõlemise põhjuseid ka kohtute töökorralduses ja üldises meeleolus? Kui nii, siis võib-olla oleks hea mitte otsida lahendust kohtute kokku liitmisest. Võib-olla annab metoodikatele, mõõtmistele ja võrreldamatute võrdlemisele kuluvat ressurssi paremini kasutada, kohtunike koormuse vähendamiseks. Iga seesugune, paratamatult ebaõiglase tulemuseni viiv võrdlemine ja hindamine kulutab nii kohtuhaldusametnike kui kohtunike töötunde, mis veelgi kehvem: tekitab palju meelekibedust. Kärbib tiibu ja tehatahtmist. Ükski inimene ei suuda enamat, kui ta võimed lubavad, ja kelleltki ei saa nõuda, et ta töötaks ööpäevaringselt iga päev. Inimene oskab hinnata oma pingutust ja koormust, teiste oma õiglaselt kohe kindlasti mitte. Seesugune võrdlemine on kindel tee töörõõmu kadumiseni, sest liig tihti viib järelduseni, et teistel on parem. Inimene elab läbi teiste inimeste. Eluterve on mitte kadestada, mitte võrrelda, mitte pidada end paremaks ega halvemaks. Kui keegi on lihtsalt laisk või ei oska oma tööd, tuleb tegeleda temaga, mitte röövida kõikide aega ja energiat.
*
Võib-olla tuleks püüda sinnapoole, et kohtu esimees jagaks koos oma spetsialistidest abilistega asju kohtunike vahel nii, et töörõõm maksimaalselt püsiks. Hoiaks kätt ja kohtusisest üksteist toetavat tööõhkkonda. Võib-olla see kõik pragu nii ongi. Igatahes on nii teooriast kui praktikast selge, et mida suurem kohus, seda raskem on kohtu esimehel olla korraga hea kohtunik ja hea inimliku tööõhkkonna kujundaja, kokku leppija ja suhete korraldaja. Kindlasti saab lubada suuremat spetsialiseerumist, kui see kohtunikele endile sobib. Peab vaid jälgima, et ka õigusemõistmine elaks ja areneks, seisukohad ühiskonna muutumisega kaasa käiks.
Niisiis: äkki pole paha mõte kaaluda kohtuharude ja kohtunike koormuse võrdlemiseks metoodikate pusimisest loobumist ja suunata vabanev ressurss sinna, kus on kõige raskem. See on ju teada, kus on. Nagu seegi, et näiteks haldusasja tsiviil- või kriminaalasjaga mõistlikult võrrelda ei anna, sest kohtu roll on erinev. Halduskohus peaks olema aktiivne halduse väliskontrolli organ, alati inimese poolel, selgitama ise välja asjaolud ja normid. Sellest ideest on võrreldamatute võrdlemine minu meelest eemale viinud. Võimalik, et eksin.
*
Aitäh Justiitsministeeriumile, Kohtute Haldamise Nõukojale ja kohtunikele selle eest, et hulk eelnõusid, mis muudavad kohtumenetlused lihtsamaks ja selgemaks, ongi juba valmis. Kohtunikule kui protsessi juhile ja õiguse tipprakendajale pole nii palju kunstlikke kohustuslikke raame tarvis, tarvis pole neid ka menetlusosalistele.
*
Hea oleks, kui inimestel oleks harvem põhjust kohtusse pöörduda. Meiegi ametkond loodab siin toeks olla, nii nende enam kui 2500 asjaga, mida aastas sisuliselt ja suure ressursiga lahendame - aitäh kohtunikele, kes seda on märganud ja alati on hea meel, kui saate meie tehtud tööd kasutada - kui ka lisaks sellele üle 3000 kirja, kus lahendada pole midagi, aga katsume inimest ja võimu omavahel lepitada. Näiteks inimesele seletada, et tema murega sarnane mure on juba Riigikohtuski läbi vaieldud.
*
Loota ju võib, et seadused muutuvad selgemaks, siis oleks kohtuasju ka vähem. Õnneks on selge sõnumi liikumine jõudnud ka õigusmaailma, segane paljusõnaline targutamine ei ole enam hinnas, lepingussegi saab asjad selgelt kirja panna.
*
Minu arvates tuleks seada kohtule esitatavatele materjalidele mahupiirang. Näiteks maksimaalselt 10 lehekülge, ainult lühikesed selge laused ja viited tõenditele ning asjassepuutuvatele lisamaterjalidele. Ehk on ka kirjasõna puhul nii, et lühem ja selgem ongi etem. Mitte ainult puuetega inimeste ja looduse kaitseks. Iga arvutissegi trükitud ja paberile kunagi mittejõudev täht on reostus, mida õigustab üksnes tõeline vajalikkus.
*
Tegelikeks menetlusosalisteks ei peaks muutuma tehisarud. Välja arvatud juhul, kui ühiskonna enamus hakkabki tehisintellekti enam usaldama kui teist inimest. Ma ei tea, kas kohtunikud on seda juba kogenud, meie oma ametkonnas küll: kui inimesele meie seisukoht ei meeldi, laseb ta seda analüüsida TI-l, mis vastutuleliku pugejana vastab, et loomulikult on inimesel õigus ja meil mitte! Riigikohtu otsust, millele on seisukoha rajasime, polevat olemas või vale on toogi.
Huvitaval ajal elame.
Aitäh!
Märksõnad
Õigusriik