Laste ja noorte õigused

Lapsevanem hindab lapse terviseseisundit iga päev ning tema otsustab, kas laps on terve ja võib lasteaeda, -hoidu, kooli või muusse lastekollektiivi minna.

Vanemal tuleb nõu pidada perearstiga, kui on näha, et laps pole terve, kuid ei ole selge, kas tegemist on nakkusliku või mittenakkusliku haigusseisundiga. Arst selgitab lapse enda tervise ja teiste huvides seatud nõudeid ja nende nõuete järgimise vajalikkust.

Haridus- ja Teadusministeerium ning Terviseamet on selgitanud, et kroonilised haigused, nagu astma ja allergia, võivad põhjustada nohu ja köha, ent nende haigusnähtudega üldiselt koju jääma ei pea. Vanem saab vajaduse korral kinnitada, et lapsel on diagnoositud krooniline haigus, ning sel juhul arstitõendit ei nõuta.

Samuti on selgitatud, et kui õpilane on mõnest hooajalisest nakkushaigusest paranenud ja tema enesetunne on üldiselt hea, siis võib kerge jääknohu või -köhaga koolis käia. Selle kohta, et laps on terveks saanud, pole vaja lasteasutusele arstitõendit esitada.

Kui koolil või lasteasutusel on tekkinud kahtlus, et laps on haigestunud või et tema haigus võib olla nakkav, kuid vanem nii ei arva, peavad vanem ja lasteasutus koos leidma lahenduse. Vajaduse korral võib vanem perearstiga nõu pidada, kas kollektiivis viibimine on lapse ja teiste laste tervise huvides.

Õiguskantsleri seisukoht

Seadusega on keelatud laste tervist, erivajadust, õppeedukust, käitumist, arengut, koduseid olusid jm isiklikku kirjeldavate andmete sattumine kõrvaliste isikute kätte.

Laste edasijõudmist ja õppeedukust kajastavad andmed on õpilase isikuandmed, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt õpilase õigust eraelu puutumatusele. Seetõttu peab kool tunnistama hinnetega seotud teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks (avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 12). 

Kehalise kasvatuse tunni ja spordipäeva tulemuste avaldamisse tuleb suhtuda samamoodi nagu ülejäänud õppetöö tulemuste avaldamisse. Siiski ei ole keelatud tunnustada spordipäeva parimaid. Reeglid õpilaste tunnustamise ja esiletõstmise kohta saab kool sätestada oma kodukorras (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 57).

Õpilase hindeid ja muud edasijõudmisega seotud infot on õigus teada üksnes lapsel ja tema vanemal või eestkostjal (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 55 lg 5). Teovõimeline (s.t vähemalt 18-aastane) õpilane võib keelata oma hinnete avaldamise ka oma vanematele või eestkostjale (§ 55 lg 1).

Kool peab hoolitsema selle eest, et kõrvalistel isikutel ei oleks võimalik tutvuda õpilase õpitulemuste ega muude isiklike andmetega. Kõrvalised isikud on näiteks ka kaasõpilased ja nende vanemad, tugispetsialistid ning õpetajad, kes ei ole hindamise ja õpilase arendamisega seotud. Lapse õpitulemustest ja edasijõudmisest võib teisi isikuid teavitada üksnes põhjendatud juhtudel. Näiteks tugispetsialistil on õigus saada teavet konkreetse õpilase õppeedukuse kohta juhul, kui tal on vaja hinnata õpilase abivajadust.

Õiguskantsleri seisukohad õppeedukuse ja spordipäeva tulemuste avalikustamise kohta.

Õiguskantsleri pöördumine koolide ja lasteaedade juhtide poole.

Põhiseaduse järgi on hariduse andmine riigi järelevalve all. See tähendab, et riigil on kohustus pidevalt jälgida hariduse andmise kvaliteeti koolides ja puuduste ilmnemisel tegutseda. Seega peab riik koolide kohta andmeid koguma, et oleks, mille alusel järeldusi teha. Riik peab välja töötama tõhusa ja võimalikult objektiivse järelevalvesüsteemi.

Riigieksamite tulemused on üks osa sellest süsteemist. Järelevalve tulemused peavad olema ka avalikud, kuna lapsevanematel on õigustatud huvi teada, kas ja milliseid probleeme tema lapse koolis riigi hinnangul on. Üksnes riigieksami tulemuste põhjal ei saa sellele küsimusele objektiivset vastust. Lisaks eksamitulemustele tuleb koolist tervikpildi saamiseks arvestada ka muid tegureid.

SA Innove kodulehel on riigieksami tulemused esitatud koolide tähestikulises järjekorras. Riigieksamite tulemuste alusel koolide pingeritta panemist ei saa seetõttu ette heita SA-le Innove või Haridus- ja Teadusministeeriumile. Pingeread koostab riigieksami tulemuste alusel meedia.

Koolid saavad ka ise kaasa aidata, et ühiskonna liigne edetabeliusk asenduks sügavama huviga koolis toimuva vastu. Võib arvata, et omanäolisust, sõbralikkust ja õpilaste individuaalsust arvestavat koolikeskkonda märkavad kindlasti nii lapsed kui ka vanemad ning kooli valimisel võib see osutuda arvestatavaks asjaoluks edetabeli kõrval või asemel.

Õiguskantsleri seisukoht

Jah, sest eksamitel on erinevad eesmärgid. Eesti keele kui teise keele lõpueksami eesmärk on hinnata, kuidas põhikooli lõpetaja on omandanud põhikooli õppekava. Täiskasvanute B-taseme eksam sellist eesmärki ei sea, sest tasemeeksameid ei tehta kindla õppematerjali või ainekava omandamise kontrollimiseks. Muu hulgas hinnatakse põhikooli lõpueksamil grammatika tundmist eraldi eksami osana ning seetõttu koosneb põhikooli lõpueksam viiest osast, mitte neljast osast, nagu tasemeeksam.

Õpilane, kelle õppekeel ei ole eesti keel, võib eesti keele eksami asemel teha eesti keele kui teise keele ühtsete ülesannetega lõpueksami, mis on ühitatud B1- või B2-taseme eksamiga. See tähendab, et tegu pole sama eksamiga, mida tehakse keeleseaduse alusel, vaid et kaks eksamit on kokku pandud (ühte sobitatud). Eksami põhieesmärk on kontrollida õppekava omandamist, nagu tehakse ka teistel lõpueksamitel. Lisaks sellele määratakse aga eksamitulemuse põhjal keeleoskuse tase.

Õiguskantsleri seisukoht

Sotsiaalministri määruse „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis“ § 5 lõige 8 näeb ette, et tervislikel põhjustel teisiti toituva lapse toitlustamine tuleb korraldada tervishoiutöötaja soovituste kohaselt ning lapsevanema ja kooli või lasteaia pidaja koostöös. Seejuures tuleb tagada, et toidu tegemisel arvestataks lapse ööpäevast toiduenergia- ja toitainetevajadust. Määrus nõuab veel, et lastele pakutaks iga päev erinevat põhitoitu (§ 5 lg 4).

Riik on näinud kohalikele omavalitsustele ette iga õpilase kohta koolilõuna toetuse, sõltumata sellest, millist toitu laps vajab. Koolilõuna toetuse kehtestamisega sooviti tagada igale õpilasele soe lõuna ning parandada perede toimetulekut. Seadus ei näe koolitoidu tagamisel ette erandeid. Sestap tuleb koolilõunat pakkuda ka neile lastele, kes vajavad tervislikel põhjustel teistsugust toitu.

Lasteaialapse puhul on oluline, et lapsevanem ja lasteaed jõuaksid kokkuleppele, mis arvestab lapse huve. Üldjuhul peaksid lasteaed või toitlustaja pakkuma lapsele erivajadustele vastavat toitu ise, asendades  tavamenüüs ebasobiva toiduaine lapsele sobivaga (sotsiaalministri määruse „Tervisekaitsenõuded koolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja päevakavale“ § 7 lg 2), kui vanem esitab selle kohta avalduse. 

Erandjuhtudel võib kokku leppida, et vanem toob ise vajaliku toidu või toiduained lasteaeda või vastutab mõne konkreetse toidukorra eest. Kui vanem paneb oma lapsele toidu kaasa, võiks lasteaed kaaluda võimalust perelt küsitavat toiduraha vastavalt vähendada.

Õiguskantsleri seisukohad toitlustamise kohta koolis ja lasteaias.

Õpilane peab hoidma õpilaspiletit tervena ja ei tohi seda ära kaotada, aga kui nii juhtub, ei tohi seaduse järgi (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 59) õpilaspileti korduva väljaandmise eest tasu küsida. Tasu ei tohi küsida ka sel juhul, kui õpilasele antakse uus õpilaspilet, sest pileti kehtivusaeg on läbi saanud.

Õiguskantsleri seisukoht

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette, et kool peab tagama kõigi koolis viibivate õpilaste turvalisuse ja tervise kaitse. Samuti on koolil kohustus tagada järelevalve alaealiste õpilaste üle kogu õppepäeva vältel. Selleks võib kool piirata põhikooliõpilase koolimajast või territooriumilt lahkumist. 

Need liikumisvabaduse piirangud ei kehti täisealiste ehk vähemalt 18-aastaste gümnaasiumiõpilaste kohta. Täisealised abituriendid võivad koolimajast lahkuda siis, kui nad seda soovivad, ning koolil pole õiguslikku alust nende lahkumist takistada või selleks tingimusi seada. Kõik õpilased peavad kahtlemata täitma õppimiseks ette nähtud kohustusi (sealhulgas viibima tundides), kuid kool ei saa täisealisi õpilasi sundida kogu koolipäeva vältel koolimajas viibima, kui nad ise seda ei soovi.

Koolil on õigus vajaduse korral võtta õpilase nutiseade hoiule. 

Õigus omandada haridust on inimese põhiõigus ja põhikooliõpilastele ka põhiseadusest tulenev kohustus. Kool ei saa lubada, et õppetöö klassis muutub võimatuks, kuna mõni õpilane segab nutiseadme kasutamisega tundi. Lisaks muule võib nutitelefoniga kaasõpilastest või õpetajatest salvestiste tegemine ja nõusolekuta avaldamine rikkuda nende põhiseaduslikke õigusi.

Õiguskantsleri seisukoht

Seaduse järgi ei ole koolil õigust korraldada õpilaste kohustuslikku narkotestimist. Selline õigus on politseil, kelle tegevus eeldab samuti alati õiguslikku alust. Üldjuhul ei ole ka politseil põhjust hakata lastelt koolis vere-, koe-, uriini- vms proove võtma, et kõiki õpilasi testida, isegi kui kool on selle kohta soovi avaldanud.

Õpilaste vabatahtlikuks testimiseks peavad olema täidetud kindlad tingimused. Meditsiiniliste proovide võtmine ja analüüsimine on tervishoiuteenus, mida saab osutada vastava ettevalmistusega tervishoiuteenuse osutaja üksnes sel juhul, kui on olemas patsiendi teavitatud nõusolek. Alaealise meditsiiniline testimine saab üldjuhul toimuda vaid siis, kui selleks on andnud nõusoleku ka tema seaduslik esindaja (vanemad).

Kooli tellimusel kooliruumides üldkasutatavatelt pindadelt (nt tualettruumist) proovide võtmine ei ole iseenesest keelatud. Teine asi on see, kui proove võetakse õpilaste isiklikelt asjadelt. Sellist õigust koolil ega tema loal tegutsevatel isikutel ei ole.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 58 lõike 3 punkt 6 sätestab, et kool võib võtta hoiule esemed, mida õpilane kasutab viisil, mis ei ole kooskõlas kooli kodukorraga. See säte ei anna koolile üldjuhul õigust nõuda enda kätte õpilaste nutiseadmed või kirjutusvahendid selleks, et lasta võtta neilt proove narkootilise ainega kokkupuute tuvastamiseks.

Lapsevanemate, laste ja laagri korraldajate vahelisi konflikte nutiseadmete kasutamise pärast saab vältida, kui kõik olulised küsimused arutatakse läbi enne lepingu sõlmimist ja laagri osalustasu maksmist. Lastelaagri korraldaja peab lapsevanemat informeerima laagri sisekorraeeskirjadest ja muudest reeglitest enne lepingu sõlmimist.

Ehkki lepingut ei sõlmita lapsega, peab ka tema teadma tingimusi, milles ta elama hakkab. Alaealise nutiseade kuulub talle ja kui lastelaagri reeglid näevad ette nutiseadme ajutist hoiule andmist või siseruumidesse jätmist, siis see eeldab, et laps järgib neid reegleid vabatahtlikult. Nutiseadme sunniga äravõtmine ei ole kohane. Oluline on, et lapsevanem selgitab lapsele laagris osalemise tingimusi enne laagrisse minekut.

Kui lastelaagri töötajad võtavad lapse nutiseadme või muu vara ajutiselt hoiule, peab olema tagatud asjade turvaline hoiustamine, et asjad tagastatakse lapsele samasuguses seisukorras, nagu need olid enne äraandmist.

Laps osaleb laagris võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel, mille sõlmivad laagri korraldaja ja lapsevanem. Laagri korraldaja tagab lapsele kindla programmi ja selleks vajalike vahendite kasutamise ning lapsevanem omakorda nõustub laagri sisekorraeeskirjaga ja tasub lapse laagris osalemise eest.

Laagri sisekorraeeskirjas võib reguleerida nutiseadmete kasutamise korda. Kui lapsevanem laagri tingimustega nõustub, nõustub ta ka laagri sisekorraeeskirjaga. Laagri korraldaja peab tutvustama lapsevanemale laagri sisekorraeeskirja enne lepingu sõlmimist.

Perekonnaseaduse kohaselt on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab ka õigust otsustada last puudutavaid küsimusi. Seega teeb kõik last puudutavad otsused lapsevanem, kes seejuures peab lähtuma sellest, mis on lapse huvides parim. Nii võib lapsevanem otsustada ka seda, kas laps võib ajutiselt üksi koju või autosse jääda. Iga sellist otsust tehes peab lapsevanem hindama oma lapse küpsust ja kaaluma võimalikke turvariske.  

Õigusnormidega pole võimalik kõiki elus ette tulevaid olukordi ammendavalt reguleerida. Samuti ei ole mõistlik seadusega üheselt määratleda, kui vana lapse võib üksi koju või autosse jätta. Paratamatult peab sellised küsimused otsustama konkreetsest olukorrast lähtudes ja lapse küpsust arvestades.

Üldiselt on lapse võime iseseisvalt tegutseda seotud kooliküpsusega (laps vastutab oma käitumise eest; teab, mis võib olla tervisele kasulik või kahjulik ning kuidas ohutult käituda; saab hakkama eneseteenindamisega).

Õigusrikkumisi, kohtuasju ja õnnetusi kajastades peab ajakirjanik kaaluma, kas asjaosaliste identifitseerimine on tingimata vajalik ja milliseid kannatusi võib see asjaosalistele kaasa tuua. Oluline on meeles pidada, et konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt võib inimene olla äratuntav ka juhul, kui tema nime ja nägu ei avaldata. Eriti hoolikas tuleb olla lapsega seotud materjalide avaldamisel.

Lastega seotud juhtumite kajastamisel meedias tuleb arvestada eeskätt seda, mis on lapse huvides parim. Alaealiste ohvrite andmeid üldjuhul ei avaldata. 

Mõistagi vastutavad lapse heaolu tagamise eest eeskätt tema vanemad, kes otsustavad, kas anda nõusolek lapse intervjueerimiseks või tema andmete avaldamiseks. Ometi peab ajakirjanik materjali avaldamist kaaluma ka siis, kui vanem on andnud lapse andmete avaldamiseks oma nõusoleku. Põhjus on selles, et meediakajastus ei pruugi olla lapse huvides. On mitmeid häid näiteid selle kohta, kuidas on võimalik sotsiaal- või lastekaitsevaldkonnas tekkinud probleeme ajakirjanduses käsitleda ilma juhtumiga seotud lapsi identifitseerimata.

Õiguskantsleri seisukoht