Lapsevanema õigused ja kohustused

Kuula

Lapsevanema õigused ja kohustused

Lapse kasvatamine, tema eest hoolitsemine, tema esindamine ning temaga suhtlemine on nii lapsevanema õigused kui ka kohustused. Need õigused ja kohustused põimuvad omakorda lapse õiguste ja kohustustega. Näiteks lapse õigus kaitsele tähendab, et vanem on kohustatud lapse järele valvama ja kaitsma teda ohtude eest. Vanema õigus abile tähendab omakorda, et lapsed peavad abistama oma vanemaid perekonna ühistes tegevustes ja igapäevatöödes. Muidugi mõista peab vanem lapse abi ja osalemist paludes arvestama lapse vanust. Lapsele peab jääma piisavalt aega ka mängimiseks ja puhkamiseks.

Eestis reguleerivad laste ja vanemate suhteid Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) ja perekonnaseadus (PKS). Laste ja vanemate omavahelist suhtlust reguleerib ka lapse õiguste konventsioon (vt ka alateemat „Laste ja noorte õigused ja kohustused“).

Lapse õiguste konventsioon (LÕK) sisaldab rahvusvaheliselt tunnustatud laste õigusi. Konventsiooni kehtestamisega sooviti rõhutada, et lapsel on samasugused õigused, kohustused, huvid ja vajadused nagu täiskasvanul. Täiskasvanud kipuvad seda pahatihti unustama. Konventsioon mõistab last õigussubjektina, mis teisisõnu tähendab, et laps on õiguste omaja. Kokkuvõtvalt, laps on indiviid, kellel on inimõigused ning kellelgi ei ole lapse üle omanikuõigusi, ka vanemal mitte.

Laps kasvab ja areneb ning nõnda suureneb ka tema võime oma õigusi teostada ning oma otsuste ja tegude eest vastutada. Sellest põhimõttest lähtub ka lapse õiguste konventsioon, mis seob lapse õiguse ise oma õigusi teostada ja vastutust võtta vanuse ning arengutasemega. See tähendab, et lapse arenedes saab ta järjest rohkem teha ise otsuseid. Senikaua kui laps ei ole võimeline oma õigusi teostama, teevad seda tema eest vanemad või eestkostjad. Lapse õiguste teostamisel tuleb alati lähtuda lapse huvidest.

Kuna lapsed ei suuda oma õiguste ja huvide eest alati ise seista, vajavad nad täiskasvanute abi ning kaitset. Lapse esmased abistajad ja kaitsjad on tema vanemad. Last tuleb kaitsta vaimse ja füüsilise vägivalla, ülekohtu, hooletussejätmise, ärakasutamise, seksuaalse kuritarvitamise ning muude ohtude eest. Lisaks kaitsele peavad vanemad tagama lastele eluks vajaliku ning looma sobivad tingimused, et laste anded ja huvid saaksid areneda.

„Laste õigused“, Lastekaitse Liit: Tallinn, 2005, lk 71.

Lugege lapsevanema õigustest ja kohustustest täpsemalt:

(LÕK artikkel 9, 18; põhiseaduse §-d 26–27; perekonnaseaduse peatükk 10)

Põhiseadus kehtestab vanemate õiguse ja kohustuse oma lapsi kasvatada ning nende eest hoolitseda. Lapse õiguste konventsioon (LÕK) ütleb, et vanemad vastutavad lapse eest ühiselt ning et esmane vastutus lapse kasvatamisel ja arendamisel lasub vanematel (või tema seaduslikel hooldajatel). Vanema ja lapse vahelised õigused ning kohustused tekivad ka lapsendamisega. Kui vanem ei kasvata oma last ega hoolitse tema eest, võidakse vanema õigusi piirata, kuna ta ei täida vanema kohustusi.

Last ei või eraldada vanematest vastu tema tahtmist, välja arvatud juhul, kui pädevad ametivõimud otsustavad kooskõlas seadusega, et eraldamine on lapse huvides. Huve kaaludes omistab Euroopa Inimõiguste Kohus erilise tähtsuse lapse parimatele huvidele, mis võivad lapsevanema õiguse perekonnaelule üles kaaluda (vt kaasus Johansen versus Norra).

Vanemal on õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. See tähendab, et vanemal on hooldusõigus. Hooldusõigus jaguneb isikuhooldusõiguseks ja varahooldusõiguseks.

Isikuhooldusõigus (PKS §-d 124–126) paneb vanematele kohustuse ja annab neile õiguse last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskoht ning hoolitseda muul viisil igakülgselt tema heaolu eest. Lapsevanemal on keelatud last väärkohelda kehaliselt, vaimselt ja hingeliselt ning kasutada tema suhtes teisi alandavaid kasvatusabinõusid. Last ei tohi ühelgi juhul kehaliselt karistada.

Hariduse andmisel on vanematel kohustus arvestada eelkõige lapse võimeid ja kalduvusi. Kui vanemad jäävad hätta, peavad nad küsima abi õpetajalt või teistelt asjatundjatelt.

Isikuhooldusõiguse alla käib vanema õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. juuni 1996. a lahendit nr 3-2-1-79-96). Vanemal on isikuhooldusõigusest tulenevalt õigus määrata kolmandad isikud, kellega laps võib suhelda, ning neile on suhtlemiskeelust kinnipidamine kohustuslik.

Suhtlusringi määramisel tuleb arvestada asjaolu, et lapsel on õigus privaatsusele (vt „Lapse õigused“, p 4), mis tähendab, et laps võib valida sõpru ja suhtlusringi. Seda vabadust saab võimaldada seni, kuni see ei pane last ohtu. Kui vanem tahab välja selgitada, kas sõber, suhtlusring või olukord on ohutu, tuleb lapsega saavutada usalduslik suhe ja temaga neil teemadel vestelda. Vanem peab hinnangu andmisel selgitama, miks selline valik ei ole tema meelest sobiv.

Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 5. juuni 1996. a otsuses nr 3-2-1-79-96 seisukohale, et lapsevanemal (ka lapse lapsendanud vanemal) on küll perekonnaseaduse järgi õigus nõuda laps välja igaühelt, kes last tema tahte vastaselt enda juures hoiab, kuid kui laps on suurema osa oma elust elanud kolmanda isiku juures (vanaema), kellega ollakse lähedaseks saanud, ei ole lapse vanemale (isa) mõistmine lapse parimates huvides. Kuna lapse huvi kaalus üles lapsevanema huvi, otsustas Riigikohus jätta lapse vanavanema hoolde. Laps avaldas ka ise soovi vanaema juurde jääda.

Riigikohus on veel öelnud, et kohus võib vanema õigused ära võtta, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt (vt 1. märtsi 2007. a otsust asjas nr 3-2-1-4-07). Oma kohustuste täitmisest kõrvalehoidmine on ka see, kui vanem jätab lapse hoolitsuseta ja järelevalveta ehk jätab oma lapsevanema kohustused tahtlikult täitmata. Vanema õiguste äravõtmine ei vabasta vanemat kohustusest anda oma alaealisele lapsele ülalpidamist.

Kohus pidas vajalikuks märkida, et vanema õiguste äravõtmine on äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuva põhjuseta või kahjustab oma tegevusega lapse huve.

Kohus on samas lahendis öelnud, et vanema õigused võib ära võtta, kui vanem avaldab lapsele kahjulikku mõju. Kahjulik mõju ei seisne ainult vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse suhtes, vaid see võib seisneda ka vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes, kui laps seda nii tajub. Seega võivad vanematevahelised ähvardavad telefonikõned olla lapsele kahjuliku mõjuga, olgugi et telefonikõnede sisu laps ei tea.

Varahooldusõigus (PKS §-d 127–133) annab vanemale õiguse ja paneb kohustuse valitseda lapse vara ning last esindada. Lapse raha tuleb valitseda heaperemehelikult. See tähendab, et vanematel on kohustus lapse suhtes varahooldusõigust teostades ilmutada samasugust hoolt, nagu nad ilmutavad oma asjades.

Vara, mille laps on omandanud pärimise teel või kinketehinguga, peavad vanemad valitsema vara andnud isiku juhiste kohaselt. Juhistest võib kõrvale kalduda ainult juhul, kui teisiti käitudes võidakse kahjustada lapse huve. Lapse raha on lubatud kasutada lapse ülalpidamiskulude katteks. Raha, mida ei ole vaja lapse ülalpidamiseks, lapse vara valitsemiseks või muude jooksvate kulude katmiseks, peavad vanemad hoidma enda varast eraldi. Raha paigutamise kohta kehtestab kehtestab täpsed tingimused perekonnaseadus. Teatud juhtudel peab lapse nimel tehingute tegemiseks olema kohtu nõusolek.

Tehingute tegemiseks lapse nimel on vaja kohtu nõusolekut järgmistel juhtudel:

lapsele kuuluva kinnisasja või kinnisasjaõiguse käsutamiseks;
lapsele kuuluva kinnisomandi ülekandmisele või kinnisasjaõiguse tekkimisele, ülekandmisele või lõppemisele suunatud nõude käsutamisel;
selleks, et kohustuda nimetatud käsutusi tegema;
lapse nimel kinnisasja või kinnisasjaõiguse tasulisele omandamisele suunatud lepingu sõlmimiseks ning lapse kinnisasja kasutusse andmiseks.

Lapsevanemal ei ole kohtu nõusolekuta õigust:

teha tehingut, millega laps võtab kohustuse käsutada kogu oma vara, pärandit, tulevast seaduslikku pärandiosa või tulevast sundosa;
loobuda pärandist, annakust või sundosast ega sõlmida pärandvara jagamise lepingut;
sõlmida ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa omandamisele või võõrandamisele suunatud lepingut, samuti ettevõtte käitamisele suunatud seltsingulepingut;
anda rendile ettevõtet;
omandada osalust juriidilises isikus või astuda selle liikmeks;
sõlmida üüri-, rendi-, kindlustus- ja muud kestvuslepingut, mis ei lõpe või mida ei saa üles öelda ühe aasta jooksul pärast eestkostetava täisealiseks saamist
võtta laenu;
omandada ja võõrandada väärtpabereid;
teha tehingut, millega luuakse lapse vastutus teise isiku kohustuse eest, ning tehingut, millega lapse vara koormatakse teise isiku kohustuse tagamiseks;
sõlmida kaasomandi jagamise, selle välistamise või edasilükkamise kokkulepet;
teha tehingut, mis lõpetab lapse nõude, vähendab seda või selle tagatist või loob sellise kohustuse, välja arvatud PKS § 186 lõigetes 2 ja 4 sätestatud juhtudel.

Vanem ei või lapse esindajana kinkida lapse vara. Vanematel ei ole õigust lapse nimel alustada uut majandustegevust. Samuti ei ole vanematel õigust anda lapsele tema sõlmitud lepingu täitmiseks või vabaks käsutamiseks üle esemeid, mille võõrandamiseks on vaja kohtu nõusolekut. Kohtu nõusolekut ei ole tarvis pärandist loobumiseks, kui lapse õigus pärandile on tekkinud lapse suhtes esindusõigust omava vanema pärandist loobumise tagajärjel.

Ehkki esmane vastutus lapse kasvatamisel ja arendamisel lasub vanematel, on riigil põhiseaduse § 27 järgi kohustus kaitsta perekonda ning toetada ja abistada vanemaid laste kasvatamisel. Riik peab pakkuma vanematele laste kasvatamisel igakülgset abi, tuge ja nõustamist, tagades neile haridus- ja meditsiinisüsteemi kaudu ning kohalike omavalitsuste kaudu osutatavad sotsiaalteenused. Riik tunnustab lastega perede õigust saada riiklikke peretoetusi lapse hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks.

Perehüvitiste seadusega ettenähtud ja igakuiselt makstavad peretoetused on lapsetoetus, lapsehooldustasu, üksikvanema lapse toetus, ajateenija lapse toetus, eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetus. Ühekordsed peretoetused on sünnitoetus, lapsendamistoetus ja elluastumistoetus. Kord kvartalis makstav peretoetus on nelja- ja enamalapselise pere ning kolmikuid kasvatava pere toetus. Kord aastas makstakse koolitoetust. Lisaks riiklikele peretoetustele võivad linnad ja vallad maksta oma eelarvest lastele ja peredele veel mitmesuguseid toetusi.

„Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne", teine täiendatud trükk, lk 301.

(põhiseaduse § 26, perekonnaseaduse § 143)

Perekonnaelu kaitseb põhiseadus, mille kohaselt on iga Eestis elava inimese perekonnaelu puutumatu. Perekonnaelu kaitse hõlmab ka perekonnaliikmete vaheliste suhete kaitset. Põhiseadus kaitseb ka vanemate ja laste õigust omavahel suhelda.

Perekonnaseadus kehtestab lapse õiguse suhelda mõlema vanemaga. Kui lapse huvid ei ole ohus, peab ta ka vanemate lahusoleku korral saama regulaarselt suhelda mõlema vanemaga. Suhtlemine lahus elava vanemaga peab olema tagatud ka siis, kui vanematevaheline läbisaamine on halb. Vanem on kohustatud hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga.

Laps peab saama suhelda vanematega ka siis, kui teda ei hoolda ega kasvata vanem, vaid keegi teine. Lapse kasvataja ei tohi kuidagi kahjustada vanemate ning lapse vahelisi suhteid. Samas peab ta meeles pidama, et kui laps ei soovi lahus elava vanemaga suhelda, ei ole vanemal õigust suhtlemist nõuda. Last ei tohi sundida suhtlema vanemaga, keda ta kardab või kellega suhtlemine ei ole muul põhjusel lapse huvides.

Tänapäeval on üsna tavaline, et vanem töötab lapsest eemal, mistõttu ei pruugi vahetu suhtlus lapsega ja tema eest hoolitsemine olla võimalik. Vanem peab kaugemale tööle asumist arutama ka lapsega ning otsust tehes arvestada nii palju kui võimalik lapse seisukohtadega. Vanem peab silmas pidama, et lapsel on õigus mõlema vanema hoolitsusele. See on vajalik lapse igakülgseks arenguks. Kui eemalviibimine on vältimatu, peab vanem lapsele igati nii sõnade kui ka tegudega välja näitama, et ta on lapse jaoks olemas, kuigi viibib eemal.

„Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne", teine täiendatud trükk, lk 279–280.

Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda on käsitlenud vanema õigust lapsega kohtuda (vt 8. juuli 2003. a otsust asjas nr 30943/96, Sahin versus Saksamaa). Kohus on öelnud, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8, mis kaitseb perekonna ja eraelu puutumatust, nõuab, et riik kaaluks vanema ning lapse huve. Vanema ja lapse huvide kaalumisel tuleb kohtu hinnangul erilist tähelepanu pöörata sellele, mis on lapse huvides parim ja mis võib oma mõju ja iseloomu tõttu vanema õigused üles kaaluda. Konventsiooni artikli 8 kohaselt ei tohi vanem võtta meetmeid, mis kahjustaksid lapse tervist ja arengut. Artikkel 8 kaitseb ka perekonna puutumatust, mis hõlmab lapse ja vanema õigust teineteisega koos olla. Sellest kohtulahendist nähtub, et lapse tervis ja areng kui lapse huvid on üles kaalunud lapsevanema õiguse lapsega kohtuda.

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest nähtub, et lahus elava vanema ja lapse kohtumise õiguse tagamiseks ei piisa kohtu otsusest, millega määratakse kohtumiste aeg ja koht (vt 12. aprilli 2011. a otsust asjas nr 21188/09 Gluhaković versus Horvaatia). Kohus peab koha ja aja määramisel arvestama, kas kohtumised oleksid asjaosalisi ja asjaolusid arvesse võttes ka võimalikud. Vanemad peavad kohtumisi soodustama ja vajaduse korral rakendama abinõusid, et kohtumised toimuksid. Kõnealuses juhtumis määras riigi kohus kohtumisajad, mis lapse lahus elavale isale töö tõttu ei sobinud, ning kohtumise kohaks paiga, mille sobivuse jättis hindamata.

(põhiseaduse § 27, perekonnaseaduse §-d 145–146)

Vanemal on lapse suhtes ka otsustusõigus. Õigus otsustada lapsega seotud küsimusi on osa õigusest oma last kasvatada. Olulised küsimused on lasteaia, kooli ja huviringide valik ning mitmed teised küsimused, mis kõik mõjutavad lapse kujunemist ning on seotud tema kasvatamisega.

Hooldusõiguslike vanemate õigused ja kohustused on võrdsed. See tähendab, et vanemad otsustavad lapsega seotud küsimusi ühiselt, ka siis, kui nad elavad lahus.

Vanemad peavad otsustusõigust täide viies seadma alati esikohale lapse õigused. Lapse hooldamisel ja kasvatamisel tuleb vanematel arvestada, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt ning vastutusvõimeliselt tegutseda pidevalt suureneb. Laps peab saama teda puudutavate hooldus- ja kasvatusküsimuste lahendamises osaleda vastavalt oma vanusele ja arengutasemele.

(põhiseaduse § 27, perekonnaseaduse § 120)

Alaealistel ehk alla 18-aastastel ei ole õigust teha iseseisvalt tehinguid ning neil on piiratud teovõime.* Alaealiste õigusi on piiratud, sest oma väheste kogemuste, teadmiste ja oskuste tõttu ei ole nad veel küpsed kõiki otsuseid iseseisvalt tegema ning võivad teadmatusest sõlmida tehinguid, mis osutuvad neile kahjulikeks. Alaealistele on seatud piirangud nende endi õiguste kaitseks.

Lapsevanemal on põhiseaduslik õigus ning kohustus oma lapse eest hoolitseda ja teda kasvatada. See annab vanemale õiguse teha lapse eest teatud otsuseid ja teda esindada. Lapse seaduslik esindaja on tema hooldusõiguslik vanem. Ühise hooldusõigusega vanematel on ühine esindusõigus. Vanem esindab last üksinda, kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus. Kohus võib anda vanemale ka õiguse teha otsuseid konkreetsetes küsimustes.

Kohus võib vähemalt 15-aastase lapse piiratud teovõimet laiendada, kui see on lapse huvides ja lapse arengutase seda võimaldab. Kohus otsustab, millistes tehingutes ei ole vanema esindus vajalik. Laps saab õiguse iseseisvalt tehinguid teha täisikka jõudes (18 aasta vanuselt).

Varahooldusõiguse täideviimisel on vanema esindusõigus piiratud. Lapse vara puudutavaid otsuseid tehes tuleb arvestada esmalt lapse huve. Varahooldusõiguse täideviimise tagamiseks vajalikud piirangud on kehtestatud perekonnaseadusega. Sellest on juttu punktis „Õigus ja kohustus last kasvatada ja lapse eest hoolitseda“.

*Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 8 on kehtestatud füüsilise isiku teovõime alused. Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud inimesel ehk täisealisel. Alla 18-aastasel ehk alaealisel on piiratud teovõime (vt ka TsÜS § 8–12).

(põhiseaduse § 19)

Põhiseadus sätestab, et enda õigusi ja vabadusi kasutades ning kohustusi täites tuleb austada teiste inimeste õigusi ja vabadusi. See tähendab, et vabadus ei ole piiramatu. Nii peavad ka laps ja lapsevanem teineteisest lugu pidama ning arvestama teineteise huve ja õigusi. Lapsevanemal on seega õigus lapse lugupidavale käitumisele ja väärikale suhtumisele ning vanem peab samamoodi käituma lapse suhtes.

Viisakust seadusega nõuda ei saa, kuid seda saab vanem lapsele õpetada. Lapsevanem peaks olema veendunud, et lapselt on lihtsam nõuda sellist käitumist, mida ta ka ise järgib.

(perekonnaseaduse peatükk 8)

Vanemal on kohustus oma lapsi ülal pidada, ent samas ka õigus saada lastelt ülalpidamist.

Vanem on kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja last, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Lapsel on õigus saada oma vanematelt ülalpidamist kuni 21-aastaseks saamiseni. Ülalpidamise suurus peab vastama lapse vajadustele ja tavalisele elulaadile.

Vanemad ei vabane alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka juhul, kui see ohustab nende endi toimetulekut. Nad on kohustatud iseenda vajadusi piirama, et lapsele äraelamist võimaldada. Selline põhimõte tuleneb erilisest sõltuvussuhtest, mis on alaealise lapse ja tema vanema vahel.

Täisealised lapsed peavad maksma elatist oma eakale abivajavale vanemale, kes ei suuda end ise ülal pidada. Vanem ei saa aga oodata oma täisealiselt lapselt ülalpidamist juhul, kui see oleks lapse suhtes äärmiselt ebaõiglane, näiteks kui vanem pole oma last ülal pidanud, kui vanem on abivajaduse põhjustanud oma ebamõistliku käitumisega või kui vanem on süüdi tahtlikus kuriteos lapse või tema lähedase vastu.

„Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“, teine täiendatud trükk, lk 302.

(põhiseaduse § 27, perekonnaseaduse § 114)

Põhiseadus sätestab, et perekond peab hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Lisaks materiaalsele ülalpidamiskohustusele on pereliikmetel kohustus üksteist abistada igapäevaelus. Nii on lapsevanem kohustatud last õpetama ja arendama ning laps on kohustatud vanemat kodus aitama.

Perekonnaseaduse järgi on laps kohustatud abistama oma vanemaid koduses majapidamises seni, kuni ta elab koos vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad. Seega on vanematel õigus lapse abile. Laps peab vanemaid toetama, osalema perekonna ühistes tegevustes ja igapäevatöödes vastavalt oma võimetele ja võimalustele.

Tuleb meeles pidada, et lapsel on õigus puhkusele, mängule ning vabale ajale. Seda peavad vanemad arvesse võtma, kui nad kavatsevad lastele anda koduseid töid või kavandavad muid tegevusi. Kooli- ja kodutööde kõrval peab lapsele jääma aega ka meelepäraseks tegevuseks.

„Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“, teine täiendatud trükk, lk 302.