Õiguskantsler Ülle Madise sõnavõtt Eesti Advokatuuri Üldkogul 20. märtsil 2026 MUBA-s
Pane pealkirjaks polariseerumine, tehisintellekt või bürokraatia – ohatakse tüdinult ning keeratakse lehte.
Õnneks mu väiksel sõnavõtul pealkirja pole, nii et näpuotsaga neist kõigist.
Ühiskonda püüavad juba aastaid lõhki käristada nii need, kes rusikaid vehkides räuskavad kui ka need, kes end ise sõnades liberaalseteks ja hoolivateks nimetavad.
Mõlemad – võib-olla endale sellest aru andmata – sisuliselt eitavad inimõigusi kaitsvat õigusriiki. Eitavad sellist riiki, kus poliitilise omakasu nimel ei köeta alusetut viha sõltumatute institutsioonide ja erapooletute ametnike vastu; kus inimese saab süüdi mõista vaid kohus, kui süü on tõendatud; riiki, kus suudetakse jääda väärikalt eriarvamusele.
Kujutlege, mis saaks, kui kogu ühiskonnaelu laguneb vaenulikesse leeridesse, igal omad ideoloogid, kohtunikud, ajakirjanikud, luurajad ja advokaadid. Eestile ei ole kasuks, kui püütakse tekitada olukord, kus kõik sõltumatud ametikandjad justkui peaksid valima leeri, vastasel korral lendavad nende suunas vaenulikud tõrvapotid igast suunast.
Autokraatlik mõtte- ja tundeviis avaldub siingi muuhulgas rünnakutes õigusemõistmise vastu. Kohtunike, advokaatide, ametnike vastu, kes teevad seaduslikult ja eetiliselt oma tööd.
Nagu poliitilised moed ikka -kõik need umbusu ja vaenu õhutamisega poliitilise kasu lõikamised, omakohtu maiguga tühistamised ja muu- jõudis seegi moevool Eestisse hilinemisega. Võimalus teiste vigadest õppida ja neid mitte korrata jäi paraku siinmail kasutamata.
Siiski saame ehk ühisel jõul kõiki ühiskonnaliikmeid kaitsva õigusriigi lõhkumise pidama. Ei tohi lubada olukorda, kus mõne inimese põhiõigused justkui ei väärigi kaitset ja mõned põhiseaduslikud väärtused on justkui automaatselt teistest üle, teised aga tulevat jalge alla tallata. Sest hetkel tundub ülesköetud avalikkusele niimoodi õige. No et äkki aitab või tekitab hetkekski tunde, et midagi sai ju tehtud.
Meil teiega ei ole õigust faktidest ja loogikast ning põhiseaduslikust tasakaalu otsimise nõudest loobuda. Jaa, see on raske, nägime koroona ajal, ja näeme nüüd seoses julgeoleku ja üldse mistahes tugevaid tundeid tekitava teemaga. Kohtunikud, ametnikud, advokaadid – meie kõigi ülesanne on kaitsta Põhiseadust ka siis, kui rahva enamus näib õhinal inimõiguste rikkumist nõudvat.
Viimasel ajal on avalikuks saanud mitu juhtumit, kus advokaat samastatakse kliendiga.
Peame ametivandele ja -eetikale truuks jääma ka rünnakute kiuste ja üksteist vajadusel toetama.
Head kolleegid, aitäh teile toe eest pangasaladuse kõige tundlikuma osa – pangatehingute info - kaitsmisel. Paistab, et avalikkust on lihtne peibutada jutuga totaalsest turvalisusest või mugavusest. Põhiseadus ei toeta kumbagi eesmärki. Põhiseadus nõuab vabaduse ja sellega kaasneva vastutuse lubamist nii suures ulatuses kui võimalik.
Siin ka bürokraatiast. Bürokraatia pole ju muud kui püüe inimtegevust suunata ja kontrollida. Tegevusload, menetlus, aruandlus, järelevalve ja veelkord menetlus, menetlus ja menetlus – need on ju selleks, et vältida kuskilgi isevooluteed minekut ja võib-olla vigu; ja kindlustada otsustaja tagalat.
Bürokraatia osaks on ka usk, et kui menetlus on juuspeenelt paigas ja seda on agaralt järgitud, on tulemus hea ja õige. Või vähemasti saab väita, et kõik on õigesti tehtud. Ka siis, kui tulemus on sisuliselt ebaõiglane, kahjulik ja vale. Bürokraatia vähendamine nõuab vabaduse ja vastutuse aktsepteerimist. See ei ole kerge. Äkki saame meie siin ühiselt edukamat asjaajamist toetada? Vähem menetlust, rohkem lahendusi ja otsustajaile vabu käsi lahenduseni jõudmisel?
Head kolleegid. Mida suurem andmetöötlusvõimekus tekib, seda enam tasub kaaluda, kas oma andmeid üldse kellelegi anda, ja kas lubada riigil neid kasutada. Jah, loomulikult, kuriteod tuleb avastada; seal, kus kasu kaalub kahjud üles, tuleb nii andmeid kui nende töötlemiseks parimat tehnoloogiat kasutada. Ent kõik, mis on tehnoloogiliselt võimalik, ei ole õige ega vajalik. Näiteks on mõlgutatud mõtteid majanduse totaalkontrollist ja sularahata arveldamisest. Et kõik oleks kontrolli all. Kui inimeste elutegevuse andmed ja majandustegevuse andmed ja ärisaladus – kõik ühtekokku kallata ja masin peale lasta, saaks ju hõlpsasti arvutada maksukoormuse, tabada kahtlased kodanikud ja määrata abivajajatele toetused. Lihtne ja turvaline, eksole!
Mida rohkem andmeid inimeste kohta on, seda vähem jääb vabadust ja seda nõrgemaks muutub ühiskond, seda lihtsam on seda autokraatidel pöörata. See ei ole utoopia. Ka ausatel valimistel võidakse võimule valida autokraadid, kes ei pelga inimeste jälitamise, tagakiusamise ja lõpuks „väljalülitamise“ vahendeid kasutada. Esmalt poliitiliste rivaalide, siis juba ka äriliste ja eraeluliste rivaalide vastu. Äkki seekord õnnestub teiste vigadest õppida?
Praegused uuringud kõnelevad liigsest AI kasutamisest tingitud aju hangumisest turunduses ja personalitöös; juristid ja juhid on seni ses mõttes puutumata jäänud. Meid ja nõtket loogilist ning loomingulist mõtlemist ja inimlikku kaastunnet on veel vaja. Seda enam ärgem saatkem üksteisele AI-ga loodud mahukaid tekstiplönne.
Aitäh ja head üldkogu koosolekut!