Eesti Päevaleht, 12.11.2019.a.
Möödunud reedel, 8. novembril teatas siseminister Mart Helme, et prokuratuur „ühtedel puhkudel lõpetab ja teistel puhkudel algatab kriminaalasju väga selgelt läbinähtavatel poliitilistel motiividel”. Kas tegemist on süüdistusega, mis seab kahtluse alla prokuratuuri ja ka uurimisasutuste sõltumatuse ning Eesti põhiseadusliku korra toimimise?
Ränk süüdistus. Kui riigiasutused ei täida seadust, vaid poliitilisi suuniseid, on õigusriik ohus. Faktid ja seosed tuleb välja selgitada ja avalikkusele teada anda. Kohus, prokuratuur ja kõik teised riigiasutused peavad olema sõltumatud. Kui selgub, et keegi on oma ametivannet rikkunud, on sel tagajärjed – ametist vabastamiseni välja.
Näete te vajadust moodustada riigikogu erikomisjon, nagu mõned poliitikud on juba arvanud?
Riigikogul on õigus seda teha.
Maaeluminister Mart Järviku ja tema nõuniku Urmas Arumäe saaga valguses on selgelt näha, et oma kohalt soovitakse vabastada tippametnik, maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti. Minister leidis, et Lemetti koht ei ole avalikus teenistuses, sest ta avaldas ametialase kirjavahetuse. Võis ta selle avaldada?
Ajakirjanduses avaldatud kirjavahetus ei sisaldanud sellist informatsiooni, mida ei võiks avaldada, näiteks isikuandmeid või ärisaladust.
Eile, esmaspäeval tegi Järvik ettepaneku kantsler vallandada. Seaduse järgi ei saa uus minister kantslerit vabastada enne, kui nad on pool aastat koos töötanud, ning seda Järvik ja Lemetti ka olid. Siiani on see säte tippametkonda kaitsnud. Jääb sellest väheks?
Loodan, et ei jää. Kantslerid on hoidnud sõltumatut joont ja mitu ministrit n-ö üle elanud. Koostöö mittelaabumise tõttu on kantslereid vabastatud, ent seaduse mõtte vastu seni mindud ei ole. Kantsler ja osakonnajuhatajad peavad olema kompetentsed ja eetilised, neid ei tohi politiseerida. Mõistagi pole ametnikel õigust oma poliitikat teha. Ministeeriumi juhib minister. See aga ei anna ministrile õigust nõuda ametnikelt seadusrikkumist ega valetamist.
Kuidas te hindate valitsuse ja riigikogu tervist laiemalt? On meil otsustusvõimeline valitsus ja parlament?
On ikka. Pigem on mure ühiskonnale väga oluliste teemade kiirkorras „ära koputamisega”. Varem on avalikkus sellesse valulikult suhtunud.
Peate silmas teise pensionisamba reformi? Või riigieelarvet?
Riiki juhib riigikogu. Põhiseaduse järgi otsustab riigikogu riigi tulude ja kulude üle. Mitte pisiasjadeni, aga olulises osas. Praegu seda võimalust enam ei ole. 2020. aasta riigieelarves on suured lahtikirjutamata summad. Täpsem liigendus on riigieelarve seletuskirjas, ent seletuskiri ei ole seadus. Raha ühest valdkonnast teise tõsta on sisuliselt võimatu. Kui riigikogu liikmed peaksid näiteks tahtma suurendada vähi varase avastamise rahastamist, tuleks neil leida viis seletuskirja muutmiseks. Selgeid eelarveridu, mille kaudu seda teha, pole.
Nii et 2020. aasta riigieelarve seadust ennast ei ole riigikogu liikmetel võimalik muuta, mis tähendab, et tähtsaima dokumendi kokkupanekul ei saa nad kaasa rääkida?
Jah, riigikogu roll on oluliselt kahanenud. Ainult grammike on puudu sellest, et riigieelarve koosnebki vaid kolmest reast: tulud, kulud ja investeeringud. Loodan, et riigikogu rohkem võimu käest ei anna.
Teisisõnu, tegemist on laiema küsimusega, kus piirid ei jookse enam koalitsiooni ja opositsiooni soovide vahelt. Ning kui näiteks Hele Everaus oleks koalitsioonis ja sooviks valuravile kuluvaid summasid suurendada, siis ta seda teha ei saaks?
Äkki kellelgi õnnestub. Eestis on kindlasti tarvis juurde valuravi kohti, toetada diakooniahaigat, hospiitsi ja veel palju muud.
Viimasel ajal on sotsiaalminister Tanel Kiik langenud koalitsioonipartnerite jõulise kriitika alla. Olgu siis apteegireformi või LGBT ühingu rahastamise küsimuses. Üsna harukordne, kas te ei leia?
Iseenesest pole halb, et valitsuskoalitsiooni erakondadel on erinev nägu ja maailmavaade. See peabki nii olema. Hea, kui omavahel avalikult arutatakse. See ongi läbipaistvus ja demokraatia. Halb on pigem see, et koalitsioonis nõutakse igas asjas üksmeelt. See juurutab lõpuks totaalse vorst-vorsti-vastu-kauplemise. Eesti huvid ohverdatakse sel juhul hetkepoliitika huvidele.
Te peate silmas peaprokuröri küsimust?
Viimasest ajast ka seda. Kahjuks on niisugune olnud mitme valitsuse praktika. Mõistagi täidetakse üksmeeles koalitsioonilepingut, jooksvates asjades võiksid aga eriarvamused lubatud olla. Muu hulgas säilitaksid kõik koalitsioonipartnerid oma näo ja keegi ei saaks vetoõigust.
Väidetakse, et kui hääletama hakataks, siis läheks valitsus laiali.
Kahtlen selles.
Seega, peaprokuröri küsimus võinuks olla see, mille üle oleks hääletatud?
Põhiseaduse mõttes jah. Aga siin tuleb rõhutada paari aspekti. Loomulikult, ametiaeg lõpeb ja keegi ei saa eeldada, et ta saab jätkata. Kui on senisest parem kandidaat, on võimalik nimetada uus inimene. Kui kellelgi on ametis olijale etteheiteid, siis tuleb need kohe ja võimaluse korral avalikult esitada ja asjad selgeks teha.
EKRE on ju algusest peale oma vastuväiteid esitanud ja öelnud, et ei toeta Lavly Perlingut.
Arutelu ei keskendunud paraku etteheidete arutamisele ega parema kandidaadi otsimisele.
Olgu. Aga mõtleme teistpidi. Lavly Perlingust saab nüüd teadmata kui pikaks ajaks riigi peaprokuröri kohusetäitja ja seegi polevat seadusega päris kooskõlas. Mida see tähendab riigi jaoks laiemalt? Lõpuks hakkamegi mehitama kõrgeid ametikohti kohusetäitjatega, sest ametis olev persoon ei meeldi?
See koht ei saa olla täitmata. Need, kes on lugenud prokuratuuriseadust, näevad, kui suur roll on riigi peaprokuröril selles, et prokuratuuri masinavärk töötaks. Kui ametiaeg on lõppenud ja korra kohaselt pole suudetud ka uut asjatundlikku sõltumatut inimest nimetada, on kohusetäitja ainus võimalus.
Mida tähendab see demokraatia mõttes, kui riigikogu esimees ei edasta riigikogu liikme kirjalikku küsimust ministrile? Või minister keeldub vastamast riigikogu liikme küsimusele, öeldes, et see on esitatud teabenõudena, kuid seadus ei näe riigikogu liikmele teabenõude esitamist ette.
Vastusel on kaks osa. Soovitan kõigil käituda nii, nagu nad tahaksid, et nendega käitutaks, kui nad oleksid vastaspoolel. Vana hea John Rawlsi teadmatuse loor, mis aitab üldiselt teha õiglasi valikuid.
Mis puudutab ministeeriumidest info saamist, siis selles on asjad paigast ära. Riigikogu ülesanne on suunata ja kontrollida valitsuse tööd. Praeguseks oleme seisus, kus rahvaesindajal on targem lasta teabenõue esitada abikaasal või sõbral, sest ise ta sama ruttu ja terviklikku teavet ei saa. Absurd.
Mida arvata ministrite valetamisest? Üks minister – Kert Kingo – valetab riigikogu ees ja on sunnitud tagasi astuma. Teine – Mart Järvik – valetab listeeriaküsimuse kohta ja midagi ei juhtu. Kolmas sama erakonna minister – Martin Helme – väidab, et asekantsler Siim Sikkut hoidis Kert Kingo eest saladuses 26 miljonit IT-arendusteks mõeldud raha. Seegi oli vale ja jälle ei juhtunud midagi. Kas valetamisel ja valetamisel on vahe?
Härra rahandusminister ütles kuldsed sõnad, millega saab vaid nõustuda („On mõned patud, mida poliitikutele andeks ei anta, ja üks neist on valetamine” – Martin Helme riigikogus 23.10.2019, vahetult enne Kert Kingo tagasiastumist – K. A.)
Hea oleks, kui sõnad ja teod oleksid omavahel kooskõlas. Ilmselge valetamine ehk tahtlik ja teadlik faktide vääralt esitamine ongi lubamatu. Hea, kui poliitiline kultuur tingib sellisel juhul ametist lahkumise.
Kui tegu on eksimusega, siis soovitaksin kaasinimestel olla armulisem ja sellel, kes eksis, julgem. Otsekohe oma viga tunnistada, vabandust paluda ja võimaluse korral heastada, mitte hakata end järgmise vassimisega üha rohkem sisse keerutama. Eksimus ja teadlik vale on kaks eri asja. Mõlemast ohtlikum on mängurlus ehk vusserdamine tõe ja vale piirimail – just see sööb ära õigusriigi, demokraatia ja vastastikuse usalduse. Mängurlus on Eesti tulevikule kõige ohtlikum.
Elmar Vaheri seadusvastase töölt vabastamise katse oli kõige otsesemas ja halvimas tähenduses poliitiline mängurlus. Mis on järgmised kriitilised jooned, kui isegi see ei kujunenud punaseks jooneks?
Väga hea küsimus, minul sellele vastust pole. Vaheri juhtumis oli palju halba, aga nagu ikka, ka midagi head. See juhtum näitas, et meie õigusriik toimib. Asi tuli avalikuks, otsustamine on jagatud, mitte ühe ministri käes. Asi olnuks päris hull, kui olnukski võimalik seaduslikke reegleid rikkudes PPA peadirektor maha võtta. Kui inimene on oma tööd halvasti teinud, on võimalik teda selle eest karistada ametist vabastamiseni välja. Selleks on kindel kord.
Loodan, et sellest juhtumist õpitakse. Vahepeal populaarsena paistnud ideed, et võtaks riigikogult õiguse otsustada, millised ametid ja inspektsioonid Eestis on, ja vähendada ametnike sõltumatust, on ehk nüüd saanud tagasilöögi. Tugev on riik, kus võim on eri isikute ja institutsioonide vahel nii ära jagatud, et kellelgi pole võimalik otsustada üksi ja kiiresti.
Tugeva riigi üks tundemärke peaks olema ka see, et tippametnikuga – kui ta on professionaal – tehakse koostööd ka siis, kui ta isegi inimlikult ministrile ei istu.
Minister juhib ministeeriumi, on üldjuhul poliitiline kuju, kellel ei ole „telefoniõigust” oma ametite ja inspektsioonide peadirektorite ning teiste ametnike üle. Täiesti lubamatu on see, kui minister helistab ameti juhile käsuga, kellele tuleb ettekirjutus teha, toetust maksta või miski sahtlisse unustada. Ametnikud ja kohtunikud peavad otsustama seaduse alusel ja erapooletult, tegemata vahet, kas inimene, kelle asja otsustatakse, on kellegi sugulane, sõber või rahastaja. See ongi õigusriik.
Te kirjutasite 23. veebruari Postimehes: „Poliitika ja koguni ametnike töö taandatakse liiga sageli mänguks. Ja mitte lihtsalt mänguks, vaid vaate- ja valemänguks.” Kas leiate praegu, et see on veelgi enam süvenenud?
See oli kirjutatud valimiste eel ja ju siis irooniaga, öeldes: hästi elame. Ei karistata keerutamist, targutamist, altvedamist, omakasulist asjaajamist. Vastupidi, öeldakse: rikub kõiki reegleid – järelikult kõva tegija! Ei räägi siin ühestki konkreetsest erakonnast, selline on üle ilma levinud vaim. Küllap see jälle üle läheb, aga millegagi teenisime välja selle, et pendel liikus niisugusesse suunda. Mis on oluline: rahva enamus ju tegelikult ei toeta seda muutust, ometi on see toimunud.
Miks me ei suuda enam teist poolt ära kuulata? Miks me ei suuda ratsionaalselt argumenteerida, miks me lahmime? Pean silmas laiemalt kogu ühiskonda. Mis meid sinnamaani on viinud?
Vaikust on vähe, müra palju. Selleks et keegi kuuleks, tuleb toon valjuks keerata. Vürtsi ja mürtsu all lähevad nüansseeritud täpsed väited kaotsi. Ja paljudel kõrvad lukku. Ega ma paremat vastust ei oska anda.
Kuid retsepti olete otsinud?
Olen, sest siinses töös puutun sellega tihti kokku. Lihtsaid küsimusi-vastuseid on väheks jäänud. Eesti riik on juba nii küps, et esile kerkivad probleemid on keerulised ja eeldavad kihilist nüansseeritud vastust, mis ei mahu kolme tummisesse sõnasse. Näiteks oleme seisus, kus patsiendid lubavad endale arsti ähvardamist. Esitavad haiglale nõudmisi, kuidas ravida. Arst on aastaid õppinud, praktiseerinud, kolleegidega nõu pidanud ja jõudnud järeldusele, milline on parim ravi, aga patsient arvab teisiti.
Mida sellisel juhul teha? Ühte lihtsat ja üldist vastust – ähvardaja vangi! – ei ole võimalik anda. Vastus ongi nüansseeritum. Arst ei pea inimest, kes ei mõista käituda, veel enam – kes tuleb teda tapmisega ähvardama – enda lähedale laskma. Vajaduse korral aitab politsei: saab taotleda lähenemiskeeldu ja seejärel visiidist keelduda. Aga see on jällegi astmestatud vastus, mis võib meediamüras mitmeks erineva tähendusega sõnumiks rebeneda.
Te olete rääkinud ilmajäetuse kui suurima probleemi pikaajalisest ignoreerimisest. Kas laiemalt on meie viga see, et oleme mõnda inimrühma väga pikka aega ignoreerinud?
Õiguskantsleri vaatevinklist on ilmajäetus teema number üks. Liialt palju on neid, kes tunnevad, et pingutavad nagu oskavad, ent ikka ei saa endale lubada seda, mis on ühiskonnas tavaline, olgu see hambaarsti juures käimine või väike varu mustadeks päevadeks. Sageli tuleb kirju võlaorjusse sattunuilt ja inimestelt, kes on jäänud bürokraatia lõksu. Ka hariduslik kihistumine kaldub süvenema. Sellega püütakse statistika abil vaielda, kuid kahjuks kipuvad elukoht, perekondlik taust ja tugi laste saatust rohkem ette määrama, kui Eestile tervislik oleks.
Räägitakse iibest, mis ongi väga oluline teema. Palju vähem arutame, mida teha, et kõik lapsed saaksid kasvada enda parimaks versiooniks. Laste võimalused peaksid olema võrdsemad. Mitte tugevamaid tagasi kiskudes, vaid luues ja pakkudes kõigile võimalusi saada väga hea haridus, võimalus käia trennis, kunsti- või muusikaringis. Laste tervise ja hea stardi nimel tuleb rohkem pingutada.
Kuidas on lood inimeste põhiõigustega? Kas need on tagatud?
Põhiõigustega ei saa asjad kunagi olla nii hästi, et enam paremaks minna ei saa. Ilmselt ei hakka kunagi olema näiteks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes küllalt raha, et vajalik abi oleks kõikidele alati otsekohe tagatud. Inimesi väärikalt kohelda on aga võimalik ka ilma lisarahata. Õiguskantslerini jõuab kogu Eesti elu. Kui leiame, et seadus on põhiseadusvastane, vaidlustame selle. Kui seadust rikutakse, saame samuti aidata. Kui inimene leiab, et seadus on ebaõiglane, siis seal me aidata ei saa. Mis on õiglane ja hea, peab otsustama riigikogu või rahvas otse.
Protestimeelsus paisub kogu maailmas. Mis paneb inimesed tegema ja ütlema seda, mida nad muidu ei teeks ega ütleks?
Arvan, et asi võib olla selles, et liiga palju on püütud dikteerida, kuidas tuleb mõelda ja tunda, mis sõnadega millestki rääkida. Vabal inimesel tekib seepeale protest. Tahtmine olla valikutes vaba, väljendada oma tundeid ja mõtteid on loomulik. Hea inimene ei tee teisele inimesele haiget ei sõna ega teoga. Kui sul ei lubata enam hea olla, nii et sa oled ka vaba, siis tekib protest. Samu mõtteid erinevate näidetega võib leida ka saksa- ja ingliskeelsest meediast. Protesti on tekitanud ka pikalt kestnud halb, arrogantne valitsemine. Ja ilmajäetuse eiramine.
Milline on viimase aja näide?
Üks Eestis vähem teada näide on, et tänapäeval pole enam poliitiliselt korrektne öelda „illegaalne immigrant”, vaid tuleb öelda „irregulaarne immigrant”. Kui selliste nõudmistega minnakse tublide inimeste juurde, kes meie ühiskonda üleval hoiavad, võib juhtuda, et rusikas läheb rulli. Nn identiteedipoliitika ja hea saksakeelse sõnaga väljendatud Tugendterror (voorusterror) tekitab kahjuks alates teatud piirist protesti.
Ja sellepärast protestitakse ka kliimaküsimustes?
Kardetavasti jah. Inimest ei saa sunniga õilsasse tulevikku ajada. See annab enamasti vastureaktsiooni, sest seniseid veendumusi ei saa murda. Neist saab välja kasvada. Loodan, et me ei jõua sinnani, et prügi sorteerimine või looduse mittereostamine saab protestivaimust tagasilöögi. Kui ka siin peaks lihasöömise, lennureiside, kaubanduse ja palju muu vastasus minema üliemotsionaalseks nagu mõnel pool mujal, siis ei tule tagasilööke kaua oodata. Keskkonnateemadest tuleb rääkida mõistlikult. Saastatud õhku hingates laastame tervist. Kui tohutud alad muutuvad kõrbeks või jäävad vee alla, tekib hiigelränne. Maailmalõpuga hirmutamine võtab liiga paljudelt tahtmise üldse tuleviku nimel pingutada, paneb käega lööma.
Kas murdmisega on tehtud kahju ka teistsuguse seksuaalse sättumusega inimeste puhul?
Pole saladus, et kooseluseaduse poolikuna vastuvõtmist pole ma pidanud heaks õigusloomeks. Rakendusnormid pidanuks olema kooseluseaduses endas, mitte kunstlikult eraldi. Nõutav häälteenamus oli ju sama. Sõnastati hoopis segane jõustumissäte, mida nii kooseluseaduse pooldajad kui ka vastased oma propagandas kasutasid. Seda kõike teistsuguse seksuaalse sättumusega inimestele liiga tehes. Paljudel oli kujutelm, et veendumusi saab suure konfliktiga murda.
Liikuma peaks rahulikumalt?
Laupkokkupõrked tõesti ei aita. Kui jutt juba LGBT-le läks, siis tihtipeale räägitakse kristlikest väärtustest. Mul oleks väga hea meel, kui ka selles küsimuses lähtutaks kristlikest väärtustest ehk sellest, et ligimene on loodud nii, nagu ta on, ja pole minu ega sinu asi Jumala rolli võtta. Elame rahulikult.
Kui rahulikult elavad inimesed, kes vajavad abi lähisuhtevägivalla küsimuste puhul? Saavad nad ka tegelikult piisavalt abi või on need vaid sõnad?
Väga hea küsimus. Sõnades on lähisuhtevägivalda hakatud tunnistama. Eero Epneri selleteemaline kirjutis Eesti Ekspressis oli nii mõjus ja hea, et sinna on raske midagi lisada.
Kui palju tunnetate teie seda, et viimastel aastatel on osa ärimehi püüdnud osta ja ka ostnud poliitikat, seadusi? Ma vihjan nii teise pensionisamba kui ka apteegireformile.
Eks me kõik ju tunnetame neid asju. Jällegi, püüdes selles positiivset leida – hea, et seda näeme ja et selle üle saab avalikult arutleda. Eks lubatu ja keelatu piirid ole õhukesed. See on kõikides riikides nii, et jõukad inimesed toetavad otsustajaid. Nüüd on küsimus, kui läbipaistvad need toetamised on. Kas teame täpselt, kes, millal, kui palju ja kellele annetas? Või liigub raha – näiteks tasuta või soodsa reklaami kujul – ka väljaspool aruandlust valimiskampaaniasse? Erakondade rahastamise järelevalve komisjon teeb head tööd, ent arvestades tema volitusi ei saa oodata, et nad kõik petuskeemid paljastaksid.
Õiguskantslerina olete valitsevast olukorrast rääkides alati olnud väljapeetud. Kas peale positsiooni ka seetõttu, et totaalne sõda ei too kasu mitte kellelegi?
Mu hoiak on selge ja järjekindel: pean olema ja olengi rangelt erapooletu. Ei suhtu ühtegi erakonda ega poliitikusse halvemini või paremini kui mõnda teisesse. Põhiseadusvastased teod vaidlustan. Alati ja ühtmoodi. Riigimehelikkust tunnustan, kui selleks võimalust on.
Põhiõiguste sisu olen alati nõus seletama. Näiteks kui mõnel MTÜ-l ei lasta siseruumides pidada rahumeelset koosolekut ning neid, kes tahavad osaleda, solvatakse ja takistatakse, peab kodanikke üksteise eest kaitsma. Eriti laste ja noorte koosolekute lähistele ei ole õige meeleavalduseks lube anda. Vaba kodanikuühiskond on põhiseaduse kaitse all. See kehtib kõikide kohta.
Stroomi rannas ei juhtunud Mary Krossi kirjeldatud sündmust. Poliitiliselt niigi väga hapral ajal, enne valimisi Mary Kross valetas ja tema valetamise objekt oli EKRE. Selle juhtumiga ei mindud paraku üldmenetlusse, see lõpetati oportuniteedi korras.
Põhiseadusliku institutsiooni autoriteediga ei käi kokku hinnangud asjus, mida pole uurinud.
Hea, et rünnakut polnud. Sellises asjas valetamine teeb rohkem kahju, kui esmapilgul näib. Võimalikelt tegelikelt rünnetelt võetakse edaspidiseks tõsiselt võetavus, peale selle saab tuge väärkujutelm, justkui oleks tõde suhteline ja õiguskaitseorganid kallutatud. Kõigile võiks nüüd selge olla, et igasugune vale on halb. Ükski eesmärk ei pühitse abinõuna ebaausust.