Postimees, 20. veebruar 2018
Iseseisvus läheb raisku, kui puudub julgus olla ise – olla just Eesti ja mitte keegi teine, kirjutab õiguskantsler Ülle Madise. Eesti jääb elama, kui siin on lahe, loogiline ja lahke elukorraldus. Siis tahavad inimesed siin olla, siia tulla ja jääda. Oma õnne ja heaolu ei tohi rajada sellele, et teised elavad nii, nagu sina tahad. Ela ise ja luba teistel ka.
Eesti kestab läbi aegade vaid siis, kui eesti keel ja meie väärtusruum pole hoitud käsu korras, vaid seepärast, et ongi armsad ja omad. Kui siin tahetakse tõesti olla ja siia tahetakse tulla. See omakorda eeldab, et Eesti elu on korraldatud loogiliselt ja lahkesti ning siin on lahe olla.
Kas see oleks saavutatav? Rahvast on vähe, ajalugu ebaõiglane, põlluharimine toob vähem sisse kui parema kliimaga paigus, võitlus võsa ja umbrohuga, teedeehitus ja korrashoid on seejuures ütlemata kulukad. Teisalt on meil palju ilusat maad ja veepiiri, ei elata üksteise kukil, rahvas on haritud ja ühiskondlikke muudatusi on lihtne teha. On meil vedanud või pole, võib niisiis vaielda, aga fakt on, et see maa siin on ainus, mis meil on ja kus oleme omad.
Omariiklus on Eesti hoidmise vahend, mille peamine väärtus on võimalus teha just nimelt Eesti rahvale kasulikke otsuseid. Vaevalt oli mõtet end uuesti iseseisvaks võidelda, et oma asja ajamise asemel võõrast minevikku imetleda või tahta olla keegi teine. «Ärme leiuta jalgratast!» kõlab Eestis ometi sageli noomiv õpetus, misjärel asutakse näiteks võõrast seadust maha kirjutama, uurimata seejuures, kas üldse ja kui, siis kuidas see tolles riigis töötab. Või kui toimib ja isegi hästi, siis mille alusel me automaatselt eeldame, et see annab Eestis samasuguse efekti? Soomes on Soome, Rootsis Rootsi ja Saksamaal Saksamaa. Meil siin on Eesti, oma minevik ja olevik, võimalused ja piirajad. Eesti ei sarnane kuigivõrd teiste riikidega: siinne rahvaarv, rahvastikutihedus, maa-ala, ajalugu ning eesti keelest mõjutatud mõttelaad erinevad teistest. Ja see on hea! Nii et kellegi vana jalgratast pole meil tõesti vaja ja minevikku ei saagi leiutada. Vaja on aru saada võõrastest vigadest, neist õppida ja need enda kasuks pöörata.
Sama kehtib rahvusvahelistest organisatsioonidest lähtuvate soovituste kohta, mille hulgas on ka Eesti oludesse sobimatuid, ent mida meie riigiaparaat viib paraku nüri järjekindlusega ellu. Tõsi, võõra mõttetaime kriitikavaba istutamine Eesti ühiskonda nõuab vähem pingutust kui originaalse lahenduse leidmine. Ometi võib mõni seesugune võõrliik siin Sosnovski karuputkena vohama hakata ning kasu asemel kahju tuua.
Mis veel pahelisem: tihti pärinevad välismaised «sõltumatud» soovitused meie enda riigibürokraatia masinavärgist. Rahvusvahelisi organisatsioone kasutatakse sel juhul variisiku, tagaukse või kirevate sulgedena. Siit tulebki imetletud ja kirutud «OECD soovitas» või «aga Euroopa/Brüssel käsib». Sageli ei käskinud, «kvaliteedimärgist» rääkimata. Ent nõnda saab ette võtta asju, millel pole rahva ega rahvaesinduse toetust. Enamasti on tegu kulukate asendustegevustega, millel ei olegi ühiskonna jaoks nähtavat tulemust, vahel siiski aga millegagi, millest võib tekkida ulatuslik kahju.
Seesuguse Eesti eripära eirava ignorantsuse kirgas näide on viimasel ajal taas liikvele läinud kinnisvaramaksu idee. Selle paljudes riikides tõesti toimiva maksumeetme algne eesmärk oli ju õiglane reaktsioon maa koondumisele ahta omanikeringi kätte ning müügi- ja üürituru moondumisele. Küsigem nüüd, kas Eestis on vaja maksudega kägistades sundida maa-, korteri- ja majaomanikke oma vara, ka kodusid müüma? Kas kinnisvaraturg sarnaneb Londoni, Pariisi südame või Manhattani omaga? Pigem on lood vastupidi. Ruumipuudust pole ei linnas ega maal. Kodude loomist, maa ja metsade kordategemist, ka linnade arendamist on vaja hoopis soodustada.
Jätkuv lähikontakt maaga tähendab paljudele talve- ja suvekodu pidamist. Kõike seda eestlastele igiomast, ent muu arenenud maailma mõttes defitsiitset tuleb alles hoida ja kaitsta, mitte maksudega karistada. Just nõnda see mõjuks. Õiglane maamaks, mille kaudu kaetakse maad ümbritsevate teede ja muu avaliku ruumi korrashoiukulud, on hoopis teine asi. Südalinna liikluskoormuse kasvu ja kõrgete ärihoonete rajamise tõkestamiseks pole vaja makse, vaid südikat linnavalitsust. Keegi ei kohusta linnaruumi halvemaks muutmist lubama.
Üleüldse: miski ei takista tegemast Eestist paika, mis on palju suurem, kui pealt paistab, kus tunnevad end õnnelikult noored ja vanad, kunstnikud ja leiutajad, ette- ja töövõtjad, konservatiivid ja globalistid. Kerge see muidugi pole. Üks inimene ei peaks rajama oma õnnetunnet teise inimese endataoliseks sundimisele. Samamoodi ei peaks riiklik regulatsioon liiga inimeste elu kammitsema. Eesti tuleb rajada ennekõike vabadusele ja õiglusele. Ela ise ja lase teistel elada. Ühe vabadus lõpeb seal, kust algab teise õigus. Seetõttu ei mahu kuidagi põhiseaduslikku väärtusruumi inimeste hinna arvutamine. Kaasinimeste jaotamine kasulikeks ja koormaks kuulub möödunud sajandi totalitaarsete režiimide mõtteruumi, koos kõigi traagiliste õppetundidega. Imelik vaid, et seesugune hinnasildistamine liigitati 21. sajandi Eestis uuenduslikuks majandusdemograafiaks.
Kuitahes suurest sündimuse kasvust pole kasu, kui järeltulevad põlved kaotavad eesti keele ja kultuuri, muutudes ingliskeelseks, nagu Rein Taagepera hiljuti Maalehes kirjeldas, või kui inimesed rändavad sootuks välja, olgu liiga kehva elujärje pärast või pagedes tagurlikkuse eest. Oma riiki vajame omaenda eeliste võimendamiseks, selleks et minna ees, mitte joosta sabas. Väike riik kätkeb endas palju eeliseid, see sobib nutikateks uuendusteks ja muu hulgas ka tugevaks majanduseks. Peaasi et end ise oma peas väikeseks, see tähendab nõrgaks ja mõjutuks ei alaväärista. Saaremaa-suurust poole miljoni elanikuga Luksemburgi ei pea ükski mõistlik poliitikauurija või majanduse tundja väikeseks. Keelte- ja läbirääkimisoskus ühelt ning oma eeliseid maksimaalselt ärakasutav majandusmudel teiselt poolt on toonud talle nii edu, jõukust kui ka mõju.
Paraku kohtab siirast ja omakasuta võitlust õiglase Eesti nimel harva. Pika plaani asemel üritatakse liugu lasta mõne ühiskonnagrupi hetkemeeleolul, unustades seejuures valimiste eel endile omistatud õiglustunnetuse ehk maailmavaate. Inimeste omakasuline ässitamine üksteise ja Eesti vastu on amoraalne, nagu ka tegelike probleemide eitamine, vigade kinnimätsimine ja segane jutt. Nõnda upitatakse rooli meelelahutuslikud poliitikud, äärmuslikud vaated ja kõva sõna.
See ongi demokraatia, kui valija lodevust, ükskõiksust ja ülbitsemist karistab. Inimesed saavad väga hästi aru, kui neid üritatakse pealtnäha targa sõnavahuga uimastada. Kes teab, mida tahab öelda, saab öeldud nii, et saadakse aru, oma rahvast lugu pidades. Ja veel: täie aruga täisealist ei saa sundida mõtlema ja tundma teisiti, kui ta tunneb. Pole mõistlik hurjutada muret või pisendada hirmu. Veendumusi faktiga ei murra, neist saab vaid välja kasvada.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron ütles mõne kuu eest minu meelest õigesti, et postmodernism oli halvim, mis võis liberaalset demokraatiat tabada. Enamik inimesi vajab endiselt rituaale, midagi, mis on püha, mis liidab ega lahuta. Vaba ühiskond ja vaba inimene ei välista, vaid lubab seesugust ühistunnet. Vabadus tagab ka õiguse end kuuluvustest lahti rebida. Muidugi, põhiseadusesse rahva tahtel seatud eesmärk – eriline Eesti, eestlus – läheb vastuollu postmodernistlike arusaamadega. Siiski võiks rahvuslikke rituaale ja sümboleid, heas mõttes eristavat meie-tunnet eelistada üleilmse solidaarsuse utoopiale, kus riikide asemel laiub globaalne küla ning inimese sugu ja rahvus on vaid sotsiaalsed konstruktsioonid. Ka suurim majanduslik heaolu ei võta vajadust vaimse, mõõtmatu ja juhitamatu tasakaalu järele. Nähtuste järele, mis on tõeliselt tähtsad, isegi pühad. Ainsal põhjusel, et inimene tunneb nii ja tahab nii tunda. Mistõttu vajavad ka Eesti ja eestlane endiselt oma ainuomast keelt ja mõtteruumi, oma sümboleid, rituaale, rahvuslikku uhkust, oma müüte ja kangelasi. Seda miskit, mis on päriselt meie oma. See on Eestit koos hoidnud ja hoiab ka edaspidi.
Eesti suurim vaenlane on minu meelest ükskõiksus. Inimene, keda ei huvita, mida temast arvatakse või mis on tema tegude tagajärjed, tuleks valitsemisest võimalikult kaugel hoida. Ometi kujunesid iseloomutus ja ükskõiksus viimasel aastakümnel vaat et aumärgiks, riigipidamise stiiliks. «Paks nahk»- ja «ära võta isiklikult, see on ju kõigest poliitika»-suhtumist peaks häbenema. Eestit tuleb just nimelt isiklikult võtta! Seepärast Euroopa Liidu eesistumise korraldus heas mõttes üllataski: riigiteenijad pingutasid igas väikseski nüansis, et kõik ei sujuks mitte üksnes veatult, vaid hiilgavalt, eriliselt, heade üllatustega. Mõeldi sellele, kuidas saab, ega otsitud põhjendusi, miks ei saa. Järelikult saab end ükskõiksusest lahti rebida küll. Poliitikutel ja ametnikel jagub nii tahtmist, loovust kui ka vastutustunnet.
Niisiis: lootust on. Eesti keel, kultuur ja rahvas jäävad kestma, kui omariiklusest võetakse maksimum. Eesti käekäiku ei saa ajada kellegi teise kaela ja kardan, et Eesti pole siiski nii tugev, et ükskõiksus või oma riigi vaatlemine hüppelaua või lüpsilehmana ei ohustaks seda. Võimalik, et iseseisvuse koorem on raske kanda, sest igaüks vastutab oma osa eest ja iga päev. Absoluutselt igaüks: minister, kaupluse kassapidaja, õpetaja, ametnik, ajakirjanik, üliõpilane, ka iga looduses matkaja näiteks. Kui Eestis pole hea olla, kui laiskusel ja kitsarinnalisusel lastakse domineerida laheduse, tarkuse ja lahkuse üle, on igaüks paraku oma jao süüdi. Euroopa Liit, NATO ja eurotsoon annavad Eestile tugeva toe ja raami, milles ehitada parimat mõeldavat Eestit. Keegi neist ei nõua meilt laiskust ega omapära kaotamist. Vastupidi. Maailmas on erinevad väärtusruumid. Siin on Eesti.