ERR, 16. veebruar 2018
Eesti riiklikud traditsioonid on tugevamad kui üks silmakirjalik seadus. Mina tahaks, et hümni laulmine sümboliseeriks vabadust, mitte reguleeritud protseduuri, tõdeb Külli Taro Vikeraadio päevakommentaaris.
Eile otsustas Eesti valitsus toetada Eesti hümni seaduse eelnõu. Otsus oli konsensuslik. Ainult kultuuriminister jäi eriarvamusele. Eelnõu algatas riigikogus Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EKRE.
Seadus tuleb lühike. Ainult viis paragrahvi. Esmalt sätestatakse, et „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on üks Eesti riigi sümbolitest. See on ülistuslaul Eesti riigile, rahvale ja kultuurile. Seadusega kinnitatakse isegi hümni täpsed sõnad.
Huvitav, kas juhul, kui kellelgi kogemata hümni sõnad sassi lähevad, eksib ta seaduse vastu? Ja kas välismaalasel on seda laulu Eestis esitades keelatud hoopis oma isamaa peale mõelda? Sest see on ju ülistuslaul Eestile.
Paragrahv 3 ütleb, et „igaühel on õigus kasutada Eesti Vabariigi hümni tähtpäevadel, riiklikel tseremooniatel ja teistel pidulikel sündmustel, järgides head tava.“
Nii et kui pole pidulik sündmus või tähtpäev, siis pole hümni mängimine lubatud. Ei teagi, kas jalgpallivõistlus on selleks piisavalt pidulik sündmus. Hea seegi, et õigus hümni kasutada jääb igaühele, sõltumata kodakondsusest, rahvusest, rassist, soost või muudest sättumustest. Aga milline on see hea tava, mida järgima peab, ei selgitata. Kas uusaastaööl üsna nokastanud meeleolus üldse võib hümni laulda?
Paragrahv 4 esitab järgmised nõuded: „Eesti Vabariigi hümni esitamisel seistakse püsti. Eesti Vabariigi hümni laulmise ajaks paljastavad tsiviilriietuses meesterahvad oma pea ja vormikandjad tõstavad käe au andmiseks vormimütsi juurde.“
Kuidas peaks käituma vanurid ja puudega inimesed, kes püsti seista ei jõua või ei saa? Kas neil jääb hümni laulmine ära? Kas klaveril esitades peab ka pianist püsti seisma? Kui peaks juhtuma ime ja mõni Eesti suusasangar tuulekülmal olümpiaareenil kuldmedali võitma, siis suusamütsiga peas poleks autasustamispoodiumil hümni kaasalaulmine lubatud.
Eelnõu viimases paragrahvis keelatakse hümni teotamine. Selle keelu rikkujad võetakse vastutusele karistusseadustiku § 245 alusel. Ainult et seesama karistusseaduse säte näeb nimetatud teo eest juba praegugi ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Nii et hümni teotamine on tänagi seaduses sõnaselgelt keelatud ja karistatav.
Kas Eesti hümni seadus teeks kellegi elu Eestis paremaks? Ei tee. Isegi seaduseelnõu seletuskiri ütleb otsesõnu: „Seadusel puuduvad sotsiaalsed, sealhulgas demograafilised mõjud, mõjud riigi julgeolekule ja välisuhetele, majandusele, elu- ja looduskeskkonnale, regionaalarengule, riigiasutustele ja kohalikule omavalitsuse korraldusele.“ Nii et mitte mingisugust mõju polegi ette nähtud.
Loomulikult on esitatud küsimused kiuslikud ja kohati absurdigi keeratud. Aga kahjuks niisama jabur on ka see seaduseelnõu.
Kas Eesti riiklus on tõesti nii õrn, et sellist seadust on vaja? Minu arvates mitte. Eesti riiklikud traditsioonid on tugevamad kui üks silmakirjalik seadus. Mina tahaks, et hümni laulmine sümboliseeriks vabadust, mitte reguleeritud protseduuri. Agarus kõike reguleerida võib üsna kergelt muutuda ogaruseks. Mis järgmiseks? Laulu- ja tantsupeo repertuaar seadusesse?
Ma võin veel aru saada, miks ERKE fraktsioon sellise eelnõu esitas, aga mitte kuidagi ei suuda terve mõistus taibata valitsuse motivatsiooni. Valitsuse otsus tugines justiitsministri ettepanekule. Sellesama justiitsministri, kes on heaks kiitnud õigusloome vähendamise kava, kes siunab usinalt ülereguleerimist ja vohavat õigusloomet.
Aga kuni EKRE ja valitsus mittevajaliku tööga tegelevad, võite kõik eesootavat vabariigi 100. sünnipäeva rahulikult tähistada. Keegi ei tule hümni valesti laulmise või sobimatul hetkel kasutamise eest seaduseparagrahviga ähvardama. Karistustest rääkimata. Võite laulda kodus dušši all või ümiseda autoroolis. Ei pea püsti tõusma ega sündsalt riidessegi panema. •