Kohtumine Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni, Euroopa Kohtu ja Euroopa Kontrollikoja eesti keele tõlkide ja tõlkijatega

Euroopa Parlament, 15 Av. John F. Kennedy, Luxembourg

7. november 2023

Austatud kolleegid

Kuulasin hiljuti huviga Vikerraadio saadet „Välistund“, milles oli juttu teie tööst. Ma ise ei ole tõlgina töötanud, olen vaid imetluse ja kaasaelamisega jälginud teie tööd ja selle vilju tänulikult kasutanud, sestap oskan jagada neid mõtteid, mis mul on tekkinud oma töö käigus. Ma ei ole keeleteadlane, vaid -huviline, ja kindlasti ei püüdle ma milleski, mida täna räägin, lõpliku tõe esitamisele. Ehk oskan pakkuda kasvõi kriitilist mõtteainet.

Mäletan, et aastakümneid õpetati juristidele segaselt kirjutamist, sisendati eksiarvamust, justkui oleks olemas mingi juurakeel või ametnikukeel, millest nii-öelda lihtsurelikud ei peagi aru saama. Nüüd püüeldakse taas mõtte ja sõna selguse poole.

Aastaid tagasi – see võis olla 1. aprillil 1998. aastal − pöörasime paari sõbraga ühe eriti totra seaduseelnõu lõplikult arusaadamatuks. Kui mõni lause oligi selge ja vastas eesti kirjakeele reeglitele, võtsime appi kantseliidi, saksa keele lauseehituse ja muidugi võõrsõnad. Kui aga mõnel harval juhul tõesti ühtki võõrsõna ega kantseliitlikku keerutust enam pähe ei tulnud, tuletasime eestikeelsele sõnale vaste prantsuse keelest. See libaeelnõu liikus tudengite seas tükk aega ja nalja sai kõvasti. Loodan, et see meie nn targa seaduse karikatuur suunas vähemalt mõne ametikaaslase arusaadavust väärtustama. Võis muidugi ka kellelegi (halba) eeskuju anda.

1. Põhiseaduslik kohustus hoida ja arendada eesti keelt

Inimene, kes tunneb oma eriala – olgu arst, jurist või füüsik –, suudab sellest rääkida nii, et teisedki mõistavad. Niinimetatud ametnikukeel rahvaga suheldes ei tohiks olla sallitud. Isegi natuke mitte. Sest see süvendab võõrandumist ja rumalust. Sestap tahaks paluda, et ei mingeid tegevusi, võtmepädevusi ega kliimaambitsioone.

Üks üheksanda klassi noormees kurtis, et tema minapädevused pandi maatriksisse ja nii ta gümnaasiumist välja jäigi. Ei ole teada, mida selle all mõeldi. Mida võiks tähendada minapädevus? Olen kuulnud erinevaid variante, alates kingapaelte kinnisidumisest kuni teiste igapäevaoskusteni.

Tabava eestikeelse sõna leidmine on nii põhiseadusjärgne kohustus kui ka rõõm.

Soovitan lugeda Jean-Pierre Minaudier’ raamatut „Gammatika ülistus“ (tlk Indrek Koff).

Ma ei usu, et täitub nende lootus, kes sooviksid väikekeelte kadu, maailma täielikku üheülbastumist ja üleminekut inglise keelele. Arvan, et see teeks inimkonna rumalamaks, mistap ei tasu seda ka tahta.

Ma ei usu ka seda, et tehisintellekt asendaks vajaduse inimmõistuse ja inimese tunnete toel tekste koostada, ka tõlkida.

Selgus, lühidus, täpsus, süsteemsus on eriti olulised digiajastul, mil ekslikult arvatakse, et “internet ei saa täis”. Digiprügi laialipildumine on keskkonnavaenulik ega teeni ainustki mõistlikku eesmärki: sõnumid hajuvad, pihustuvad. Äkki oleks ideaaliks hoopis haiku?

2. Kas segase mõtte saab ja tohib selgeks tõlkida?

Olen endamisi mõelnud, et tõlkimisel − sõnumi teises keeles edasiandmisel − on palju võimalusi. Telje ühes otsas on masinlik ehk keele sisemist loogikat eirav tõlge ja teises otsas on luuletõlge.

Seaduses, millega asendati juurdunud õigustermin kõlvatu konkurents − sellest hiljem −, oli üks sisuliselt vajalik muudatus. Riigikohus nentis tolle sätte kohta: „Enam ebamäärasem ei saa seaduse tekst olla. Seletuskirjas öeldakse, et kuna seda mõistet direktiivis ei defineerita, siis pole võimalik seda ka eelnõus avada (ja tuuakse n-ö mitteametlik näide). Kas selliseid ebaselgeid definitsioone peab pimesi Eesti õiguskorda üle võtma? Kas selles küsimuses on olnud varem probleeme?“

Ministeerium vastas Riigikohtule: „Jah, selliseid ebaselgeid definitsioone peab „pimesi“ Eesti õiguskorda üle võtma. Jah, selles küsimuses on olnud varem probleeme.“

Euroopa Liitu ei maksa süüdistada selles, milles see süüdi ei ole. Tõsi see on, et väga halvasti inglise või prantsuse keeles kirjutatud teksti ei ole vist võimalik heaks tõlkida, aga miski ei sunni meid tegema halvas ja ebaselges keeles seadust.

3. Miks kirjutatakse segaselt?

Puutun sellega oma töös sageli kokku ja ausalt öeldes tunnen ka ise, et lodev keelekasutus nakkab. Töistes tekstides tuleb eeskuju- ja lugemisväärset väga harva ette.

Oletused, miks kirjutatakse segaselt.

  1. Inimeste üldise lugemuse tagasilangus (veel iseseisvuse taastamise aegu oli popp lugeda häid eesti keeles kirjutatud või suurepäraselt tõlgitud romaane, lemmikaaramtute kohta küsiti muide viimase ülemnõukogu ja esimese Riigikogu valimistel kandideerijateltki; 1990-ndate teisel poolel läks moodi ingliskeelsete raamatutega edvistamine; praegusaja lapsed vist eelistavad samuti liialt sageli hoopis inglise keeles lugeda; lodev netikeel vohab kõikjal).
  2. Seaduse jagunemine selgeteks kindlasse süsteemi paigutuvateks lühikesteks paragrahvideks on asendunud jutustava artiklistiiliga (nt selmet liigendada kohaliku omavalitsuse volikogu liikme kohta käiv lühikestesse tabava pealkirjaga paragrahvideks, püütakse kõik, mis käib volikogu liikme kohta, paigutada ühte artiklilaadsesse paragrahvi); normi ei struktureerita enam loogiliselt ja lihtsalt: lühikese lausega reegel (kes peab midagi tegema); järgmises lõikes selged erandid. Vahel tekib mu peas paragrahvide täpsusest ja süsteemsusest mõeldes seos ka entsüklopeediate ülesehitusega: meie kultuuriruumi sobituks paremini Brockhausi ja vana hea „Eesti entsüklopeedia“ märksõnade süsteem, Britannica on hoopis teistsugune.
  3. Ei teata, mida öelda või ei taheta võtta vastutust.
  4. Ei saada konfliktses olukorras kokkuleppele, jäetakse sõnum meelega segaseks.

4. Kuidas kirjutada selgelt?

Õiguskantsleri ametkonnas kasutame keeleabi allikatena:

Püüame

  1. mõelda teksti läbi: mis on selle sõnum, kellele see saadetakse, millal, kuidas, mis on teksti eesmärk;
  2. keskenduda lugejale, veenduda, et lugeja leiab vastused, jätta välja üleliigne;
  3. väljenduda lühidalt ja lihtsalt, vältida ähmasust, eelistada võõrsõnadele sama tähendusega täpseid omasõnu;
  4. kirjutada arusaadavalt: pöörata tähelepanu lauseehitusele, kirjutada lühikeste lausete ja lõikude kaupa;
  5. vältida nimisõnastiili – verbid elavdavad teksti;
  6. eelistada isikulist tegumoodi umbisikulisele ja tõsta esile tegija. Umbisikulist tegumoodi ei peaks siiski vältima iga hinna eest, sest mõnikord ei ole tegija rõhutamine tähtis;
  7. väljenduda konkreetselt: näiteks teostama asemel kirjutada tegema, toetustegevuse asemel toetus. Vältida stampsõnu, nagu väljakutse jm;
  8. vältida erialaslängi ja lühendeid, mitmekordset eitust.

Püüame veel meeles pidada, et kui jätta tühisõnad jm kantseliitlikud väljendid välja, saab laused palju lühemaks ja selgemaks.

5. Selge keel ja lihtne keel

Lihtne keel – easy to read – die einfache Sprache – facile-à-lire

Õiguskantsleri ametkond kasutas sel aastal õiguskantsleri tegevuse aruandes esimest korda lihtsat keelt. Palusime MTÜ-l Vaimupuu panna aastaülevaates avaldatud puuetega inimesi puudutava osa lihtsasse keelde.

Lihtsat keelt peab mõistma keskmise intellektipuuega inimene ja lihtsas keeles teksti peab enne avaldamist hindama vähemalt kahe intellektipuudega inimese abiga. Lähtuda tuleb Euroopa Liidus välja töötatud standardist. Lihtsas keeles esitatud teksti juures peab olema vastav logo.

Õiguskantsleri aastaülevaatest

Sama lihtsas keeles*

Puuduva töövõimega inimeste toetamine

Õiguskantsleril paluti põhjendada, miks saavad üksi elava pensionäri toetust üksnes vanaduspensionärid. Eesti Pimedate Liit tegi ettepaneku, et puuduva töövõimega inimestele makstaks samasugust ühekordset toetust, nagu saavad üksi elavad pensionärid. 

 

 

 

 

Üksi elava pensionäri toetus

Üksi elava pensionäri toetust saavad ainult vanadus-pensionärid. 

Eesti Pimedate Liit tegi ettepaneku: kui inimesel puudub töövõime ja ta elab üksinda, võiks talle ka maksta ühekordset toetust, nagu saavad üksi elavad pensionärid.

 

Õiguskantsler selgitas, et toetuse maksmise tingimused sõltuvad poliitilistest valikutest, mida õiguskantsler ei saa hinnata. Samas võivad inimesed seaduse muutmise ettepanekuga pöörduda Riigikogu poole. 

 

Õigus-kantsler vastas: Ühe-kordne toetus on poliitikute otsus, seda ei saa õigus-kantsler hinnata.

Eesti Pimedate Liit võiks küsida seda Riigikogu käest.

 

Eesti Pimedate Liidu pöördumine ajendas õiguskantslerit juhtima (vt ettekanne, lk 2 p 5) Riigikogu tähelepanu sellele, et praegu makstav töövõimetus pole piisav.

 

Toetusi uurides leidis õigus-kantsler, et töövõime-toetused on liiga väikesed.

 

Põhiseaduse §-s 28 on sätestatud, et inimesel on õigus riigi abile töövõimetuse korral. Põhiseadus näeb ette ka selle, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all. See tähendab, et töövõime kaotuse (ja sellest tuleneva sissetuleku kaotuse) korral tuleb inimesele pakkuda sellist rahalist tuge, et ta oleks kaitstud vaesuse eest ja säiliks mõistlik proportsioon tema varasema sissetulekuga. 

 

Põhiseadus ütleb: riik peab toetama inimest, kes on kaotanud töövõime.

 

Eestis makstakse vähenenud töövõimega inimestele töövõimetoetust, mille suurust arvutades võetakse aluseks seadusega kehtestatud töövõimetoetuse päevamäär, mida indekseeritakse sarnaselt riikliku pensioniga. Alates 2023. aasta aprillist on indekseeritud päevamäär 18,60 eurot, mis teeb puuduva töövõimega inimesele makstava toetuse suuruseks keskmiselt 558 eurot kuus. 

Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartas on kokku lepitud, et kui inimene jääb töövõime kaotuse tõttu sissetulekuta, siis peab riik tagama talle sissetuleku, mis ei tohiks olla väiksem kui 50 protsenti leibkonnaliikme ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Kui inimene saab lisaks ka teisi toetusi, võib sobiva suurusega hüvitis olla 40−50 protsenti mediaanist. Alla 40 protsendi suurust hüvitist ei saa mingil juhul pidada piisavaks. Kuna viimased andmed ekvivalentnetosissetuleku mediaani kohta pärinevad aastast 2021, saame teha võrdluse vaid selle aasta kohta. Ekvivalentnetosissetuleku mediaan oli 2021. aastal 14 826,67 eurot. Töövõimetoetus moodustab sellest kõigest 37,1 protsenti. Kuigi arvutused on tehtud 2021. aasta kohta, pole põhjust arvata, et olukord on praeguseks oluliselt paranenud. 

 

Toetus peab olema piisavalt suur, et kaitsta inimest vaesuse eest.

 

 

Õigus-kantsler ütles Riigikogule: töövõime-toetused on liiga väikesed.

 

* Lihtsas keeles esitatud tekst peab olema Ariali kirjastiilis. Oluline on kasutada ka paksendatud kirja ja poolitada liitsõnad sidekriipsuga.

6. Mõtteid vastuseks enne kohtumist esitatud küsimustele

Mis seisus on Eesti õigusaktide keel? Kui palju õigusaktide tekste toimetatakse? Kas ka Eesti algupärastes õigusaktides on märgata inglise keele mõju?

Eesti õigusaktide keel ei ole kuigi hea. Kuidas muidu selgitada seda, et ikka ja jälle leiab õigusaktidest kummalisi väljendeid, näiteks võtmepädevused. Neist väljenditest näeb ka inglise keele mõju.

Võtmepädevused on otsetõlge inglise keelest. Sageli liialdatakse ka sõnaga võtme-, mida sobib asendada täpsema sõnaga. Selle asemel saaks esitada näidisloetelu, lisades selle lõppu: jm põhiteadmised vms.

Ametniku soovitussõnastikus on selgitatud, et sõnu kompetents ja pädevus ei sobi kasutada mitmuses, sest need on loendamatud nimisõnad. Mõju tuleb inglise keelest, kuigi ka inglise keeles on competence loendamatu nimisõna, mida kasutatakse valesti (näiteks ka võtmekompetents (ingl core competence), võtmekompetentsid).

Väljendi pedagoogilised ja juhtimiskompetentsid leiab näiteks üsna hiljuti vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse mitmest sättest (eestikeelsele õppele üleminek). Seadus jõustub 2024. aasta 1. septembril.

Üks näide sellest seadusest:

„§ 221. Kvalifikatsiooninõuded

(1) Lasteasutuse direktori kvalifikatsiooninõuded on kõrgharidus, pedagoogilised ja juhtimiskompetentsid ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele.“

Teine näide kõrvalseisjale täiesti ebaselgest mõttest (see määrus on praeguseks muudetud):

[määruse § 7]

„(1) Etendusasutuse tegevustoetuse arvutamise alus on loomingulise tegevusega seotud töö maht, mille arvutab toetuse andja taotluses toodud ning käesoleva määruse § 9 lõikes 5 nimetatud korras esitatud andmete alusel.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud maht saadakse arvestades etendusasutuse toetuse kavandatavale kasutusaastale planeeritud etenduste, publiku ja uuslavastuste arvu järgmise valemi abil: etenduste arv jagatakse 100-ga, publiku arv 21 000-ga, uuslavastuste arv 3-ga. Saadud summad liidetakse, liitmistehte tulem jagatakse 3-ga, jagatise tulem korrutatakse 10-ga ning korrutise tulem korrutatakse 3,5-ga.“

Kolmas näide arusaamatu sõnastuse kohta:

Täitemenetluse seadustik, § 115 lg 2

„Konto arestitakse arestimisakti alusel selles näidatud ulatuses. Kontol olev raha kantakse vastavalt arestimisaktile arestitud ulatuses üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole, välja arvatud juhul, kui täitedokumendiks on muu kui lapsele kohtumenetluse ajal elatise maksmise nõude kohta tehtud hagi tagamise määrus. Kui arestimise hetkel ei ole võlgniku kontol arestimisaktis näidatud ulatuses raha, loetakse puudujäävas osas arestituks ka pärast arestimise hetke kontole laekuvad summad. Pärast arestimise hetke kontole laekuvad summad kantakse üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole kuni arestimisakti täitmiseni.

[RT I 2007, 25, 130 - jõust. 01.01.2008]“

Kuidas sai kõlvatust konkurentsist ebaaus konkurents?

Jutt on ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadusest. Eesti keeles juurdunud termin kõlvatu konkurents asendati selle seadusega sõnadega ebaaus konkurents. Tundub ehk tühiasi, aga ei ole.

Ühtlasi tõsteti kõlvatu, uue nimega ebaaus konkurents välja konkurentsiseadusest, kuhu see kuulub ja kust seda otsida osatakse. Miks? Ei tea. Võib-olla poliitiline silmamoondus, mulje tekitamine, et võitlus käib kõlvatu konkurentsiga? Ei, see võitlus käis eesti keelega. Kuulake palun edasi.

Seesuguse sõnamuudatuse vajalikkuses kahtles ka Riigikohus. Ministeerium vastas, ja selles ongi asja uba: „… eesti keele reeglitest lähtumine on esmatähtis, kuid kindlasti ei saa me juba ammu õiguskorra arendamisel lähtuda vaid riigisisestest reeglitest, sh keelelistest reeglitest.“

Huvitav, millistest keelereeglitest siis eesti keeles kirjutades tuleks lähtuda?

Kas selle eelnõuga vähendatakse õigusloomet ja suurendatakse õigusselgust? Kas seda kõike oli vältimatult vaja? Riigi Teatajasse tekkis uue nimega seadus ja konkurentsiseadusesse just selles olulisimas küsimuses auk.

Niisiis, ainsagi põhiseaduspärase põhjuseta asendati juurdunud termin kõlvatu konkurents, et „viia see enam kooskõlla inglise keelega“ (unfair competition).

Kui eestlaste emakeel, meie riigikeel ei kõlba ja leida tuleb „suure keele“ mõõdus vaste, siis miks mitte näiteks võistlus? Prantsuse keeles concurrence déloyale, saksa keeles unlauterer Wettbewerb, hispaania keeles competencia desleal, soome keeles vilpillistä kilpailua.

Kuidas juhtus, et transpordiametist oleks äärepealt saanud liikuvusamet?

Kaubandustegevuse seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu arutelu käigus kaaluti tõesti ka transpordiameti nime asendamist liikuvusameti nimega, kuid sellele oli Riigikogus ka vastaseid. Erinevate arvamustega võib tutvuda eelnõu esimese lugemise stenogrammi vahendusel.

Minu isikliku arvamuse kohaselt tasub asutuse nime muuta sel juhul, kui asutuse töö oluliselt muutub. Muudel kaalutlustel ei ole kulukas sildivahetus ja inimestes segaduse tekitamine mu meelest mõistlik.

Mida arvata Sõnaveebi ja uue ÕS-i ümber toimuvast?

Tekkinud nn keelekriisi põhjusi ja osapoolte seisukohti, aga ka Eesti Keele Instituudi teadurite praegust tegevust on kõige ülevaatlikumalt kajastatud Sirbis. Hiljuti avaldatust võib välja tuua näiteks vabakutselise keeletoimetaja Hille Saluääre artikli „Ideaalitust keelekorraldusest igaühe keelehooldeni“ ja EKI teadurite Margit Langemetsa ja Lydia Risbergi artikli „Mis on ÕSi sõna?“.

Arvan, et sõnade tähenduste kokkuleppimine on ka tulevikus vajalik. Vajalikud on ka soovitused sõnade kasutamiseks täpseimas tähenduses. Kui eesti keele eest enam hoolt ei kanta, on tulemuseks nii arusaadavuse vähenemine kui ka eesti keele teaduse ja hariduse keelena kasutamise raskused.

Keeleseadus nõuab kirjakeele normi olemasolu. Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.

Kas see, et ametniku soovitussõnastikust enamik soovitusi Sõnaveebi pole jõudnud, on õigustatud?

Sõnaveebis neid soovitusi ei ole, kuid ametniku soovitussõnastiku leiab endiselt EKI kodulehelt eesti keele sõnaraamatute nimestikust. Ametniku soovitussõnastikku tuleks pidevalt täiendada, sest järjest tuleb keelekasutusse toorlaene, mida peaks selgitama ja mille asemele võiks pakkuda omasõnu.