Harju Maakonnaraamatukogus, 13. veebruaril 2019
Austatud Keila linnapea, Enn Soosaare lähedased ja sõbrad, daamid ja härrad
Enn Soosaar, ESSA eestvedajad ja toetajad, see paik siin raamatukogus, LHV pank auhinna rahastajana, Eesti meediaväljaannete toimetused, esseistid ja teie kõik siin olete teinud võimalikuks tulla igal aastal Enn Soosaare sünniaastapäeval kokku, meenutada suurmeest, rääkida tõepüüdest ja moraalsest vastutusest ühiskonna ees.
Neid ridu kirjutades meenus Enn Soosaare eetilise esseistika preemia 2014. aasta laureaadi Toomas Pauli võiduessee „Aus vale. Vale ausus“ (Maaleht, 15.02.2013). Õpetaja Paul küsis otse, kas üksikinimene saab jääda ausaks, kui ühiskond on ehitatud valele. Lootust on … aga šanssi vist pole, tsiteeris ta üht võimalikku – ja nagu ta ise ütles – jube ausat vastust, jättes siiski elegantse kaarega natuke šanssi ka.
Elu ja surm, tõde ja vale, kasuarvestus ja see mõõdetamatu miski, ehk isegi pühadus on kõigil neil aastail meie mõtlejaid köitnud. Igal aastal on preemiale esitatud esseedes mõned läbivad teemad. Nagu žürii koosolekul tõdesime, on neis esseedes aja vaim ja ühiskonna meeleolu. Leidsime ka, et parimad esseed on ühtaegu ajakindlad ja tänapäevased ning kirja pandud nii, et lugejaid saab olla palju.
Seekordse võistluse üks viiest finalistist – Tiina Kaukvere – kirjutas Postimehes ja oma blogis ajakirjanduse ärimudeli traagikast, mille üheks kütteks on saanud emotsioon. „Tänapäeva ajakirjanduse nägu on ka näiteks poliitika ja poliitik, kes loob selle sama ajakirjanduse vahendusel probleeme, mida siis valehäbita lahendama asub.“ Ilmar Raag kirjutas blogis edasi.org mitu hiilgavat esseed, ka ajakirjanduse võimust. Servapidi on see kõik seotud Aro Velmeti küsimusega Eesti intellektuaalide elujõust, tõeihaluse poliitilisest väljundist ja õigustatud vastuhakust, kui see, mis väidetakse olevat, ja see, mis on, ei lähe omavahel kokku.
Eesti keele ja puhta looduse hoidmine – veel kaks möödunud aasta suurteemat, millest kirjutati tõesti palju ja hästi ka võistlusele esitatud lugudes.
Suursaadik Jaak Jõerüüt kirjutab Akadeemias ilmunud erakordselt võluvas essees „Silmad pärani kinni, ikka veel“ muu hulgas neist mõlemast. Mugavusest ja rahaahnuse tõttu allutakse inglise keele survele. Looduse hoidmise jutud aga kaovad justkui lume alla, „nagu kaovad tihti kõige olulisemad küsimused, mis segavad lõbujanustel lakkamatult lõbus olla“. Raiskamisest looduses kirjutavad hoopis erakordse nurga alt Elin Sild ja Tuul Sepp (Vikerkaar nr 10–11, 2018) – vaimustav, ja mitte ainult loodusteadmiste üllatusrikka esituse tõttu, vaid ka kasulike strateegiate seletusena.
Mihhail Lotman oma esseega „Kristuseta Euroopa“ (ilmunud tema blogis ja Postimehes) oleks peaaegu võitnud. Nii nagu kõiki teisigi mainitud esseid soovitan sedagi lugeda tähelepanelikult ja rida-realt. Inimloomuse kohta ütleb üht-teist see, et religioonist vabanenud ühiskonnad loovad otsekohe omaenda parareligioossed institutsioonid, talitused ja kombestiku. „Peab olema suur vajadus ja tung, et sajandeid järjest ikka ja jälle naeruvääristada kedagi, kes naeruvääristajate meelest ei kujuta endast mitte midagi.“
Ja nüüd, enne tänavuse laureaadi väljakuulutamist tänan kogu žürii nimel neid, kes hoiavad eetilist esseistikat elus: kirjutavad, toimetavad ja avaldavad. Aitäh teile!
Pidulik hetk on käes. Tsiteerin tänavust laureaati: „Teatavates olulistes sõlmpunktides voolavad justkui kaks aega teineteisest läbi: üks on meie igapäevase kogemuse aeg, mis tuleb meie olemise südamest, teine aga müütiline esiaeg, mis tuleb kuskilt teiselt poolt, kaugelt maailma põhjast, esivanemate juurest“ ja: „Olgu tulevik pigem keeruline.“
Head mõttekaaslased, nii saabki maailma paremaks. Nõudkem endalt vastutuse võtmist, hea ja kurja eristamist, arusaama, et olemas on miski, mis jääb lühiajalisest kasulikkuse arvestusest välja. Näiteks Eesti. Eesti keel. Loodus. Tõepüüd. Esivanemate mälestus.
Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna pälvib Hasso Krull Vikerkaares ilmunud essee „Kosmiline mälu. Posthumanistliku eetika imperatiiv“ (märts 2018) ja Sirbis ilmunud essee „Imelihtne tulevik“ (11.05.2018) eest. Palju õnne!