Kuressaares, 22.10.2025
Hariduspõhiõigus õppekeskkonnas
Hea konverentsil osaleja
Mul on hea meel olla täna siin ja rääkida teemal, mis mind ennast tugevalt puudutab – hariduspõhiõigusest. See on põhiõigus, mille sisustamisega olen ametialaselt tegelenud aastast 2005 – kõigepealt Riigikogu kultuurikomisjoni nõunikuna ja nüüdseks peaaegu seitse aastat õiguskantsleri nõunikuna. Nii et kokku on saanud juba tubli kakskümmend aastat.
Alustan ettekannet ühe meenutusega. „Mäletan hästi sügist 1955 ja sellele järgnenud koolitalve. Tartu tänava alguses paiknenud Rakvere pedagoogilise kooli harjutuskooli sammus minusugune seitsmeaastane oma pool tundi. Ilusa ilmaga oli see päris tore rännak, külma, vihma ja poriga paras katsumus. Suur ja ilus Rakvere 1. keskkool oli küll kodust otse üle tee, aga kusagil „üleval” oli keegi otsustanud, et mingite tänavate paarisnumbritega majadest peavad lapsed minema Tartu tänava kooli, paaritute majade lapsed aga 1. keskkooli. See ei lugenud, et taolise korra täitjad sageli teine teise linnaserva rühkides kohtusid. Niisugune oli mu esmane kokkupuude süsteemiga, mis oli võtnud endale õiguse olulisi asju inimeste eest otsustada.“
Nii meenutas minu ema enda koolitee algust 2008. aasta septembrikuu Õpetajate Lehes. See meenutus kannab minu ettekande tuuma: süsteemist tingitud katsumused.
1955. aastal olid olud teistsugused, kuid õigupoolest on inimeses ju jätkuvalt soov kujundada maailma iseenda järgi. Selle tagajärjeks võib olla süsteem, mis surub maailma kujundajat ennast või kedagi teist, sealhulgas õpetajat, õpilast või vanemat, rangesse normide ja ootuste raamistikku – kohati isegi kafkalikku süsteemi. Süsteemi, kus inimene on justkui suure masinavärgi hammasrataste vahel. Järgida tuleb juhiseid, mille päritolu ja eesmärk jääb selgusetuks. Küsimus ei ole üksnes seadustes. Küsimus on palju laiem, ulatudes välja meie omavaheliste suheteni. Suheteni, mida õigusnorm reguleerima ei ulatu, kuid milles just võidaksegi tulihingeliselt õigust otsida. Otsitakse tõde, kuid paraku valest kohast.
Kui aga küsida asjade korralduse põhjuse kohta, võib tulla kiire vastus „Nii on, nii on ette nähtud!“. See vastus põikleb vastutusest kõrvale, kuid näitab, kelle käes on võim. Meil on siin süsteem. Inimesel justkui ei jääkski midagi muud üle, kui alluda – suruda inimeseks olemise olemus alla. Nii sellel, kes peab korraldust järgima, kuid ka sellel, kelle käes on võim.
See võib olla õpetaja, kes peab järgima juhiseid, mille sisu ta ei mõista või ei toeta. Või õpilane, kes tunneb, et kedagi ei huvita see, kes ta on, kuid kõik tahavad temalt midagi. Või lapsevanem, kes ei oska enam küsida, sest vastuseid ei tule. Süsteem vormib inimest ja tekib küsimus, kas õpilase arengu toetamine temast endast lähtudes on pelgalt hüüdlause, mis taandub lõpuks vaid ressursile – ressursile, mida ei ole kunagi piisavalt. Ressursile, mis on ka teadmised, oskused ja hoiakud.
Okupatsioonile omane mõtteviis ei arvesta õpetaja ega õpilase autonoomiat. Usaldust nähakse mitte võimalusena, vaid ohuna – midagi, mida eelduslikult kuritarvitatakse. Loovus kui võimalik oht tuleb alla suruda. Sellise mõtteviisiga tahetakse vormida ühesuguseid inimesi – mõtleja ja küsija asemel järgija. On ainult üks tõde – võimu tõde.
Inimeseks on võimalik jääda, kuid sellel on oma hind.
Sissejuhatuse kokkuvõtteks märgin, et ettekanne keskendub mõistetavalt kitsaskohtadele, kuid eesmärk on eelkõige tekitada arutelu ja ärgitada otsima mõtestatud lahendusi.
Paratamatult on see ettekanne õpilase poole kaldu, kuigi konverents on suunatud õpetaja heaolule. Proovin siiski läbi õpilase heaolu jõuda õpetaja heaoluni, kuid olen veendunud, et õpetaja ei saa jääda siin pelgalt hoitav.
Igaüks peab enda õiguste eest seisma ise. Lapsi tuleb selles küll aidata, kuid ka neil on õigus neid puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Enda õiguste eest seismine ei anna õigust rikkuda teiste õigusi. On oluline, et pärast vaidlust saame ühiselt edasi minna. Õigusliku vaidluse eesmärk on õigusrahu ehk kindlus, kuidas asjad peavad olema ja et olemasolev olukord vastab olema pidavale.
Ka see on osa sellest, kui räägime iseenda ja teiste hoidmisest.
Hariduspõhiõigus kui igaühe õigus haridusele
Hariduspõhiõigus ei ole lihtsalt maailmavaateline küsimus ega paragrahvide mäng – see on midagi palju enamat. See on õigus, mille teostamisel on inimese arengus ja unistuste täitumisel määrav tähendus. Arvestada tuleb aga seda, et hariduspõhiõiguse käsitlus on mitmetahuline. Inimesed on erinevad: meil on erinev taust, vajadused ja võimalused. Selle kõigega tuleb arvestada.
Või vastupidi? Kas meil on võimalik selle kõigega arvestada? Põrkuda võivad inimese ainulaadsus ja süsteemi soov tagada standardile vastavus. Kõik peab olema mõõdetav ja objektiivne. See on võitlus paindlikkuse ja jäikuse vahel. Sealjuures kerkib küsimus, kui palju tuleb koolide ja õpetajate tegevust määratleda õigusaktidega. Peale selle on siin võitlus erinevate arusaamade vahel. Tuleb mõista, et meie standardid muutuvad aja jooksul. Eilne ei ole tänane ja tänane ei ole homne.
Õigus haridusele ei ole pelgalt õigus istuda koolipingis, kuid kõik algab koolikoha olemasolust.
Hariduspõhiõiguse käsitluse võib jaotada kolmeks: 1) kättesaadavus, mis lisaks koolikoha olemasolule hõlmab võrdseid võimalusi saada haridust; 2) õppe sisu kujundamine ehk see, mida koolis õpetatakse ning 3) korraldus ehk see, kuidas ja millisel õiguslikul alusel tuleb koolil lahendada elulisi olukordi, alates õpilase kooli vastuvõtmisest kuni koolist väljaarvamiseni.
Seda kõike kokku võttes taandub õiguslikult küsimus sellele, kes mille eest vastutab. Mida võivad teha ja peavad tegema riik, kohalik omavalitus, kool ja õpetaja. Ükski neist ei saa loobuda vastutusest ning kõik peavad arvestama eelneva otsustustasandiga. Kõige aluseks on põhiseadus. Õpilasel ja lapsevanemal on samuti kohustused, kuid neil ei ole võimalik vastutada hariduse kättesaadavuse, õppekvaliteedi ega koolis tehtavate otsuste eest.
Hariduse kättesaadavuse eest vastutavad riik ja kohalikud omavalitsused. On huvitav jälgida arutelusid, kus arvatakse, et selline jagatud vastutus on meid viinud selleni, et keegi millegi eest ei vastuta. Või seda, et riik on parem kooli pidaja kui kohalik omavalitsus. Õiguslikult võib nii ja naa. Seadustega on vastutus määratletud. Ehk on asi aga selles, et vastutada lihtsalt ei soovita?
Õppe sisu määrab suurel määral riik riiklike õppekavade kaudu. Kooli ülesanne on korraldada õppe- ja kasvatustööd seaduse alusel. Õpetaja peab täitma talle määratud tööülesandeid töölepingu alusel.
Hariduse kättesaadavus
Õiguskantsler sedastas möödunud aasta tegevuse ülevaates, et põhikooli lõpetamise ja gümnaasiumi kandideerimisega seotud küsimused viitavad sellele, et üldine gümnaasiumiharidus ei pruugi olla piisavalt kättesaadav.
Lapsevanemad küsivad õiguskantslerilt: kas olukorras, kus heade, väga heade või üksikute rahuldavate hinnetega õpilane ei pääse koolikohtade vähesuse tõttu gümnaasiumi ning on sunnitud keskhariduse omandamiseks kodust lahkuma ja mujale elama asuma, on arvestatud laste õigusi, heaolu ja võrdset kohtlemist?
Põhiseaduses on sätestatud, et hariduse kättesaadavaks tegemiseks peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Mis on aga vajalik arv, kui mõtleme põhikoolijärgsele õppele tervikuna? Kas lapsevanemate mure laste tuleviku pärast on ülepaisutatud?
Lapsevanemad on küsinud ka seda, kuidas on tagatud tuge vajava õpilase vastuvõtt gümnaasiumi. Kas laps võistleb teistega võrdsetel alustel või kohaldatakse talle eritingimusi?
Kõigil on võrdne õigus haridusele. Kuid mida me selle võrdsuse all mõtleme?
Puuetega Inimeste Koda kirjutas õiguskantslerile, et nende poole pöördub üha rohkem vanemaid, kelle lastele ei pakuta koolis lisatuge, mida nad vajavad. Pöördumises on tõdetud, et kui vajalikku tuge ei ole, siis on lapsel äärmiselt keeruline haridust omandada, mõnikord isegi võimatu.
Aasta tagasi tuli ühele koolile üllatusena, et ka gümnaasiumis peab õpilasele pakkuma tuge Rajaleidja soovitust järgides. Toe pakkumise asemel leidis gümnaasium, et õpilane tuleks koolist välja arvata.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes viidatakse Euroopa Inimõiguste Kohtule, kes on nentinud, et õigus haridusele on igaühel, sõltumata tema erivajadustest.
Lapsel on õigus omandada põhiharidus elukohajärgses koolis ning iga kool peab looma sobivad tingimused ka neile õpilastele, kes vajavad õppimisel ja koolis toimetulemiseks suuremat tuge. Kooli pidaja peab looma selleks võimalused. Kui kodu lähedal asuvas koolis ei ole tõesti võimalik lapsele vajalikke kohandusi pakkuda, tuleb omavalitsusel korraldada lapsele sobiv koolikoht mõnes muus koolis.
Lapse kooliukse taha jätmine ei tohi olla kooli suvaotsus. Kool peab vajadusel kooli pidajale selgitama, et õppe korraldamiseks tuleb õpilasele teha õppekeskkonnas kohandusi, sest muidu ei tule kool enda ülesandega toime. Arusaadavalt on ka kohandustel piir. Samas on näiteid olukordade kohta, kus kool tõstab lihtsalt käed ja tõdeb, et lapse kõige parem õppekeskkond on kodus. See tähendab, et kool ei saa lapse õpetamisega hakkama, kuid pedagoogilise ettevalmistuseta vanemal tuleb hakkama saada.
Seega peab lisaks füüsilisele koolikohale olema veel midagi, et lapsel oleks võimalik avalikest vahenditest loodud koolikohta kasutada. Tal peab olema võimalik õppida keskkonnas, mis on turvaline ega tekita õppijas hirmu ja vastumeelsust. Keskkonnas, mida kujundavad õppimist toetavad ruumid, õppemeetodid ja õppematerjalid ning õpilast inimesena väärtustav koolikultuur.
Miks õiguskantslerilt aga küsitakse, kas kool võib keelata õppetundide ajal tualetti minemise? Kas õpetaja võib sundida ebaviisakalt käitunud õpilast kätekõverdusi tegema? Mida teha, kui õpetaja õpilase peale karjub? Õpilastega kohtudes on selgunud, et kardetakse nii õpetajaid kui ka teisi kooli töötajaid. Aastal 2025 on imelik sellistest asjadest rääkida. Samas tuleb tähele panna, et seaduses on ammendav loetelu lubatud mõjutusmeetmetest.
Õiguste rikkumist ei õigusta ka see, kui õpetaja küsib õpilastelt selleks nõusolekut. Õpilase nõusolek ei tühista seaduses sätestatut. Vastates esitatud küsimustele ei saa väita, et õpilase õigust haridusele on tühistatud. Kas on aga põhjendatud, et haridust saab omandada „tugevamad jäävad ellu“ põhimõttel? Või kuidas on õpilastel võimalik omandada vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid, kui koolis ei ole vajalikku aineõpetajat? Õpilane käib koolis, kuid kas tal on võimalik ka õppida, et vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud omandada? Kas sellisel juhul ei rikuta õpilase hariduspõhiõigust?
Ühtlasi tähendab see, et õpetajal peab olema võimalik oma tööd teha viisil, mis toetab neidsamu väärtusi ilma läbipõlemise ja ülekoormuse ohuta ning ilma et õpetaja oleks pidevalt enesekaitseseisundis. Õpetajal on õigus tulla tööle puhanuna. Õiguskantsler on pidanud ühele koolile soovitust tehes tõdema, et nii õpetajal kui ka õpilasel on õigus pärast koolipäeva puhata. Mingil põhjusel leidis õpetaja, et õpilaste teadmisi tuleb kontrollida pärast koolipäeva. Kuid õppetööd korraldatakse ka nädalavahetustel.
Õpetaja tööülesanne on luua õpilase arengut toetav keskkond, kuid õpetaja ei tohi selle ülesande täitmisel jääda üksi. Ka õpetajal on õigus vaimset tervist toetavale töökeskkonnale. Seda näeb ette seadus ja kool kui tööandja peab seadust täitma. Tööinspektsioon oskab õpetajat aidata muuhulgas neis küsimustes, mis puudutavad diskrimineerimist või töökiusu.
Mida aga mõtleb matemaatikaõpetaja, kui ta annab õpilasele kodus teha 20 ülesannet, millest koolis jõuti 45 minutiga lahendada üksnes viis?
Loomulikult ei eksisteeri ideaalmaailma. Oleme erinevad ning paraku jäävad paljud unistusedki vaid unistusteks. Kuid üks näide kunstimaailmast: „Kumu uus näitus toob Eesti kunstiloo laste silmade kõrgusele“. Selle artikli leiab Eesti Rahvusringhäälingu veebilehelt. Saab küll, kui tahta. Mõnikord piisab väiksemastki kohandusest, mis võib samas sobida väga erinevate vajadustega õpilastele. Tuleb vaid harjumuspärasest lahti lasta.
Õppe sisu
Kui mõelda edasi õppe sisu peale, saab küsida ootuste kohta. Mida me ootame hariduselt, mida tuleb koolis omandada? Oskar Lutsu „Kevade“, liitmine ja lahutamine, koostöö. Teadmised, oskused ja hoiakud.
Eesti keele seletav sõnaraamat selgitab, et haridus on kooli(de)s või iseõppimise teel omandatud teadmised, oskused ja vilumused. Ehk siis tulemus. Meil on midagi, mida enne õppimist ei olnud. Veel on haridus teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamine või andmine, koolitus. Seega tegevus: õppimine ja õpetamine. Mõiste määratlus ei sisalda midagi tulemuse nõuetele vastavuse kohta. Igasugune teadmine, oskus ja vilumus loeb. Keeleline määratlus ei ütle ka seda, mil viisil tuleb haridust omandada ja anda.
Kuu aega tagasi toimus Eesti Linnade ja Valdade Liidu ning Lääneranna valla koostöös konverents „HaridusLood“, kus Jaak Aaviksoo märkis Eesti haridusseadusele viidates, et meie hariduskorraldus on heal juhul Bismarcki-aegne. Märksõnadeks on riigikesksus ja lojaalsed kodanikud.
Haridusseaduses, millele Jaak Aaviksoo viitas, on sätestatud: haridus on õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.
Keelelise määratluse teadmiste, oskuste ja vilumuse kõikehõlmavuse asemel on siin kesksel kohal ootus. Haridus ei ole midagi umbmäärast, vaid see peab vastama ühiskonna ootusele. Kuid sellest ei piisa. Omandatust tuleb kontrollida. Õppija on siin kui objekt. Hariduse omandamine toimub tunnustamise kaudu. Pole ime, kui osa vanemaid pelgab lastele antavat usundiõpetust. Kooli tegevus läheb nende arvates usuvabaduse põhimõttega vastuollu. Kas tõesti? Kas tõesti pelgalt millegi teadasaamine rikub kellegi usuvabadust? Vaevalt küll. Loomulikult on aga n-ö tõe kuulutamine koolis lubamatu.
Kui võrrelda kaht määratlust – õiguslikku ja keelelist –, siis õigusnorm ei räägi omandamisest ega andmisest, vaid süsteemist, mille sisu tunnustab ja kontrollib ühiskond. Kas siin on konflikt inimese ja ühiskonna vahel? Või kui suuresti lähevad siin vastuollu õppijakeskne lähenemine ja püüd kõik inimesed ühe mõõdupuu alla mahutada?
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt peab üldhariduses toetama õpilase vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Luuakse tingimused õpilase võimete tasakaalustatud arenguks ja eneseteostuseks ning teaduspõhise maailmapildi kujunemiseks.
See on hoopis midagi muud, sest kesksel kohal on õpilane. Kuid ka siin ei ole ühiskond kõrvaline. Tsiteerin seadust: „Üldhariduse omandanud inimesed suudavad ühiskonnaga integreeruda ning aitavad kaasa Eesti ühiskonna jätkusuutlikule sotsiaalsele, kultuurilisele, majanduslikule ja ökoloogilisele arengule.“
Ühiskondlikud ja isiklikud ootused haridusele võtan kokku ühe lapsevanema telefonikõnega. Isa: „Kas mu laps peab õppima vene keelt? See ei lähe kokku minu maailmavaatega.“ Mõistan seda küsimust, kuid lapsevanem küsib siin „kas“ ja mitte „miks“. Samamoodi võib küsida ükskõik missuguse õppeaine kohta. Kas ikka peab matemaatikat õppima? On raske ja tekitab stressi.
Maailm ja koos sellega ka ühiskondlik ootus muutuvad pidevalt ja tundub, et üha kiiremini. Võib ka seada kahtluse alla, kas mõned õppeaines omandatud teadmised ja oskused on üldse vajalikud. Need on arutelud, mis algavad tõdemusega, et õppekavad on ülekoormatud, ja lõpevad järeldusega, et koolis peaks õpetama veel seda ja seda.
Õiguslikult on tähendus üksnes sellel, mis on õppekavadega kehtestatud. Kool ja õpetajad peavad tulema õppekava järgimisega toime.
Ühiskond aga ootab ka seda, et koolilõpetaja vastaks mingitele tingimustele. Peab olema selgus, mis tasemele koolilõpetaja teadmised ja oskused vastavad. Gümnaasiumi lõpetamise üks tingimus on riigieksami tegemine. See on ka seaduses nii kirjas. Kuid lisaks sellele otsustas Riigikogu, et riigieksam on sooritatud, kui saavutatud on vähemalt üks protsent maksimaalsest tulemusest. Selle muudatusega tunnistati kehtetuks 2010. aastal kehtestatud 50 protsendi nõue, mis ei jõustunudki.
Samal ajal ühe protsendi nõude kehtestamisega otsustas Riigikogu, et riigieksam on sooritatud rahuldavalt, kui saavutatud on vähemalt 20 protsenti maksimaalsest tulemusest.
Riigikogu selgitus muudatuse kohta kõlas nii: „Muudatusest tulenevalt loetakse üle 20 protsendi maksimaalsest tulemusest saavutanud õpilase sooritus rahuldavaks, mida soovisid ka paljud huvirühmad eelnõu teise lugemise ettevalmistamise ajal. See kannab riigieksamite algset eesmärki anda õpilasele, koolile, kooli pidajale ja riigile tagasisidet selle kohta, mil määral on õpilane saavutanud õppekavas määratletud õpitulemused.“
Ajalukku vajunud näide, mis näitab Riigikogu kui poliitiliste, sealhulgas hariduspoliitiliste valikute tegijat. Kaalukeeleks võib seejuures saada raha, maailmavaade või tunne, et nii on õige.
Olgu koolilõpetamise lävendiks kehtestatud üks, kakskümmend või viiskümmend protsenti maksimaalsest tulemusest – hariduspõhiõiguse seisukohast ei ole vahet. Õiguslikult on oluline selgus, millistel tingimustel loetakse haridus omandatuks. Loomulikult peab olema ka arusaadav, miks just üks või teine valik on tehtud.
Eelneva võtan kokku õiguskantsleri sedastatuga: „Õpetaja mure õpilase ja ühiskonna käekäigu pärast on mõistetav. Ootame ju, et põhikoolilõpetaja mõistaks lõpueksamitega kaasneva pingutuse tähtsust ja valmistaks ennast eksamiteks ette parimal võimalikul viisil. Puudulikud aineteadmised ei tule kasuks noorele endale ega ühiskonnale tervikuna. Tuleb mõelda sellele, kuidas noor pärast põhikooli lõpetamist hakkama saab. Lõpueksamite kohustuslikkus ja lõpueksamite tulemuste olulisus kooli lõpetamisel on siiski hariduspoliitilised otsused, millele õiguskantsler hinnangut anda ei saa.“
Nädal tagasi ilmus Eesti Rahvusringhäälingu veebilehel artikkel pealkirjaga „Arengupsühholoogid: haridussüsteem surub emotsionaalsed oskused tagaplaanile“. Artiklis viidatakse oskustele, mis aitavad tulla toime stressi ja konfliktidega ning neid ennetada. Kuidas neid oskusi õpetada ja kuidas õpitut mõõta? Minu erialane ettevalmistus sellele vastamiseks ei sobi.
Eesti haridusellu on tulnud jõuliselt aga uus nähtus, mida võiks kokkuvõtvalt nimetada iseõppepäevaks. Eesmärgiks on seatud digioskused ja ennastjuhtiva õpilase kujundamine või midagi muud sarnast. Iseenesest ju õiged eesmärgid. Mida aga pärast sellist päeva mõõdetakse? Kuidas mõista juhendatud iseõppepäeva, millele järgneval koolipäeval toimub ainealaste teadmiste kontroll teemal, mida õpetaja ei ole klassis selgitanud? Kas hinnatakse aineteadmisi või digioskusi ja õppimisega toimetulemist? Kas neid oskusi koolis kohapeal ei ole võimalik omandada?
Kuid mis juhtub, kui ühiskondlik ootus või õpetaja arusaam ei lange kokku seaduses kirjutatuga? Olen kahekümne aasta jooksul pidanud erinevates olukordades tõdema, et seadus ei sega koolielu korraldamast eesmärgipäraselt. Seda seetõttu, et nii tundub olevat riigile, omavalitsusele, koolile või õpetajale mõistlik. Hariduskorralduses on justkui hall ala, mis ei kuulu kellelegi ehk ala, kus oleks justkui kõik lubatud.
Kas kool saab kehtestada reeglid, mis välisele kontrollile ei allu? Ehk kas kool on riik riigis? Kas selline olu hoiab õpilast ja õpetajat?
Tsitaat Eesti Rahvusringhäälingu veebilehel ilmunud artiklist „Teadlane seletab, miks Eesti õpilastel silmad ei sära“. Tsiteerin: „Õpetaja jaoks on oluline tunda, et ta ei ole „mutter masinas“, et tema seisukohti võetakse tõsiselt ja tema sõna maksab.“ Artikli kohaselt on rõõmu leidmiseks olulised nii korraldus kui ka koolipere omavahelised suhted.
Ka õpilane ei taha olla mutter masinas ega tunda ennast objektina.
Hariduskorraldus
Ühiskondliku ootuse juurest liigungi nüüd edasi õiguslikult kehtestatu juurde.
Õigus ei ole tõde või tunnete maastik. Õiguskord ei ole eneseabiõpik, kuid õigus määrab olema. Õigus pakub alati lahenduse, kui tuleb anda õiguslik hinnang elulistele asjaoludele. Omavahelises suhtluses on lugupidav käitumine viisakusreegel, mille rikkumisel tuleb vaadata peeglisse, tunnistada viga ja liikuda edasi. Teisalt – solvumiseks on elu liiga lühike. Ennast tuleb osata hoida. Võitlusi tuleb osata valida.
Õigusnormile viidates ei küsi me hea või halva kohta. Õiguslikus vaates ei räägi me headest ega halbadest koolidest. Eestis on umbes 500 üldhariduskooli. Küsimus ei ole kooli suuruses või selles, kas kool asub väiksemas keskuses või Tallinna kesklinnas. Õppida peab olema võimalik igas koolis. Nii nagu ei ole olemas keskmist inimest, ei ole olemas keskmist kooli või õpilast. Koolide võrdlemine riigieksamite tulemuste või mõne muu näitaja põhjal ei vii meid õiguslikult kuidagi edasi. Eesmärgiks on, et koolilõpetajal oleks võimalik astuda järgmine samm. Kindlaks peab määrama hariduskorralduslikud tingimused, et see samm oleks võimalikult edukas.
Õiguslikult tuleb vastus leida küsimusele, kas riigi, kohaliku omavalitsuse, kooli ja ka õpetaja tegevus on kooskõlas seaduse ja põhiseadusega. Selge peab olema põhjuse ja tagajärje seos, kui kooli kohta tuleb anda õiguslik hinnang. Mida aga arvata Eesti Rahvusringhäälingu veebilehe artikli pealkirjast „Paljud gümnasistid ei käi kodulähedases koolis ja see süvendab ebavõrdsust“? Artikkel viitab õpirände uuringule, mille kohaselt jäid õpilaste arvult väiksemate gümnaasiumide õpilaste õpitulemused alla suuremates koolides õppivate gümnasistide omadele. Kas see tähendab, et väiksemad gümnaasiumid vajaksid suuremat tähelepanu ja toetust?
Õpirände uuringu tutvustamisel räägiti ka sellest, et gümnaasium on võistluspõhine. Parimad võidavad. Milles seisneb siis ebavõrdsus? Lahenduse otsimisel tuleb mõista, kas küsimus on hariduspoliitiline või õiguslik. Ehk kas soovitakse hariduspoliitilist viga parandada või on meil koole, kus rikutakse õpilaste õigust haridusele.
Demokraatlikus õigusriigis kehtib seaduslikkuse põhimõte. Lähtuda tuleb seadusest ja põhiseadusest. Kui midagi ei ole seadusega lubatud, siis avalik võim seda teha ei tohi – see kehtib ka kooli kohta.
2009. aastal, kui Riigikogu kultuurikomisjonis alustati põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu arutelusid, tõdeti, et koolielu korraldavaid õigusakte on liiga palju. Tekkis soov luua koolidele suuremat selgust, et kõik vajalik oleks leitav ühest seadusest. Seda võib mõista aga ka Riigikogu soovina teha ise senisest rohkem hariduskorralduslikke otsuseid, millest koolid peavad lähtuma. Riigikogul on õigus nii otsustada.
Riigikogu ei tohi aga eirata olulisuse põhimõtet: kui otsus mõjutab tugevalt hariduspõhiõiguse teostamist, tuleb see kehtestada seadusega. Riigikogu ei tohi jätta olulisi otsuseid tegemata. Mida rohkem aga parlament määrab, seda jäigemaks hariduskorraldus muutub. Kui aga seadus jätab midagi reguleerimata või reguleerib väga üldiselt, võib tekkida küsimus, mis siis ikkagi on lubatud.
Seaduslikkuse ja olulisuse põhimõtted peavad tagama, et hariduspõhiõiguse sisu ja ulatus on selgelt sätestatud seaduses või seaduse alusel ning seda õigust ei saa keegi meelevaldselt muuta ega piirata. Põhiõiguse piiramiseks peab olema seaduslik alus. Nii võib ka hariduspõhiõigust piirata üksnes seaduse alusel. Kuid seadus peab olema kooskõlas põhiseadusega.
Põhiseadus aga ei ütle, mis tingimustel tuleb õpilane kooli võtta vastu või mis tingimustel saab kooli lõpetada. Hariduse omandamise seisukohalt saab aga järeldada, et tegemist on oluliste küsimustega. Ei saa nii, et ühes koolis loetakse haridus omandatuks ühtedel tingimustel ja teises teistel tingimustel.
Koolid soovivad olla omanäolised. Soovitakse eraldada terad sõkaldest. Haridussüsteem põhineb tugevalt hindamisel ja kontrollimisel, kuigi esimesse klassi minevale lapsele võidakse öelda, et hinne ei ole oluline.
Enne 2013. aastat kehtis olukord, mille kohta Riigikohus 2009. aastal leidis, et seadusandliku ega täidesaatva võimu tasandil pole sätestatud, et gümnaasiumisse vastuvõtmine sõltub muudest tingimustest peale põhikooli lõpetamise tulemuste. Õiguspärane ei ole kehtestada vastuvõtutingimusi, mida seadus ei luba.
Tiiu Kuurme selgitas katseid korraldavate koolide kohta 16. septembri Postimehes: „Jah, see on hariduslik segregatsioon, aga mingis mõttes on see vajalik, et ohustatud väikerahva lapsed saaksid arendada andeid ja hoida haridust väärtustavat kultuuri.“
Aruküla põhikooli direktor õigustas koolis loodud tasemeklasse 18. septembri Õhtulehes: „Aga tavalaps, kes tahab rohkem õppida, kui tavakeskkonnas saab – ta tahab ka meeldivat õppekeskkonda nautida. Ta ei pea raiskama aega, vaadates, kuidas mõni mees klassis lolli mängib.“
Triin Lauri kirjutas 20. septembril Eesti Rahvusringhäälingu veebilehel nii: „Õpitulemuste kujunemise juures on oluline roll kolmel komponendil: perekondlik taust, õpetaja ja kaaslased. Kui juhtub, et kõik need kolm komponenti on ühes klassiruumis kõige nõrgemad, on neil õpilastel väga keeruline järele joosta teistele, kus on kõik võidukomponendid koos.“
Võttes need kolm tsitaati kokku ja liites siia ka kõik teised sellekohased arvamused, tuleks küsida, mis on seaduses kirjas ja mida me koolilt ootame. Iseenesest ei saa ju öelda, et katsetega koolide või tasemerühmade loomise või muu sellise tõttu puudub mõnel lapsel ligipääs haridusele. Kuid kas sellised praktikad järgivad kaasava hariduse põhimõtet. Mida ikkagi seadus lubab? Esimesse klassi minev laps ei pea olema käinud lasteaias või eelkoolis ega pea oskama prantsuse keeles öelda kass.
Millist ühiskonda soovime haridussüsteemi kaudu kujundada? Kas haridussüsteem on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele? Või kas küsimus on süsteemis või üksikutes praktikates?
„Kas kool võib nõuda, et laps ei kannaks koolis kapuutsiga pusa?“ Selle konkreetse küsimuse esitas lapsevanem. Seadus ei ütle midagi riietumise kohta. On see üldse õiguslik küsimus? Jah, kui sellega rikutakse lapse õigusi. On see seotud hariduspõhiõigusega. Jah, kui selle kaudu piiratakse hariduse kättesaadavust.
Toon veel mõned sätted põhiseadusest. Igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamusele ja veendumustele. Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.
„Õpilane riietub koolis iga päev korrektselt. Väljakutsuv ja keha paljastav riietus ei ole koolis lubatud.“ Nii on kirjas ühe kooli kodukorras, mida õpilased ja kooli töötajad peavad järgima. Kas ehk õpetaja ei peaks koolis olema kombluspolitseinik?
Endiselt on õpetajaid, kes mingil põhjusel alandavad järelevastamisel õpilase hinnet. Hindamisele on seadusega seatud kindlad eesmärgid. Hinde alandamine neid eesmärke ei täida. Võiks küsida vastu, kas õpetaja on nõus töötasu alandamisega, kui õpilaste tulemused ei vasta ootustele.
Tööinspektsioon andis oma Facebooki lehel teada: „Lõunapaus võrdub sinu aeg, sinu reeglid!“ See tõdemus kehtib ka suhtluskeele kohta. Kuidas on aga õpilastega? Igati põhjendatud on õpilase küsimus, miks ta ei või vahetunni ajal kasutada telefoni ja rääkida sõbraga omavahel keeles, mis neile kõige paremini sobib. Vahetund on õpilase õppetööst vaba aeg. Kas õpetajale meeldiks, kui tal tuleks tööpäeva alguses panna oma telefon ühisesse hoiukasti?
Koolide selgitustest võib mõnikord järeldada, et seaduse järgimisel rikutaks õpilaste õigust haridusele. Siin saab üksnes nentida, et kui seadus tundub olevat ajale jalgu jäänud, tuleb seda muuta.
Hoitud õpetaja
Õigus peab tagama nii vabaduse kui ka õigluse. Samas võivad meie õiglustaju ja väärtushinnangud olla väga erinevad ja teineteist välistavad. Võib ka juhtuda, et erinevad „koolkonnad“ jõuavad – isegi samu väiteid kasutades –täiesti vastandlike järeldusteni. Kõige parem õigustus kõlab: „See abinõu on õpilase huvides.“ See väide sobib milleks iganes.
Hoitud õpetaja määratlemine on midagi emotsionaalset. See on tunne, mida on võimalik mõista erinevalt. Õigusaktid tundeid ei reguleeri, kuid need saavad luua selguse ja selle kaudu kindluse. Õpetaja teab ja tunneb, et talle ollakse toeks ja ta ei ole üksi. Tal on kindlus selles, mida ta teeb.
Kuulsin ühel töökeskkonna koolitusel juhtumist, kus õpetaja vaidles tööandjaga. Tüli põhjuseks oli see, et õpetaja hinnangul ei ole tööandja loonud tööl turvalist õhkkonda – lapsed kiusavad. Mõneti on ju see õpetaja ülesanne tulla toime laste käitumisega, mis võib põhjustada ka kannatusi teistele õpilastele ja kooli töötajatele. Teisalt võib küsida, kas kooli juhtkond ja kooli pidaja on loonud kõik tingimused turvalise õhkkonna kujundamiseks.
Seadust tuleb järgida ka õpetaja õiguste kaitsel – õpetajale tuleb tagada ohutu ja toetav töökeskkond. Vastutus on ka õpilasel ja vanemal. Hariduspõhiõiguse teostamiseks on vaja osapoolte toimivat koostööd.
Olen ka kuulnud väidet, et koolis ei kehti töölepingu seadus. See tähendab, et koolis ei ole lihtsalt võimalik seadust järgida. Kas koolis kehtib seadus, mis ehk on rohkem sarnane sellega, mida õpitakse füüsikatunnis? Jõud määrab. Tunniplaan tuleb koostada ja õppetunnid tuleb ära anda. Õpetaja peab justkui olema nõus kõigega. Töölepingus kirjas olev ei ole kokkuleppe tulemus, vaid tulemus, mille määrab tööandja võimekus. Tundub, et kusagil on õpetajast tehtud objekt. Loodetavasti on see üksnes minu tunne.
Eeldan, et ka õpetaja tahab ja saab vastutada selle eest, mille eest ta peab vastutama. See annab õpetajale kindluse, et seadusi järgides ei riku ta õpilaste õigusi. Selgus aitab tal oma tööd paremini korraldada ning vajadusel seista õpilaste õiguste eest – just seda nõuab ka õpetaja eetikakoodeks.
Haridusseadused käsitlevad eelkõige õpilase õigusi ja kohustusi. Kuid siin ei ole võitlust õpilase ja õpetaja vahel. Õigus ei vali pooli. Õigus hoiab õpetajat, kuna täielik vabadus seaks ta pideva otsustamissurve alla.
Piiramatut autonoomiat demokraatlikus õigusriigis ei ole kellelgi. Me sõltume õiguslikult põhiseadusest, seadustest ja teistest õigusaktidest. Kui see nii ei oleks, ei oleks meil õigusriiki, mis kaitseks igaüht meelevaldsete otsuste eest. See on vajalik nii õpilasele kui ka õpetajale.
Õpetajal on samas õigus eneseteostusele. Õigus olla loominguline. Korraldada enda tööd võimalikult iseseisvalt. Valida sobilikke õpetamis- ja kasvatusviise välist sekkumist kartmata. See annab võimaluse uuendustele ja lisab hariduselule sära. Ikka pidades silmas õpilase heaolu.
. . .
Lõpetuseks tsiteerin taas üht oma ema meenutust kooliajast: „Kõigist kooliaastatest on mu mälu kullaliivana välja sõelunud ja tallele pannud seda, mida polnud ette nähtud üheski kohustuslikus õppeprogrammis – inimeseks olemise igikestvaid põhitõdesid.“
Õpetaja võimuses on olla eeskujuks. Suhtuda õpilasse lugupidavalt. Seesmine väärikus kannab meid elus edasi. Ehk on just õpetajal kõige suurem võimalus märgata, millal süsteem koolis muutub inimesest tähtsamaks. Sel hetkel peab olema julgust küsida: milleks ja kellele seda vaja on?
Hoides õpilast, hoiab õpetaja iseennast. Mõelgem, mis on oluline.
Aitäh!