Õiguskantsleri nõunike Andres Aru ja Andra Reinomägi artikkel "Laste kaasamisest kohaliku elu korraldamisse laste pilgu läbi", ajakirjas Sotsiaaltöö, nr 3/2014 (lk 21-23).
„Te tahate lihtsalt minu arvamust teada?”
Laste kaasamisest kohaliku elu korraldamisse laste pilgu läbi
„Te tahate lihtsalt minu arvamust teada? Ja sellepärast kutsusitegi mind siia?!” Selline oli ühe väikse poisi hämmeldus, kes osales arutelul koos lasteombudsmani nõunikega. Ta oli üllatunud, kuna varem oli ta kohaliku omavalitsuse ruumides käinud vaid siis, kui arutuse all olid tema pahandused. Samasugust nõutust võib kohata ka otsustajate seas, kui nendelt küsida, kuidas saavad lapsed kohaliku elu korraldamises kaasa rääkida.
Õigus osaleda oma elu puudutavate otsuste langetamises on üks olulisemaid inimõigusi. See õigus on ka lastel, nii igal lapsel eraldi kui ka lastel kui ühiskonnagrupil. ÜRO lapse õiguste konventsiooni üks aluspõhimõtteid on tagada igale lapsele, kes on võimeline oma arvamust avaldama, õigus vabalt oma vaateid väljendada kõikides teda puudutavates küsimustes. Lapsele tuleb luua osalemisvõimalus ning tema vaateid peaks hindama vastavalt tema vanusele ja küpsusele.
Lasteombudsmani ülesanne on seista laste õiguste eest ja aidata lastel nende jaoks olulistel teemadel ühiskonnas kaasa rääkida. Seetõttu juhtis lasteombudsman Indrek Teder kohalike omavalitsuste valimiste eel avaliku pöördumisega[1] kandideerijate tähelepanu sellele, et lastel on õigus kohaliku elu korraldamisel kaasa rääkida, ning kutsus neid üles pakkuma lastele ja noortele selleks senisest enam võimalusi.
Rohkem julgust lapsi kaasata
Uuringuandmed kinnitavad, et lapsed saavad kõige vähem kaasa rääkida kogukonna ja ühiskonna tasandil. Lapse õiguste ja vanemluse monitooringu (2012)[2] andmeil saab näiteks kodu, pere ja oma vaba ajaga seotud küsimustes enda hinnangul kaasa rääkida 8–9 last 10st. Kooliürituste korraldamisel saab kaasa rääkida iga kolmas laps. Kooli reeglite, koduste ülesannete mahu ja koolitoidu teemal vaid napilt iga viies laps. Mänguväljakute ja teiste lastele mõeldud vaba aja veetmise kohtade kujundamises saab enda hinnangul sõna sekka öelda iga neljas laps. Kõigest iga kümnes laps leiab, et temal on võimalik oma arvamust avaldada bussigraafikute kohta, st mõjutada seda, et bussid sõidaksid lapsele sobivatel aegadel. Laste kogemus näitab, et nad ei saa nende elu vahetult puudutavates küsimustes piisavalt kaasa rääkida.
Kaasamine algab avatud hoiakust ja orienteeritusest dialoogile. Täiskasvanute hoiakud laste kaasamisse ühiskonda puudutavates küsimustes on aga pigem kõhklevad: 25% täiskasvanutest ei ole üldse nõus või pole pigem nõus sellega, et lapsed peaksid saama kohalikus omavalitsuses neid puudutavates küsimustes (näiteks mänguväljakud, huvitegevus, bussigraafikud) kaasa rääkida. Veel vähem peetakse vajalikuks küsida laste arvamust seaduste tegemisel: 37% täiskasvanutest ei ole üldse nõus või pole pigem nõus väitega, et lapsed peaksid saama kaasa rääkida neid puudutavate seaduste tegemisel. Täiskasvanute kõhklused peegelduvad ka laste hinnangutes: neljandik lastest ei arva, et nad peaksid enda ümber toimuva elu küsimustes kaasa rääkima. Samamoodi leiab neljandik lastest, et poliitikud ei peaks küsima nende arvamust enne lapsi puudutavate otsuste tegemist. Mõtlemapanev on asjaolu, et viiendik lastest ütleb, et nad ei tahagi kaasa rääkida vaba aja veetmise võimaluste teemal, bussigraafikute koostamisel või lapsi puudutavate seaduste tegemisel. Sama arvatakse ka kooliga seotud küsimuste puhul. Lastes on sellise hoiaku kujunemist mõjutanud negatiivsed kogemused, mistõttu neil on tekkinud arvamus, et „minust ei sõltu ju nagunii mitte midagi”. Võib oletada, et ka noorte täiskasvanute madala valimisaktiivsuse üheks põhjuseks on varasema osalemiskogemuse puudumine.
Selleks et teada saada, mida arvavad lapsed oma kodukoha elukorraldusest ja millised on nende ootused seoses kohalike valimistega, toimusid lasteombudsmani eestvedamisel Eestimaa eri paigus arutelud, milles osalesid erinevas vanuses lapsed. Aruteludest selgus, et lastele on väga olulised lapsesõbralik kogukond ja keskkond. Nad tunnetavad kogukonnas ja ühiskonnas esinevaid probleeme samamoodi kui täiskasvanud, vahel isegi teravamalt, kuid lahenduste otsimisse lapsi enamasti ei kaasata, vaid kiputakse langetama otsuseid nende eest. Lastele on tähtis kogeda tunnustust kogukonna liikmena ja selle elukorralduses kaasa rääkida: see tugevdab nende sidet kogukonnaga ning toetab hooliva ja aktiivse eluhoiaku kujunemist.
Kohaliku elu eestvedajad peaksid arvestama sellega, et nii nagu täiskasvanud, on ka lapsed väga erinevate vajadustega: on nooremaid ja vanemaid, puudega, vanemliku hoolitsuseta, lähemal ja kaugemal elavaid lapsi jne. Kõigil neil on oma vajadused ja võimalused, millega vallajuhid peaksid arvestama.
Laste ideed kohaliku elu paremaks korraldamiseks
Lasteombudsmani nõunike sügisesed arutelud lastega keskendusid viiele teemale: pere, kodu ja lähedased; kool ja lasteaed; avalik ruum, loodus, tänavad ja teed; vaba aeg ja huviharidus; transport ja liikumisvõimalused.
Pere ja kodu on lastele kõige tähtsamad. Laste heaolu on otseselt seotud pere heaoluga. Lapsed muretsevad oma pereliikmete pärast ja neile on oluline, et lähedastel omastel läheks hästi. Nad ootavad, et kogukond toetaks raskustes peresid. Lapsed soovivad, et omavalitsus seisaks selle eest, et igal lapsel oleks korras, soe ja turvaline kodu. Samuti soovivad lapsed, et omavalitsus aitaks kaasa uute töökohtade loomisele, et vanemad leiaksid kodu lähedal töökoha, kus makstaks korralikku palka. Toetades vanemaid, toetab omavalitsus ka lapsi.
Kooli ja lasteaia puhul on lastele tähtis, et need asuksid kodu lähedal, et kõigil lastel oleks vajalikud koolitarbed ning et iga laps saaks koolis sooja toitu. Lastele on turvaline koolikeskkond väga tähtis: nad soovivad, et kedagi ei kiusataks, kooliruumid oleksid ohutud, soojad ja lapsesõbralikud ning et kooli personal oleks laste vastu sõbralik ja toetav. Lapsed ootavad, et neid lasteaia ja koolielu küsimustesse rohkem kaasataks ning lapsi puudutavaid otsuseid neile enam selgitataks. Omavalitsus kooli ja lasteaia pidajana saab nende küsimuste eest hea seista.
Avaliku ruumi üle arutledes esitasid lapsed mitmeid tähelepanekuid selle kohta, kuidas seda laste liikumisvajadusi arvestades turvalisemaks muuta ning neile mitmekesisemaid vaba aja sisustamise võimalusi pakkuda. Lapsed soovivad, et oleks rohkem mänguväljakuid, kergliiklusteid, matka- ja seiklusradu, uisuparke, rulakausse ning korrastatud rohealasid. Lisaks väiksematele lastele mõeldud mänguväljakutele võiks nende arvates olla ka noortele mõeldud mänguväljakuid ja vabas õhus ajaveetmise kohti. Koolide juures võiksid turvalisuse huvides olla korralikud kõnniteed ja ülekäigurajad, fooritsüklid peaksid arvestama laste liikumiskiirusega. Teed ja tänavad võiksid laste arvates olla puhtad, heas korras, valgustatud ja liigeldavad ka ratastoolis. Avalikus ruumis, sealhulgas parkides ja looduses, võiks laste hinnangul olla rohkem prügikaste, vanad ohtlikud majad tuleks lammutada ning enam võiks olla kohti rattakummide pumpamiseks. Traadita internetiühendus peaks olema kõikjal tasuta kättesaadav ning avalikud asutused võiksid olla lapsesõbralikumad ja arvestama erinevas vanuses lastega. Kohalik omavalitsus saab laste liikumisteid ja -harjumusi arvestades lapsesõbralikuma avaliku ruumi kujundada. Häid näiteid selle kohta võib leida nii Eestist (näiteks Linnalabori ja Maanteeameti projekt „Ohutu koolitee”) kui ka kaugemalt (Norra näide kohalikust tee-ehitusest, mis algas laste liikumisteede kaardistamisest).
Avaliku ruumi kõrval on lastele tähtsad ka huviharidus, hobid ja vaba aja veetmise võimalused. Lapsed ootavad, et kohalik omavalitsus toetaks senisest enam huviharidust ja looks igale lapsele võimaluse regulaarselt meelepärase harrastuse või hobiga tegelemiseks. Näiteks kurtsid lapsed, et huviringide valik on väike ning huvitegevuses osalemine pole kõigile kättesaadav. Lapsed sooviksid, et noortekeskused pakuksid mitmekesisemaid tegevusi ja keskuste lahtiolekuajad oleksid pikemad. Samuti soovivad noored mitmekesisemaid sportimisvõimalusi. Lapsed soovisid, et korraldataks ka rohkem kogupereüritusi, kus kogu perega koos aega veeta, ning lastele ja noortele mõeldud kultuuriüritusi.
Transpordi korraldus mõjutab palju laste argielu, mistõttu on tähtis, et see arvestaks nende vajadustega. Näiteks märkisid lapsed, et ühistransport võiks arvestada koolitundide algus- ja lõpuaegu ning huviringide toimumise ja noortekeskuste lahtioleku aegu. Bussiliiklus võiks olla tihedam ja rohkem võiks olla hilisemaid busse, eriti maakohtades, et oleks võimalik ka näiteks peale kinoseanssi, kontserti või teatrietendust turvaliselt koju jõuda. Lapsed soovivad, et bussid peaksid graafikust kinni, bussijuhid oleksid sõbralikud, peatuste häälteavitus töötaks ning et ühistransport oleks lastele tasuta, ruumikas, puhas ja turvaline. Laste arvates võiks üle Eesti kehtida ühtne piletisüsteem ning senisest enam võiks olla võimalusi alternatiivseteks liikumisviisideks näiteks jalgratta, rulluiskude või rulaga.
Laste arvates võiksid kohtumised ja arutelud kohaliku omavalitsuse esindajatega toimuda näiteks koolides või omavalitsuse ruumides. Omavalitsuse juhid ja töötajad võiksid käia lasteaedades, koolides ja noortekeskustes laste käekäiku ning arvamusi uurimas. Laste arvates võiks neil olla rohkem infot selle kohta, kuidas oma arvamust omavalitsusele edastada või kelle poole mure ja probleemide korral pöörduda. Ka see – võimalus enda või sõbra muredest ja probleemidest teada anda ning abi otsida – on lastele äärmiselt oluline. Omavalitsus saab palju ära teha, et laste teadlikkust abi saamise võimalustest suurendada ja pöördumise viise tutvustada. Näiteks võiksid lapsed tunda kohalikku lastekaitse- või sotsiaaltöötajat, kelle poole mure korral pöörduda. Vastava teavituse ja infoleviku korraldamisel saavad nii omavalitsus, kool kui lasteaed lihtsate vahendite ja lastega suhtlemise kaudu palju ära teha.
Kaasarääkimise kogemus julgustab
Sügisesed arutelud lastega olid sisukad ja haaravad ning kokkuvõtvalt võib öelda, et lastel on küllaga mõtteid ja arvamusi kohaliku elu küsimustes. On ju lapsed parimad eksperdid oma vajaduste ja eluolu küsimustes. Paraku tõid arutelud teravalt esile ka erinevused laste kogemustes. Lapsed, kes olid harjunud oma mõtteid enda ja ühiskonnaga seotud teemadel väljendama, haarasid küsimusi lennult ning pakkusid rohkelt ideid ja alternatiive, kuidas kogukonnaelu paremaks muuta. Lapsed, kes polnud harjunud kogukonnaeluga seotud teemadel kaasa rääkima, ei osanud aga esmapilgul neist küsimustest midagi arvata, sest küsimused tundusid neile võõrad. Mõne aja jooksul siiski ideid tuli ja lõpuks kogunes ettepanekuid üsna palju.
Eelnevast võib järeldada, et lastele tuleb pakkuda võimalusi neid puudutavate otsuste langetamises ja kohaliku elu korraldamises kaasa rääkida, tuleb tunda siirast huvi nende kogemuste ja mõtete vastu ning laste ettepanekuid ka arvesse võtta. See aitab lastel tajuda maailma laiema ja mitmekesisemana ning näha end selle osa ja mõjutajana. Laste vajaduste mõistmiseks ja nende toetamiseks on vaja lastega pidevalt dialoogis olla, koguda järjepidevalt infot nende olukorra ja ootuste kohta ning selle kõrval ka selgitada ja põhjendada tehtud otsuseid lastele ja noortele neile arusaadaval viisil.
Lastele osalemise võimaldamine on eeldus demokraatliku, avatud ja hooliva ühiskonna kujunemisel.
Viidatud allikad
1. Vaata lasteombudsmani kodulehelt: http://lasteombudsman.ee/et/lasteombudsman-lapsi-tulebrohkem-kaasata-kohaliku-elu-korraldamisse-2
2. Monitooringu kokkuvõtted leiab lasteombudsmani kodulehelt infomaterjalide alt: http://lasteombudsman.ee/et/noor/infomaterjalid