ERR, 20. aprill 2018
Värsked erakondade toetusreitingud on avaldatud. Põhjust alla anda või end ülemäära kindlalt tundaparteidel siiski pole. Rahva meel on muutlik. Üksikud sündmused või viimase hetke otsused võivad tegelikke valimistulemusi oluliselt mõjutada. Jääb ka võimalus, et küsitlused eksivad.
Nii näiteks tegi viimastel USA valimistel 13 protsenti hääletajatest otsuse Donald Trumpi kasuks viimasel nädalal. Ka 2015. aasta Suurbritannia valimistel ei peegeldanud küsitlused eriti täpselt tegelikku valimistulemust. Alahinnati vanemaealiste, üle 70-aastaste, ja ülehinnati noorte valimisaktiivsust. Selliselt ei suudetudki konservatiivide selget võitu ette näha.
Vaadates Eesti viimaste riigikogu valimiste tulemusi ja võrreldes neid aasta varem aprillis toetusreitingute numbritega, jääb üldiselt silma päris hea ennustamistäpsus. Aga on ka suuri kukkujaid, tõusjaid ja üllatajaid. IRL sai 2011. aasta valimistel oluliselt rohkem hääli, kui kevadel 2010 reitingud lubasid. 2015. aasta valimistel tegid sotsiaaldemokraadid jällegi palju kehvema tulemuse kui aasta varasemad toetusnumbrid oleks eeldanud. Vabaerakonna parlamenti pääsemist 2014. aasta kevade küsitlused üldse ei näidanud. Ja Rohelised on jäänud kahtedel valimistel hoopis ukse taha, kuigi reitingud andsid parlamenti pääsemiseks alati lootust.
Avaliku arvamuse küsitlused ja neis kasutatav metoodika on üldse üks ütlemata põnev teema. Erakondade toetusküsitlustest veelgi keerulisemad on uuringud, mis püüavad näidata rahva arvamust mõnes konkreetses küsimuses.
USA president George W. Bush kasutas ameeriklaste arvamusküsitlusi põhjendusena 2003. aasta Iraagi invasioonile. Väidetavalt olid arvamusküsitluse tulemused argumendiks isegi Kongressis ja ÜRO Julgeolekunõukogus. Mõjutamine toimus mõlemat pidi – president suunas avalikku arvamust endale soodsas suunas ning kasutas seda seejärel oma otsuse õigustamiseks. Kurikuulsaks teeb tollase näite see, et kui 2003. aastal toetas pea 60 protsenti ameeriklastest Iraaki tungimist, siis neli aastat hiljem arvas samapalju, et see oli viga. Siinkohal meenub mulle ajakirjast Foreign Affairs üks kunagi loetud artikkel, mis kirjeldas eksperimenti, kus küsiti ameeriklastelt, kas USA peaks ründama Narniat, et kaitsta inimõigusi. Valdav enamus toetas kindlalt seda otsust. Igaks juhuks mainin ära, et Narnia on välja mõeldud kuningriik ulmeromaanist. Nii palju siis välispoliitika kujundamisest tuginevalt rahva arvamusele.
Mille põhjal hinnata, kas arvamusküsitlus on usaldusväärne? Esmalt tuleks vaadata, kes küsib (ehk mis on küsitluse tellija motivatsioon) ja keda küsitletakse (kas valim on ikka juhuslik ja esinduslik). Väga oluline on küsimuse sõnastus ja kontekst. Omnibus-uuringute puhul on tähtis isegi see, mis järjekorras küsimused on esitatud. On leitud, et kui näiteks valitsuserakonna toetuse küsimused järgnevad kohe küsimustele, mis uurivad hinnangut valitsuse tööle, siis tuleb valitsuserakonna toetusprotsent madalam kui järgnevatel valimistel. Sest valitsuse tööga ollakse demokraatlikus ühiskonnas ikka rahulolematud, alati võiks rohkem ja paremini. Selle seisukoha tuulessaavad kehvema poolehoiu ka valitsuserakonnad. Tegelikel valimistel pöörduvad valijad nende juurde siiski tagasi. Lisaks tuleb tähelepanelikult jälgida arvamusküsitluste tulemuste tõlgendamist ja sõnumiseadmist. Kas klaas on pooltäis või pooltühi?
Hea õpikunäide on riigihalduse ministri tellitud uuringud Eesti elanike toetusest haldusreformile. 2015. aasta lõpus avaldas rahandusministeerium pressiteate: "Haldusreformi toetajaid on pea poole rohkem kui vastaseid". 48 protsenti elanikest kindlasti või pigem toetas haldusreformi ja 28 protsenti oli vastu või pigem vastu. Aga pea veerand küsitletutest ei osanud oma seisukohta öelda ja nende arvamus võib kaalukaussi oluliselt muuta. Neid tulemusi tollal kuuldes mõtlesin, et mina, olles ise haldusreformi ekspertkomisjoni liige, ei oskaks sellele küsimusele vastata. Sest ma ei teadnud, mida haldusreformi all mõeldakse. Üksnes omavalitsuste ühendamist või midagi enamat? Küsimus, mis vastajatele esitati, oli tegelikult väga pikk. Taustaks selgitati muu hulgas nii: "Haldusreformi eesmärkideks on omavalitsuste paremad teenused, juhtimiskvaliteedi tõus ning suurem võimekus suunata oma piirkonna arengut." Ja küsimus kõlas: "Kuidas suhtute sellistest põhimõtetest lähtuvasse haldusreformi?" Nii positiivse taustakirjelduse põhjal on tulemus isegi üllatavalt negatiivne. Aasta hiljem, kui reformi sisu oli juba selgem, ei osanud juba 40 protsenti vastajatest oma seisukohta öelda ning positiivselt ja negatiivselt meelestatute arv oli võrdne (30 protsenti).
Olgu need siis küsitlused suhtumisest haldusreformi või Rail Balticusse. Liigne on eeldada, et iga elanik on või peab olema kursis nende otsuste tagajärgedega. Seega saame teada rohkem usu kohta ja sellest, kuidas edukas on kommunikatsioonitöö.
"Rahva hääl, on jumala hääl," ütleb üks tuntud ladinakeelne sentents. Aga enne põhjalikumate järelduste tegemist tuleks vaadata kes, miks, kuidas ja kellelt küsitakse. Ja ma ikka loodan, et poliitikakujundamine ei hakka kunagi toimuma üksnes avaliku arvamuse küsitluste põhjal.