Postimees, 10. juuli 2019
Õiguskantsler Ülle Madise sõnul näitab ühe pere aastaid lahenduseta olnud reostunud kaevuvee juhtum, et mõni ametnik eelistab inimese mure lahendamise asemel seda menetleda. Sellist käitumist ei saa vabandada hirmuga, et kui riik ühe inimese mure ära lahendab, hakkavad teised äkki sama tahtma.
Milles on helendava kaevuvee juhtumi tuum, kus üks riigiasutus püüab probleemi teisele põrgatada? Meil on siis ikkagi liiga palju riiki, kui kaks asutust ei saa omavahel selgeks, kes peaks inimese mure lahendama?
Raske öelda, millal ametnike tahe ja julgus otsustada ära kadus. Ei taha ka üldistada, sest ametnikke on erinevaid. Meil on väga häid juhtumeid, kui näiteks üksi elava pensionäri vigane aadress on märgitud registris õigeks, ametnik on selle nimel bürokraatiatõkkeid ületades pingutanud ja pensionär on toetuse kätte saanud. Või on puudega lapse mure leidlikult kõrvaldatud.
Aga kahjuks on ka teisi, nagu see helendava kaevuvee juhtum. Ametnikud ei sea sihiks mitte inimese muret lahendada, vaid oma uksest välja menetleda. Ajada segast juttu, et see pole meie pädevuses, see pole nonde pädevuses. See pole üldse inimese asi teada, millise asutuse pädevuses mingi asi on. Õiguskantslerit ongi selleks vaja, et seda meelde tuletada.
Selle juhtumi asjaolude väljaselgitamine ja olukorra lahendamine on nii keskkonnaameti kui ka keskkonnainspektsiooni ning tõenäoliselt ka omavalitsuse pädevuses. Kõigil on oma töö ja oma osa ning see pole mingi vabandus, et nemad ei saa üksi kõike ära teha. Riigis ei saa tihtipeale üks asutus kõiki asju ära lahendada. Küll aga saab võtta vastutava rolli, saab mitte enne järele jätta, kui asi on lahendatud.
Küsisite, kuhu on kadunud ametnike julgus. Nad peavad ju täitma seadust, mis julgust seal saab olla? Seadus ei salli loomingulisi lahendusi.
Vastupidi. Põhiseadus näeb ette, et inimese mure tuleb mistahes seaduslikul viisil ära lahendada võimalikult kiiresti ja sisuliselt. Kaevujuhtumi lahendamiseks on seadused olemas ja piisavad, et selgeks saada, kust reostus tuleb, reostajad korrale kutsuda ja vajaduse korral kaev korda teha.
Olen kuulnud väidet, justkui ei tohiks Kassinurme talu muret seaduse järgi lahendada, sest siis tahtvat teised ka maksumaksja kulul uut kaevu. Kui riik ei suuda põhjavee reostamist takistada, tulebki põhjendatud juhtudel ka teisi aidata, loomulikult. Kui keegi oma kaevuvee teadlikult rikub, ehitab septikuid jm rajatisi, mis ei vasta nõuetele, on seegi võimalik kindlaks teha ja sel juhul on inimene ise süüdi ja talle ei hüvitata midagi.
Sarnast juttu oleme kuulnud mujalgi.
Kui mõni Abhaasia eestlane saab kodakondsuse...
Täpselt nii. Seadust tuleb täita näoga inimese poole. Kui kellelgi teisel on samuti õigus hüvele, siis neil kõigil on õigus saada seaduses ette nähtud hüved kätte. Kui on neid, kes pahatahtlikult oma kaevu mürgitavad või esitavad võltsdokumente, siis peab riigil olema ka võimekus teha asjad selgeks ja öelda „ei“. See ei ole õigustus, et äkki teised hakkavad ka tahtma.
Ühelt poolt pole osal ametnikel justkui julgust, teiselt poolt leidub poliitikuid, kes ütlevad, et ametnikud juhivad riiki, ei lase poliitikutel häid asju teha. On meil ametnike riik?
Ametnikud on inimesed. Olen selles sfääris töötanud 22 aastat ja minu kogemus on, et enamik inimesi tahab teha oma tööd hästi ja pälvida heakskiitu. Aga silma hakkavad loomulikult need, kes oma rolli Eesti rahva teenimisel ei täida.
Esimene tüüp on ametnik, kes jätab oma töö tegemata, kuna ta osutub pugejaks: kiidab takka poliitiku põhiseaduse vastastele või Eestile kahjulikele otsustele. Ametniku ülesanne on öelda ka oma ministrile, et see või see plaan on põhiseadusega vastuolus, aga ministri poliitilisi eesmärke saaks saavutada hoopis näiteks nii. Ametnik ei tohi olla poliitik, ta peab toetama legaalsetel valimistel mandaadi saanud poliitiku suunda, aitama leida realiseeritavad lahendused.
Veel on ametnikke, kes kasutavad oma positsiooni isikliku agenda ajamiseks. Realiseerivad oma maailmavaadet, öeldes, et üks või teine asi on põhiseaduse vastane, kuigi tegelikult ei ole. Või ütlevad, et mingit asja nii või naa lahendada ei saa, kuna siis tahavad teised ka.
Kolmas grupp on neid ametnikke, kes väga tahaks tööd teha, aga kes on surutud kunagise tulemusjuhtimise rakendamise tõttu väga kitsastesse raamidesse. Nii on inimestelt võetud julgus parimat tahtes eksida. Kui ta on tahtnud parimat, on püüdnud kasutada näiteks maksuseaduse vähekasutatud norme, et õigluse huvides teha otsuseid, ja kui halduskohus loeb selle siiski õigusvastaseks, siis pole vaja selle pärast ametnikku karistada. Karistada tuleb siis, kui ametnik jätab teadlikult oma ülesanded täitmata.
Õiguskantsleri meeskonna kogemus on see, et väga paljude ametnikega on võimalik mõistlikult asjad läbi arutada ja nad mõistavad, et tuleb lahendada, mitte menetleda.
Poliitikud valitakse nelja aasta tagant uuesti ja valimistel tuleb lubada uuendusi, teisiti tegemist. Aga ametnikud justkui hoiavad mingit joont, mis on pikemalt kokku lepitud. See stabiilsus on ju ka väärtus.
Kui räägime Eesti positsioonist rahvusvahelisel areenil, siis oleks stabiilsuse hoidmine väga mõistlik. Ükskõik, kes on võimul ja kui terav on huvirühmade vaheline vaidlus, mina ütleksin, et vaidleme kodus, aga väljapoole hoiame Eesti kuvandit, et tegu on ühe väikese, ausa, nutika, reeglitest kinni pidava riigiga, kes lihtsalt niisama ei hulla. Siin on stabiilsus kindlasti väga suur väärtus.
See puudutab ka riigikaitset.
Kui räägime muutuse valmidusest riigi sees, siis kohati tahetakse muuta seda, mis töötab hästi. Sest seda on lihtne muuta. Aga neis asjus, mis inimestele päriselt korda lähevad, millest sõltub Eesti saatus, kiputakse alla andma. Nii et ma ootaks vähem ladva ilulõikust. Sinna on aastate jooksul läinud väga palju energiat ja kasu pole sellest midagi.
Reforme on vaja tänapäeva töö ja sotsiaalsete tagatiste alal, ettevõtluse toetamisel. Kuulasin ühe majandusteadlase loengut, ta ütles, et parim on, kui meil on palju riskialteid ettevõtjaid, sest see suurendab rahva heaolu. Oluline on, et inimene saaks end tööga ära elatada.
Inimõiguste tunnetamisel on päris probleem ilmajäetus, kõige laiemas tähenduses.
Kas meie välispoliitiline stabiilsus on viimasel ajal kuidagi ohus? Euroopas on ju hulk riike, kellel on olemas kogemus paremkonservatiividega valitsuses. Nad peaksid meid ju hästi mõistma, mitte arvama, et midagi on drastiliselt muutunud.
Väga tahaks loota, et Eesti ei ole kahju saanud, aga olen alati soovitanud, et teiste vigadest tasub õppida ja neid enda huvides ära kasutada. Isegi siis, kui teised saadavad vahel segaseid sõnumeid või seavad kahtluse alla rahvusvahelise õiguse püsimise ja sellest kinnipidamise vajaduse, ei ole meil kohustust minna sama teed.
Aga ma pole välispoliitika ekspert ja loodan, et asjad on hästi. Paljud riigid, kes on suuremad või kelle geopoliitiline asend on parem, on tõepoolest kasutanud välispoliitikat sisepoliitiliste asjade ajamiseks, aga see ei tähenda, et Eesti saaks seda endale lubada.
Hiljuti korrati kohtunike peade veeremise ähvardust – pärasts seda, ki Riigikohus leidis, et välismaal kooselu sõlminud paaril on õigus koos elada ka Eestis. On neid, kes leiavad, et kohus on asunud Riigikogu asemel seadusi tegema. Kohus ise on selle muidugi ümber lükanud.
Kohus ei saanudki teistsugust otsust teha. Et kooseluseadus on praak, see on ju teada. Ei olnud ühtegi põhjust eraldada sellest rakendusakte. Enamik neist täiendustest, mida selle seaduse rakendamiseks vaja on, ei nõua parlamendi enamust. Ühiskondlikku pinget polnud vaja üles jätta. Aga et see seadus selline on, pole kohtu süü.
Riigi Teatajas on kooseluseadus märgitud kehtivana ja on täitmiseks kohustuslik kõikidele notaritele, ametnikele, kohtunikele. Seaduse lüngad tuleb täita põhiseaduse alusel. Eesti riigiõiguse teooria selle kohta, kuidas sisustada abielu, kooselu, perekonda, tugineb osaliselt inimõiguste kohtule, aga ka rahvusvahelistele uuringutele.
Ühist majapidamist jagavate tugeva hingelise seosega inimeste õigused peavad olema kaitstud. Eesti on selle kohustuse võtnud ja see on ka põhiseaduse sisu. Nii et teistsugust otsust kohus langetada ei saanud. Küll aga olen kriitiline kooseluseaduse vastuvõtmise protsessi suhtes.
Aga kui kohtuotsus ei meeldi, tuleb muuta seadust. Siin ei saa süüdistada kohtunikke, kes tegid oma tööd.
Ilmselt on hulk inimesi, kes siiski leiavad, et Riigikogu teeb seadused, siis vaieldakse mingi asi Riigikohtuni ja siis ütleb kohus rahvaesindajate asemel, kuidas asjad peaksid olema.
Õnneks pole Eesti päris sellele teele liikunud. Kindlasti on kohtulahendeid, mille üle tahaks vaielda, aga õnneks on neid vähe. Niikaua kui kohtuotsuste juriidiline külg on erialaajakirjanduses kritiseeritav, niikaua kui Eestis on vaba ajakirjandus ja väljendusvabadus, niikaua ma ei kardaks, et kohus politiseerub. Meie süsteem on piisavalt avatud.
Aga muidugi on riike, kus kohus on politiseeritud ja ma ei soovitaks seda Eestil eeskujuks võtta. Lõppastmes asjatundlik ja sõltumatu, autoriteetne kohus on kasulik meile kõikidele.
Loomulikult on igaühel õigus esitada oma argumente, miks ta leiab, et oleks tulnud teha teistsugune otsus. Küll aga ei tohiks rünnata kohut kui institutsiooni ega kohtunikke isiklikult. Kohtunikel on katseaeg, distsiplinaarvastutus, vajadusel ka kriminaalvastutus tahtlikult seadusevastase otsuse tegemise eest. Nad kontrollivad üksteist, neid kontrollib teatud ulatuses justiitsminister ja ka õiguskantsler.
Institutsioonide ründamine alatu poliitilise võitluse võttena on pika ajalooga. Esimest korda hakkasin seda märkama tänu ühele Ameerika professorile 20 aasta eest. Eestiski on see 15 aastat tuntud nähtus. Too professor rääkis õhinal sellest, kuidas üks alatu poliitilise võitluse võte on hakata ühiskonna institutsioone alusetult kritiseerima. Selleks et odavalt populaarsust ja tähelepanu võita, rünnatakse asjatult kohtuid, ajakirjandust, valimisi kui selliseid. Mõnel hinnangul aitab see oma valijale seletada, miks ei näita valimistulemus kogu rahva toetust, mida väideti endal olevat.
Siin pole muud retsepti, kui hoolitseda selle eest, et valimised, ajakirjandus ja kohtud oleksid väga professionaalsed ja sõltumatud ning niisugustena ka näiksid. Et inimesed, kes on seotud valimiste korraldamisega, ajakirjandusega, kohtutega, hoiaksid oma institutsiooni sõltumatu ja asjatundlikuna. Kui on vigu, tuleb neid tunnistada ja parandada.
Kes kaitseb kohtuid, kui neile öeldakse, et seal peaksid pead veerema?
Kohtunikud ise, meie kõik, ka mina oma ametis. Mida selgemad, õiglasemad ja arusaadavamad on kohtulahendid, mida autoriteetsemad ja selgema jutuga on kohtunikud, seda vähem on võimalust neid rünnata.
Kui palju tajutakse, et kohtuotsust kritiseerides arvustatakse tihtilugu hoopis seadusi ja seadusandjat?
Paljud ei taju. Kohus ei loo Eestis seadust. On riike, kus kohtunikke valitakse, kus seadusi on vähe ja seadusi luuakse pretsedentidega, aga Eestis peab kohtunik rakendama seadust. Paljudes seadustes on siiski jäetud kaalutlemisruum. Vaidlus käib tihti selle üle, kas üks või teine vabaduse piirang on põhiseaduspärane. Kohtunik peab elu normiga kokku viima, see nõuab sügavaid teadmisi ja veenvat loogilist argumentatsiooni. See ongi kohtuniku kui inimese töö.
Küllap on ka juhtumeid, kus kohtunik on seadust ebaõiglaselt rakendanud. Tavaliselt parandatakse need vead järgmises kohtuastmes. Kindlasti on olukordi, kus vaidlevad pooled on läinud kohtusse veendumusega, et neil on õigus. Sellisel juhul ei murra seda veendumust ükski kohtuotsus.
Kas teie tajute, et Eesti seaduste sündimisel on pimedaid nurki? Et me ei tea, kust tulevad mingid mõtted, mingid alged seadusteks, vahel ka eelnõude toorikud?
Lubamatu on just see osa, mis jääbki läbipaistmatuks.
Ka meie näeme oma töös, et eelnõu teisele lugemisele ilmub mingi väga põhimõtteliste muudatuste pakett. Selline, mis keerab asja täiesti pea peale, toob sisse täiesti uue teema, mida pole arutatud.
Näiteks märkasime, et isikuandmete kaitse rakendusseadusesse taheti korraga panna vanglaametile õigus teha tohutult suure inimeste hulga andmebaas.
Väga kuulus juhtum on helded taastuvenergiatasud, mis loovad ettevõtetele maksumaksja arvel pikaks ajaks õiguspärase ootuse. Kui hiljem hakatakse otsima, kust see kõik tuli, kehitatakse õlgu. Ainsad, kes saavad esitada küsimusi, kust need muudatused tulid ja mis on nende sisu, on Riigikogu liikmed ise. See peaks kajastuma ka eelnõu teise lugemise seletuskirjas, kes mingi muudatuse tegi.
Teine pime sektor on see, kust ministeeriumid tellivad mõne poliitilise seisukoha toetuseks pealtnäha sõltumatuid analüüse ja ekspertiise. See on väga huvitav teema.
Kolmas on eelnõude väljast tellimine. Erasektorisse on mingitel põhjustel viidud päris suur summa Euroopa Liidu raha ja vastu saadud midagi, mida seesama poliitika kujundamise eest vastutav ametkond ei oska põhjendada ega seletada. Pahatihti kasutatakse välist ekspertiisi selleks, et peita tegelikke motiive, tegelikke huvirühmi.
Siingi on lahendus olemas: otsustamisprotsess peab olema avalikkusele teada ja võim jagatud paljude vahel, tugev kodanikuühiskond ja vaba ajakirjandus toovad pahelised teod välja.
Kas meil peaksid olema selged lobireeglid, et kõik teaksid, kes on Riigikogus või valitsuses parasjagu kelle jutul käinud?
Enne peaks uurima teiste riikide kogemust. Just kogemust, mitte norme ja seadusi. Seadus ei asenda südametunnistust. Me võime seadusega tõmmata mingi piiri, millest lobist või suhtekorraldaja ei tohi üle astuda, aga sellest pole Eesti oludes suurt kasu. See on omamoodi võluv, et me oleme kuskil kõik koos – samas laulukooris, lapsed samas lasteaias, korterinaabrid või klassivennad. See on väikerahva võlu ja valu.
Kui keegi ikka tahab ministrile või olulisele ametnikule läheneda ja talle mõnd mõtet peale suruda, siis on see igal juhul võimalik − on meil seadus või ei ole. Aga peaks olema südametunnistus ja ametiau. Kuula ta võibolla ära, aga ütle, et lähtud oma ülesannetest, otsid erapooletut parimat lahendust.
Kas vähemused vajavad praegu Eestis rohkem kaitset kui mõned aastad tagasi?
Teadlasena ei saa siin anda vastust ilma alusuuringuteta. Ühe asjaga on mindud võibolla liiale ja mitte ainult siin. Kui vaadata, mida kirjutavad Der Spiegel, Economist, Frankfurter Allgemeine. Identiteedipoliitika ja ülemäärane poliitkorrektsus pididki välja kutsuma vastulöögi. Kui ülevalt alla inimestele kogu aeg dotseeritakse, kuidas on õige öelda, kuidas mõelda ja tunda, hakkavad täiskasvanud inimesed vastu. Veendumusi ei saa jõu või seadusega murda. Nendest saab heal juhul välja kasvada.
Enda ja teiste ebatäiuslikkusega tuleb leppida, aga kunagi ei tohi loovutada headust ega ausust.
Kui teised sinust erinevad, kuuluvad mõnda vähemusse – Eestis on õnneks ka kõik erakonnad vähemus, ühelgi pole absoluutset enamust –, ei pruugi sulle meeldida nende maailmavaade, aga sa ei pea olema ebainimlik ja vastik selle maailmavaate kandja vastu. Kui kellelgi teisel on natuke parem, aga minul sellest halvem ei hakka, miks peaks selle vastu võitlema?
Ka liidrid peaksid vältima asjatut ässitamist. Asjatu ässitamine ja aus otsekohesus on kaks eri asja. Otsekohesus on kohane, aga ässitamine üldse mitte.
Mul on tekkinud arusaam, et meie valimistega on midagi valesti. Teie kantseleist on tulnud mõtteid, kuidas teha ringi valimisringkondi, veel tuleks muuta reklaamipiiranguid, keelatud annetuste piiranguid. Kas valimised ja kampaaniareeglid on ajale jalgu jäänud?
Me jälgime hoolega valimisi, ausad valimised on erakordselt tähtsad. Meil on tulemas õige varsti põhjalik vastus elektroonilise hääletamise kohta. Ringkondadega on see probleem, et kuna palju inimesi on kolinud ning Tallinn, Tartu ja nende ümbrus on kasvanud, on õiglane, et kandidaatide pingutus ja häältesaagi kaal oleks üle riigi võimalikult hästi võrreldav.
Sellest veel olulisem probleem on ikka ja jälle poliitika rahastamine. Üks murekoht on erakondade sidusorganisatsioonid, mille kaudu on võimalik rahastamispiiranguid rikkuda. Kui sul on MTÜ ja see teeb maailmavaatele või kandidaadile reklaami ning kasutab välisriikide raha, juriidiliste isikute raha, siis see on valemäng. See on lubamatu. Ma soovitaks eelistada lahendusi, mis väljendusvabadust ei piira. Igal MTÜ-l on õigus oma seisukohti avaldada, aga järelevalvajatel peab olema õigus küsimusi esitada.
Teine probleem on see, et seaduse järgi on ka äriühingutel keelatud anda poliitikas osalejale tasuta või soodsalt ruumi, reklaamipinda. Kui ta seda teeb, tuleb hinnavahe deklareerida annetusena. Kui mõni ärimees toetab üht või teist maailmavaadet ja pakub oma reklaamipindadel reklaamivõimalust, peab olema hinnakiri. Nii ei saa, et sõpradele annab tasuta.