Austatud õigusemõistjad, 
Mingem mõttes tagasi 28. oktoobrisse 1991, Põhiseaduse Assamblee 9. istungile. 
Okupatsioonieelse Põhiseaduse vigu ei tahetud korrata, valiti parlamentaarse kokkuleppedemokraatia mudel suure rõhuga võimude lahususel ja tasakaalustatusel. See valik on olnud Eesti edu pant.
Võimude lahusus ja tasakaalustatus vastab küsimusele, kuidas teha nii, et kellegi kätte ei koondu liialt võimu, keegi ei saa kiiresti ja üksi olulisi otsuseid langetada, et Põhiseadus kehtib alati, suurimas kriisis eriti.
35 aastat tagasi oktoobrikuus kuulati väliseksperte. Kõneles Saksamaa konstitutsioonikohtu esimees, hilisem Bundespräsident Roman Herzog. Soome, Rootsi, Taani, Kanada, Austria, Prantsusmaa riigiõigusteadlased. Nagu ikka, hindasid nad Eesti Põhiseaduse eelnõu ennekõike oma koduriigi õnnestumistest ja ebaõnnestumistest lähtudes. 
Kohtute peatükki uurides kõneldi enim Iirimaa kogemusest. Sestap teeb suurt headmeelt, et täna on siin Iiri maakohtu president Paul Kelly. 
Iirimaa ja Eesti on üllatavalt sarnased, vaatamata õigussüsteemi erinevusele. Iirimaa ei läinud teadagi Ühendkuningriigi teed ning kehtestas kirjutatud Põhiseaduse. 1937. aasta Põhiseadus ühes Amendmentidega kehtib tänini. Just Matthew Russell kõneles enim kohtust riigivõimu tasakaaluvalemis. Ta rõhutas, kui oluline on inimeste jaoks see, et kohut saab usaldada, kohtusse on mõtet minna; et kohus on täiesti sõltumatu nii täitevvõimust kui parlamendist kui avalikust arvamusest. Kohtunikku ega kohtunikkonda ei tohi surve alla panna ei teenistuskoha sundliigutamise, palga kahandamise ega muude administratiivsete nõksudega. See võimalus maksaks kurjalt kätte, ütlen nüüd omalt poolt lisaks. Oleme seda näinud Euroopas, näeme Ameerikas. Eile sain kokku endise Poola kolleegi Adam Bodnariga, kes peale võimupööret pidas justiitsministri ametit. Sõltumatut ja usaldusväärset kohtusüsteemi on peale lõhkumist raske taastada, nentisime ühiselt. Muide, kes tahab lugeda, kuidas muuta õiguskaitsesüsteem võimukriitikute tagakiusamise tööriistaks autoritaarsevõitu võimukandjate käes, soovitan lugeda tänavuse Foreign Affairs`i  jaanuari-veebruari topeltnumbrit. Aitab mõista, miks on iga hinna eest vaja kaitsta sõltumatut, tugevat, julget kohut ja ehitada õiguskaitsesüsteemi ümber nii tugev kaitsevall, et mõne aastaga seda poliitikute või ärimeeste taktikepile allutada ei saa. See, mis paistab võimatu, võib siiski osutuda võimalikuks. Paraku.
Olud muutuvad, ka vabadel valimistel võidakse võimule valida autokraadid, avalik arvamus võib kriisi ajal lausa nõuda Põhiseaduse, seaduste, inimõiguste rikkumist ja Eesti ühiskonnale pikemas vaates kahjulikke otsuseid. Oleme seda ju näinud. Poliitikutel ei pruugi üles köetud õhustikus olla julgust riigimehelikult tegutseda. Kohtunikel ja kõikidel teistel sõltumatutel institutsioonidel peab see julgus olema. Teil, head kolleegid, mu meelest ongi. Osakem seda, mis on hästi, hoida ja veel paremaks teha.  
Kohtul peab olema julgus langetada otsuseid, mis hetkel ei meeldi ei valitsusele, parlamendile ega suurele osale vihale või hirmule aetud rahvast. Inimühiskonnale on omane aeg-ajalt mõistus kaotada, ja seda veel agressiivsel viisil. Tahtes ilmselt head, näiteks lootes, et inimõigusi rikkudes ja majandust kahjustades pääseb pandeemia küüsist või kindlustab julgeoleku. Ei pääse, ei kindlusta, lõppastmes kahjuks vastupidi. Kui kriis möödas, vangutatakse pead ja imestatakse, et kuidas me ometigi kollektiivselt nii hulluks võisime minna, ei iial enam, lubatakse. Noh, ja siis õige pea jälle. 
Austatud kohtunikud, loodan, et kui te seda soovite, siis saate rohkem vabadust menetluse juhtimisel. Kammitsevatest menetlusreeglitest ja bürokraatiast lahti. Kuulun sellesse leeri, kelle arvates kõikide reeglite punktuaalne täitmine ei taga õiget ega õiglast otsust. Tõsi, mis ütleja mina siin olen, pole ju kohtunik. Siiski ettevaatlikult jagan oma tunnetust, mille järgi loob veenvaimal moel õigusrahu otsus, mis sünnib just lahendatava asja ausaks lahendamiseks valitud korras, võimalikult kiiresti, õiglaselt, autoriteetselt. 
Inimlik südametunnistus ja loov mõistus peaksid edaspidigi eristama kohtunikku masinast. Vaevalt inimesed robotkohtuniku otsust austaksid. Kohtust otsuse pähe läkitatud AI-plönnile saadetakse pigem vastu AI-plönn „Ah arvategi nii siis vää?“. Autoriteedi küsimus, kas pole?
Lihtne, selge, õiglane, võimalikult kiiresti ja just selle asja jaoks valitud moel tehtud otsus veenab enim. Ja seepärast on väga hea meel, et tunnustatakse Selgesõnalist kohtunikku. 
Omaaegne Rootsi kolleeg, endine halduskohtunik Elisabeth Rynning meenutas, kuidas neil hakati lühemaid ja mõistetavamaid lahendeid kirjutama. Algul käskis kommunikatsioonijuht kirjutada olulisema otsuse kohta tekstijupi nii, et inimene ka aru saab.  Ja siis mõeldi, et sama jutt kõlbaks ka otsusesse endasse. Inimlikkus, väärikus, mõistetavus, julgus, sõltumatus, kindlus on minu meelest kohtu autoriteedi tagatiseks.
Aitäh teile õiguse tipprakendaja töö eest! Head täiskogu!