Õiguskantsler Allar Jõks osales 23.-26. aprillil Viinis toimunud ümarlaual „Inimõiguste volinikud ja ombudsmanid Ladina-Ameerikas ja Euroopas”. Allar Jõks esines ettekandega ombudsmani rollist vaesuse vähendamisel.
Viinis toimunud Ladina-Ameerika ja Euroopa inimõiguste volinike ja ombudsmanide ümarlaud keskendus mitmesugustele teemadele, nagu näiteks inimõiguste kaitse relvastatud konfliktide olukorras, naistevastane vägivald ning inimõiguste volinike võimalused kaitsta naisi ja tunnistajaid naiste suhtes toime pandud vägivalla kaasustes.
Inimõiguste olukord ja areng Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning Euroopa Liidu liikmesriikides on väga erinev. Ümarlaua eesmärk oli kokku viia ombudsmanid ja inimõiguste volinikud, et vahetada kogemusi, korrastada juba toimivaid inimõiguste kaitse koostöövõrgustikke Euroopa ja Ladina-Ameerika riikide vahel ning toetada selliste kontaktide arengut ka edaspidi. Ettekanded olid koostatud viisil, mis võimaldab olukordi üle kanda ühelt institutsioonilt või regioonilt teisele ning vastastikku kogemustest õppida. Konverentsil osalesid Costa Rica, Guatemala, Nicaragua, Panama, Mehhiko, Argentiina, Boliivia, Kolumbia, Peruu ombudsmanide ja inimõiguste volinike büroode esindajad ning Euroopa Liidu liikmesriikide ombudsmanid.
Allar Jõks osales Viini ümarlaual Austria ombudsmani dr. Peter Kostelka kutsel ning Austria Vabariigi finantseerimisel.
Allar Jõks esines Viinis ettekandega „Inimõigused ja vaesus”, milles püüdis vastata küsimusele, kuidas on ombudsmanil võimalik vaesusega võidelda. Õiguskantsler käsitles vaesuse mõistet; analüüsis, kas õigus abile vaesuse korral on sotsiaalne põhiõigus; määratles, milline on seadusandja mänguruum sotsiaalsete põhiõiguste sisustamisel ning missugused on ombudsmani võimalused vaesuse vähendamisel, tuginedes näidetele Eesti õiguskantsleri praktikast.
Allar Jõks märkis ettekandes, et Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab igaühe õiguse riigi abile puuduse korral. Kuigi “puudus” ei ole sotsiaalkaitse terminoloogias niivõrd levinud mõiste kui “vaesus”, kasutab Eesti põhiseadus mõistet „puudus”. Eesti Vabariigi Riigikohus on leidnud, et puuduse mõiste on eelkõige seotud inimese esmavajaduste rahuldamisega. Riigikohtu hinnangul oleks isikute inimväärikus alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks. Tuginedes parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalhartale ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, on Riigikohus esitanud teatud üldpõhimõtted puuduse määratlemiseks ning märkinud, et isikule antava abi suurus ei tohi olla riigi elatusmiinimumiga ilmselges mittevastavuses.
Sotsiaalsete õiguste puhul on olnud vaieldav, kas sotsiaalsed põhiõigused on kohtus kaitstavad. Allar Jõks analüüsis oma ettekandes, et eri riikide praktika lahendab selle küsimuse erinevalt, suuresti sõltuvalt riigi sotsiaalse orienteerituse astmest. Põhjamaades on märgata suunda tagada paljusid hüvesid ja teenuseid sotsiaalkindlustuse, tervise ja hariduse vallas individuaalsete õigustena, samal ajal kui Ühendriigid on sotsiaalsete õiguste tagamisel tagasihoidlikud. Eesti, aga ka mitmete teiste riikide põhiseaduses sisalduvad õigused on valdavalt subjektiivsed õigused, st garanteerivad igaühele kohtu kaudu sissenõutava õiguse. Õigus riigi abile on samuti õigus, mida on võimalik kohtutes kaitsta. Eesti Vabariigi kõrgeim kohus on sedastanud, et õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust põhiseadusele. Seda, et õigus sotsiaalabile peab olema kohtutes kaitstav subjektiivne õigus, on Euroopa Sotsiaalharta tõlgendamisel korduvalt rõhutanud ka Euroopa Sotsiaalsete Õiguste Komitee.
Eesti õiguskantsler tõstatas oma ettekandes küsimuse, kas isikul on piiramatu õigus riigi abile ja riigil piiramatu kohustus osutada abi? Eesti Vabariigi Riigikohus on öelnud, et ehkki vastavalt põhiseadusele sätestab puuduse (vaesuse) korral antava abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus, ei tähenda see siiski, nagu ei oleks seadusandja vastavate sotsiaalpoliitiliste valikute (kellele ja millises ulatuses abi anda) tegemisel seotud teatud põhiseaduslike nõuetega. Põhiseaduse järgi on Eesti demokraatlik sotsiaalne õigusriik. Kaasaegse demokraatliku sotsiaalse õigusriigi keskmes on inimene, kelle õigust vabale eneseteostusele ja inimväärikusele tunnustatakse. Taunitav oleks olukord, kus puudustkannatavad isikud elavad alla inimväärikuse piiri. Kuna Eesti on sotsiaalriikluse tõstnud konstitutsioonilise printsiibi tasemele, võib järeldada, et Eesti Vabariigi põhiseadus ei salli äärmuslikku liberaalset sotsiaalpoliitikat. Muus osas teeb valiku seadusandja, arvestades põhiseadusest tulenevaid miinimumnõudeid, sh õigust inimväärikale äraelamisele, õigust elule (mis eriti aktuaalne on seoses tervise kaitsega), ebainimliku kohtlemise keeldu jm. Riigikohtu hinnangul peab põhiseaduslikkuse järelevalve kohus vältima olukorda, kus eelarvepoliitika ja sotsiaalpoliitika kujundamine läheb suures osas kohtu kätte. Seega peab ka ombudsman hoiduma eelarve- ja sotsiaalpoliitika kujundamisest eelarvepoliitiliste küsimuste kohtu ette viimise kaudu. Sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on.
Allar Jõks tõi Ladina-Ameerika ja Euroopa kolleegidele näite oma praktikast. Õiguskantsler tegi 2004. aasta veebruaris parlamendile ettepaneku viia toimetulekutoetuse määr kooskõlla põhiseadusega. Eesti õiguses on riigi abi puuduse korral põhiosas tagatud sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud toimetulekutoetuse läbi, mis peab katma minimaalsed tarbimiskulud esmavajaduste rahuldamisel toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele. Alates 1997. aastast oli toimetulekutoetus püsinud muutumatuna 500 krooni kuus, kuigi seadus nõuab, et toimetuleku piirmäär vaadatakse regulaarselt üle ning muudetakse vastavalt sotsiaal-majandusliku olukorra muutumisele. Õiguskantsler leidis, et kuna kehtestatud igakuine toimetulekupiiri määr 500 krooni on isiku esmavajaduste rahuldamiseks ilmselgelt ebapiisav, siis on see vastuolus ka riigi kohustusega tagada isikule abi puuduse korral inimväärseks ära elamiseks. Peale vaidlusi otsustas Eesti parlament, et alates 2005. aastast on toimetuleku piir 30 % kõrgem ehk 750 krooni (50 EUR).
Selle vaidluse käigus süüdistati õiguskantslerit Eestis poliitikasse sekkumises. Kui õiguskantsler ombudsmanina tegutseb proaktiivselt ja tõstatab ühiskonna valupunkte, kas ta astub sellega mängumaale, mis on justkui reserveeritud üksnes poliitikutele? See küsimus on eriti aktuaalne sotsiaalsete põhiõiguste puhul. Allar Jõksi hinnangul peab põhiõiguste mõtestamine ombudsmani tegevuses lähtuma juriidilise tõlgenduse tunnustatud meetoditest ning mitte poliitilisest suvast või populismist. Seetõttu sai ta toimetulekutoetuse kaasuses pöörduda ombudsmanina parlamendi poole ainult põhjusel, et kehtestatud toimetulekupiir oli ilmselges mittevastavuses esmavajaduste rahuldamiseks vajaliku summaga ja selliselt vastuolus põhiseadusega. Ombudsman tegutseb sõltumatult poliitilistest kihihuvidest ja eelkõige õigusest lähtudes.
Kui ombudsman tahab oma tegevuses olla efektiivne, ei tohi ta Allar Jõksi hinnangul ehitada tulemüüri õiguse ja poliitika vahele. Kui tõmmata piir poliitika ja õiguse vahele sinna, kuhu paljud poliitikud seda soovivad, jääks ombudsmani tegevus hambutuks ja kasutuks. Ombudsman ei või küll mingil juhul hakata kujundama riigi sotsiaalpoliitikat, mis on parlamendi pädevuses, kuid ombudsman saab tegutseda ennetavalt, teadvustada probleemi ja muuta hoiakuid, ja vajadusel sundida riigivõimu sotsiaalsete õigustega sisuliselt tegelema.
Ombudsmani ainus poliitika on kohustus sekkuda, kui inimeste põhiõigusi ja vabadusi lubamatult piiratakse, leidis Allar Jõks Viinis peetavas ettekandes.