Ettevõtlus ja keskkond
Põhiseaduse preambuli järgi on Eesti riigi ja ühiskonna üks aluspõhimõte vabadus. Meie igapäevaelu reguleerib samas hulk piiranguid ja norme.
Ettevõtlusvabadust hinnates sõltub vaatenurk – kas vabadust on liiga vähe või liiga palju – sellest, kas inimene on ise ettevõtja või peab taluma ettevõtlusega kaasnevat mõju. Ka makse peaks ju koguma rohkem eelkõige teistelt, meie endi maksukoormus tundub sageli liiga suur või lausa seadusvastane.
Nutikas ja edumeelses, oma eeliseid ära kasutavas riigis on vabadused ja kõigi hüvanguks kehtestatud piirangud omavahel tasakaalus. Kui maksud on põhjendatud ja mõistliku määraga, siis neid ka tasutakse.
Maksud ja tasud
Lõppenud ülevaateaastal õiguskantslerile maksude teemal esitatud avaldusi iseloomustab märksõna sotsiaalne turvalisus. Mitmed inimesed avaldasid rahulolematust 2018. aasta 1. jaanuaril jõustunud maksuvaba tulu arvestamise süsteemi üle. Ilmnes, et uue süsteemi jäikus võib mõnel juhul halvendada majanduslikult haavatavate inimeste olukorda. Samuti paluti õiguskantsleril hinnata kohalikes omavalitsustes sisse seatud tasude ja riigi kehtestatud tasude (teekasutustasu) õiguspärasust.
Lõppes Riigikohtusse jõudnud vaidlus Tallinna linna jäätmeveo teenustasude seaduslikkuse üle. Riigikohus jättis õiguskantsleri taotluse rahuldamata. Kohtuvaidlus lõppes, kuid mitmed küsimused vajavad edasist arutelu.
Maksuvaba tulu
Õiguskantsleri poole pöördus inimene, kes ei olnud rahul sellega, et talle aasta lõpus makstud koondamishüvitis vähendas oluliselt tema maksuvaba tulu summat. Hüvitis suurendab inimese aastasissetulekut ja võib koos sellega suurendada tulumaksusummat. Samas võib koondatu püsisissetulek katkeda pikaks ajaks ning sellises olukorras tundub koondamishüvitise saamise tõttu suurenev maksukohustus kahtlemata ebaõiglasena.
Samasugusesse olukorda võib sattuda aasta lõpus sünnitushüvitist saav lapseootel naine. Ta saab korraga kätte mitme kuu sissetuleku, ent seejärel tema regulaarsed sissetulekud mõneks ajaks katkevad, sest vanemahüvitist hakkab riik talle maksma alles pärast rasedus- ja sünnituspuhkuse lõppemist.
Praegu kehtiv haigushüvitiste maksmise korraldus ei võimalda sünnitushüvitist maksta osade kaupa. Kuna tulumaksuarvestus on kassapõhine (st maksustamisel arvestatakse seda, millal raha laekus, mitte seda, millise ajavahemiku eest raha maksti), mõjutavad nii tagantjärele kui ka ettemakstud summad maksuvaba tulu suurust sellel maksustamisperioodil, mil tulu laekus. Lahenduseks võib olla see, kui sünnitushüvitist ei makstaks korraga ette. Samuti aitaks olukorra lahendada see, kui maksuvaba tulu suurust mõjutavate tulude seast teatud hüvitised välja jätta.
Õiguskantsler vastas avaldajatele, et maksusüsteemi muutmine on Riigikogu pädevuses.
Maksuvaba tulu suurust võib oluliselt mõjutada ka sihtasutuselt Kredex saadud toetus. Kredex maksab mitmesuguseid eluaseme soetamise ja rekonstrueerimisega seotud toetusi nii korteriühistutele kui ka eraisikutele. Eraisikud saavad taotleda näiteks lasterikaste perede kodutoetust, väikeelamute rekonstrueerimise toetust, väikeelamute küttesüsteemide uuendamise toetust jne. Toetusi makstakse riigieelarve eraldistest, st need on riiklikud toetused.
Eraisikutele makstavatelt toetustelt peetakse kinni tulumaks ning toetuse maksmine võib omakorda mõjutada inimese maksuvaba tulu suurust. Seevastu korteriühistute kaudu elamistingimuste parandamiseks toetust saanud korteriomanikel sellist olukorda ei teki. Erinevat kohtlemist võib püüda õigustada eraisikute ja juriidiliste isikute maksustamise erinevusega. Paraku ei pea korteriühistu puhul üldiselt paika juriidilise isiku tulu maksustamisel kehtiv õigustus, et maksustamist lükatakse edasi kasumi väljamaksmise hetkeni.
Korteriühistu on ühiselt korteriomanike huvides kulusid tegev ühistu (kuluühistu) ning olemuslikult pole vahet, kas eluaseme vms rekonstrueerimiseks mõeldud toetus makstakse välja korteriühistule või otse eraisikule. Maksust on vabastatud mitmed väga sarnased toetused, nt Euroopa Liidu struktuurivahenditest makstav vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamise või kogumismahuti paigaldamise toetus. Sarnase eesmärgiga toetusi maksustatakse erinevalt, see oleneb finantseerimise allikast.
Maksupoliitika peaks tuginema põhjendatud ja arusaadavatele valikutele. Õiguskantsler juhtis Riigikogu rahanduskomisjonile saadetud märgukirjas tähelepanu vastuoludele Kredexi toetuste maksustamisel. Õiguskantsler märkis, et kui seaduses sätestatud toetused on üldjuhul maksuvabad ning selle mõtteks on sotsiaalset laadi toetuste maksuvabastus, siis on ka Kredexi toetused sageli sotsiaalset laadi. Nendega parandatakse muu hulgas inimeste olme- ja elamistingimusi ning suurendatakse elamute energiasäästlikkust. Näiteks makstakse Kredexi lasterikaste perede toetust väikese sissetulekuga leibkondadele, kellel puudub kas vajadustele vastav eluase või ei vasta olemasolev eluase elementaarsetele tingimustele: puudub vee- ja kanalisatsioonisüsteem või pesemisvõimalus, katus ei pea vett või ahjud on kehvad. Kui näiteks seesugust toetust saab maksimaalsel lubatud määral inimene, kelle aastasissetulek on kuni 14 400 eurot ja kelle maksuvaba tulu oleks toetuseta 6000 eurot aastas, siis suureneb tema aastasissetulek sedavõrd, et ta peab tuludeklaratsiooni alusel maksma juurde 1200 eurot tulumaksu. Seejuures ei pruugi vaatamata toetuse saamisele olla inimese maksevõime paranenud, sest Kredexi toetus on kuluhüvitis.
Niisiis võib Kredexi toetus ja seoses sellega suurenev maksukohustus väikese sissetulekuga lasterikka pere igapäevast toimetulekut isegi halvendada. Toetus aitab parandada küll elamistingimusi, kuid kuna see suurendab pere ülalpidaja tulumaksukohustust, saab teha vähem muid eluks vajalikke kulutusi. Võimalik lahendus oleks vabastada Kredexi toetused tulumaksust või jätta need välja sissetulekute seast, mille alusel arvutatakse maksuvaba tulu.
Õiguskantsler juhtis Riigikogu rahanduskomisjoni ja sotsiaalkomisjoni tähelepanu ka sellele, et kui inimesele makstakse toitjakaotuspensioni, väheneb tema laste eest ette nähtud täiendav maksuvaba tulu summa.
Lapsevanem või eestkostja, kes peab ülal vähemalt kaht alaealist last, võib alates teisest lapsest oma maksustatavast tulust maha arvata täiendava maksuvaba tulu 1848 eurot aastas iga kuni 17-aastase lapse kohta. Seejuures kehtib reegel, et kui laps saab maksustatavat tulu, siis see vähendab vanema tulust lapse eest mahaarvatavat summat.
Maksusoodustuse vähendamise mõte on selles, et kui laps töötab või tal on muid sissetulekuid, deklareerib laps (tema eest esindaja) tulu ise ning tal on võimalik kasutada üldist maksuvaba tulu. Vanema kaotanud lapsed saavad toitjakaotuspensioni, mis on lapse sissetulek. Seoses uue maksusüsteemi jõustumisega ei kehti enam eraldi pensionide maksuvaba tulu ning toitjakaotuspension loetakse sissetulekuks, mis jääb üldise maksuvaba tulu arvestusse.
Kui laps saab toitjakaotuspensioni, vähendab see laste eest ette nähtud täiendava maksuvaba tulu summat, mille vanem võib oma tulust maha arvata. Vanema kaotanud lapsed on pandud seeläbi halvemasse olukorda kui teised pered, sest ühelgi teisel juhul ei vähenda lapse ülalpidamiseks mõeldud raha (nt lahutatud ja eraldi elavate vanema poolt teisele vanemale lapse ülalpidamiseks makstav elatis) lapse eest ette nähtud täiendava maksuvaba tulu suurust.
Sellist olukorda ei osatud astmelist maksuvaba tulu süsteemi kehtestades ette näha. Rahandusministeerium pakkus kohe lahenduse, kuidas seadust muuta. Sotsiaalkomisjon arutas märgukirja ning toetas seadusemuudatust, mille järgi toitjakaotuspension ei mõjutaks enam täiendava maksuvaba tulu mahaarvamise õigust. Ka rahanduskomisjon toetas maksuvaba tulu muudatuste väljatöötamist. Ülevaate koostamise ajal oli vastav eelnõu kooskõlastamisel.
Õiguskantslerilt palusid selgitusi pensionärid, kes avaldasid rahulolematust pensionide täiendava maksuvaba tulu kaotamise üle. Peamiselt pöördusid õiguskantsleri poole välisriigi pensioni saavad inimesed, kelle maksuvaba tulu arvestatakse lähtudes sissetulekust, mis on saadud Eesti ja välisriigi pensioni kokkuliitmisel. Isegi kui välisriigi pensioni Eestis ei maksustata, peetakse seda topeltmaksustamiseks. See, mis riik võib pensioni maksustada, oleneb riikide vahel sõlmitud maksulepingutest, sageli oleneb see ka pensioni liigist.
Käibedeklaratsiooni lisa andmete kasutamine
Õiguskantsleri poole pöörduti kaebusega, et käibedeklaratsiooni lisas deklareeritud tuhandeeuroste ja suuremate arvete andmeid on kasutatud teistsugusel eesmärgil, kui algselt lubati.
Tuhandeeuroste ja suuremate arvete deklareerimise kohustuse kehtestamisel lubati ettevõtjatele, et neid andmeid hakatakse koguma ainult maksude tasumise kontrollimiseks. Tegelikult kasutati arvete andmeid ka Arenguseire Keskuse tellitud uurimistöö tegemiseks. Uurimistöö teinud teadlased said andmetele ligipääsu Statistikaameti vahendusel.
Statistikaametil on õigus saada maksusaladust sisaldavat teavet riikliku statistika seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks. Samas selgus, et Statistikaametil on maksusaladust sisaldavaid andmeid võimalik küsida ka eraisiku või organisatsiooni tellimusel tehtava statistikatöö, mitte ainult riikliku statistika tarbeks.
Ehkki andmeid töödeldi nii, et konkreetsete ettevõtjate tuvastamine ning maksu- ja ärisaladuse ilmsikstulek oli välistatud, eirati lubadusi, mis anti seaduseelnõu menetlemise ajal ettevõtjatele andmete tellimustööks kogumise ja kasutamise eesmärkide kohta.
Õiguskantsler märkis Maksu- ja Tolliametile ning Statistikaametile saadetud märgukirjas, et lubaduste täitmata jätmine vähendab usaldust riigi vastu ning ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega. See käib ka seadusesse kirja panemata jäänud lubaduste kohta.
Enne andmete Statistikaametile edastamist korraldas Rahandusministeerium ettevõtlusorganisatsioonide esindajatega ümarlauaarutelu. Arutelul osalenud toetasid andmete Statistikaametile töötlemiseks üleandmist, sest seda peeti mõistlikumaks kui halduskoormust, mis kaasnenuks siis, kui Statistikaamet hakanuks sama teavet ettevõtjatelt uuesti küsima. Samas ei ole kindel, kas nõusoleku andnud ettevõtlusorganisatsioonid mõistsid olukorda õigesti, kui pelgasid halduskoormuse suurenemist. Riikliku statistika seaduse § 28 kohaselt kehtib andmete esitamise kohustus üksnes riikliku statistika programmi alusel koostatud küsimustiku ulatuses ning kedagi ei saa kohustada esitama andmeid tellimustööde jaoks.
Parlamendis selgitati, et maksusaladust sisaldavat teavet edastatakse teistele isikutele ja asutustele, mis on lahutamatult seotud nende ülesannete täitmisega ning ka sel juhul on Maksu- ja Tolliametil õigus andmete edastamisest keelduda. On aga küsitav, kas Riigikogu nägi eelnõu menetlemisel ette olukorda, et Statistikaameti ülesannete täitmisega lahutamatult seonduvaks loetakse ka eraõigusliku isiku tellimusel tehtav statistikatöö ning nõnda leitakse alus käibedeklaratsiooni lisa andmete kasutamiseks ka sellisel eesmärgil.
Teekasutustasu
Liiklusseadus näeb ette, et avalikult kasutataval teel üle 3500-kilogrammise täismassiga veoautoga ja selle haagisega liigeldes tuleb maksta teekasutustasu. Praktikas on segadust põhjustanud teekasutustasu objekti, s.o veoauto mõiste määratlemine. Seaduse kohaselt on veoauto veose veoks ettenähtud auto, selliselt defineeritakse veoautot ka teekasutustasu käsitlevas Euroopa Liidu õiguses.
Ometi on teekasutustasu nõutud ka sõidukitelt, mis pole kauba või veose vedamiseks ette nähtud – näiteks kraanad ja puksiirautod. Selline väär praktika tuleneb teekasutustasu regulatsiooni välja töötanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi selgitustest, mis ei ole kooskõlas seadusega ega õigusselguse põhimõttega. Teekasutustasu käsitlev seaduse regulatsioon iseenesest ei ole probleemne. Seaduse tõlgendused peavad aga olema seadusega ja Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ning selgitused ei tohi olla eksitavad.
Kuigi seaduse väljatöötamisel võis olla kavatsus võtta teekasutusmaksu ka eriotstarbeliste mootorsõidukite eest, ei toeta seaduse sõnastus sellist tõlgendust. Ometi peavad isikud järgima seadust ning seaduse norm peab olema ühemõtteline ja selge. Seaduses kasutatud mõistet ei saa sisustada määruses – see on vastuolus seaduslikkuse põhimõttega, sest sel juhul otsustab minister, kas ja millal seadust tuleb kohaldada. Pealegi on teekasutustasu objekti osas keskse tähtsusega mõiste „veoauto“ sisustamisel lähtutud hoopis muul eesmärgil kehtestatud määruse mõistekasutusest. Sõidukitele kohalduvate tehniliste nõuete määramise reeglitel ja sellel otstarbel sõidukite jaotamisel kategooriatesse M, O ja N ja alakategooriatesse pole seost teekasutustasu objekti määratlemisel.
Ka Euroopa Liidu reeglid ei luba liikmesriigil laiendada teekasutustasu objekti mõistet. Liikmesriik võib sätestada väiksemad maksumäärad või vabastada mõned veoautod teekasutustasu maksmise kohustusest, kuid riigil ei ole õigust käsitada veoautona sõidukit, mis ei ole ette nähtud ja mida ka ei kasutata kauba vedamiseks. Nii näiteks võib teekasutustasu maksmise kohustusest vabastada veoautod, mida kasutatakse riigikaitses ja kodanikukaitse tagamisel ning tuletõrje-, muus hädaabiteenistuses ja politseiteenistuses ning teehooldustöödel. Samuti võib liikmesriik mitte võtta teekasutustasu nende veoautode eest, mida kasutatakse vaid juhuti ning mida kasutavad isikud, kelle põhitegevusala ei ole kaubavedu.
Taastuvenergia toetuse vähendamine
Elektrituruseadus näeb ette, et taastuvenergia tootjal on õigus saada toetust. Selle eesmärk on motiveerida uute ja keskkonnasäästlike tootmisvõimsuste kasutamist.
Pikka aega olid taastuvenergia toetused seaduses fikseeritud määraga. See tähendas, et kinni tuli maksta kogu taastuvenergia toodang, olenemata sellest, kas Eesti on juba saavutanud toetusskeemi eesmärgi. Toetusskeemi muudeti ja fikseeritud määraga toetus kaotati. Edaspidi selgub taastuvenergia toetuse määr vähempakkumise teel, mis on tarbijale tõenäoliselt soodsam.
Õiguskantsler leidis, et niisugused muudatused olid õiguspärased ja arvestasid ka tootjate õiguspärase ootusega. Endise toetusskeemi alusel toetuse saamiseks kvalifitseerunud tootjad saavad toetust edasi kuni 12-aastase toetusperioodi lõpuni. Taastuvenergia tootjad pidid teadma Euroopa Liidu riigiabi reegleid ega saanud eeldada, et taastuvenergia toetusi makstakse jätkuvalt samadel tingimustel.
Jäätmeveo teenustasu Tallinnas
Õiguskantsler pöördus 10. mail 2018 Riigikohtusse taotlusega tunnistada kehtetuks Tallinna jäätmehoolduseeskirja § 351 laused 1 ja 2, millega anti Tallinna linnavalitsuse pädevusse teenustasu määramise korra kehtestamine ning kehtestati avalik-õiguslik teenustasu ka jäätmevaldajate registri pidamise ning jäätmevaldajatega arveldamise kulude katmiseks.
Kuni 6. jaanuarini 2015 kehtis jäätmeseaduse (JäätS) § 66 lõige 11, mis võimaldas olmejäätmete vedu korraldada kohaliku omavalitsuse üksuse vahendusel. Sel juhul oli jäätmevedaja ainus klient linn või vald, kes pidas jäätmevaldajate üle arvestust ning ka arveldas nendega. Üleminekusätete (JäätS § 1366 ja 1368) mõjul toimib jäätmevedu sellisel kujul mõnes omavalitsuses siiani, nii ka mitmes Tallinna jäätmeveopiirkonnas (nt Haabersti, Põhja-Tallinn, Mustamäe, Lasnamäe).
Tallinna linn lisas jäätmeveo ja -käitlemise teenuse eest võetavale tasule linnale laekuva lisatasu jäätmevaldajate registri pidamise ning jäätmevaldajatega arveldamise eest.
Selline tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille võib kehtestada üksnes seadusest tuleneva piisavalt selge volitusnormi alusel. Jäätmeseaduse rakendussätted reguleerivad üksnes alustatud riigihangete lõpuleviimist ning sõlmitud lepingute kehtivusaja lõpuni kehtimist. Seega ei tulene nendest sätetest õigust võtta tasu registripidamise ning jäätmevedajatega arveldamise eest. Sellist alust ei saa õiguskantsleri hinnangul tuletada ka sätetest, mis reguleerivad jäätmeveo teenustasu kujunemist nn klassikalise jäätmeveo mudeli (JäätS § 66 lõiked 4−6) rakendamisel, kui pole vaja tasule ülempiiri või tasu kujunemise aluseid täpsemalt kehtestada. Sel juhul reguleerib teenuse hinna kujunemist konkurents.
Avalik-õigusliku rahalise kohustuse võib kehtestada seaduses sätestatud objektiivsete kriteeriumide alusel, kui kohustuse ulatus on ettenähtav ning tagatakse isikute võrdne kohtlemine. Jäätmeseadus ega ükski teine seadus ei reguleeri tasu võtmist, tasu alam- ega ülemmäära ega määratle tasu suuruse määramise aluseid. Jäätmeveo teenustasud olid kehtestatud Tallinna Keskkonnaameti juhi käskkirjaga ning seadus ei anna selliseks delegeerimiseks alust. Tallinna volikogu ei ole ka määranud, kuidas tuleb Keskkonnaametil teenustasu suurust arvutada. Teenustasu kujunemise alused olid ebamäärased ja läbipaistmatud, seega ei ole jäätmevaldajal võimalik piisavalt ette näha jäätmeveo teenustasu suurust.
Riigikohus jättis õiguskantsleri taotluse rahuldamata. Kohus leidis, et tasu võtmise õiguslik alus tuleneb jäätmeseaduse §-dest 1366 ja 1368 (üleminekusätted) koostoimes jäätmeseaduse § 66 lõigetega 4−6. Kuna omavalitsusüksusel on õigus üleminekusätetes nimetatud lepingute kehtivusaja lõpuni osutada jäätmeveoteenust jäätmeseaduse § 66 lõikes 11 kirjeldatud viisil, on tal õigus võtta selle eest ka jäätmeveo teenustasu. Seadus näeb ette, et jäätmeveo teenustasu peab katma jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud kulud. Jäätmevaldajatega arveldamise ja jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise kulusid saab pidada veo ja veo ettevalmistamisega seotud kuludeks ning need kulud peab hüvitama jäätmevaldaja, olenemata sellest, kes talle konkreetset teenust osutab.
Üllatuslikult märkis kohus, et õiguskantsler pole kohtuasjas kahtluse alla seadnud jäätmeveo teenustasu kehtestamise õigusliku aluse põhiseaduspärasust. Õiguskantsler vaidlustas tõepoolest Tallinna jäätmehoolduseeskirja sätted, sest leidis, et linnal puudub õiguslik alus võtta jäätmeveo teenustasu jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise eest. Tasu võtmist jäätmete veo eest ja nende hilisema käitlemise eest pidas õiguskantsler võimalikuks, lähtudes põhimõttest, et saastaja maksab. Lisaks kujuneb jäätmete veo ja käitlemise hind avalikul konkursil, s.t seda ei määrata otsustuskorras.
Õiguskantsler ei saanud esitada taotlust arveldamise ja registripidamise kulude õigusliku aluse põhiseadusvastaseks tunnistamiseks, sest vastav säte õiguskorras puudub. Õiguskantsleri taotluses oli siiski märgitud, et isegi kui õiguslik alus teenustasu kehtestamiseks on olemas, ei pruugi see olla põhiseadusega kooskõlas, sest seadus ei kehtesta tasu ülem- ega alampiiri.
Õigusliku aluse olemasolu tuvastanud kohus ei pidanud aga vajalikuks kontrollida selle põhiseaduspärasust. Nimelt märkis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 6. jaanuari 2015. aasta otsuses (asi nr 3-4-1-34-14) ka järgmist: „[…] JäätS § 66 lg-d 5 ja 6 näevad ette omavalitsusüksusele ulatusliku kaalutlusruumi jäätmekäitluse teenustasu kehtestamisel, sätestamata selle ülemmäära ega selle arvestamise aluseid muu hulgas osas, mis ulatuses võib omavalitsusüksuste teenuse osutamisega seotud kulusid ja JäätS § 66 lg 11 alusel volitatud MTÜ-de tegevuskulusid korraldatud jäätmeveo puhul tarbijalt küsitavasse teenustasusse lisada (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19; 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 41). Selle tulemusel ei ole välistatud, et JäätS § 66 lg 11 alusel korraldatud jäätmekäitluse kaudu soovitakse teenida omavalitsusüksuse eelarvesse lisatulu, nagu leitakse jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (XII Riigikogu koosseisu 455 SE I, seletuskiri eelnõu esitamisel). Eeltoodust lähtuvalt ei ole kolleegiumi hinnangul lepingu sõlmimise kohustuslikkust JäätS § 66 lg 11 alusel jäätmetekitaja ja omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ vahel piisavalt tasakaalustatud nõuetega jäätmeseaduses, mis tagaksid jäätmetekitaja kaitse omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasude selguse kaudu.“
Niisiis leidis kohus varasemas lahendis, et jäätmeseadusega ei ole piisavalt ette nähtud nõudeid ning jäätmekäitluse teenustasud ei kujune kehtetuks tunnistatud regulatsiooni alusel piisavalt selgelt. Nüüd on Riigikohus tuletanud omavalitsusüksuse tasu võtmise õiguse nii-öelda ridade vahelt, tuginedes üleminekunormidele, milles tasu võtmist ei ole mainitud. Kohus on seejuures viidanud kehtetuks tunnistatud normile (kuna varem oli omavalitsusüksusel õigus tasu võtta, võib ka üleminekuajal tasu võtta) ning jätnud tähelepanuta asjaolu, et selle normi põhiseaduspärasuses kahtles kunagi ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.
Kohus nõustus õiguskantsleriga, et jäätmevaldajate registri pidamise kulude katmine on seaduse kohaselt kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne, seega tuleb registri pidamisega seotud kulud kanda omavalitsusel. Siiski leidis kohus, et Tallinna jäätmehoolduseeskirja on võimalik tõlgendada põhiseadusega kooskõlas oleval viisil. Kohus lähtus seejuures Tallinna linna selgitusest, et registri pidamise kulud on tegelikult jäätmevaldajatega arveldamisega ja nende üle arvestuse pidamisega seotud kulud, mitte registri arendamise kulud. Kohus leidis, et registri mõistet on kasutatud jäätmeseaduses ja jäätmehoolduseeskirjas erinevas tähenduses, mis võib tekitada segadust ja tekitada ka küsimuse jäätmeveotasu kujunemise läbipaistvuse kohta.
Varasemas kohtupraktikas on väljendatud avalik-õiguslike tasude asjus siiski teistsugust seisukohta (tasu võtmise alus peab olema piisavalt selgelt sätestatud, sh tasu ülemmäär või siis tasu kujunemise põhimõtted ja tasu suuruse ettenähtavus). Risk, et jäätmetekitajalt võetav tasu on ülemäärane, on Tallinna puhul sellise küsimuse hindamiseks piisavalt kompetentse ameti hinnangul ka realiseerunud.
Konkurentsiameti hinnangul oli Tallinna linnas jäätmevedamise ja -käitlemise kuludele lisatud tasu registripidamise ja arveldamise eest majanduslikult põhjendamatult suur − see moodustas peaaegu 40% prügiveo teenustasust. Konkurentsiamet pidas Tallinna linnaga ning MTÜ-ga Lääne-Viru Jäätmekeskus jäätmeveo teenustasu hinna küsimuses kohtuvaidlust. Riigikohus tegi 25. aprillil 2019 otsuse asjas nr 3-16-1267/49 (MTÜ Lääne-Viru jäätmekeskus vs Konkurentsiamet) ning leidis, et jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamise puhul on tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mille kohta ei kehti konkurentsiseadus ning mille üle seega Konkurentsiametil ei ole õiguslikku alust järelevalvet teha.
Kohus märkis lõpetuseks: „Konkurentsiameti järelevalvepädevuse puudumisest hoolimata on JäätS § 66 lg 11 alusel korraldatud jäätmeveo puhul jäätmeveo teenustasude suurus kontrollitav. Kuivõrd KOV või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 38), saab iga jäätmevaldaja temale pandud kohustust vaidlustada halduskohtus, kui ta leiab, et selle suurus on ebaproportsionaalne.“
On siiski kaheldav, et tarbija suudab end tõhusalt kaitsta ülemäärase tasu eest, kui ebaselge on isegi see, millega võrreldes tarbija saaks öelda, et jäätmeveo teenustasu on liiga suur. Teenustasu suuruse üle vaidlemiseks tuleks välja arvutada jäätmete mahupõhine veokulu ja massipõhine käitlemise kulu ning leida konkreetse tarbija jäätmete maht ja mass ning võrrelda selleks tehtud kulude vastavust tegelike kuludega. Väikesemahulise jäätmeveo puhul moodustab suurema osa kuludest vedu ning väiksema osa käitlus. Lisaks tuleks hinnata kohaliku omavalitsuse muude kulude osakaalu (nt arveldamine) ja nende kulude põhjendatust konkreetse tarbija osas.
Kokkuvõtvalt järeldub Riigikohtu viimastest otsustest, et seadus ei kaitse enam avalik-õigusliku rahalise kohustuse ebaproportsionaalsuse vastu, rahalise kohustuse ülempiiri ei pea sätestama enam seadusega ning tasakaalu ei aita tagada ka ükski ametkond, vaid selle piiri peab selgeks vaidlema jäätmevaldaja ise.
Seadusliku aluseta kehtestatud vee abonenttasu Loksa linnas
Õiguskantsler tegi Loksa linnale ettepaneku viia veeteenuse hinnaregulatsioon põhiseadusega kooskõlla. Loksa Linnavolikogu määruses oli sätestatud, et Loksa linna ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitunu maksab vee-ettevõtjale abonenttasu, mille kinnitab Loksa Linnavalitsus vee-ettevõtja ettepanekul.
Kohalik omavalitsus ei saa reguleerida üldaktiga veeteenuse hinnakujundust. Veeteenuse hinnakujundus on sätestatud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse §-des 141 ja 142, mille järgi kehtestab vee-ettevõtja hinna pärast seda, kui on saanud hinnataotlusele kooskõlastuse.
Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2000 inimekvivalenti või rohkem, tuleb hinnataotlus kooskõlastada Konkurentsiametiga. Loksa linn on sellise reostuskoormusega reoveekogumisala, mistõttu veeteenuse hind (sealhulgas hinnastruktuuri muutmine ja abonenttasu kehtestamine) tuleb kooskõlastada Konkurentsiametiga.
Ükski seadus ei anna volikogule õigust vee hinda kujundada, seega oli Loksa linn kehtestanud abonenttasu ilma seadusest tuleneva õigusliku aluseta. Loksa linnavolikogu arvestas õiguskantsleri ettepanekut ning muutis määrust.
Viivis tagasinõutavatelt põllumajandustoetustelt
Riigikogu lahendas ühes õiguskantsleri varasemas märgukirjas kirjeldatud probleemi seoses tagasinõutavatelt põllumajandustoetustelt arvestatavate viiviste määraga.
Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses (ELÜPS) sätestatud viivise määr (0,1% päevas, 36,5% aastas) oli küllalt kõrge, mistõttu võisid isikud sattuda majanduslikult keerulisse olukorda, kui nad ei suutnud toetusi tähtpäevaks ära maksta. Toetust tagasi nõudval asutusel ei ole õigust ka viivist vähendada või kustutada ning viivisel puudus ülempiir.
Riigikogu võttis vastu seadusemuudatuse, mis näeb ette, et toetuse tagasimaksmise ajatamise korral võetakse võlgnikult ainult intressi (6 kuu euribor 3% aastas). Peale selle seadis Riigikogu ELÜPS-is ning mitmes teises toetuste maksmist ja tagasinõudmist reguleerivas seaduses (perioodi 2014−2020 struktuuritoetuse seadus, kalandusturu korraldamise seadus) viivistele ülempiiri. Uue korra järgi saab viivis olla maksimaalselt selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetussumma suurune. Muudatused jõustusid 2019. aasta 1. jaanuaril.
Avalik ruum ja ehitus
Põhiseaduse § 32 kohaselt on omand puutumatu ja kaitse all. Siiski võib seaduses ette nähtud juhtudel ja avalikes huvides elukeskkonna kaitseks omandiõigust kitsendada või piirata. See ei tähenda, et kõik omandikitsendused peaksid seaduses üksikasjalikult ja ammendavalt kirjas olema. Õiguspärased on ka haldusaktidega kehtestatud omandipiirangud, kui need lähtuvad seadusest. Ometi ei tähenda see, et igasugune seaduses olev omandikitsendus on põhiseadusega kooskõlas. Igal piirangul peab olema õiguspärane ja mõistlik eesmärk. Kui see puudub, siis on piirang põhiseadusega vastuolus.
Üldplaneering ja ehitusmäärus
Kinnisasjale saab kitsendusi seada ka üldplaneeringuga. Üldplaneeringus võib kehtestada tingimused ja piirangud omandi kasutamisele. Näiteks määratakse maa-ala rohevõrgustiku osaks ja piiratakse sinna uute ehitiste püstitamist. Samuti võib üldplaneeringuga seada nõuded krundi suurusele või kirjutada ette, et hoonete soojaga varustamiseks tuleb kasutada kaugkütet.
Ehituse ja maakasutuse tingimused tuleb 1. juulil 2015 jõustunud planeerimisseaduse kohaselt kehtestada üldplaneeringuga, mitte aga kohaliku omavalitsuse määrusega. Üldplaneeringu menetlemise kord erineb oluliselt määruse menetlemise korrast. Näiteks saavad planeeringu koostamisel kõik huvilised teha ettepanekuid, millega planeeringu kehtestaja peab arvestama. Kui ta otsustab jätta ettepanekud arvestamata, tuleb tal seda põhjendada. Seevastu määruse võib vastu võtta põhimõtteliselt kedagi kaasamata ning määrust vaidlustada on üpris keeruline.
Vallad ja linnad pidid oma ehitusmäärused üle vaatama ja seadusega kooskõlla viima 1. juuliks 2017. Enamik valdu ja linnu on seda teinud. Siiski tegi õiguskantsler Tallinnale ettepaneku tunnistada Astangu, Pelgulinna ja Nõmme linnaosa ehitusmäärused kehtetuks, sest neis käsitleti üldplaneeringuga lahendatavaid küsimusi. Tallinn tunnistas nende linnaosade ehitusmäärused õiguskantsleri ettepanekul kehtetuks. Sarnase märgukirja saatis õiguskantsler ka Haapsalu linnale, kus samuti kehtis aegunud ehitusmäärus. Ka Haapsalu on oma ehitusmäärused nüüdseks kehtetuks tunnistanud.
Õige menetluse valik on oluline ka kaugküttepiirkonnaga seonduvate küsimuste lahendamisel. Seaduse kohaselt võivad vallad ja linnad määrata kaugküttepiirkonna ehk ala, kus asuvate hoonete peamine soojavarustuse allikas peab olema kaugküte. Paljud vallad ja linnad on kehtestanud kaugküttepiirkonna ja sellega seonduvad tingimused määrusega, kuigi seaduse kohaselt peaks seda tegema üldplaneeringuga. Sellise väära praktika on põhjustanud kaugkütteseaduse sätete õigusselgusetus. Õiguskantsler juhtis sellele tähelepanu juba eelmisel ülevaateaastal. Loodetavasti hakkab 2019. aasta märtsis valitud Riigikogu koosseis seda probleemi lahendama esimesel võimalusel.
Parkimise korralduse arengukava
Tallinna Linnavolikogu võttis aastal 2006 vastu „Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006–2014“, mille 4. peatükk „Parkimisnormatiiv“ sätestas projekteeritavate elamute juurde ette nähtud parkimiskohtade arvutamise põhimõtted. Õiguskantsleri tähelepanu juhiti asjaolule, et Tallinna ametiasutused lähtuvad siiani kitsalt selle arengukava sätetest ega soovi end kurssi viia konkreetse objekti vajaduste ja iseärasustega.
Õiguskantsler märkis, et arengukava on haldusorganile endale kehtestatud sise-eeskiri, millest võib küll juhinduda, kuid see ei tohi välistada muude oluliste asjaolude ja põhjendatud huvide kaalumist. Samuti on arengukava koostatud juba 13 aastat tagasi, mistõttu ei pruugi kehtivuse kaotanud parkimise arengukavas sätestatud parkimisnormatiiv olla enam asjakohane ning kooskõlas kehtivate arengudokumentidega.
Õigus saada elamumaal asuva tehnovõrgu talumise eest hüvitist
Sageli on omandiõiguse piirangute puhul keskne küsimus see, kas piirangute talumisega kaasneb õigus nõuda hüvitist. Põhiseadus ei nõua, et igasugust omandipiirangut tuleks kompenseerida. Nii näiteks ei näe 1. jaanuaril 2019 jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muudatused ette elamumaal asuvate tehnovõrkude eest talumistasu maksmist.
Õiguskantsler leidis, et selline muudatus oli konkreetsel juhul õiguspärane. Talumistasu maksmise eesmärk on hüvitada seda, kui omanik ei saa oma omandit enam sihtotstarbeliselt kasutada. Elamumaal asuvate tehnovõrkudega ei kaasne tavaliselt selliseid piiranguid, mis kitsendaksid maaomaniku õigusi ulatuslikult. Tehnovõrk on enamasti vajalik ka kinnistul asuvate hoonete teenindamiseks.
Muinsuskaitselised omandipiirangud
Palju tähelepanu pälvis 1. mail 2019 jõustunud uus muinsuskaitseseadus. Ka muinsuskaitseseaduse rakendamisega kaasnevad omandiõiguse piirangud, mis lähtuvad üldistest huvidest. Nii varem kehtinud kui ka uue muinsuskaitseseadusega seoses on ajendanud inimesi õiguskantsleri poole pöörduma eeskätt omandiõiguse kitsenduste proportsionaalsus. Seoses uue seaduse jõustumisega tuli selgitada ka seda, et kehtetuks tunnistatud muinsuskaitseseaduse alusel määrusena kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärused on sisult haldusaktid ja kehtivad seni, kuni neid muudetakse või need kehtetuks tunnistatakse.
Muinsuskaitseliste piirangute rakendamine oleneb üksikotsustest: näiteks muinsuskaitseala kehtestamisest, üksikobjekti kaitse alla võtmisest või töödeks loa andmisest. Seejuures tuleb igal üksikul juhul kaaluda, kas kohaldatavad piirangud on vajalikud, sobivad ja mõõdukad. Seadus ei välista selle rakendamisel põhiseadusega kooskõlas olevate otsuste tegemist.
Piirangute proportsionaalsust on võimalik saavutada mitmeti: nii piirangute leevendamise kui ka kaotamisega, või siis hüvitiste ja sihtotstarbeliste toetuste maksmisega. Kuigi riik on aasta-aastalt suurendanud kinnistuomanikele muinsuskaitseliste nõuete täitmiseks ette nähtud toetuste eelarvet, ületavad vajadused võimalusi ja mõistagi tekitab see omanikes pahameelt. Seetõttu juhtis õiguskantsler Riigikogu kultuurikomisjoni tähelepanu vajadusele vaadata üle kinnisasja muinsuskaitse alt vabastamise alused. Mõnel juhul ei ole otstarbekas hoonet kaitse all hoida, eriti kui see hoone on halvas seisukorras ning selle taastamine on muinsuskaitse eritingimusi arvestades kulukas ja lootusetu. Sellisel juhul on tõenäoline, et pikema aja jooksul hoone hävib. Niisiis tuleks kaaluda, kas alati on põhjendatud omandiõigust jätkuvalt piirata − mõnel juhul võib olla otstarbekas hoone mälestisena kaitsmine lõpetada. Kultuuripärandi kaitsmisel tuleb arvestada peale omaniku õiguste ka avalikku huvi – näiteks vajadust tagada ohutus.
Kõigi piirangute, sealhulgas muinsuskaitseliste piirangute seadmisel ei tule tingimata maksta toetust või hüvitist. Hüvitise ja toetuse puudumine ei muuda piirangut õigusvastaseks, küll aga võib väga intensiivse piirangu kehtestamisel tekkida õigus hüvitist nõuda. Riigi toetus tuleneb eelkõige arusaamast, et ilma selleta kultuuripärand ei säiliks.
Müra vähendamise tegevuskava
Planeeringu menetluse ajal võidakse esitada mitmesuguseid ettepanekuid, arvamusi ja anda tingimustega kooskõlastusi. Kohustuslikuks muutuvad seisukohad aga üksnes siis, kui need on kehtestatud planeeringusse nõudena kirja pandud. Hilisemates menetlustes ei saa tugineda planeeringu kohta hilinemisega saadetud kooskõlastuskirjas märgitud tingimustele.
Maanteemüra vähendamise tegevuskavast ei saa välja jätta riigi finantseeritava müratõkkeseina ehitust üksnes põhjusel, et Maanteeamet on varem kooskõlastanud planeeringu tingimusega, mille kohaselt ehitab müratõkkeseina arendaja. Kõnealusel juhul oli kooskõlastuskiri saadetud hilinemisega ning valele isikule, mistõttu kooskõlastuskirjas esitatud tingimust ei olnud kajastatud kehtestatud planeeringus.
Hoones tuletõkkesektsiooni moodustamise nõue
Ehitiste tuleohutusnõudeid kehtestava siseministri määruse kohaselt tuleb hoonetes luua tuletõkkesektsioonid ja vajaduse korral paigaldada kortermaja eraldi kasutatavatele osadele (näiteks keldritele) tuletõkkeuks. See nõue kehtib kõigi kasutuses olevate elumajade kohta. Mõni vana hoone tuleb seetõttu ka ümber ehitada, isegi juhul, kui hoone vastab ehitamise ajal kehtinud nõuetele.
Õiguskantsler selgitas, et niisugune nõue on kehtinud pikemat aega ning seda ei saa pidada ülemäära koormavaks ega ebaproportsionaalseks. Ka vanast majast peab inimene tulekahju puhkemisel välja pääsema.
Riigi eriplaneeringu regulatsiooni põhiseadusele vastavus
Planeerimisseaduse kohaselt võib Vabariigi Valitsus teatud juhtudel algatada ja kehtestada riigi eriplaneeringu. Sellega välistatakse kohaliku omavalitsuste planeerimispädevus – riigi eriplaneeringut menetleb Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus ning omavalitsus kaasatakse menetlusprotsessi kõigi teiste huvitatud isikutega samadel alustel. Ka peavad omavalitsuse kehtestatud planeeringud taanduma riigi eriplaneeringu ees.
Tartu linna algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus tuli õiguskantsleril hinnata, kas planeerimisseaduse sätted määratlevad riigi eriplaneeringu juhtumi piisavalt selgelt ning kas on õiguspärane, kui riigi eriplaneeringu menetluse kulud võib kanda huvitatud isik. Riigikohus leidis, et planeerimisseaduse riigi eriplaneeringut käsitlevad sätted on põhiseadusega kooskõlas.
Maa ja mets
Väärtuslik põllumaa
Lõppenud ülevaateaastal oli Riigikogu menetluses seaduseelnõu, mis nägi ette ulatuslikke kitsendusi väärtusliku põllumaa kaitseks. Eelnõu kohustas põllumaa omanikku jätkama maa põllumajanduslikku kasutamist. Sellele maale tohtinuks näiteks teed, kaevu või kuuri ehitada või sinna puid istutada vaid erandjuhul Põllumajandusameti loal.
Õiguskantsler juhtis tähelepanu, et eelnõus valitud lähenemine teeks omanikust riigi tööriista, vahendi mingi eesmärgi saavutamiseks. See ei passi aga kokku vabadusele tugineva ühiskonnakorraldusega (vt põhiseaduse preambul), milles põhiõigusi võib piirata minimaalses vajalikus ulatuses ning piirang ei tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (põhiseaduse § 11). Kui soovitud eesmärki on võimalik saavutada muul, kuid põhiõigusi vähem piiraval moel, siis pole piirang vajalik. Tarbetu piirang on põhiseadusega vastuolus.
Kindlasti tuleb põlde kaitsta. Elumaju ja teisi hooneid ei pea tingimata ehitama põllule, mis on toidutootmist arvestades pealegi piiratud ressurss. Küll aga tuleb põldude kaitseks rakendada põhiseadusega kooskõlas olevaid abinõusid, sealhulgas piiranguid.
Väärtusliku põllumaa kaitse näeb ette planeerimisseadus (§ 75 lg 1 p 14). Isik saab oma huve ja vajadusi väljendada planeerimismenetluses ning kohalik omavalitsus peab avatud menetluses erinevate huvide ja väärtuste vahel leidma tasakaalu. Niisiis on ka praegu planeeringutes seatud põllumaa kaitseks piiranguid ning planeerimisseadust pole põhjust pidada selles osas puudulikuks.
Kui Riigikogu leiab, et põllumaa vajab tõhusamat kaitset, tuleks seaduses kindlaks määrata väärtusliku põllumaa mõiste. Muus osas piisab põldude kaitsmiseks olemasolevast planeerimisseadusest, mille norme saab ja tulebki asjakohaselt rakendada.
Aastaid ette valmistatud uute piirangute kaalukaim põhjendus oli linnade ümbruses asuva väärtusliku põllumaa täisehitamine. Paraku on see paljudes kohtades juba nii läinud. Seal, kus veel võiks olla huvi väärtusliku põllumaa kasutusotstarvet muuta, saab muudatuse tõkestada olemasolevate normide alusel. Eelnõus pakutud maaomanike ja kohalike omavalitsuste õiguste piirangud on ülemäärased. Eelnõu langes Riigikogu menetlusest välja.
Maakatastri alusandmete muutmine
Maa-amet muutis 2018. aasta lõpus katastriüksuste pindalasid ja ajakohastas kõlvikud. Paljudele maaomanikele jäi arusaamatuks, miks nende kinnistu pindala vähenes, kinnistu piiripunktide koordinaadid muutusid ja kuidas riik üldse tohtis eraisikule kuuluva maa andmeid muuta omanikku teavitamata.
Katastriüksuse kõlviku andmete muutmise alus on 1. jaanuaril 2019 jõustunud maakatastriseaduse (MaaKatS) § 131, mille kohaselt on katastri kaardiks kõlvikukaart. Kõlvik on ühetaolise majandusliku kasutuse ja/või loodusliku seisundiga katastriüksuse osa ning näitab maa tegelikku looduslikku seisundit. Kõlvikukaardi andmete alusel arvutatakse vähemalt kord aastas katastriüksuse kõlvikute pindalad. Kui katastriüksuse kõlvikud või nende suurus selle arvutuse tõttu muutuvad, on see tingitud maaüksuse loodusliku seisundi muutumisest. Maa loodusliku seisundi kohta kogutakse andmeid igal aastal ülelendudega.
Kõlviku märkimine kaardil iseenesest omandipiiranguid seada ei tohiks. Piirangute aluseks ei saa olla haldustoiming (kõlviku märkimine kaardil), vaid peab olema seadus (nt looduskaitseseadus) või seaduse alusel antud vaidlustatav haldusakt (nt planeering). Segadust tekitavad kõlvikute määramise põhimõtted ja õiguslikud alused ning toimingu vaidlustamise võimalused. Ekslik kanne võib isikule kaasa tuua tema õiguste riive, näiteks kõrgema maamaksu, ehituspiirangu vms. Pole selge, millisel juhul märgitakse kõlvikud looduslikuks rohumaaks ja millisel juhul haritavaks maaks. Nimelt on paljud haritava maa kõlvikud juba pikalt kasutuses näiteks püsirohumaadena, mida talunikel ei ole otstarbekas PRIA toetuste tingimustest lähtudes harida, vaid hoida rohumaana. Maamaksu tuleb aga tasuda haritava maa kõlviku eest.
Siiani on selgusetu, mille alusel määratletakse osa elamumaast metsamaa kõlvikuna. Metsamaale on iseloomulik konkreetsete parameetritega puittaimestik (metsaseaduse § 3 lg 2 p 2). Metsaseaduse alusel loetakse metsaks ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. Metsamaa definitsiooni annab metsaseadus. Ükski muu keskkonnaministri määruses toodud metsakõlviku definitsioon (nt raiesmik, noorendik jne) ei näita maa looduslikku olukorda metsana, vaid need lähtuvad metsamaa majanduslikust kasutusest (mets on alles kujunemisel, s.t metsa kasvatatakse).
Elamumaal asuval metsakõlvikul aga metsaseaduse § 3 lõike 3 kohaselt majanduslikku otstarvet ei ole. Järelikult on ekslik, kui elamukrundil iga aastaga kogukamaks muutuvaid puid hakatakse Maa-ameti aerofotosid tõlgendades pidama ühtäkki metsaks koos kõigi sellega kaasnevate piirangutega. Kummaline on ka see, et maaomanikku ennast seesugusest muudatusest ei teavitata. Teatud juhtudel võib ekslik elamumaal paiknev metsamaa kõlviku märkimine tuua kaasa olulisi omandipiiranguid. Näiteks Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 23 lõike 1 punkti 1 kohaselt on sealses piiranguvööndis metsamaale hoonete püstitamine keelatud.
Keskkonnaministeeriumi haldusalas tuleb elamumaal paikneva metsamaa kõlvikuga seonduv selgeks teha ja vajaduse korral viia normid omavahel kooskõlla. Isikutele peab olema arusaadav, milliste parameetritega puittaimestik loetakse elamumaal metsaks.
Haldusmenetluse seadus ja hea halduse tava näevad ette, et isikuid tuleb kõigist nende õigusi puudutavatest menetlustoimingutest teavitada ja nende vastuväited ära kuulata. Seda tuleb teha enne haldusakti (nt maamaksuteade) andmist. Kui kinnistu omanik kinnistu andmete muutumisest midagi ei tea, ei oska ta neid andmeid loodusliku olukorraga võrrelda ega ebakõlade korral katastripidajale andmete parandamise vajadusest teatada.
Planeerimine ja ehitustegevuse korraldamine riigi maal
Õiguskantsler juhtis keskkonnaministri tähelepanu, et riigi tegevus peab olema järjepidev ning lähtuma riigi poole pöördunud inimese soovidest ja eesmärkidest.
Markantne näide on ühe Hiiumaa sadama juhtum. Sadama rajaja kaebas õiguskantslerile, et ta ei saa kasutada enda ehitatud lainemurdjaid, sest kümne aasta jooksul ei ole riik andnud talle paadisadama kasutamiseks maakasutusõigust. Seda hoolimata sellest, et riik on teadlik sadama rajamisest, Keskkonnaministeerium on andnud selleks vajaliku loa ning sadam on planeeritud ja ehitatud kehtivate õigusaktide alusel. Riik on pannud inimese seeläbi lubamatusse ja kummalisse olukorda: inimesel on lubatud ehitada riigi maa külge lainemurdjad, mida ta ei saa aga eesmärgipäraselt kasutada, sest riik pole seni andnud õigust kaldaäärse maa-ala kasutamiseks.
Õiguskantsler leidis, et riigi selline käitumine läheb vastuollu hea halduse tavaga. Sadama rajaja taotluse tegeliku lahendamisega on põhjendamatult kaua viivitatud ning talle on antud vastuolulisi selgitusi. Ametkondadevahelise koostöö tõrked ei tohi põhjustada kellelegi majanduslikku kahju ega rikkuda inimeste õigusi.
Lindude pesitsusrahu tagava normi rakendamine
Õiguskantsleril paluti hinnata, kas looduskaitseseaduse § 55 lõike 61 (pesitsusrahu tagamine) rakendamiseks piisab olemasolevatest normidest.
Looduskaitseseaduse § 55 lõikes 61 sätestatud keeldu tuleb järgida metsatööde tegijal ning seda peab silmas pidama ka riik tegevuseks luba andes. Ehkki vahetult hindab pesade olemasolu või nende puudumist metsatööde tegija, peab ka keskkonnaametnikel olema hea ülevaade lindude tõenäolistest pesitsuseelistustest puistute kaupa ning sellest, mil viisil mõjutavad raieliigid linde pesitsusajal. Hinnates raiete mõju linnustikule, tuleb juhinduda teadusuuringutest ning vajaduse korral seada metsateatisele proportsionaalsed tingimused, mis tagaksid metsaomaniku ja looduskaitse huvide vahel mõistliku tasakaalu. Täitevvõim ei saa raietööde kavandamisel jätta arvestamata looduskaitseseaduse § 55 lõikes 61 kehtestatud keeldu ega hindamata raiete mõju lindude pesitsusrahule. Samuti ei saa täitevvõim panna kogu vastutust metsatööde tegijale.
Õiguskantsleri hinnangul on Keskkonnaametil õigus seada lindude pesitsusajal kavandatud raiete tegemiseks metsateatisele lisatingimusi (sh ajalisi piiranguid). Seega piisab lindude pesitsusrahu tagamiseks olemasolevatest normidest.
Looduskaitseala moodustamise alustamise otsus
Seadus ei kirjuta ette, kui kiiresti tuleks teha toiminguid ala looduskaitse alla võtmiseks. Samuti ei sätesta seadus tähtaega, kui kiiresti peaks riik kujundama põhimõttelise seisukoha looduskaitseala moodustamise suhtes. Samas mõjutab otsustamise kiirus olulisel määral maaomaniku õigusi oma maad kasutada. Näiteks võib riik vastava menetluse ajaks muu hulgas peatada metsateatiste ja ehituslubade kehtivuse, samuti võib looduskaitseala moodustamisel piirata piirkonnas majandustegevust või isegi inimeste liikumist.
Sõrve looduskaitseala moodustamiseks tehti ettepanek aastal 2006, kuid veel 2019. aasta alguseks polnud riik võtnud seisukohta kaitseala moodustamise algatamise suhtes.
Õiguskantsler leidis, et 13 aastat on niisuguse oluliste piirangutega seotud otsuse tegemiseks ebamõistlikult pikk aeg. Seetõttu soovitas ta keskkonnaministril Sõrve looduskaitseala kohta otsuse langetada võimalikult kiiresti. 16. aprillil 2019 seda ka tehti.
Hajureostus
Õiguskantsleri poole pöördusid abipalvega keset põlde asuva elamu omanikud, kes olid avastanud, et nende kaevuvesi on nitraatidega saastunud. Reostuse päritolu pole teada, ent kaevuvesi enam juua ei kõlba ning elanikel tuleb tuua joogivett kilomeetrite kauguselt.
Küsimus on selles, kuidas saavad vastutavad ametkonnad kindlaks teha tõenäolise reostuse allika ning kes ja mida saab teha kahjude heastamiseks.
Keskkonnaametnikel on mitu võimalust veereostusega seotud muret lahendada, õiguskantsler saatis selle kohta ka soovituse. Tegemist võib olla juhtumiga, mille lahendamisel tuleb kohaldada keskkonnavastutuse seadust või veeseadust. Reostuse ulatusest oleneb, kumba õigusakti rakendada.
Hea halduse tavaga ei sobi kokku aga see, kui ametkonnad teavad saastunud kaevuveest juba mitu aastat, ent keelduvad inimeste mure lahendamiseks asjakohaseid õigusnorme rakendamast.