Jälitustegevuse järelevalve

Õiguskantsler teeb järelevalvet isikuandmeid varjatult töötlevate riigiasutuste üle (uurimis- ja julgeolekuasutused), et nende tegevus oleks seaduslik ning et seejuures järgitaks inimeste põhiõigusi ja -vabadusi. See osa õiguskantsleri tööst sisaldab üldjuhul riigisaladuseks või asutusesiseseks liigituvat teavet. Seetõttu on kontrollkäikude üksikasjalikud kokkuvõtted ja soovitused kättesaadavad vaid kontrollitavatele asutustele endile ning neile, kelle pädevuses on pidev ja täielik järelevalve.

Õiguskantsler lahendab ka jälitustoimingute kohta esitatud kaebusi ning kontrollib vajaduse korral näiteks ajakirjanduses levivaid väiteid ebaseadusliku jälitustegevuse kohta. 

Isikuandmete varjatud töötlemine 

Õiguskantsler teeb järelevalvet nende riigiasutuste üle, kes kuulavad pealt telefonikõnesid ja vestlusi, jälgivad kirjavahetust ning koguvad, töötlevad ja kasutavad isikuandmeid muul varjatud viisil. 

Jälitustegevuse varjatud olemusega kaasnevast teadmatusest tekivad ühiskonnas tihti põhjendamatud oletused, näiteks väidetava massilise ja ebaseadusliku jälitamise kohta. Õiguskantsleri ülesanne on järjepidevalt kontrollida, kas varjatud toiminguid tehakse kooskõlas kehtivate normidega ja inimeste põhiõigusi arvestaval viisil. Väga oluline on kontrolli tulemuste põhjal anda ühiskonnale kindlustunne selle kohta, et kõigi isikuandmete varjatud töötlemiseks pädevate asutuste tegevus on seaduslik ning kooskõlas taotletud eesmärgiga. Sellega saab maandada inimeste ebakindlust ja hirmu põhjendamatu jälitustegevuse ees.

Õiguskantsler ei pea üldjuhul (erandiks võib olla näiteks immuniteedimenetlus või konkreetne põhiõiguste rikkumise kahtlus, mida ei saa kontrollida kohtumenetluse käigus) võimalikuks hinnata jälitustegevust selle teostamise ajal. See on ja peab jääma eelkõige riigi täitevvõimu (jälitusasutus, prokuratuur) ja kohtu pärusmaaks. Seetõttu tutvub õiguskantsler kontrollkäikudel jälitustoimikutega, mille nii-öelda aktiivne menetlemine on kontrollimise hetkel lõppenud: menetlustoimik on suletud või kohtuotsus tehtud.

Õiguskantsleri pädevusse kuulub vajaduse korral kontrollijate kontrollimine, et mõjutada ja suunata neid oma kohustusi täitma. Ka siis, kui asjaomaste asutuste tegevus on formaalselt õiguspärane, püüab õiguskantsler seista selle eest, et inimeste põhiõigustega arvestataks maksimaalsel võimalikul moel. Põhiõiguste järgimisega seotud probleemid võivad olla tingitud näiteks puudulikust õiguslikust regulatsioonist või väärast praktikast.

Lõppenud ülevaateaastal kontrollisid õiguskantsleri nõunikud, kuidas Kaitsepolitseiamet, Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrolli büroo ning Tallinna, Tartu ja Viru vanglad on jälitustoiminguid tehes järginud isikute põhiõigusi. Eraldi kontrollkäiguga hinnati neid juhtumeid, kus riigi peaprokuröri otsusega on julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave esitatud tõendina kriminaalmenetluses.

Jälitustoimingute kontroll

Õiguskantsleri nõunikud tutvusid kontrollkäikudel kokku 28 jälitustoimikuga (aastatel 2016–2018 avatud toimikute hulgast), millega seoses aktiivne menetlus oli kontrollimise hetkeks lõppenud. Vaadeldi ja võrreldi nii pabertoimikutes kui ka jälituse infosüsteemis sisalduvaid andmeid, lisaks vesteldi jälitusasutuste ametnikega.

Hinnati eelkõige seda, kas kuriteo kohta teavet kogudes oli jälitustoiming igal konkreetsel juhul õiguspärane, sh vältimatu ja vajalik, ning kuidas täitsid jälitusasutused isikute jälitustoimingust teavitamise nõudeid. Eraldi eesmärk oli hinnata, kuidas jälitusasutused on järginud 2015.–2016. aastal korraldatud kontrollkäikude järel tehtud ettepanekuid põhiõiguste paremaks kaitsmiseks. 

Väärib tunnustust, et kõik jälitusasutused (sh möödunud ülevaateaastal kontrollitud Kaitsepolitseiamet, Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrolli büroo ja vanglad) arvestavad oma töös õiguskantsleri varasematel aastatel tehtud ettepanekuid. Suurenenud on asutuste jälitustegevuse juhtide ja menetlust juhtivate prokuröride sisuline kontroll jälitustoimikute pidamise üle. Selle tulemusel antakse jälitustegevusele täiendav hinnang. See aitab ära hoida suuremaid vigu. 

Selleks et põhiõigused oleksid tõhusamalt kaitstud, saatis õiguskantsler kontrollitud asutustele ka lõppenud aruandeaastal oma soovitused ja ettepanekud.

Jälitustoimingute load

Jälitustoiming on õiguspärane ainult juhul, kui prokuratuur või kohus on andnud selleks vormikohase ja põhjendatud loa. Kontrollitud toimikutest sellekohaseid eksimusi või rikkumisi ei tuvastatud. Mõne Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrolli büroo jälitustoimiku puhul tekkis siiski kahtlus, kas loa taotlemise hetkel olnud infost piisas jälitustoimingutega alustamiseks ning isikute põhiõiguste piiramiseks.

Jälituslubade põhjendused on aasta-aastalt paranenud, neis tuuakse välja jälitustoimingu vajalikkus ning ka toimingute mõju jälgitavale ja temaga seotud kolmandatele isikutele. 

Eeluurimiskohtunikud järgivad üldjuhul viimaste aastate kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab välja tooma kohtu selge ja arusaadava argumentatsiooni muu hulgas ka jälitustoimingu kui nn viimase abinõu vajalikkuse kohta (ultima ratio-põhimõte). Vaid mõnel üksikul juhul oli konkreetse jälitustoimingu osas ultima ratio-kaalutlus põhjendamata. Need määrused andis välja eeluurimiskohtunik, kelle jälitusload paistsid mitme jälitusasutuse toimikutes ka varem (eelmisel ülevaateaastal korraldatud kontrollkäikudel) silma üldsõnaliste ja sisuliselt identsete põhjenduste poolest. Paljuski tänu õiguskantsleri sekkumisele see kohtunik enam jälituslube ei väljasta. 

Jälitustoimingute seaduslikkuse kontroll

Kontrollitud toimikute raames juhuslikkust ei tuvastatud – kõigil toimingutel oli selgelt sõnastatud eesmärk. Samuti ei tuvastanud õiguskantsleri nõunikud ühtki eeluurimiskohtuniku või prokuröri loata tehtud jälitustoimingut. Jälitusloa tingimuste järgimisega probleeme ei olnud.

Kui jälitustoiming katkestati või ära jäeti, lisati toimikusse seda põhjendav teade. Sellega täideti kriminaalmenetluse seadustiku § 126² lõikes 9 kehtestatud nõuet, mille järgi tuleb toiming viivitamatult lõpetada, kui jälitustoimingu alus ära langeb.

Inimeste põhiõiguste kaitse seisukohast on väga oluline, et jälitustoimikutesse lisataks toimingute sisukokkuvõte. Nende abil saavad kontrollijad tagantjärele ja ilma kriminaalasja materjalidega uuesti tutvumata hinnata jälitustoimingu tulemuslikkust, eraellu sekkumise intensiivsust ja teisi olulisi asjaolusid. Paljuski tänu õiguskantsleri varasemate kontrollkäikude järel tehtud soovitustele on see hea tava juurdunud ka neis jälitusasutustes (nt vanglad), kus varem oli sellega probleeme.

Jälitustoimingust teavitamine

Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette kohustuse teavitada jälitustoimingust neid isikuid, kelle suhtes jälitustoiming tehti, aga ka menetluse käigus tuvastatud isikuid, kelle perekonna- või eraelu puutumatust toiming oluliselt riivas. Teavitamist võib edasi lükata või sellest loobuda üksnes prokuröri või kohtu loal seadusega ette nähtud asjaoludel. Selline teavitamine aitab kaitsta inimeste põhiõigusi, sealhulgas loob võimaluse jälitustoimingute vaidlustamiseks. 

Varasematel aastatel tuvastasid õiguskantsleri nõunikud palju juhtumeid, kus isikuid neid puudutavatest jälitustoimingutest üldse ei teavitatud või tehti seda lubamatult hilja. Nüüd on selleski valdkonnas asjad paranenud. Siiski tuvastati üks suurem puudus Tallinna Vangla jälitustoimikus (teavitusega viivitati põhjendamatult rohkem kui seitse kuud), ülejäänud juhtudel piirdus viivitus kolme kuni viie kuuga.

Ühe inimese avalduse lahendamisel selgus näiteks, et teda jälitustoimingutest teavitades ei järginud prokuratuur kriminaalmenetluse seadustiku § 126¹³ nõudeid. Selle tulemusel ei olnud inimesel võimalik õigel ajal tutvuda tema kohta kogutud materjalidega ning ta ei saanud nende kohta kaebust esitada. Õiguskantsler saatis riigi peaprokurörile selle kohta märgukirja.

Jälitusasutuste saadetud puudulike teadete tõttu ei saanud inimesed täpselt aru, miks ja millises mahus nende suhtes jälitustoiminguid korraldati. Teatest ei selgunud, kas jälgiti inimest ennast või mõnd temaga suhelnud teist isikut. Üks kaebaja ei saanud jälitusteabega tutvumise järel aru, kas tema tegevust jälitustoimingu käigus ka lindistati või filmiti. 

Õiguskantsler tuletas jälitusasutustele meelde, et inimesi neid puudutanud jälitustoimingutest informeerides tuleb alati selgelt eristada toimingu sihtmärk – kas tegu on uuritava isiku või nn kolmanda isikuga, kelle privaatsust jälitustoiming riivas. Muu hulgas annab see isikule võimaluse otsustada, kas ja kuidas oma õigusi kaitsta.