Sotsiaalne turvalisus
Põhiseaduse peamine alustala on inimväärikuse põhimõte. See väljendub muu hulgas riigi kohustuses tagada inimväärne elu kõigile ühiskonnaliikmetele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata neile, kes kõrvalise abita toime ei tule. Piisavat ja vajalikku abi peavad inimesele pakkuma tema pereliikmed, aga ka riik ja kohalik omavalitsus.
Vaesuse, tõrjutuse ja sageli hoolimatuse tõttu või kõigi nende koosmõjul on paljude meie kaaskondsete igapäevane elu-olu vähem väärikas, kui see ühes Euroopa arenenud riigis olema peaks. Seetõttu püsivad sotsiaalse turvalisuse probleemid õiguskantsleri teravdatud tähelepanu all. Tegevusväli on selles valdkonnas väga lai – alustades üksikule vanainimesele määratava toetusega ning lõpetades riigi ja omavalitsuse ülesannete (ja ressursside) jaotusega sotsiaalhoolekandeteenuste tagamisel.
Majanduslik toimetulek
Alates 2017. aastast maksab riik üksi elavale pensionärile kord aastas 115 euro suurust toetust. Seda saavad automaatselt kõik vanaduspensioniikka jõudnud inimesed, kelle pension ei ületa 1,2-kordset keskmist vanaduspensioni ning kes elavad rahvastikuregistri andmete kohaselt üksinda. Muude sissetulekute olemasolu ega üksi elamise fakti riik ei kontrolli.
Ka lõppenud ülevaateaastal tuli õiguskantsleril lahendada puudulike või ebatäpsete aadressiandmete tõttu toetusest ilma jäänud pensionäride muresid. Ruumiandmete seaduse kohaselt tuleb hooneosale (korterile) koha-aadress määrata juhul, kui tegemist on eluruumiga või kui selle eristamine aadressi alusel on vajalik muul põhjusel.
Tallinn on näiteks keeldunud eraldatud eluruumile aadressi määramast juhul, kui detailplaneeringuga ette nähtud korterite/eluruumide arv ei lange kokku tegelikult olemas olevate eluruumide arvuga. Samuti on Tallinn jätnud aadressi täpsustamata põhjendusel, et inimene jääks sel juhul ilma maamaksuvabastusest. Õiguskantsleri palvel on Tallinna linn senist praktikat siiski muutnud.
Vaesuse leevendamiseks jagatakse suurimatele abivajajatele Euroopa abifondi toiduabi. Õiguskantslerilt küsiti, kas toiduabi osutamise tingimused on kooskõlas võrdse kohtlemise nõudega. Küsimus tulenes asjaolust, et toiduabi saajateks kvalifitseerusid üksnes need inimesed, kes said või taotlesid toimetulekutoetust või said kohaliku omavalitsuse eelarvest makstavat toetust jaanuaris, veebruaris, augustis või septembris. Abita jäid aga kõigil ülejäänud kalendrikuudel samu toetusi saanud või neid taotlenud inimesed.
Õiguskantsler leidis ministrile saadetud kirjas, et toiduabi jagamise korrast ei selgu objektiivseid põhjusi, miks võib toiduabi jagada just jaanuaris, veebruaris, augustis või septembris toetusi saanud või taotlenud inimestele. Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega ega rahapuudusega. Seetõttu on kehtiv kord põhiseadusega vastuolus. Õiguskantsler palus sotsiaalministril töötada välja võrdse kohtlemise reegleid ja põhiseadust järgiv toiduabi jagamise kord. Sotsiaalminister vastas õiguskantslerile, et kuna kehtiva korra järgi jagatakse toiduabi veel kolmel korral, pole muudatuste tegemine selles aja jooksul mõistlikult teostatav ning toetuse andmise tingimuste muutmine pole otstarbekas.
Taas oli päevakorras vanemahüvitise maksmise normistik. Riigikohus küsis ühe kohtuasja raames õiguskantsleri arvamust perehüvitiste seaduse § 37 lõike 3 teise lause kohta. Kehtiv norm määrab, kuidas Eesti Töötukassa toetuselt makstav sotsiaalmaks mõjutab vanemahüvitise arvutamise aluseks olevat tasu. Konkreetsel juhul vähendas seadusest tulenev norm inimesele määratud vanemahüvitist kokku 672 euro võrra, sest Eesti Töötukassa makstud hüvitiselt arvestatud sotsiaalmaks ei läinud vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse.
Õiguskantsler leidis Riigikohtule saadetud arvamuses sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtuga, et perehüvitiste seaduse § 37 lõige 3 on vastuolus põhiseaduse §-ga 12, sest sarnases olukorras olevate inimeste erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus.
Sotsiaalteenused
Õiguskantsler tegeles ka sel aastal kohalike omavalitsuste määrustega, mis on vastuolus sotsiaalhoolekande seaduses kehtestatud kohustuslike sotsiaalteenuste osutamise nõuetega. Õiguskantsleri hinnangul on mitmed Narva linnas kehtivate määruste sätted põhiseadusega vastuolus, mistõttu Narva elanikud ei saa linnalt vajaduse korral abi ega toetust seadusega ette nähtud ulatuses. Õiguskantsleri ettepanekutest hoolimata pole Narva Linnavolikogu õigusvastaseid määrusi muutnud. Seetõttu esitas õiguskantsler Riigikohtule taotluse tunnistada mitmed kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivate Narva Linnavolikogu määruste sätted kehtetuks.
31. augustiks ei olnud Riigikohus veel otsust teinud. Otsusel võib olla oluline mõju riigi ja kohalike omavalitsuste ülesannete jaotusele.
Õiguskantsler hindas ka Tartu Linnavolikogu kehtestatud puudega lapsele sotsiaalteenuste osutamise korra õiguspärasust. Linnavolikogule saadetud kirjas leidis õiguskantsler, et vald või linn ei tohiks piirata kohustusliku sotsiaalteenuse osutamist üksnes oma territooriumiga. Seesugune piirang ei lase omavalitsusel arvestada inimese konkreetset olukorda: näiteks vajadust sõita väljapoole valda või linna taastusravile või minna koos tugiisikuga klassiekskursioonile.
Omavalitsusel lasub kohustus osutada abi ja teenuseid kõigile oma registrijärgsetele elanikele, sõltumata nende tegelikust elukohast. Teised vallad või linnad võivad inimest aidata, kuid ei ole selleks kohustatud (välja arvatud vältimatu abi). Kui abivajav laps elab tegelikult teises vallas või linnas, võib see muuta abi andmise keerulisemaks, kuid ei anna alust jätta last abi ja teenuseta. Kohalikul omavalitsusel tuleb selgitada lapsevanemale kohustust hoolitseda enda ja oma alaealiste laste elukoha aadressi õigsuse eest. Neil põhjustel leidis õiguskantsler, et määrus on õigusvastane ja tegi Tartu Linnavolikogule ettepaneku viia määrus selles osas põhiseadusega kooskõlla.
Tartu Linnavolikogu arvestas õiguskantsleri seisukohaga ja tunnistas määruse vastava sätte kehtetuks.
Mitmed õiguskantsleri poole pöördunud inimesed ei olnud rahul sellega, kuidas kohalikud omavalitsused seadusi rakendavad ja sotsiaalteenuseid osutavad.
Mitu avaldust puudutas kohalikult omavalitsuselt eluruumi taotlemist. Avaldusi lahendades ilmnes ka põhimõttelisi eksimusi: Tallinna linn ei hinnanud terviklikult inimese abivajadust, Tapa vald ei andnud inimesele tema vajadustele vastavat eluruumi mõistliku aja jooksul. Õiguskantsler tuletas omavalitsustele meelde, et abi andmise või sellest keeldumise kohta tuleb teha põhjendatud otsus seaduses sätestatud tähtajaks ja haldusakti vorminõudeid järgides. Samuti rõhutas õiguskantsler, et eluruumi tagamine ei tähenda seda, et inimene võetakse eluruumi taotlejate järjekorda. Kui omavalitsusel pole vaba eluruumi pakkuda, peab linn või vald selle soetama või omanikult üürima.
Ühele omavalitsusele saadetud soovituses märkis õiguskantsler, et vald pole abivajajale piisavalt selgitanud sotsiaalteenuste sisu ega abi andmise kavatsusi. Seetõttu nõustus inimene lahendustega, mis teda tegelikult ei aidanud. Õiguskantsler juhtis tähelepanu sellele, et sotsiaalabi puudutavad otsused tuleb teha seaduses ette nähtud aja jooksul. Veel selgitas õiguskantsler, et kuigi kohalik omavalitsus ei pea aitama kellegi kodu remontida, lasub tal siiski kohustus tagada abivajajale vajaduse korral elamiskõlblik eluase.
Õiguskantsleri poole pöörduti ka sotsiaalkaitse konfidentsiaalsuse teemal. Täisealine teovõimeline inimene avaldas rahulolematust, et vallavalitsuse ametnik pöördus tema sotsiaalabivajaduse arutamiseks tema ema, mitte tema enda poole. Avaldaja sõnul ei olnud tema valda abi saamiseks avaldust esitanud. Õiguskantsler selgitas vallale, et vald ei toiminud õiguspäraselt, kui pöördus avaldaja abivajaduse väljaselgitamiseks esmalt tema ema, mitte tema enda poole. Pole teada, et vallal oleks olnud selleks avaldaja nõusolekut. Abivajaja pereliikmeid saab sotsiaalabi osutamisse kaasata vaid siis, kui abivajaja ise sellega nõus on. Õiguskantsler soovitas vallal edaspidi sellistest eksimustest hoiduda.
Nagu eelnevatelgi aastatel kõnelesid õiguskantsleri nõunikud sotsiaalkaitse teemadel mitmetel kohtumistel ja üritustel. Muu hulgas arutleti riigi, kohaliku omavalitsuse ja kogukonna rolli üle sotsiaalhoolekandes 3.–5. oktoobrini 2018 Tartus toimunud 35. õigusteadlaste päevadel. Seal esinenud õiguskantsleri nõuniku ettekande põhjal avaldas õigusajakiri Juridica 2019. a jaanuarinumbris artikli „Valdade ja linnade korraldatavate kohustuslike kohalike sotsiaalteenuste probleeme“.
Väärikas vananemine
Inimväärse elu juurde kuulub ka võimalus saada asjatundlikku hoolt ja abi, kui inimene halva tervise või ebasobiva elukeskkonna tõttu kodus omal käel enam toime ei tule. Sellist abi peab inimene saama üldhooldekodus. Enamasti on üldhooldekodudes eakad, ent sinna võib haiguse või vigastuse tagajärjel sattuda ka noor või keskealine inimene.
Sotsiaalministeeriumi andmetel osutati 2018. aastal üldhooldusteenust 12 368 inimesele. Üldhooldekodusid on Eestis kokku üle 160 ja neis on veidi vähem kui 8400 kohta.
Järelevalve hooldekoduelanike inimväärse kohtlemise üle kuulub õiguskantsleri otseste tööülesannete hulka. Õiguskantsleri kantselei kontrollkäikude osakonna nõunikud kontrollisid lõppenud ülevaateaastal viit üldhooldekodu. Kontrollkäikudel oli alati kaasas perearst või geriaater. Vesteldi hooldekodu asukate ja töötajatega, tutvuti ruumide ja dokumentidega.
Võrreldes varasemate aastatega võib väita, et kuigi ideaalist ollakse Eestis veel kaugel, on olukord hooldekodudes tasapisi paranemas. Eelkõige personaliprobleemid, rahanappus ja aegunud taristu ei võimalda õigusaktides kirjeldatud nõudmistele vastavat teenust pakkuda. Mõnikord puutuvad järelevalveametnikud kokku ka hoolimatuse ja ebaprofessionaalsusega.
Ka lõppenud ülevaateaastal tuvastasid õiguskantsleri nõunikud mitmel juhul, et üldhooldekodu elanikke lukustatakse nende tubadesse või osakondadesse, halvemal juhul seotakse tooli või voodi külge. Seda põhjendatakse üldjuhul töötajate nappusega, kuivõrd hooldekodul pole piisavalt inimesi, kes elanikega tegeleks. Ühes üldhooldekodus oli kasutusel ka eraldusruum, kuhu paigutati probleemse käitumisega hoolealuseid.
Seadus keelab üldhooldekodus eraldusruumi kasutamise ega luba ka muul viisil piirata inimese liikumisvabadust. Eriti drastiliste juhtumite korral on õiguskantsleri ametkond (varasematel aastatel) teinud ettepaneku kriminaalmenetluse algatamiseks hooldekodu töötajate ja juhtkonna vastu. Seesuguseid juhtumeid tänavu siiski ei olnud.
Personalipuuduse tõttu kannatavad eelkõige need eakad, kes vajavad kõrvalist abi hügieeniprotseduuridel. Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) nõuab hooldekodu pidajalt, et personali peab olema piisavalt, et nende ettevalmistust ja koormust arvestades saaks inimesele hooldekodus pakkuda vajalikku hoolt ja abi. Siiski jätab seadus lahtiseks piisavuse mõiste ega täpsusta, kui palju hooldajaid peaks ööpäev läbi hooldekodus korraga tööl olema. Piisav töötajate hulk sõltub muu hulgas sellest, kui palju abi ja tähelepanu hooldekodus olevad inimesed vajavad, samuti hoonete iseärasustest: kas hoone on liigendatud, kas teenust osutatakse ühes või mitmes majas ja kas on olemas abi kutsumise süsteem. Hooldekodudes oleks vaja rohkem hea ettevalmistusega töötajaid.
2020. aasta alguses jõustuvad üldhooldekodude hooldajatele kehtestatud ettevalmistusnõuded (SHS § 22 lg 3 ja 4). Hooldajad peavad uueks aastaks läbima hooldustöötaja koolituse või saama hooldustöötaja kutse. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on 2019. aasta maikuu seisuga 1780 hooldustöötajast sobiv haridus umbes 70 protsendil.
Hooldustöötajate ettevalmistusnõuete rakendamise üle väljendasid oma kirjas õiguskantslerile muret 54 hooldekodu ühendavad MTÜ Balti Sotsiaalteenuste Kvaliteedi Liit ja MTÜ Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoda. Pöördujad pidasid uusi nõudeid ülemäärasteks, sest mitu asutust (Sotsiaalkindlustusamet, Terviseamet jt) juba kontrollib üldhooldusteenuse osutamist. Avaldajate arvates tooksid ettevalmistusnõuded vältimatult kaasa hooldekoduteenuse hinna tõusu, mille tagajärjel võivad kliendid hooldekoduteenusest loobuda.
Õiguskantsler leidis, et olukord hooldekodudes ei ole niivõrd hea, nagu avaldajad arvavad. Tuleb ette hoolealuste alandavat kohtlemist ja õigusrikkumisi ning seda hoolimata järelevalvest ja tehtud selgitustööst. Hooldekodus elavate inimeste ja töötajate huvides on, et hooldajatel oleks vajalik väljaõpe. Heade kutseoskustega töötajad suudavad paljude probleemide tekkimist ära hoida. Erialaste teadmistega (sh hoolduse ergonoomikast) hooldajad oskavad vältida tööga seotud vigastusi ja kutsehaigusi. Üldhooldusteenus ei saa ettevalmistusnõuete kehtestamise tõttu muutuda raskemini kättesaadavaks, kuna kohalikud omavalitsused on kohustatud tagama abivajajatele üldhooldusteenuse, et abivajaja ei peaks hooldekodukohast loobuma.
Üldhooldekodude probleeme ja võimalikke lahendusi kirjeldas 2019. aasta augusti hakul sotsiaalmeedias kokkuvõtlikult Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse (siin avaldatud muutmata kujul).
Hoolekanne endiselt kartulikoortel?
Eakate hooldekodude teema on saanud enam tähelepanu peale maavalitsuste sulgemist ja minu koduministeeriumi ametite sügavamat sissevaadet sektorisse. Hinnatõusu põhjus on tõesti riik − riik, kus elu läheb pidevalt paremaks.
Kvaliteetne hoolekande korraldamine ei ole odav ning ootus, et sotsiaalvaldkonnas tegutsevad vaid altruistlikud vabatahtlikud on ammuilma läbi. See on majandussektor nagu iga teinegi, kuid selle vahega, et sotsiaalne vastutus ja pühendumus peab olema siin tegutsejatel peajagu kõrgem.
Eakate hoolekandes toimuv peegeldab seda kõike hästi. Sotsiaalse katastroofi ennustus on ülepingutatud ning avalik erutus on kantud mitte homsetest nõuetest, vaid üldistest trendidest ning vaikselt kohale jõudvast arusaamast, et sotsiaalkaitse küsimusi ei saa lahendada kuuritaguste lahendustega. Nii nagu pudeli viina eest ei saa enam kolhoosi traktorit oma põllule.
Natukene fakte ja järeldusi siis selle teema jätkuks.
Kas üldhooldekodudele kulub tulevikus rohkem raha?
Jah. Iga-aastane keskmine hinnatõus olnud 5−6% piires (sõltuvalt konkreetsest hooldekodust võib see erineda). eelnevate aastate andmeid arvestades puudub alus sellist tõusu mitte eeldada.
Miks hooldekodude hinnad tõusevad?
Põhjuseid siin on mitmeid. Hooldekodusid peetakse ülal kohatasust ning sellega tuleb katta nii jooksvad kulud kui vajalikud investeeringud (KOV omandis on siin erisusi, investeeringud ei pruugi kohatasus kajastuda). Üldised trendid majanduses mõjutavad seda sektorit sarnaselt teistele valdkondadele.
Oluline osa hinnatõusus [on] üldisel palgasurvel, mis mõjutab hoolekandesektorit samamoodi nagu näiteks bussijuhte ja ehitajaid. Meie andmetel oli 2013 hooldajate keskmine töötasu 496 eurot [kuus], 2018. aastal aga juba 752 Eurot. Sealjuures tuleb märkida, et selle aja sees ei hakanud kehtima ühtegi täiendavat nõuet töötajatele.
Hooldekodude turg on kasvanud ja konkurents (sh tööjõule) tiheneb, kuid vajadus on endiselt suur. 2013 oli üldhooldekodude turu maht ca 40 miljonit [eurot], 2018 on see lähenemas 70 miljonile. 2013-2016 kasvas kohtade arv 1437 (17%) koha võrra. Teenuse kasutajate arv selle perioodi jooksul kasvas 24,2% ehk 1533 inimese võrra (2013 − 6333; 2017 – 7866). 2017. aasta lõpul oli üldhooldekodudes 8356 teenusekohta. Aasta jooksul osutati teenust ligi 12 000 inimesele.
Hooldekodude hooned on mitmel pool vananenud ning eeldavad täiendavaid investeeringuid. Inimeste nõudlikkus teenuse osas on kasvanud ning palatilaadsete teenustega asutustel läheb aina keerukamaks neile ootustele vastata. Seegi muutus maksab. Kuigi nõuded ruumidele ei ole muutunud.
Kuidas jaguneb hooldekodutasu maksmine?
Inimeste omaosalus on kasvanud: 2018. aastal 78,5%, 2017. aastal oli see 77,5% ning näiteks 2013 aastal vaid 68,3 %. Kohaliku omavalitsuse rahastus on vastavalt vähenenud, mida ei saa pidada riigi vaatest just probleemivabaks trendiks.
Mis on lahendused?
Koduteenuste suurem pakkumine ja avaliku sektori kulutuste kasv. Hoolekanne on täna korraldatud riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil sellise loogikaga, et kohaliku omavalitsuse vastutus on kandev. Seega on võti hetkel kohaliku omavalitsuse poolses hoolekande korraldamises ja pakutavates teenustes.
Sotsiaalministeerium on hinnanud, et pikaajalise hoolduse süsteemi (eakad siin vaid üks osa) korrastamiseks ja inimestele jõukohasemaks muutmise esmavajadus on suurusjärgus 160 miljonit eurot aastas. See investeering toob tagasi tänaste hoolduskoormusega inimeste aktiivsuse kasvu läbi tööturul.
Kokkuvõtvalt − rohkem tähelepanu ja arutelu meie heaolust ning abist kui me seda vajame. Sest kvaliteeti me hindame ikka selle järgi, kas oleme ise valmis üht või teist teenust kasutama.“
(Hooldekodude kohta loe ka peatükki „Kontrollkäigud“.)
2017. aasta oktoobris pöördus õiguskantsler Riigikogu poole ettepanekuga viia sotsiaalhoolekande seadus põhiseadusega kooskõlla. Õiguskantsleri hinnangul ei olnud põhiseadusega kooskõlas sotsiaalhoolekande seaduse § 47 lõike 3 see osa, mis ei võimaldanud hoolekandeasutuses viibival isikul riigi toel hankida vajalikke abivahendeid. Nõnda seati hooldekodu elanikud halvemasse olukorda kui kodus elavad abivajajad. Riigikogu nõustus õiguskantsleri ettepanekuga ning võttis 14. novembril 2018 vastu sotsiaalhoolekande seaduse muudatuse. Alates 1. jaanuarist 2019 on hoolekandeasutustes elavatel inimestel võimalik saada abivahendeid soodustusega sama põhimõtte alusel nagu kodus elavatel inimestel.
Iga aastaga suureneb Eestis ühiskondlik valmisolek arutada elulõpu väärikuse teemal. See hõlmab ka ravi kohta tehtud tahteavaldusi ja soovi mingil kujul seadustada eutanaasia. 2019. aastal pälvis väga palju tähelepanu ravimatu lihashaigusega patsiendi lugu, tema valis lõpuks abistatud enesetapu võimaluse Ṧveitsi erakliinikus.
Kõik seesugused muudatused tuleb ühiskonnas kiirustamata ja põhjalikult läbi arutada. Otsuste tegemise ja võimaluste loomise õigus ja kohustus lasub Riigikogul.
Tervishoid
Mitme eri aegadel tehtud uuringu ja analüüsi põhjal on jõutud järeldusele, et Eesti perearstisüsteemis napib selle kestlikkuse tagamiseks kvalifitseeritud arste. 2011. aasta Riigikontrolli aruandes „Perearstiabi korraldus“ nimetatud peamised takistused, mille tõttu ei jätku perearste väiksemates asulates, ei ole kadunud. Perearstiabi kättesaadavus võib lähiaastatel oluliselt halveneda, kui riik ei asu olukorra parandamiseks süsteemselt otsima lahendusi.
Eesti Perearstide Selts palus õiguskantsleri hinnangut, kas Terviseamet tegutses Valga-, Jõgeva- ja Setomaa perearstita jäänud inimesi teiste perearstide nimistutesse määrates õiguspäraselt. Samuti küsiti, kas perearsti nimistusse määramise otsused tohib avaldada võrguväljaandes Avalikud Teadaanded, ja kas Terviseamet on inimeste nimistutesse määramisel talitanud seaduse mõtte ja eesmärkide kohaselt.
Õiguskantsleri hinnangul oli Terviseameti tegevuses puudusi. Näiteks ei olnud tarvidust ega õiguslikku alust avaldada nimistusse määramise otsused Ametlikes Teadaannetes. Samuti ei arvestanud amet inimesi uue perearsti nimistusse määrates alati õigusaktides kehtestatud nõuetega. Ometi on probleem laiem ning esmatasandi arstiabi ühtlase kättesaadavuse tagamiseks tuleb olukorda põhjalikult analüüsida ja koostada riiklik tegevuskava.
Sotsiaalministeerium on öelnud, et perearstisüsteemi toimimiseks otsitakse koostöös perearstidega aktiivselt nii regulatiivseid kui ka mitteregulatiivseid võimalusi. Ministeerium on märkinud, et selles protsessis on oluline suhtluse kvaliteedi parandamine perearstidega. Sotsiaalministeerium, Eesti Perearstide Selts, Terviseamet ja Eesti Haigekassa sõlmisid 19.03.2019 hea tahte koostööleppe „Perearstiabi jätkusuutlikkuse tagamine“. Ette valmistatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muudatusi, et teha üldarstiabi regulatsioon paindlikumaks. Selle üks eesmärk on soodustada süsteemi jätkusuutlikkust. Kas Sotsiaalministeeriumi kirjeldatud meetmed osutuvad sobivaks ja piisavaks, selgub lähiaastatel. Seega on õiguskantsleril põhjust selle valdkonna arengut hoolikalt jälgida.
Tervishoiutöötajate nappusega oli kaudselt seotud ka teine õiguskantslerile esitatud avaldus, mis puudutas meditsiinitöötajate eesti keele oskust.
Keeleseadusega meditsiinitöötajatele kehtestatud keelenõuded on põhjendatud. Ämmaemandad ja meditsiiniõed peavad valdama eesti keelt B2-tasemel ja arstid C1-tasemel. Riigikeele oskuse üle tehakse riiklikku järelevalvet. Praegu kehtivat süsteemi ei saa pidada põhiseadusvastaseks, ent praktikat arvestades oleks mõistlik süsteemi tõhustada, leidis õiguskantsler.
Olukord, kus mõnes piirkonnas on probleeme keelenõuete järgmisega, tuleneb tõenäoliselt tervishoiutöötajate nappusest. Keelenõudeid säilitades tuleb leida kahe põhiseadusega tagatud õiguse vahel mõistlik tasakaal: inimestel on õigus saada professionaalset arstiabi ja õigus saada seda eesti keeles. Ühtmoodi tähtsad on mõlemad.
Praeguse korra kohaselt kontrollitakse arstide ja õdede keeleoskust järelevalve käigus, ent riik ei nõua keeleoskuse tõendamist enne, kui spetsialist on tööle asunud. 2019. aasta 1. septembril jõustunud seadusemuudatused täpsustavad kolmandatest riikidest pärit tervishoiutöötajatele kehtestatud nõudeid.
Enamik Eestis töötavatest puuduliku eesti keele oskusega arstidest ja õdedest on üldhariduse omandanud Eestis. Puudulik keeleoskus on järelikult paljuski puuduliku haridusreformi ja keeleõppe tulemus. Ka neile kehtib eesti keele oskuse nõue, kontrollida saab seda Keeleinspektsioon.
Arst-residentide ravikindlustus
Ravikindlustuse seaduse alusel saavad arst-residendid ravikindlustuse töötajatena, mitte üliõpilastena, sest Tartu Ülikooli seaduse kohaselt ei ole residentuuri läbivad arstid enam üliõpilased. Sama seaduse § 5 lõike 2 punkt 1 aga sätestab, et tähtajalise töölepingu puhul rakendub ravikindlustuskaitse vaid juhul, kui tööleping on sõlmitud kauemaks kui üks kuu. Kui töölepingu kestuseks on määratud kuni üks kuu (nagu residentuuriprogramm sageli ette näeb), jääb arst-resident ravikindlustuskaitseta.
Õiguskantsler juhtis probleemile töö- ja terviseministri tähelepanu ning ministeerium lubas sellele lahenduse leida. Ravikindlustuse seadust täiendati sättega, mille järgi saab arst-resident ravikindlustuskaitse ka kuni ühekuulise töölepingu sõlmimisel. Seadusemuudatus jõustus 2019. aasta 1. jaanuaril.
Teave vaktsineerimise kohta
Õiguskantsleril paluti kontrollida, kas teave laste vaktsineerimist puudutavate võimalike riskide kohta on piisav ja kättesaadav. Õiguskantsler leidis, et ükski kehtiv norm ei piira inimeste õigust saada vajalikku informatsiooni, samuti on tervishoiutöötaja kohustatud patsienti enne vaktsineerimist igakülgselt teavitama. Siiski võiks Terviseameti vastav veebileht olla vaktsineerimise asjus täpsem ja informatiivsem.
(Loe ka peatükki „Lapsed ja noored“.)
Ravimite kättesaadavus
Õiguskantsleri poole pöördus harvikhaigusi põdevate laste vanem murega, et Eestis kehtiva müügiloa puudumise tõttu pole ta saanud pooleteise aasta jooksul vajalikku ravimit. Nimelt võib müügiloata ravimeid Eestisse tuua ja siin turustada vaid juhul, kui pädev arst on teinud selleks põhjendatud taotluse ning kui Ravimiamet on selleks välja andnud ühekordse sisseveo- ja turustamisloa. Kõnealuse avalduse puhul olid mõlemad tingimused täidetud, samuti oli Eesti Haigekassa andnud nõusoleku ravimi hüvitamiseks. Leidus ka kaks ravimite hulgimüüjat, kes olid põhimõtteliselt valmis ravimit Eestisse tarnima. Paraku ei sobinud ühele hulgimüüjale ravimi hind, teine polnud aga võimeline täitma transporditingimusi.
Kahjuks ei jõudnud vastav info ega ka juhised edasiseks toimimiseks haigete laste vanemani. Õiguskantsleri hinnangul ei saa erakorralises või muidu harva esinevas olukorras eeldada, et abivajaja ise teaks ja tunneks kogu ravimite importi reguleeriva süsteemi iseärasusi. Seetõttu peaks asjaajamise ja abivajaja teavitamise kohustus lasuma professionaalidel. Pärast õiguskantsleri sekkumist õnnestus Ravimiameti abiga leida mõne nädalaga tarnija ja ravim toodi Eestisse.
21. sajandi töö
Elu pakub vahel huvitavaid kaasusi, millele seadused lõpuni mõistetavat ja rahuldavat vastust ei anna. Nii näiteks küsiti õiguskantslerilt olukorra kohta, kus tööandja peab tasuma töötuskindlustusmakset ka Eestisse lühiajaliselt (tähtajaga kuni üks aasta) tulnud töötaja töötasult. Samal ajal ütleb seadus, et töötuskindlustushüvist võib saada inimene, kes on kogunud töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud kolme aasta jooksul. Järelikult on seadusega loodud olukord, kus maksta küll tuleb, ent hüve saamine on välistatud.
Õiguskantsleri hinnangul pole asi siiski üheselt selge. Ta leidis oma kirjas, et tasutud makse eest on töötajal võimalik saada hüvitist kas Eestis või oma elukohariigis, kui inimese elukohariigi ja Eesti vahel on sõlmitud vastav leping. Pealegi pole võimalik välistada, et konkreetne isik ei tule uuesti Eestisse tööle seaduses ette nähtud kolmeaastase nn kvalifitseerumisperioodi jooksul.
Õiguskantsler lisas, et pöördus eelmise aasta juunikuus Riigikogu sotsiaalkomisjoni ja tervise- ja tööministri poole ettepanekutega, mida võiks töötuskindlustussüsteemi ajakohastamisel kaaluda. Sotsiaalministeerium alustaski koostöös Poliitikauuringute Keskusega Praxis töötuskindlustuse süsteemi uuendamist. 5. juunil 2019 avalikustatud uuringus on analüüsitud kehtiva töötuskindlustussüsteemi kitsaskohti. Sotsiaalministeerium valmistab praegu ette uue seaduse väljatöötamiskavatsust, mis on kavas saata tööandjate ja töötajate organisatsioonidele ning huvigruppidele arvamuse avaldamiseks 2019. aasta lõpus. Uue seaduse võtab vastu Riigikogu.
Töösuhete teemal pöördus õiguskantsleri poole Eesti Maksumaksjate Liit, kes palus hinnata, kas Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tõlgendab õigesti töölepingu seaduse (TLS) sätteid, mis reguleerivad osalise või puuduva töövõimega inimese puhkusetasu hüvitamist, kui tema tööleping lõpetatakse. Sotsiaalkindlustusameti praktika järgi hüvitatakse tööandjale küll puhkusetasu töölepingu seaduse § 66 lõike 1 alusel, ent töölepingu lõppemisel kasutamata puhkuse eest makstavat hüvitist (TLS § 71) SKA tööandjale ei hüvita.
Õiguskantsler leidis Sotsiaalkindlustusametile saadetud soovituses, et selline tõlgendus ei ole põhjendatud. Õiguskantsler palus ametil edaspidi tõlgendada seadust nii, et tööandjale kompenseeritakse ka osalise või puuduva töövõimega inimese töölepingu lõppemisel välja makstud hüvitis kasutamata põhipuhkuse eest.
Sotsiaalkindlustusamet nõustus õiguskantsleri ettepanekute ja selgitustega ning alates 1. juulist 2019 hüvitatakse töölepingu lõppemisel tööandjale tasu töötaja kasutamata jäänud puhkuse eest. Kuna alaealise töötaja puhkust hüvitab SKA samadel alustel, muutis SKA ka alaealise töötaja puhkuse hüvitamise halduspraktikat.
Õiguskantslerilt küsiti, miks muudeti rangemaks töötervishoiuvaldkonna esmaabiandjate koolitajate kvalifikatsiooninõuded ja miks peavad esmaabiandjate koolitajad alates 2019. aastast olema kantud tervishoiutöötajate registrisse, kuigi esmaabiõpetaja ei paku ühtegi seaduses loetletud tervishoiuteenust. Õiguskantsler leidis, et kehtestatud tingimus, mille eesmärk on tagada, et esmaabikoolitust pakuks inimene, kelle meditsiiniteadmised ja oskused vastavad kutsekvalifikatsiooni nõuetele, võib olla vajalik.
Sotsiaalministeeriumi selgituste järgi olid muudatused vajalikud, sest tervishoiu valdkonnas võib väärate ja aegunud teadmiste rakendamine kahjustada inimese tervist või põhjustada tema surma, ja sellepärast on õigustatud rangemad nõuded. Tervishoiutöötajate riiklikus registris registreerimise nõue annab võimaluse avaliku usaldusväärse allika toel veenduda, kas esmaabikoolitaja on pädev, samuti aitab see tagada koolituse kvaliteedi.
Võrdne kohtlemine
Eesti põhiseaduse järgi on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, varalise ja sotsiaalse seisundi ega muude asjaolude tõttu.
Õiguskantsleri seaduse kohaselt kontrollib õiguskantsler õigusaktide vastavust põhiseadusele ja seadustele, samuti võimuesindajate tegevust. Õiguskantsler korraldab ka diskrimineerimisvaidluse lepitusmenetlusi ning edendab võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.
Lõppenud aruandeaastal saadeti õiguskantslerile 20 avaldust, milles inimesed kaebasid diskrimineerimise üle. Neist seitse puudutasid erinevat kohtlemist puude, kolm vanuse, kaks seksuaalse sättumuse, kaks keele, rahvuse ja kodakondsuse ning üks päritolu põhjal. Lepitusmenetlusi õiguskantsler tänavu ei algatanud.
Diskrimineerimine vanuse tõttu
Õiguskantslerilt küsiti, kas politseiametnike ametist vabastamine vanuse tõttu on õiguspärane. Politsei ja piirivalve seadus (PPVS) kehtestab, et politseiteenistuses võib spetsialistina töötada kuni 55-aastaseks saamiseni ning juhina kuni 60-aastaseks saamiseni. Politsei- ja Piivalveameti peadirektor võib pikendada politseiametniku teenistusaega ühe aasta kaupa kuni riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniea saabumiseni.
Õiguskantsleri hinnangul ei tohiks hoolimata seaduse sõnastusest vabastada politseiametnikku pelgalt vanusepiiri ületamise tõttu. Seadust kohaldades tuleb järgida võrdse kohtlemise nõuet. Kui politseiametnik soovib vanusest hoolimata teenistuses jätkata, tuleb otsustamisel lähtuda ennekõike sellest, kas ta vastab seadusega politseiametnikule kehtestatud füüsilise ja vaimse võimekuse nõuetele. PPVS § 96 kaotab kehtivuse 1. jaanuaril 2020.
Õiguskantsleril paluti kontrollida, kas võrdse kohtlemise põhimõttega on kooskõlas politsei ja piirivalve seaduse muudatus, mille alusel makstakse alates 1. maist 2019 politseiametnikule väljateenitud aastate pensioni täies ulatuses ka siis, kui ametnik jätkab tööd politseiteenistuses. See muudatus puudutab vaid politseiametnikke. Teistele väljateenitud aastate pensionide seaduses loetletud ametite pidajatele palka ja pensioni ühel ajal ei maksta. Õiguskantsleri hinnangul on seadusemuudatuse mõte kindlustada, et otseselt riigi sisemise rahu tagamisega seotud ametikohad oleksid täidetud. Seetõttu ei saa pidada kõnealust regulatsiooni põhiseadusvastaseks.
Keel ja rahvus
Õiguskantsleri poole pöördus ühe toitlustusasutuse juhataja, kellel oli tekkinud kahtlus, et kui Keeleinspektsioon esitab võõrapärase nimega töötaja hariduse kohta täpsustavaid küsimusi, võib see tähendada diskrimineerimist rahvusliku tunnuse alusel.
Õiguskantsler sellise tõlgendusega ei nõustunud, ent soovitas Keeleinspektsioonil edaspidi esitada täpsustavaid küsimusi üksnes nende töötajate kohta, kelle andmeid Eesti Hariduse Infosüsteemis ei ole. Sama näeb ette ka riikliku järelevalve korral kohaldatav korrakaitseseadus.
Seksuaalne sättumus
Riigikohus tunnistas 21. juuni 2019 otsusega (5-18-5) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks välismaalaste seaduse sätted, mis välistavad tähtajalise elamisloa andmise välismaalasele, kes soovib asuda Eestisse elama oma Eesti Vabariigi kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde. Samalaadse ettepaneku tegi õiguskantsler 2015. aastal Riigikogule.
Lapsed noortelaagris
Mõned noortelaagrid ei soovi vastu võtta asendus- või perekodude lapsi või lubavad neid laagrisse üksnes koos kasvatajaga.
Õiguskantsler palus asja lahendada Haridus- ja Teadusministeeriumil ning Eesti Noorsootöö Keskusel, kes korraldasid noortelaagrite, asenduskodude ja Sotsiaalministeeriumi osavõtul ümarlauaarutelu. Noortelaagrite korraldajatele selgitati, et asendus- või perekodude lapsed tuleb laagrisse võtta samadel tingimustel nagu kõik teised lapsed. Kui nn tavaperede vanemad ei pea laagrisse kaasa tulema, siis ei saa seda nõuda ka asendus- või perekodu perevanemalt/kasvatajalt.
Samas lepiti kokku, et kui mõni asenduskodu või omavalitsus kui lapse eestkostja ei anna laagri korraldajale lapse kohta piisavalt teavet (nt kes on lapse kontaktisik, kellega saab ööpäev läbi ühendust võtta või mis on lapse erivajadused), edastatakse info Sotsiaalkindlustusametile või asendus- ja perekodude esindusorganisatsioonile, kes peavad selle olukorra lahendama.
Puudest tingitud erinev kohtlemine
Õiguskantsler esitas arvamuse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses, mis puudutas vanglaametnikele kehtestatud kuulmisnõuete kooskõla põhiseadusega (kohtuasi 5-19-29).
Õiguskantsler leidis, et Vabariigi Valitsuse määruse nr 12 („Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“) § 4 ning määruse lisa 1 on vastuolus põhiseaduse §-ga 29, mis sätestab õiguse vabalt valida elukutset, ning § 12 lõikega 1, mis sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse ja keelab diskrimineerimise. Normid on põhiseadusega vastuolus, sest ei võimalda hinnata, kas kehv kuulmine takistab vanglaametniku tööd ning kas seda saab kompenseerida näiteks kuuldeaparaadiga - nagu kasutavad halveneva nägemisega inimesed prille või kontaktläätsi.
Riigikohus ei ole selles küsimuses veel otsust teinud.
(Loe ka peatükki „Uued ülesanded“.)