Täitemenetlus

Kohtutäiturid täidavad täitemenetluses nii avalik-õigusliku iseloomuga kohustusi kui ka eraõiguslikke nõudeid. Kohtutäiturite ülesanne on sisse nõuda näiteks väärteo eest mõistetud rahatrahve ja maksuvõlgu, aga neil tuleb täita ka eluruumist väljatõstmise ja lapse äravõtmise või üleandmise kohta tehtud kohtuotsuseid.

Kui isik ei taha kohtulahendit või muud täitedokumenti vabatahtlikult täita, tuleb tal tasuda kohtutäiturile ka täitetasu ja täitekulud. Igal isikul on õigus saada teavet tema vastu algatatud täitetoimingute kohta.

Euroopas on kohtutäiturid tavaliselt kas riigipalgalised või vabakutselised. Eestis on kohtutäiturid sarnaselt notarite ja vandetõlkidega vaba elukutse esindajad, st kohtutäiturid ei ole ettevõtjad ega riigiametnikud.

Riigipalgalistega võrreldes on vabakutselisel täituriametil omad eelised: riik ei pea sundtäitmisele kulutama maksumaksja raha, sest kohtutäiturid majandavad ennast võlgnikelt nõutavatest tasudest ning on seega rohkem motiveeritud.

Enamikus täitemenetlust puudutavatest avaldustest küsitakse õiguskantslerilt kohtutäituri õiguse kohta sissetulekut või kinnisasja arestida või seda, kui suurt tasu kohtutäitur võtta tohib. Samuti palutakse hinnata, kas kohtutäitur on suhtluskorda reguleeriva kohtulahendi täitmisel tegutsenud õiguspäraselt.

Võlgnikud ja võlausaldajad

Täitemenetluses tuleb tagada nii võlausaldaja kui ka võlgniku õigused. Mõni võlausaldaja on majanduslikult raskes olukorras ja vajab talle tekitatud tervisekahjustuse eest hüvitist isikult, kes maksmisest kõrvale hoiab. Mõni võlgnik on aga täiesti varatu.

Täitemenetluses seatakse esikohale võla sissenõudja õigustatud huvi. Küll aga tuleb arvestada ka võlgniku ja tema pere õigusega inimväärselt elada. Õiguskantsler soovitab võlgnikel alati esitada enda majandusliku olukorra kohta ammendavat ja tõest infot, mille alusel saab vajaduse korral kohtutäituri tegevuse vaidlustada. 

Võlgniku õiguste rikkumise tõttu algatas Justiitsministeerium 2019. aastal kohtutäiturite vastu viis distsiplinaarmenetlust. Samuti kavandab ministeerium täitesüsteemis ulatuslikke muudatusi, et teha protsess odavamaks, kiiremaks ja professionaalsemaks. 

Töötasu alammäärast väiksemale sissetulekule sissenõude pööramine

Õiguskantsler sai mitu kaebust, kus kohtutäitur oli arestinud osa töötasu alammäärast väiksemast sissetulekust, mis on näiteks pension või töövõimetoetus. 2018. aasta jaanuarini kehtinud täitemenetluse seadustik ei lubanud võlgniku sissetulekut arestida, kui see ei ületanud töötasu alammäära. Selleks et võlausaldajate huvid oleksid paremini kaitstud, tohib alates 2018. aastast kuni 20% ulatuses arestida ka töötasu alammäärast väiksemat sissetulekut, kui see ei jää alla arvestusliku elatusmiinimumi. Seadus jätab kohtutäiturile arestitava sissetuleku osa kindlaksmääramisel kaalutlusruumi, kuid seejuures peab ta tagama võlgnikule inimväärse toimetuleku. Üldjuhul arestisid kohtutäiturid võlgniku sissetuleku maksimaalses võimalikus ulatuses, jättes arvestamata inimese sissetuleku suuruse ja tema vajadused. Ometi on Riigikohus oma määrustes 2-18-4482/25 ja 2-18-4480 kinnitanud, et kohtutäitur saab ja ka peaks arvestama võlgniku toimetulekuga.

Arestimata jäetud sissetuleku kasutamine krediidiasutustes

2019. aasta maikuu seisuga oli Eestis ligi 150 000 füüsilisest isikust täitemenetluse võlgnikku. Mitmed neist on õiguskantslerile kaevanud pankade peale, et need piiravad võlgnike kontode kasutamist: näiteks ei lase teha deebetkaardiga makseid, internetipangas ülekandeid ega võtta sularahaautomaadist arestimata jäetud summa ulatuses sularaha (edaspidi põhimakseteenused). Seesugused kontotehingud on inimestele nende igapäevaelu korraldamiseks hädavajalikud: pangakontole kantakse toetusi ja hüvitisi, kontolt tasutakse kommunaalteenuste arveid, lasteaiakoha või huvihariduse eest või näiteks riigilõivu.

Pank peab tagama, et igaüks saaks arestimata summa ulatuses kasutada põhimakseteenuseid. Nende teenuste piiramist ei saa põhjendada pelgalt sooviga lihtsustada kontrolli arestitud maksekonto üle. Võlgniku tarbijaõigusi ei tohi nõnda rikkuda. Seetõttu pöördus õiguskantsler Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti poole palvega kaaluda riikliku järelevalve algatamist tarbijaõiguste seesuguse rikkumise üle.

Tagatisraha tagastamine 

Täitemenetluse käigus müüakse tihti vara enampakkumise teel ja võidakse riivata ka enampakkumisel vara osta sooviva isiku õigusi. Enampakkumisel osalemiseks peab isik tasuma tagatisraha. Riigikohus palus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses õiguskantsleri arvamust täitemenetluse seadustiku § 100 lõike 4 lause 2 põhiseaduspärasuse kohta. See säte näeb ette tagastamata jäetud tagatisraha kandmise Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja eelarve ühisosasse ega võimalda tagatisraha tagastamata jätmise üle otsustades teostada kaalutlusõigust. 

Õiguskantsleri hinnangul oli vaidlusalune säte põhiseaduspärane, sest kohtutäituri menetlus on formaliseeritud menetlus ja ulatusliku kaalutlusõiguse andmine võib takistada enampakkumise eesmärgi – müüa vara ausa enampakkumise teel parima hinnaga – saavutamist. Riigikohus asus siiski seisukohale, et täitemenetluse seadustiku § 100 lõike 4 lause 2 on põhiseadusega vastuolus, ja tunnistas selle kehtetuks. 

Vallasasjad korterist väljatõstmisel 

Võlgnik võib väljatõstmise käigus ilma jääda nii kinnisasjast kui ka vallasvarast. Õiguskantsleri poole pöördus inimene, kes täitemenetluse käigus tõsteti korterist välja ning jäi ilma ka osast oma asjadest, ülejäänud vara aga võttis kohtutäitur hoiule. Kaebaja hinnangul piirati nõnda tema õigust vabalt kasutada ja käsutada oma vallasvara. 

Õiguskantsler leidis, et esemete hoiustamist ja väikese väärtusega asjade väljatõstmist puudutavad seadusesätted pole võlgniku suhtes ebaõiglaselt karmid. Neid sätteid kohaldatakse alles viimases järjekorras, kui võlgnik pole täitnud kohustust oma vallasvara ära viia. Võlgnikul on oma asjade kättesaamiseks mitmeid võimalusi.

Sunnirahanõude vabatahtlik täitmine

Avaliku võimu kandjatel on õigus teha ettekirjutusi rikkumiste kõrvaldamiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmisel võib rakendada sunniraha.

Õiguskantsleri poole pöördus ettevõtja, kes oli avaldanud soovi maksta Keskkonnainspektsiooni määratud sunniraha vabatahtlikult inspektsiooni arveldusarvele, kuid inspektsioon ei olnud selle ettepanekuga nõustunud. Keskkonnainspektsioon oli seisukohal, et sunniraha määramisel tuleb otsekohe algatada täitemenetlus ning sunniraha tuleb koos kaasnevate täitemenetluse kuludega maksta kohtutäiturile

Õiguskantsler soovitas sunnirahanõude vabatahtlikku täitmist lubada. Sunniraha regulatsioon ei välista võimalust anda isikule enne kohtutäituri poole pöördumist sunnirahanõude vabatahtliku täitmise tähtaeg. Hea halduse tava järgi tuleb haldusmenetlus läbi viia võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kohtutäituri kaasamine olukorras, kus see ei ole tegelikult vajalik, põhjustab isikule nii ebameeldivusi kui ka tarbetuid kulutusi.

Kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamine

Kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palus õiguskantsleril hinnata kohtutäituri seaduse § 9 lõike 6 põhiseaduspärasust. See säte näeb ette, et kui kohtutäituri tekitatud kahju pole võimalik hüvitada kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku varaga, vastutab tekkinud kahju eest esmalt koda ning seejärel riik. 

Õiguskantsler leidis, et arvestades koja avalik-õigusliku isiku staatust, finantsautonoomiat ning rolli kohtutäiturite ametitegevuse seaduslikkuse tagamisel, pole koja ja riigi vastutuse selline jagunemine põhiseadusega vastuolus. Pealegi saab koda tekitatud kahju hüvitamise korral esitada kohtutäiturile või muule kahju eest vastutavale isikule tagasinõude. Kui mõnel juhul peaks tekkima küsimus koja ebaproportsionaalselt suure vastutuse kohta, saab koda taotleda, et koja ja riigi järjestikuse vastutuse põhiseaduspärasust hindaks kohus.

Lapse ja vanema suhtluskord

Õiguskantsler on viimastel aastatel võtnud tähelepanu alla probleemid, mis on tekkinud lapsevanemate ja laste suhtluskorda reguleerivate kohtumääruste täitmisel. Seoses sellega tegi õiguskantsler justiits- ja sotsiaalministrile ettepaneku töötada välja laste huve kaitsvad seadusemuudatused. 

Lõppenud ülevaateperioodil palus justiitsminister õiguskantsleri arvamust perekonnaseaduses, tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus kavandatavate muudatuste kohta, mis puudutavad vanema ja lapse suhtluskorra kohtumääruse täitmist. Kavas on: 

• anda kohtule õigus kohaldada sunnivahendeid ning reguleerida omal algatusel suhtlust; 
• võtta uute sunnivahenditena kasutusele trahv ja vanema arest; 
• kaotada seaduses sätestatud suhtluskorra rikkumisele järgnev kohustuslik lepitusmenetlus; 
• anda kohtule võimalus määrata nn suhtluse hooldaja;
• kiirendada kohtumenetlust.

Õiguskantsler juhtis oma arvamuses tähelepanu vajadusele täpsustada sunnivahendeid, millega saab kohus suhtluskorda rikkuvat vanemat mõjutada. Samuti tuleb eelnõus sätestada, kuidas täidetakse suhtluskorra kohtulahendeid õhtusel ajal, nädalavahetustel ja riigipühadel. Kohtutäiturid ja lastekaitsetöötajad pole rahul, et nad peavad nädalavahetustel tasuta töötama. Seetõttu on ette tulnud ka tööülesannetest keeldumist, mis paraku ei arvesta laste huve. 

Kui soovitakse, et suhtluse hooldaja oleks eriteadmistega inimene, tuleb selline nõue kehtestada seadusega. Seadust on vaja täiendada ka suhtluse hooldaja volituste ja vastutuse suurendamisel. Vanemate nõustamine ja last puudutavate kokkulepete sõlmimise vahendamine peaks toimuma enne kohtusse pöördumist. Õiguskantsler ei pea põhjendatuks rakendada suhtluskorda reguleeriva sunnimeetmena aresti, sest see kahjustab lapse huve (jätab lapse ajutiselt ühe vanemata). 

(Loe ka peatükki „Lapsed ja noored“.)