Õigusriiklus
Õigusriigiks peame süsteemi, kus inimeste üle valitsevad seadused (mitte teised inimesed), kus seadusi täidetakse ning kus kõik inimesed on olenemata sotsiaalsest staatusest ja majanduslikust seisukorrast seaduse ees võrdsed. Õigusriigis on täidesaatvast võimust sõltumatu kohtusüsteem. Õigusi saab piirata ja vabadusi kitsendada üksnes seadusega ette nähtud juhtudel ja viisil.
Õigusriigis pääsevad meie nimel otsuseid langetavad rahvaesindajad valitavatesse ametitesse võrdsetel alustel ja ausalt. Esindusdemokraatia võtmetegelaste ehk erakondade tegevust ja nende rahastamist peab saama kontrollida ka valimistevahelisel ajal.
Euroopa Nõukogu liikmesriike konstitutsiooniõiguse valdkonnas nõustava Veneetsia Komisjoni tõlgenduse järgi on õigusriiklusel kuus põhitunnust:
- seaduslikkus, kaasa arvatud läbipaistev, aruandekohustuslik ning demokraatlik seadusandlik protsess;
- õiguskindlus;
- omavoli keeld;
- võimalus pöörduda kohtusse, mis on sõltumatu ja erapooletu, ning haldusaktide kohtulik kontroll;
- inimõiguste austamine;
- võrdsus seaduse ees ning mittediskrimineerimine.
Õiguskantsler kontrollib, kas õigusaktide rakendajad – riigiasutused ja omavalitsusorganid, kohtud, kohtutäiturid jt – järgivad oma töös seadusi ja hea halduse tava.
Hea halduse põhimõte näeb muu hulgas ette, et riigi- ja omavalitsusametnikud suhtlevad inimestega viisakalt ja eesmärgipäraselt. Samuti tuleb riigil ja omavalitsusel oma töö korraldada nõnda, et keegi ei jääks riigi tegevuse või tegevusetuse tõttu teadmatusse, ebamäärasesse ega ka lihtsalt arusaamatusse olukorda.
Erakonnad ja erakonnaseadus
Õiguskantsleril tuli sel aastal anda hinnang mitmele erakonnaseaduse puudusele, millega erakondade rahastamise järelevalve komisjon on oma töös kokku puutunud.
Üks seaduse puudusi on keelatud annetuse vastuvõtmise eest erakondadele kehtestatud sanktsioonid, mis ei ole õiguskantsleri hinnangul arusaadavad, rakendatavad ega mõjusad. See on vastuolus õigusselguse põhimõttega. Õiguskantsler pöördus justiitsministri poole palvega algatada erakonnaseaduse muutmine.
Keelatud annetuse vastuvõtmise tagajärjed
Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) küsis õiguskantslerilt, kas keelatud annetuse riigieelarvesse kandmisega viivitamisel kohalduv viivisemäär (0,85% päevas summa jäägilt) on põhiseadusega kooskõlas.
Õiguskantsler leidis, et selline viivisemäär ei ole põhiseadusega vastuolus. Poliitilise korruptsiooni vältimiseks ja ausa demokraatliku konkurentsi tagamiseks on iseäranis oluline, et erakondade rahastamine oleks läbipaistev ning järgitaks selle tagamiseks ette nähtud reegleid. Rikkumistega kaasnevad tagajärjed peaksid olema piisavalt karmid, et hoida erakondi eemal keelatud annetuse tegemise kiusatusest. Rikkumise ees kohaldatavaid meetmeid võib kehtestada ja muuta üksnes Riigikogu.
Viivisemäära küsimust analüüsides leidis õiguskantsler, et erakonnaseadusega kehtestatud sanktsioonidest, mis on ette nähtud keelatud annetuse tegemise eest, pole siiski võimalik üheselt aru saada ning neid ei saa mõjusalt rakendada. Reeglite järgimine on paljuski jäetud erakondade endi südametunnistuse asjaks. Seetõttu saatis õiguskantsler Justiitsministeeriumile märgukirja, milles soovitas muuta ERJK ettekirjutused keelatud annetuse tagastamiseks või riigieelarvesse kandmiseks sundtäidetavaks. Õiguskantsler soovitas veel ühtlustada sunnivahendite kohaldamist, sealhulgas kaaluda keelatud annetuse tagastamise asemel selle kandmist riigieelarvesse; täpsustada reeglite rikkumise eest riigieelarvelise eraldise vähendamise tingimusi ja korda ning laiendada ERJK õigusi kolmandatelt isikutelt teavet küsida.
Justiitsminister leidis, et initsiatiiv nende probleemide lahendamiseks peaks tulema Riigikogult.
ERJK liikme ameti- ja tegevuspiirangud
Erakondade rahastamise järelevalve komisjon palus õiguskantsleri seisukohta komisjoniliikme ameti- ja tegevuspiirangute kohta.
Õiguskantsler leidis, et erakonnaseadus ei keela ERJK liikmeks nimetada erakonnaga seotud isikut, sealhulgas erakonna juhatuse või revisjonikomisjoni liiget. Samuti võib ERJK liige olla erakonnaga muul moel seotud inimene, näiteks erakonnale teenuseid osutav advokaat. Komisjoni sõltumatuse huvides tuleb seesuguseid piiranguid kaaluda, ent selle otsuse saab teha Riigikogu.
Valimised
Kuna 2019. aastal toimusid nii Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimised, olid päevakorral paljud valimistega seotud küsimused.
Elektroonilise hääletamise vastavus põhiseaduse printsiipidele
Õiguskantsleril paluti kontrollida, kas Eesti elektroonilise hääletuse süsteem vastab demokraatlikule hääletusele seatud nõuetele.
Eesti Vabariigi põhiseadus näeb ette, et valimised peavad olema vabad, ühetaolised, üldised, otsesed ja salajased (§ 60). Neid põhimõtteid tuleb järgida ka elektroonilise hääletamise korral. Selleks peab elektrooniline hääletamine vastama järgmistele tingimustele: valija isik ja hääleõiguslikkus tuvastatakse, igal valijal on üks hääl, valija saab hääletada vabalt, hääle salajasus on tagatud, antud hääl loetakse ning hääletamis- ja valimistulemused tehakse kindlaks korrektselt. Lühidalt kokku võttes: süsteem peab tagama ausa tulemuse ning olema usaldusväärsuse huvides ka vaadeldav ja kontrollitav.
Õiguskantsler selgitas, et Eesti elektroonilise hääletamise süsteem vastab valimistele seatud põhiseaduslikele printsiipidele. Hääle individuaalne kontrollitavus ei ole eesmärk omaette. See ei ole võimalik ka pabersedeliga hääletamisel. Selleks et vähendada häälte müümise ohtu, kasutatakse Eestis elektroonilise hääletamise puhul kombineeritud kontrolli.
Mõistagi vajab elektroonilise hääletamise tehniline lahendus (sh kontrollitavus) jätkuvalt kriitilist hindamist ja arendamist. Samuti on oluline maksimaalne läbipaistvus ja süsteemi arusaadav selgitamine avalikkusele.
Hääletamise salajasus
Mitu inimest küsis õiguskantslerilt, kas Eestis on ikka tagatud hääletamise salajasus. Õiguskantsler selgitas, et elektroonilise hääletamise kord (Riigikogu valimise seaduse § 484) vastab valimiste salajasuse põhimõttele (põhiseaduse § 60 lg 1). Hääletamise salajasus on mõeldud valimisvabaduse tagamiseks. Ühelt poolt tähendab hääletamise salajasus hääle anonüümsust, teiselt poolt hääletamise privaatsust. Elektroonilise hääletamise korral tagatakse hääle anonüümsus e-hääle krüpteerimisega. Hääletamise privaatsuse tagamiseks on loodud nn virtuaalne hääletamiskabiin ehk valijal on elektrooniliselt hääletades võimalik oma häält muuta.
Üks õiguskantsleri poole pöördunud inimene kahtles, kas on õiguspärane, et eelhääletamisel väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda antakse inimesele kaks ümbrikku, millest ühele on kirjutatud tema isikukood. Õiguskantsler kinnitas, et selle ümbriku kaudu hääletaja isikut tema valikuga ei seota. Välimisi, isikukoodiga ümbrikke, ja sisemisi, hääletamissedeliga ümbrikke, ei avata samal ajal. Valija andmete märkimine välimisele ümbrikule on vajalik, sest nii saab tema elukohajärgne jaoskonnakomisjon kontrollida, ega valija ei ole hääletanud mitu korda.
Valijate kandmine nimekirja
Viimastel valimistel tekitas segadust uus rahvastikuregistri seadus. See tingis olukorra, kus osa inimesi ei saanud elukohaandmete puudumise tõttu valimistel hääletada. Nimelt kaotasid 2019. aasta alguses kehtivuse varasemad ruumi omaniku nõudmisel muudetud ja registris linna, linnaosa või valla või asustusüksuse täpsusega säilitatud elukohaandmed. Kuna valijate nimekirjad koostatakse rahvastikuregistri andmete alusel, jäid inimesed, kes ei olnud oma andmeid uuendanud, valijate nimekirjast välja.
Õiguskantsler selgitas, et valimiste ajal saab elukoha registreerida lihtsustatud korras, valimiste ajal esitatud elukohateate alusel kantakse inimese aadress rahvastikuregistrisse viivitamata, vajadusel ka linna ja linnaosa või valla täpsusega. Seejärel kantakse inimene ka valijate nimekirja.
Välireklaami ja aktiivse agitatsiooni keeld
Poliitilise välireklaami keeld aktiivse agitatsiooni perioodil tekitas sedapuhku segadust ajaliselt väga ligistikku toimunud Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste tõttu. Õiguskantslerilt küsiti hinnangut Politsei- ja Piirivalveameti seisukohale, mille kohaselt keelati Riigikogu valimiste ajal ka Euroopa Parlamendi valimiste välireklaam.
Õiguskantsler leidis, et see seisukoht ei ole seadustega vastuolus. Riigikogu valimistel kandideerijad ei saa sellisel viisil välireklaami keelust mööda hiilida. Kui reklaamis on esitatud Riigikogu valimistel kandideeriv üksikkandidaat, erakond või erakonna nimekirjas kandideeriv inimene, nende logo või eraldusmärk ja programm, ei saa seda Riigikogu valimiste reklaamist sisuliselt eristada. Niisiis tuleb seda käsitada Riigikogu valimise reklaamina ka juhul, kui reklaamil on mõni lisaeesmärk.
Kuna poliitilise välireklaami piirang ei täida varem sõnastatud eesmärke ja piirab kandidaatide õigusi end tutvustada, kordas õiguskantsler oma kirjalikus ettekandes Riigikogule ettepanekut see piirang tühistada. Samuti palus õiguskantsler Riigikogul kaotada aktiivse agitatsiooni keeld valimispäeval (v.a valimisjaoskondades ja nende lähiümbruses), sest see ei ole enam ajakohane. Üha enam inimesi kasutab võimalust hääletada enne valimispäeva, samuti on väga raske või õigupoolest võimatu kontrollida valimispäeval tehtava reklaami levikut sotsiaalmeedias.
Aastaülevaate koostamise ajaks oli valitsus heaks kiitnud Justiitsministeeriumis välja töötatud ettepanekud poliitilise välireklaami piirangu ja valimispäeva kampaaniakeelu kaotamiseks.
Valimiskampaania kajastamine Eesti Rahvusringhäälingus
2019. aasta Riigikogu valimiste eel vaidlustas Elurikkuse Erakond Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) nõukogu kehtestatud korra sätte, mille alusel annab ERR oma põhikanali ehk ETV valimisdebattides osalemiseks eelise täisnimekirja ehk 125 kandidaadist koosneva nimekirja esitanud erakondadele.
Elurikkuse Erakond leidis oma kaebuses, et kuivõrd Eesti Vabariigis kehtivad valimiste seadused ei tunne mõistet „täisnimekiri“, pole ka ERR-il õigust seesuguse parameetri alusel erakondi eristada ega ühtegi erakonda diskrimineerida.
Õiguskantsler vastas Elurikkuse Erakonnale, et ERR-il on õigus ja Eesti Rahvusringhäälingu seaduse järgi ka kohustus kehtestada oma kanalites valimiskampaania kajastamiseks reeglid. Seejuures tuleb tagada, et kõigile erakondadele ja üksikkandidaatidele antaks võimalus valimiste eel ERR-i kanalites oma seisukohti tutvustada. Samuti lasub ERR-il kohustus tagada kampaaniasaadete (sealhulgas debattide) ajakirjanduslik sisu ja jälgitavus. Konkreetsel juhul ei rikkunud ERR seetõttu ei põhiseadust ega seadust.
Samas möönis õiguskantsler, et ERR peaks oma kampaania kajastamise reeglites olema järjekindel ja ettearvatav ning neid reegleid mitte muutma. Kehtestades mõnes valimisdebatis osalemise kriteeriumina „täisnimekirja“ nõude, suunab ERR erakondi kaudselt oma kandidaatide nimekirju pikendama. Kuivõrd iga kandidaadi eest tuleb tasuda kautsjon, mida valimiskünnise mitteületamise korral erakonnale (ja üksikkandidaadile) ei tagastata, kaasneb sellega Riigikogus esindamata (ja riigieelarvelise toetuseta) ja väiksematele erakondadele arvestatav majanduslik risk.
Erakondade kautsjon Riigikogu valimistel
Õiguskantsler soovitas Riigikogul kaaluda, kas Riigikogu valimistel osalevatele erakondadele kehtestatud kautsjoninõue on põhjendatud.
Kautsjoninõude kehtestamisel lähtuti soovist mitte killustada poliitilist maastikku ning nähti poliitilise protsessi osalisena tugevaid, stabiilseid ja majanduslikult kindlustatud erakondi. Samuti peeti oluliseks, et valimistel ei pihustuks hääled liiga paljude erakondade kandidaatide vahel ja et liiga suur osa hääli ei jääks valimiskünnise alla. Riigikogu killustatuse ja sellest tuleneva võimaliku sisepoliitilise ebastabiilsuse maandamise meetmena toimib tõhusalt valimiskünnis. Ühesuurune kautsjon on aga rahaliselt koormavam uutele ja väiksematele erakondadele, kes muu hulgas ei saa ka riigieelarvest toetust. See tekitab valimiste eel ebavõrdse olukorra ja võib seetõttu kahandada väiksemate ja uute erakondade soovi valimistel kandideerida.
Valimisringkondade reform
Õiguskantsler juhtis oma ettekandes tähelepanu ka valimisringkondades jaotatavate mandaatide hulga erinevusele ning soovitas Riigikogul kaaluda valimisringkondade muutmist, et võrdsustada nende suurust valijate hulgast lähtudes. Ka võiks Riigikogu kaaluda võimalust sõnastada ümber Riigikogu valimise seaduse § 6 ning panna alates 2023. aasta Riigikogu valimistest valimisringkondade moodustamise kohustus mõnele sõltumatule institutsioonile, näiteks Vabariigi Valimiskomisjonile. Selline otsus vähendaks päevapoliitika ja erakondlike eelistuste mõju valimiste korraldamisele ning hõlbustaks muudatuste elluviimist.
Rahvahääletus
Õiguskantsler selgitas avaldajale, et põhiseadus ei takista rahvahääletuste korraldamist. Põhiseadus suunab rahvahääletusele panema riigielu küsimusi, mitte mahukaid seaduseelnõusid endid.
Rahva otsus on kõikidele riigiorganitele täitmiseks kohustuslik. Nii näiteks on mõistlik küsida, kas topeltkodakondsus peaks olema lubatud, mitte aga panna rahvahääletusele kodakondsusseaduse muutmise seaduse eelnõu.
Riigielu küsimuses rahvahääletuse korraldanud Riigikogu ei pea laiali minema ei jaatava ega eitava vastuse korral. Niisiis võib Riigikogu ilma laialisaatmist kartmata teha selgeks, mis on rahva tahe, ning see otsus on siduv. Seda otsust saab muuta vaid uue rahvahääletusega. Kui Riigikogu paneks hääletusele seaduseelnõu (mitte üksikküsimuse(d)), siis tuleks eitava vastuse korral välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised.
Riigikogu võib rahvahääletuse korraldada kõigis enda pädevuses olevates küsimustes, mida ei ole keelatud rahvahääletusele panna ning mille jaoks ei ole ette nähtud kindlat põhiseaduslikku menetluskorda.
Vabariigi Valimiskomisjon
Vabariigi Valimiskomisjon jälgib, et Eestis korraldatavatel valimistel järgitaks valimiste vabaduse, üldisuse, ühetaolisuse ja otsesuse, samuti hääletuse salajasuse põhimõtteid. Valimiskomisjon kontrollib valimisi korraldava riigi valimisteenistuse tegevust, võtab vastu valimiste korraldamiseks vajalikke määrusi, kordi ja juhendeid ning lahendab valimiskaebusi. Samuti kinnitab Vabariigi Valimiskomisjon üleriigilised hääletamistulemused ning registreerib Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste kandidaadid.
Seaduse kohaselt nimetab õiguskantsler seitsmeliikmelisse komisjoni oma esindaja. Alates 2016. aasta juunist esindab Vabariigi Valimiskomisjonis õiguskantslerit tema asetäitja-nõunik Olari Koppel.
2019. aastal toimusid Eestis Riigikogu valimised ja Euroopa Parlamendi valimised. Valimiskomisjon pidas 22 koosolekut. Seoses Riigikogu valimistega lahendas valimiskomisjon 30 kaebust ja seoses Euroopa Parlamendi valimistega üheksa kaebust. Peaaegu kõik kaebuse esitanud isikud ja organisatsioonid kasutasid edasikaebeõigust Riigikohtule. Ühe erandiga jättis Riigikohus kõik Vabariigi Valimiskomisjoni otsused jõusse.
Toetudes Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebustele ja ka otse õiguskantslerile saadetud ettepanekutele, koostas õiguskantsler 2019. aasta kevadel kirjaliku ettekande Riigikogule ja pöördumise justiitsministri poole. Õiguskantsler tegi ettepaneku muuta või täpsustada valimiste aluseks olevaid seadusi ja erakonnaseadust.
Erakondade rahastamise järelevalve
Erakonnaseaduse kohaselt määrab õiguskantsler erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK) ühe liikme. Õiguskantsler on nimetanud komisjoni liikmeks Kaarel Tarandi, kes on aastaid tegutsenud ka komisjoni aseesimehena. Komisjon ja selle liikmed on sõltumatud ning neil ei ole kohustust oma tegevusest neid määranud institutsioonidele või isikutele aru anda. Komisjoni töö on avalik.
Komisjon keskendus aruandeaastal peamiselt 2017. aasta oktoobris toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistega seotud sündmustele. Koostöös Riigikontrolliga tegi komisjon põhjaliku auditi, milles uuris, kas omavalitsuste väljaantavates infolehtedes tehtavat valimiskampaaniat tuleks käsitada keelatud annetusena. Kuigi sel alal on olnud kohtuasju ka juba seoses erakonnaseaduse rikkumisega 2013. aasta valimiste eel ja ajal, näitas 2017. aasta kontroll, et varasematest eksimustest ja ettekirjutustest ei ole tehtud vajalikke järeldusi. Ka 2017. aasta valimiskampaania ajal oli erakondi ja kandidaate, kes võimu- ja ametipositsiooni ära kasutades hankisid endale konkurentide ees eeliseid. Mitmed ERJK ettekirjutused on praeguseks kohtus vaidlustatud.
2019. aastal analüüsib ERJK taas kohalike omavalitsuste eelarvest rahastatud infokanalite poliitilist tasakaalustatust. Kontrolli periood on sedapuhku Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste eelne aeg. Selle kontrolli tulemused ei selgu enne hilissügist.
Hoolimata korduvatest pöördumistest ja avaldustest suutis Riigikogu XIII koosseis kuni oma volituste lõpuni 2019. aasta märtsis hoiduda ERJK töö aluseks oleva erakonnaseaduse muutmisest ja täiendamisest viisil, mis kõrvaldaks komisjoni töös ilmnenud takistused. Seadust tuleb muuta, et hoida Eesti poliitiline süsteem vähemalt praegusel tasemel läbipaistvana.
Selle kõrval tuleb olla valmis ka uuteks ohtudeks, mis tulenevad tehnoloogia arengust ja selle poliitilises võistluses kasutamise praktikast mujal maailmas. Kui Eestis uute ohtudega ei tegeleta ning uusi riske ei maandata, võime end juba lähiaastail avastada olukorrast, kus Eesti erakondi ja kogu poliitilist süsteemi võivad rahastada ja mõjutada näiteks võõrriigid või hargmaised tehnoloogiaettevõtted, kes teavad Eesti erakondadest ja valijatest rohkem kui meie ise.
Mujal maailmas hakkab näiteks 2016. aasta valimismanipulatsioonidele keskenduv ametlik uurimine juba jõudma esimeste järeldusteni. Pole põhjust Eestiski eeldada, et näiteks Cambridge Analytica-suguste ettevõtete „edu“ ning sotsiaalmeediafirmade andmemüügi kahtlused ei tekitaks ka tulevikus kiusatust sel viisil valimiskampaaniasse sekkuda.
2018.−2019. aasta valimiskampaaniad ja nende korraldamiseks tehtud kulutused tõid esile Eesti poliitilise süsteemi rahastamismudeli probleemid. Tulu, mis erakonnad saavad seaduslikest allikatest (riigieelarve, annetused ja liikmemaksud), on püsinud aastaid stabiilsena, kuid erakondade kulud on pidevalt kasvanud. Seetõttu on erakonnad pärast valimisi summaarselt kõigi aegade suurimates võlgades. On küsitav, kas mõni erakond suudabki oma valimiskampaania arveid tasuda. Rahalised probleemid suurendavad poliitilise korruptsiooni riski ning vähendavad erakondade rahastamise läbipaistvust. Erakondade tegelik finantsseis, tulud ja kulud ei kajastu enam erakondade avalikes aruannetes, vaid hoopis neile teenuseid osutavate partnerfirmade raamatupidamises, mille üle ühiskond järelevalvet teha ei saa.
ERJK pidi 2019. aasta veebruaris tegema Keskerakonnale oma tegutsemisaja suurima ettekirjutuse, mille rahaline väärtus on umbes miljon eurot. Juba ainuüksi ühelt erakonnalt ettekirjutuste ja kohtulahenditega välja nõutavad summad ulatuvad kahe miljoni euroni. Sellega on kogu poliitilise süsteemi usaldusväärsus kodanike silmis saanud oluliselt kahjustada. Usaldust saab taastada rahastamissüsteemi läbipaistvuse suurendamisega ning järelevalve õigusliku aluse tugevdamisega.
Saadikupuutumatuse äravõtmine
2019. aasta aprillis lahendas õiguskantsler Riigiprokuratuuri taotlust Riigikogu liikmelt Kalev Kallolt saadikupuutumatuse äravõtmiseks. Põhiseaduse § 76 kohaselt on Riigikogu liige puutumatu ning teda saab kriminaalvastutusele võtta või tema üle kohtupidamist jätkata ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. See põhiseaduse säte kaitseb Riigikogu liiget näiteks poliitilise tagakiusamise ja poliitilistel motiividel algatatud kohtuasjade eest.
Õiguskantsler tutvus põhjalikult kriminaaltoimiku ja selle raames avatud jälitustoimiku materjalidega ning otsustas teha Riigikogule ettepaneku Kalev Kallolt saadikupuutumatus ära võtta. Õiguskantsler tuvastas, et kogu senine uurimine oli olnud õiguspärane ning ei olnud alust kahtlustada, nagu lähtunuks Kallole süüdistuse esitamine mõnest ebakohasest (näiteks poliitilisest) motiivist.
Riigikogu nõustus õiguskantsleri ettepanekuga. 14. mail 2019 andis parlament nõusoleku Kalev Kallolt saadikupuutumatus ära võtta ja tema üle kohtumenetlust jätkata.
Hea haldus
Õiguskantsleri ülesanne on kontrollida, kas õigusaktide rakendajad – riigiasutused ja omavalitsusorganid, kohtud, kohtutäiturid jt – järgivad oma töös seadusi, sealhulgas hea halduse tava.
Hea halduse põhimõte näeb muu hulgas ette, et riigi- ja omavalitsusametnikud suhtlevad inimestega viisakalt ja eesmärgipäraselt. Samuti tuleb riigil ja omavalitsusel oma töö korraldada nõnda, et keegi ei jääks riigi tegevuse või tegevusetuse tõttu teadmatusse, ebamäärasesse ega ka lihtsalt arusaamatusse olukorda.
Riigiasutus peab töötama sujuvalt, kiiresti ja mõistlikult, vältides inimesele ebamugavuste tekitamist. Muu hulgas tuleb aidata inimesel tema kohustusi mõista ja tema tegelik soov täpselt esitada. Riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus ei tohi inimest eksitada ega tekitada temas asjatuid lootusi. Kui inimest ei ole võimalik aidata, siis tuleb seda öelda. Hea halduse põhimõtted on kirjas haldusmenetluse seaduses.
Riigikogu kinnitas oma 20. veebruaril 2019 vastu võetud otsusega „Riigireformi ja hea halduse põhialused“, et riigihaldus peab toimima inimesekeskselt, tõhusalt ja võimalikult vähese halduskoormusega. See tähendab, et inimeste probleemid tuleb lahendada võimalikult kiiresti ja inimesi ei peaks liigse asjaajamisega koormama.
Vastused pöördumistele
Sageli pole inimesed rahul sellega, kuidas riigi ja kohaliku omavalitsuse asutused nende probleeme lahendavad. Seetõttu tuli õiguskantsleril korrale kutsuda Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi, kes jätsid tähtajaks vastamata mitmele märgukirjale ja selgitustaotlusele.
Põhja-Sakala Vallavalitsus ei registreerinud inimese selgitustaotlust ja keeldus vastusest põhjendusega, et taotlusel polnud digiallkirja. Ometi ei näe ükski õigusakt ette, et registreeritakse üksnes digitaalselt või oma käega allkirjastatud dokumente. Kõnealusel juhul küsiti vallavalitsuselt teavet vallavalitsuse koostatud arengukava eelnõu kohta, mistõttu polnud allkirja nõudmisel mingit õiguslikku alust.
Kadrina, Lääne-Harju, Rae ja Tori vald ning Tartu linn jätsid tähelepanuta mitmed elanike märgukirjad ja selgitustaotlused. Toila Vallavalitsus ei vaadanud tähtajaks läbi inimese vaiet. Seadus ütleb, et märgukirjale ja selgitustaotlusele tuleb vastata viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates selle registreerimisest. Keerulistel juhtudel võib vastamise tähtaega pikendada kahe kuuni. Vaie tuleb lahendada kümne päeva jooksul. Kui seda on vaja põhjalikumalt uurida, võib vaide läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra. Hea halduse tava näeb ette, et vastuse viibimisest või vastamise tähtaja pikendamisest ja selle põhjustest tuleb inimest teavitada esimesel võimalusel.
Samuti ütleb hea halduse tava, et vastus peab olema põhjalik, informatiivne ja põhjendatud ning sisaldama kogu asjassepuutuvat sisulist teavet. Õiguskantsler heitis Kohtla-Järve Linnavalitsusele ette, et too ei põhjendanud oma vastuses, miks inimese seisukohad ja ettepanekud jäeti arvestamata.
Üks õiguskantsleri poole pöördunud inimene ei olnud rahul Narva-Jõesuu Linnavalitsuse tegevusega tema vanaisa hauaplatsi asukoha väljaselgitamisel. Nimelt avastas linnaelanik aastaid pärast linna korraldatud matust, et võib-olla pole tema vanaisa maetud talle teadaolevale hauaplatsile.
Õiguskantsler leidis, et Narva-Jõesuu Linnavalitsus ei täitnud oma ülesandeid piisavalt hoolikalt. Ka enne kalmistuseaduse jõustumist 1. jaanuaril 2012 tuli kohalikul omavalitsusel dokumenteerida inimese matmiskoht nii, et oleks selge, kus see asub. Emotsionaalselt olulisele küsimusele vastates tuleb ametiasutusel ilmutada empaatiavõimet. Uurimispõhimõttest lähtudes peab linnavalitsus selgeks tegema kõik olulised asjaolud. Hea haldus hõlmab ka abivalmidust ja heatahtlikkust, st kodanikusõbralikkust kõige laiemas tähenduses. Piirdudes üksnes kalmistut haldava sihtasutuse kirja edastamisega, milles pealegi polnud vastuseid inimese küsimustele, jättis linnavalitsus need põhimõtted järgimata.
Elektrooniline asjaajamine
Riik nõuab üha enam üksnes elektroonilist asjaajamist. Kui alternatiivid puuduvad, on eriti oluline tagada infosüsteemide töökindlus, kasutusmugavus ja abi probleemide korral. Õiguskantslerile on kirjutatud nii infosüsteemide vahelise andmevahetuse probleemidest (vt ka peatükk „Eraelu kaitse“) kui ka tõrgetest infosüsteemide kasutamisel.
Eesti on Euroopa Liidus esirinnas e-riigihangete suure osakaalu poolest kõigis hankemenetlustes. Eestis korraldatakse aastas ligi 10 000 riigihanget, mille kogumaksumus on 2,3 miljardit eurot. 2018. aastal jõustus riigihangete seaduse muudatus, millega kehtestati nõue, et kogu riigihankega seotud infovahetus hankija ja ettevõtja vahel (sh pakkumuste esitamine) peab toimuma elektrooniliselt, kui seadus ei sätesta teisiti. Muudatus tulenes eeldusest, et e-riigihangete register on piisavalt funktsionaalne, kasutajasõbralik ja mugav.
Õiguskantsleri poole pöördus arhitektuuribüroo, kellel jäi pakkumus esitamata, sest neil ei õnnestunud tehnilise tõrke tõttu oma konkursitööd riigihangete registrisse edastada. Arhitektuuribürool tekkis oma töö üleslaadimisel riigihangete registrisse tehniline tõrge, mis oli seotud toimingute tegemise ajalise piiranguga. Piirang tõi kaasa selle, et kui faili ei õnnestunud üles laadida 60 sekundi jooksul, siis toiming katkestati. Paraku tähendas see, et aeglasema internetiühenduse kasutajatel ei olnud võimalik pakkumust esitada.
Õiguskantsler analüüsis juhtunut ning selgitas välja, et riigihangete register ei saanud tõesti vastu võtta faile, mille edastamiseks kasutati aeglast andmesidet. Paraku ei jõudnud see info pakkujani ja seetõttu ei õnnestunud arhitektuuribürool edastada oma mitme kuu pikkuse töö tulemusena valminud konkursitööd. Kuna automaatne veateade ei sisaldanud üleslaadimise nurjumise võimalikku põhjust ning kasutajatugi ei selgitanud seda võimaliku probleemina, rikuti sellega hea halduse tava. Riigihangete registri pidaja peab hoolt kandma selle eest, et riigihankel osaleja oleks kursis kõigi, ka dokumentide esitamisega seotud tehniliste nõuetega, ning saaks ka tehnilise tõrke korral infot tõrke põhjuste ja selle kõrvaldamise võimaluste kohta.
Põhjendamatud nõuded
- Kohalik omavalitsus ei tohi ehitise kasutusloa menetluses nõuda dokumente, mis ei puutu asjasse. Tallinnas seni kehtinud määruse kohaselt pidi ehitise kasutusloa saamiseks alati esitama ka ehitusjäätmete nõuetekohast käitlemist tõendava jäätmeõiendi. See nõue suurendas halduskoormust ja pikendas kasutusloa menetlemiseks kuluvat aega. Jäätmeõiendit nõuti ka siis, kui jäätmeid ei saanud tekkida (näiteks ehitise kasutusotstarbe muutmisel) või ka juhul, kui ehitamine oli ammu lõpetatud ning tagantjärele ei olnud enam võimalik tõendada, kuidas oli jäätmeid käideldud. Õiguskantsleri leidis, et kasutusloa andmisel tuleb hinnata ehitise, aga mitte ehitamise ja ehitusjäätmete käitluse nõuetelevastavust. Linn peab ehitusjäätmete käitlemist küll kontrollima, kuid selleks tuleb valida muud, sobivamad vahendid. Tallinn arvestas õiguskantsleri märgukirjaga ja muutis määrust.
- Rahvastikuregistri seadus ütleb, et „kui isik ei ole elukohateates märgitud eluruumi omanik, lisab ta elukohateatele eluruumi kasutamise õigust tõendava dokumendi koopia või eluruumi omaniku kirjaliku nõusoleku elukohateates nimetatud elukoha andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse“. Õiguskantslerilt palus abi inimene, kelle elukoha registreerimise taotluse oli perekonnaseisuamet tagasi lükanud. Inimene soovis registreerida oma elukoha hosteli aadressil ning esitas seal elamise tõenduseks majutusasutuse tõendi. Tallinna Perekonnaseisuameti töötaja nõudis avaldajalt lisatõendina üürilepingut või hoone omaniku luba. Õiguskantsler leidis, et perekonnaseisuameti nõudmine ei ole põhjendatud. Ükski seadus ei ütle, millist ruumi võib elukohana kasutada, piisab sellest, kui tõendatakse selle ruumi kasutuse õigus.
- Teadmata kadunuks jäänud inimese surnuks tunnistamise menetluse sätestab tsiviilseadustiku üldosa seadus. Niisuguse otsuse tegemine eeldab, et inimese elusoleku või ka surma kohta pole viie aasta jooksul andmeid leitud. Surnuks tunnistamise taotluse peab esitama kadunud inimesest huvitatud isik, näiteks pärija.
Õiguskantsleri poole pöördus tänavu inimene, kes oli 2000. aastate alguses kohtuotsusega ametlikult surnuks tunnistatud. Nüüd soovis ta selle otsuse tühistamist. Kuivõrd vastava menetluse peab korraldama kohus, soovitas õiguskantsler pöörduda Harju Maakohtusse. Kohus peab välja selgitama olulised asjaolud, vajaduse korral koguma tõendeid ning selle alusel isiku kas tuvastama või mitte tuvastama. Kui kohus teeb kindlaks, et kunagi surnuks tunnistatu on tegelikult elus, siis surnuks tunnistamise otsus tühistatakse. Kogu menetlust juhib kohus.
Õiguskantslerile üllatuslikult suunas Harju Maakohus inimese avalduse „korrektseks vormistamiseks“ õigusbüroosse, mis pakub koostöös Justiitsministeeriumiga Eesti elanikele soodustingimustel õigusabi. Kohus lükkas õigusbüroos vigaselt vormistatud avalduse aga formaalsetel põhjustel tagasi, ilma et oleks andnud juhiseid edasiseks käitumiseks. Pärast õiguskantsleri jätkuvat sekkumist õnnestus inimesel enda surnuks tunnistamise otsus siiski tühistada.
See juhtum tõestab kõnekalt, kuidas ametkondlikus asjaajamises kogenematu inimene sunnitakse käima mitme ametiasutuse vahet ning kokkuvõttes võib ta jääda abita. Hea halduse nõue näeb ette, et riigiasutusel tuleb välja selgitada inimese tegelik mure ja tahe ning seejärel probleem lahendada.
Kohtumenetlus
Õiguskantsler kuulub ametikoha järgi kohtute haldamise nõukotta, mis kogunes 2018. aasta teisel poolel istungile viiel korral (kaks istungit olid elektroonilised) ja 2019. aasta esimesel poolel kahel korral. Kohtute seaduse järgi on õiguskantsler kohtute esimeeste ja Riigikohtu üldkogu kõrval ainus kohtusüsteemi väline institutsioon, kes võib algatada kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse. Lõpliku otsuse distsiplinaarasjas teeb Riigikohtu juures tegutsev distsiplinaarkolleegium.
Distsiplinaarmenetluse algatamist kaaludes ei asu õiguskantsler kohtuniku rolli, see tähendab, et õiguskantsler ei hinda kohtulahendit sisuliselt. Küll aga saab ta vajadusel reageerida kohtuniku tegudele, kui kohtunik on jätnud oma ametikohustused täitmata või vääritult käitunud. Sellest hoolimata otsivad inimesed õiguskantslerilt enamasti abi just sisulise õigusemõistmise asjus. Tavaliselt ei ole inimesed rahul kohtuotsusega või leiavad, et kohus pole välja selgitanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Sellistel juhtudel õiguskantsler menetlust ei alusta.
Lõppenud ülevaateperioodil tuli õiguskantsleril tegeleda paarikümne avaldusega, milles kaevati kohtuniku tegevuse peale. Ühtki distsiplinaarmenetlust õiguskantsler ei algatanud. Mitmes kaebuses kahtlustati kohtunikku erapoolikuses, leiti, et kohtunik oli menetluse käigus põhjendamatult eelistanud ühe poole argumente. Kohtuasjade materjalidega tutvudes ei tekkinud õiguskantsleril siiski kahtlust kohtunike erapooletuses. Mõistagi on vaidlusosalistel näiteks lahutusprotsesse ja laste hooldusõiguse kohtuvaidlusi emotsionaalselt raske taluda.
Õiguskantslerile kaevati ka lapse hooldusõiguse kohtuprotsessi venimise üle. Pärast kohtuniku selgituste kuulamist ei näinud õiguskantsler põhjust distsiplinaarmenetlust algatada. Kindlasti tuleb lastega seotud kohtuvaidlused lahendada võimalikult kiiresti ning järgida seejuures lastekaitseseaduse sätet, mis seab kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid.
Kriminaalmenetlustes kaevati peamiselt vahi all hoidmise ja vahistatule kohaldatud lisapiirangute põhjendatuse peale. Kohtunike sisulistesse menetlusotsustesse õiguskantsler ei sekku.
Ühel juhul kaevati õiguskantslerile kohtuistungi läbiviimise ebainimlike tingimuste peale. Nimelt taotles kohtuniku vastu distsiplinaarmenetluse algatamist süüdistatav, kellel oli tervisehädade tõttu raske pikalt ühes asendis püsida ja kes pidi iga natukese aja tagant pikutama. Väidetavalt oli kohtunik tema tervisemuredesse suhtunud üleolevalt. Kohtuasja materjalide uurimisel see arvamus siiski kinnitust ei leidnud. Kohtuistungi helisalvestis võimaldas muu hulgas tuvastada kohtuniku selgituse, et kui kohtualune oma tervisemuredest kohut teavitab, siis saab talle luua ka sobivamad tingimused.
Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave kriminaalmenetluse tõendina
Kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lõige 11 sätestab, et julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe tõendina esitamise üle kriminaalmenetluses otsustab riigi peaprokurör. Õiguskantsler kontrollis, kuidas on viimase nelja aasta jooksul (st praeguse riigi peaprokuröri ametiajal) seda tõendiliiki praktikas kasutatud.
Selgus, et peaprokurör on julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet kriminaalasja tõendiks lisanud vaid üksikutel juhtudel (2019. aasta jaanuari seisuga kokku viiel korral) ning ainult siis, kui tegu on tema hinnangul tõesti demokraatia alustalasid õõnestava ja/või riigi julgeolekut otseselt ohustava kuriteoga. Erinevalt avalikkuses esitatud kahtlustest on peaprokurör alati veendunud teabehankelubade olemasolus. Õiguskantsler tuvastas, et riigi peaprokuröri seni juurutatud praktika ja menetluskord tagavad, et julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet esitatakse kriminaalmenetluses tõendina tõesti erandjuhul ja kaalutletud otsuse alusel.
Jälitustegevuse järelevalve
Õiguskantsler teeb järelevalvet isikuandmeid varjatult töötlevate riigiasutuste üle (uurimis- ja julgeolekuasutused), et nende tegevus oleks seaduslik ning et seejuures järgitaks inimeste põhiõigusi ja -vabadusi. See osa õiguskantsleri tööst sisaldab üldjuhul riigisaladuseks või asutusesiseseks liigituvat teavet, mistõttu on kontrollkäikude üksikasjalikud kokkuvõtted ja soovitused kättesaadavad vaid kontrollitavatele asutustele endile ning neile, kelle pädevuses on pidev ja täielik järelevalve. (Loe lähemalt peatükist „Jälitustegevuse järelevalve“.)
Õiguskantsler lahendab ka jälitustoimingute kohta esitatud kaebusi ning kontrollib vajaduse korral näiteks ajakirjanduses levivaid väiteid ebaseadusliku jälitustegevuse kohta.
Ühe inimese avalduse lahendamisel selgus näiteks, et teda jälitustoimingutest teavitades ei järginud prokuratuur kriminaalmenetluse seadustiku § 12613 nõudeid. Selle tulemusel ei olnud inimesel võimalik õigel ajal tutvuda tema kohta kogutud materjalidega ning ta ei saanud nende kohta kaebust esitada. Õiguskantsler saatis riigi peaprokurörile selle kohta märgukirja.
Jälitusasutuste saadetud puudulike teadete tõttu ei saanud inimesed täpselt aru, miks ja millises mahus nende suhtes jälitustoiminguid korraldati. Teatest ei selgunud, kas jälgiti inimest ennast või mõnd temaga suhelnud teist isikut. Üks kaebaja ei saanud jälitusteabega tutvumise järel aru, kas tema tegevust jälitustoimingu käigus ka lindistati või filmiti.
Õiguskantsler tuletas jälitusasutustele meelde, et inimesi neid puudutanud jälitustoimingutest informeerides tuleb alati selgelt eristada toimingu sihtmärk – kas tegu on uuritava isiku või nn kolmanda isikuga, kelle privaatsust jälitustoiming riivas. Muu hulgas annab see isikule võimaluse otsustada, kas ja kuidas oma õigusi kaitsta.
Põhiõiguste piiramine
- Pole kahtlust, et riik peab looma tingimused rahapesu tõkestamiseks, ent seejuures ei saa unustada õigusriigi põhimõtet ja põhiõiguste kaitset. Lõppenud ülevaateaastal esitati Riigikogule arutamiseks eelnõu, millega oleks Eesti õiguskorda lisatud nn halduskonfiskeerimine ja pandud isikule kohustus tõendada riigile oma vara päritolu. Kui isik seda ei soovi või kui ta ei suuda riiki oma vara päritolus veenda, siis oleks riigil avanenud võimalus see vara temalt ära võtta. Õiguskantsler juhtis tähelepanu eelnõust tulenevatele põhimõttelist laadi probleemidele. Eelnõu langes Riigikogu menetlusest välja.
- Õiguskantsler tegi Riigikogule ettepaneku viia põhiseadusega kooskõlla väärteomenetluse seadustik, mis ei kaitse piisavalt väärteo tõttu kahju saanud isikute õigusi. Nimelt puuduvad väärteomenetluse seadustikus normid, mis võimaldaksid väärteo tõttu kahju saanud isikul tutvuda väärteomenetluses kogutud teabega. Väärteoga kahju saanud isik ei ole väärteomenetluses menetlusosaline. Väärteoga tekitatud kahju hüvitamist saab taotleda kohtu kaudu tsiviilkorras. Kohtule tuleb aga esitada tõendid kahju tekkimise ja kahju suuruse kohta. Paraku pole väärteo tõttu kahju kannatanud isikul juurdepääsu väärteotoimiku materjalidele, kus on olemas tema õiguste kaitseks vajalikud andmed. Kui kahju tekitamise asjaolude uurimiseks on alustatud väärteomenetlust ja riik on selle menetluse käigus juba tõendeid kogunud, siis ei ole mõistlikku põhjendust, miks peaks keelama kahju kannatanud isikul nende tõenditega tutvuda ja neid oma kahjunõude esitamisel kasutada. Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut ja tegi õiguskomisjonile ülesandeks algatada väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu.
- Õiguskantsler analüüsis liiklusseaduse piirangut, mis keelab anda esmast juhiluba isikule, kes on süüdi mõistetud karistusseadustiku 23. peatükis sätestatud liiklussüüteo eest. Õiguskantsler leidis, et kuigi nii piiratakse inimeste liikumisvabadust ja teatud juhtudel ka õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, on regulatsioon põhiseadusega kooskõlas. Kehtestatud piiranguga kaitstakse teiste inimeste elu, tervist ja vara. Piirang pole eluaegne, selle kehtivuse aeg oleneb otseselt inimese enda õiguskuulekusest: trahvi tasumisest, üldkasuliku töö tegemisest ning eelkõige sellest, kas ta hoidub edasistest rikkumistest.
- Õiguskantsler uuris, kas põhiseadusega on kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku säte, mille kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Õiguskantsler leidis, et säte ei ole vastuolus põhiseadusega, sest kannatanul ei ole subjektiivset õigust nõuda riigilt oma õigushüvet kahjustanud isiku süüdi tunnistamist ega karistamist ning põhiseadus lubab edasikaebeõigust põhjendatud juhtudel seadusega piirata.
- Õiguskantsler analüüsis, kas kannatanul on süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel õigus saada riigilt hüvitist, kui kuritegu aegub. Õiguskantsler leidis, et kannatanu poolt kahju hüvitamise taotluse esitamine on kehtiva õiguse kohaselt võimalik, kui kuritegu aegub menetleja süülise tegevuse tõttu. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 alusel võivad riigilt kahju hüvitamist nõuda kõik isikud, kellel on süüteomenetluse käigus kahju tekkinud.
- Põhiseadus ei anna ühest vastust küsimusele, kui palju peaks riik inimest tema enda eest kaitsma. E-sigaret võib küll olla suitsetamise ohutum alternatiiv, kuid tegemist on valdkonnaga, mis vajab veel uurimist. Sel juhul võib Riigikogu kehtestada piiravaid meetmeid. Tubakaseaduse eelnõu koostamise protsess oli kohati küll vigane, ent need vead ja tegematajätmised ei olnud nii põhimõttelist laadi, et kehtestatud piiranguid saaks pidada põhiseadusega vastuolus olevaks.
- Riigikohus palus õiguskantsleri arvamust relvaseaduse sätete kohta, mille alusel tunnistatakse relva ja laskemoona käitlemise nõudeid rikkunud isiku relvaluba kehtetuks. Õiguskantsleri hinnangul on sätted põhiseadusega kooskõlas, kuivõrd piirang on tähtajaline, tulirelv ja laskemoon on kõrgendatud ohu allikas ning relvaloa omanik peab kõikidest relvale ja laskemoonale kehtivatest nõuetest kinni pidama. Tapmiseks või raske tervisekahjustuse tekitamiseks piisab ka ühestainsast padrunist. Samasugusele järeldusele jõudis oma lahendis ka Riigikohus.
- Õiguskantsleril paluti uurida, kas kompromisslepingu konfidentsiaalsusklausel on põhiseadusega kooskõlas. Tartu Ülikooli Kliinikumiga ühe ravivea üle vaieldes leppisid pooled kokku, et haigla maksab hüvitist ning patsient omakorda ei avalda vaidluse ja kokkuleppe kohta infot kolmandatele isikutele. Õiguskantsler ei näinud selles vastuolu põhiseadusega, kuivõrd inimene oli oma põhiõiguste kaitsest (õigus minna kohtusse ja nõuda hüvitist) vabatahtlikult loobunud. Lepingu puhul ei olnud näha ka sundi, kompromiss sõlmiti erimeelsuse kiiremaks lahendamiseks. Kompromissleping ei takista ega saagi takistada riigi järelevalvet tervishoiuteenuse kvaliteedi üle. Samuti ei takista seadusest tulenev ega lepingus kokku lepitud saladuse hoidmise kohustus haiglatel jagamast ajakirjandusele teavet esitatud nõuete ja sõlmitud kompromisside hulga või hüvitisteks välja makstud summade kohta.