Õiguskantsler: mootorsõidukimaksu seadus ei ole põhiseadusega kooskõlas

Õiguskantsler tegi Riigikogule ettepaneku viia mootorsõidukimaksu seadus ja liiklusseadus põhiseadusega kooskõlla, sest neis puuduvad sätted, mis arvestaks vara hävimise või muid kasutusest väljalangemise juhtumeid. Ühtlasi palub õiguskantsler kaaluda lasterikastele peredele ja puuetega inimestele erandite kehtestamist, et nad ei peaks hädavajalikust autost loobuma.

Riigikogul on maksude kehtestamisel ja maksusüsteemi kujundamisel täielik autonoomia. Üldkehtivat reeglit maksusüsteemi õigluse hindamiseks ei ole. Mistahes uue riikliku maksu kehtestamine on demokraatlikult valitud Riigikogu (enamuse) tahte väljendus ning ükski uus maks ei ole automaatselt põhiseaduse vastane, olgu see kuitahes ebapopulaarne. Riigikogu otsustusruum ei ole siiski täiesti piirideta: omandiõigust, lasterikaste perede väärtustamist, puuetega inimeste toetamist jt põhiseaduse sätteid tuleb arvestada. Vaid Riigikogu saab otsustada, millised on maksu kehtestamisel kohaldatavad erandid, tagamaks, et maksumaksjaid ei koheldaks põhjendamatult ebavõrdselt. Vältimatute eranditeta võib maksuseadus olla põhiseadusega vastuolus.

Õiguskantsleri hinnangul ei ole mootorsõidukimaksu seadus ja liiklusseadus seadus põhiseadusega kooskõlas, sest puuduvad sätted, mis arvestaks vara hävimise või muid kasutusest väljalangemise juhtumeid. Mootorsõiduki eest, mis on varastatud, hävinud vms, pole põhjendatud võtta maksu terve maksustamisperioodi (aasta) eest. Ebaproportsionaalne on võtta ka täiel määral registreerimistasu, kui mootorsõiduk on vahetult pärast registreerimistasu võtmist hävinud või varastatud.

Mootorsõiduki maksustamine lähtub ainult liiklusregistri kandest ehk sellest, kas isik on 1. jaanuaril registreeritud sõiduki omanikuks (vastutavaks kasutajaks) või mitte. Sõiduk võib näiteks kohe maksustamisperioodi alguses hävida (kaduda), kuid sellele vaatamata tuleb tasuda maksu terve maksustamisperioodi ehk aasta eest. Maksu peab tasuma nii see, kes saab oma mootorsõidukit kasutada, kui ka see, kellel sõidukit tegelikult pole (kadunud, hävinud, konfiskeeritud vms). Sel moel koheldakse maksumaksjad ühetaoliselt, kuigi nad on erinevas olukorras. Kui vara tegelikult ei eksisteeri ehk maksuobjekt puudub, pole õige sellelt täies määras maksu nõuda.

Vara hävimise korral registreerimistasu ei tagastata. Registreerimistasu tagastatakse vaid juhul, kui mootorsõiduk kustutatakse liiklusregistrist, et see välismaale viia. Mõlemal juhul on tehniliselt võimalik vara, mida enam pole, maksustamist vältida: aasta keskel registreeritud mootorsõiduki maksustamisel ja mootorsõiduki välismaale viimisel tehakse samalaadsed arvutused. Ometi on tekkinud olukord, kus riik saab maksu küll juurde määrata (päevapõhine maksuarvestus on võimalik), ent maksusummat vähendada justkui ei saa (päevapõhine maksuarvestus ei ole seaduse kohaselt võimalik).  

Riigikogul on võimalik luua õiguslik alus mootorsõidukimaksu proportsionaalseks arvestamiseks vastavalt liiklusregistris registreeritud päevade arvule ka olukorras, kus auto aasta alguses või keskel hävib või muul põhjusel kasutusest välja langeb (autovargus). Kui päevapõhist maksuarvestust ei peeta mingil põhjusel võimalikuks, võib kaaluda kvartalipõhist maksuarvestust. Näiteks raskeveokimaksu võetakse kvartali kaupa.

Kui mootorsõiduk hävib vahetult pärast registreerimistasu maksmist, on registreerimistasu tagastamata jätmine ilmselgelt ülemäärane. Ilmselt võiks riigile jätta registreerimistoimingute kulule vastav summa ning ülejäänud osa registreerimistasust tagastada. Registreerimistasu (mida on nimetatud „automaksu komponendiks“) ei ole kulupõhine lõiv toimingu tegemise eest, seega ei saa registreerimistasu tagastamata jätmist põhjendada sellega, et isik on tasu maksnud ja selle eest toimingu saanud.

Õiguskantsler nõustub, et mida vähem on seaduses maksu ümberarvestamist nõudvaid asjaolusid, seda lihtsam on maksu administreerida. Siiski ei saa lihtne administreerimine olla eesmärk iseeneses, millega saab kõike (sh ebavõrdset kohtlemist) õigustada. Maksu kehtestamisel tuleb silmas pidada asjaolusid, mis aitavad tagada, et maksukoormus jaotuks maksumaksjate vahel mõistlikult, õiglaselt ja ühetaoliselt. Millegagi pole põhjendatud võtta varamaksu nendelt, kellel maksustatav vara tegelikult puudub.

Konfiskeeriv varamaks (s.o. olukord, kus omanik on sunnitud maksustavast varast loobuma, sest maks käib üle jõu) on põhiseaduse vastane. Mootorsõidukimaksu ei saa küll pidada vaieldamatult konfiskeerivaks (mediaanmaks – 116 eurot – on võrdlemisi madal), ometi on paljudes pikaajalise automaksu traditsioonidega riikides näiteks puuetega inimestele ette nähtud maksuvabastus. Iga riik kaalub maksude või -soodustuste kehtestamisel oma ühiskonna vajadusi ja võimalusi ehk ühegi riigi eeskuju ei ole teisele kohustuslik. Siiski võib lasterikastele peredele ja puuetega inimestele erandite tegemata jätmine tingida vajaduse automaksu tõttu hädavajalikust sõidukist loobuda, põhjustades põhiseaduse vastase olukorra. Põhiseadus kohustab lasterikaste perede ja puuetega inimeste eest eriliselt hoolt kandma.