Õigusriik eriolukorras

Sel aastal tuli kevad teisiti. 12. märtsist kuni 17. maini 2020 kehtis Eestis eriolukord ning alates 18. maist säilitati osa põhiõiguste piiranguid nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ja riigipiiri seaduse alusel. 

Eriolukorra tohib kehtestada, kui hädaolukorda ei ole võimalik lahendada ilma hädaolukorra seaduse 4. peatükis ette nähtud juhtimiskorraldust või abinõusid rakendamata. Õiguskantsler selgitas korduvalt, millal on eriolukorra kehtestamine lubatud ning mida see inimestele kaasa toob, samuti seda, et eriolukorra kehtestamist ei tohiks peljata ega ka üle tähtsustada. Inimestele on oluline see, mis piirangud ja kohustused mõjutavad igapäevaelu ning et piirangud oleksid põhiseaduspärased. Selle asemel et pead murda piirangutest formaalse kinnipidamise üle, tuleks eelkõige silmas pidada, et karta tuleb ennekõike nakkust, mitte aga piirangute rikkumisega kaasnevat karistust (vt artiklit). 

17. juunil 2020 pidas õiguskantsler mitme fraktsiooni ettepanekul Riigikogule ettekande õiguskorra ja ametite töö kohta tehtud tähelepanekutest ning vastas Riigikogu liikmete küsimustele. Osaliselt tuli korrata 2018. aasta 5. juunil Riigikogus „Riigireform ja hea halduse põhialused“ arutelul öeldut. Koroonaviirusest SARS-CoV-2 tingitud kriis kinnitas vajadust eristada igapäevaselt olulist ebaolulisest, väärtustada menetlemise asemel lahendamist ning võimet iga päev parandada riigihalduse korraldust. 

Kõigepealt positiivsest.

Eriolukord ja selle põhjustanud epideemia tõid meie teadvusesse palju senitundmatuid kangelasi: päevi, isegi nädalaid ilma isikukaitsevahendite või eraldava vaheseinata töötanud poemüüjatest ja apteekritest hooldekodude ja haiglate töötajateni, kes pidid jätma vähemalt näiliselt tagaplaanile mure enda ja pereliikmete pärast ning andma endast parima. Paraku vähemalt ühe meditsiinitöötaja elu hinnaga. Ministeeriumides, ametites ja inspektsioonides, omavalitsustes, Kaitseväes ja Kaitseliidus, samuti ühissõidukijuhtide, õpetajate, lasteaednike, treenerite ja paljude teiste ametite esindajate seas on neid, seni võibolla isegi kolleegidele märkamatuks jäänud inimesi, kes väga keerulisel ajal omakasupüüdmatult tegutsedes paistsid silma täiesti uue kvaliteediga, kasvõi juhiomadustega. Loodetavasti pandi nende pühendumust, vaprat vaimu ja võimekust tähele ja seda võetakse arvesse. Tunnustust väärivad ettevõtjad, kes nakkuse levikut soodustamata loovaid lahendusi leidsid. Kindlasti ei saa tunnustamata jätta uutes oludes üllatavaid väljundeid leidnud muusikuid ja näitlejaid, väsimatult töötanud ajakirjanikke. Tunnustus kuulub Riigikogu liikmetele õiguskorra puuduste kiire lahendamise eest, ja selle eest, et taas sai tõestust, et Riigikogu ilmutab vajalikku kriitikameelt, mis mõnikord õigusega päädib normi kehtestamata jätmisega. Valitsus ja Riigikantselei hoidsid üldjoontes avatud ja ratsionaalset, enamasti teaduspõhist joont, langetades pealesurutud kiirusega kogu Eestit puudutavaid otsuseid, laskmata end eksitada avalikkuse emotsioonidel põhinevast survest. 

Mõistagi on positiivne see, et kriis tõi meieni − ja nüüd juba loodetavasti mitte lühi-, vaid lihasmällu − elementaarsed hügieenipõhimõtted. Oleks ju julgustav, kui igas toidukohas, kontoris, kooli- ja vallamajas jm säiliks võimalus käsi desinfitseerida ka aasta ja aastate pärast. Turvaline oleks teada, et ka tulevikus lükkab end tõbisena tundev inimene tööle, kinno, ühissõidukisse või poodi mineku edasi mitte ainult selle pärast, et kardab trahvi, vaid selle pärast, et ta tõesti hoolib enda ja teiste tervisest.

Erinevalt paljudest teistest riikidest jäeti Eestis inimestele hingamisruum, õigus liikuda, töötada, ettevõtlust edendada. Saime hinnata, kui palju kriisiolukorras saab usaldada inimeste endi tarkust nakatumise ja nakatamise vältimiseks ja kui suures ulatuses on vaja piiranguid. Selgus, et suurem osa rahvast tuleb vabaduse ja sellega paratamatult seotud vastutuse kandmisega toime.

Valitsus ja peaminister olid eriolukorra alguses lakkamatu surve all sulgeda karmi käega kõik turud, juuksurisalongid, restoranid, seisata kogu ühistransport, keelata liikumine ja hakata kõiki inimesi reaalajas jälgima. Tehti koguni ebaõiglast kriitikat mõistlike ja tasakaalukate lahenduste kohta. Kui kõike ühetaoliselt ei suletud ega piiratud, said julgemad ja leidlikumad eelise, kurdeti. Ometi suunab Eesti Vabariigi põhiseadus vabadusi austama. See on keskne väärtus, mille järel tuleb õiglus ja alles siis õigus ehk normid. Mistahes põhjusel piiranguid kehtestades ei tohiks kunagi unustada vabaduse ja vastutuse määra kaalumist, alati tuleks jätta ruumi leidlikkusele, loomingulisusele, uutmoodi mõtlemisele ja julgusele. Eesti rahva üle saab olla uhke, igaühele üksinda ja kõikidele koos tuleb olla siiralt tänulik. Hoidsime kokku, mõtlesime peaga, tegime, mis võimalik. 

Vähem positiivsest.

Samal ajal, kui eesliinil tegutsevad inimesed kerkisid kangelasteks ja kogu rahvas nakkuse leviku tõkestamiseks pingutas, sai kinnituse see, et kriisi põhjusega võitlemiseks vajalikud seadusesätted olid segased, vananenud, omavahel vastuolus ja selgeks õppimata; niigi alamotiveeritud ja vähetunnustatud eesliiniametnikud jäeti sageli vajaliku toeta. 

Keskse ja suurima probleemina kerkis pinnale riigi suutlikkus kriise lahendada. Kriisid võivad tekkida korraga, ka järjest. Sellepärast vajame terviklikku vaadet, kuidas kriise lahendada: alates ühe piirkonna elektrikatkestusest, maastikupõlengu, epideemia või loodusõnnetuse likvideerimisest kuni sõjaolukorrani välja. Epideemia, loodusõnnetus, elektrikatkestus või muu hädaolukord võib hakata ohustama me riiklikku julge- ja iseolekut, me vabadust. Riigikaitse seaduse eelnõu ja hädaolukorra seaduse võimalikud parandused annavad hea tervikvaate loomiseks sobiva platvormi. Terviklikku ja loogilist kriiside lahendamise käiku kavandades tasuks esmalt mõelda, mida on vaja teha kriisi lahendamiseks ja alles siis sõnastada normid. Normid tuleks panna kirja lihtsalt, lühidalt, selges ja heas eesti keeles. See on võimalik! 

Esiteks peab seadusesse üldarusaadavalt kirja panema, kes tohib piirata isikute õigusi ja vabadusi ning seada neile kohustusi. Teiseks tuleb määrata, milline on kriiside lahendamisel riigi ja kohaliku omavalitsuse tööjaotus. Ja kolmandaks: teatud ulatuses võib olla mõistlik reguleerida ka seda, kes riigis mingi akti annab või kes mida juhib. Osa sellest tööst on kirjas seaduses, osa määruses ja osa peaks olema kriisilahendamisplaanides.

Asendustegevusega on Eestile tekitatud märkimisväärset kahju. Seaduste ümberkirjutamisele kodifitseerimise, revideerimise jms nime all on kulunud aastaid. Esmavajalik on sageli jäänud tegemata: mõelda konkreetsetele elus ette tulnud probleemidele lahendused, vajaduse korral kehtestada normid ja õppida neid rakendama. 

Igaühele peaks palka maksma selle eest, mida ta on vastavasse ametkonda tegema läinud. Paraku on see põhitöö aina enam jäämas tagaplaanile. Kõikvõimalikud projektid, revisjonid, uuendused, arengustrateegiad, nende tarbeks loodud töögrupid, korraldatud koosolekud ja tehtud vahekokkuvõtted, ümberhindamised ja lõputseremooniad võtavad põhilise energia ja aja, toovad ametnikule ka märkimisväärse sissetuleku, kuid projekti vajalikkus ja kasulikkus või koguni selle puudumine võib selguda alles aastate pärast. Põhitöö peab samal ajal ootama. 

Riigikogul on õigus tarbetud seadused lihtsalt tagasi lükata ja sundida segased seadused selgeks kirjutama. Samuti on õigus ise algatada eelnõusid ja muudatusi ning need vastu võtta. 

Kui kriiside lahendamise kord on välja mõeldud ja seadusesse vajalikus osas kirja pandud, tuleks õppustel asjad läbi proovida ja õpitu ka ellu viia. Õiguskantsleri vaatenurgast paistab nõnda, et väljaspool riigikaitset toimunud õppuste tulemused jäävad heal juhul paberile. Ka tsiviilvaldkonna õppusele peaks järgnema konkreetne tegevusplaan ja vigade parandamine, sh õiguskorras. Piltlikult öeldes peaksid Terviseamet ja paljud teised ametid-inspektsioonid pidama tabelit, kus on täpselt kirjas, kes mida ühe või teise kriisisündmuse korral teeb ning mis on õiguslik alus ja õiguslik vorm. 

Neljandaks, ametite-inspektsioonide töö headus ja usaldusväärsus. Kohati mõisteti Terviseamet ebaõiglaselt hukka. Üldise arusaama kohaselt tuli Terviseametil lahendada kriis, mille põhjus oli „suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik“. Seadusest loeti õigesti välja, et nakatunud ja nakkusohtlikud inimesed tuleks suurema kahju vältimiseks saata karantiini, sulgeda asutusi ja ära jätta üritusi. Ometi sisenes Eesti õigusruum eriolukorda seisus, kus toosama viirus, mis sisuliselt seiskas ühiskonnaelu meil ja mujal, ei olnud seaduse tähenduses eriti ohtlik nakkushaigus, vaid lihtsalt üks haigus, mille tõrjeks, tõsi, tuli lõpuks kasutada veel karmimaid meetmeid kui eriti ohtliku nakkushaiguse tõrjeks. Eriolukorra ja ulatuslike kahjudeni jõuti muu hulgas selle tõttu, et seadustes ei olnud ette nähtud selgeid ja põhiõigusi austavaid meetmeid nakkuse leviku kiireks pidurdamiseks. Üldine järeldus, justkui ei tohikski ametid ja inspektsioonid piiravaid meetmeid rakendada, pole õiglane ega mõistlik. Vastupidi, ametnikud peavad tegema ametniku tööd ja poliitikud poliitiku tööd. 

Loodame, et kriis kinnitas, kui tähtis on eesliini töö. See on raske töö, mida tegid terviseametnikud viirusekandjate väljaselgitamiseks ja isoleerimiseks; politseinikud, päästeametnikud, piirkondlikud kriisijuhid ja paljud teised – igaüks oma rollis, vahetult inimestega suheldes. Nende ametnike töö headusest sõltub meie inimeste hea käekäik ja ka suhtumine Eesti Vabariiki. Paraku on need ametid sageli alamehitatud ja nende töö alatasustatud, lisandub veel õiguslik segadus, mis nende tööd saadab. Olgu see Keskkonnaamet või Veterinaar- ja Toiduamet, Terviseamet või Andmekaitse Inspektsioon – neil kõigil on väga kaalukad ülesanded. Lahendus ei ole mitte eesliiniametnike eelarvamuslik umbusaldamine, vaid nende tugevdamine. 

Kiusatus otsida vigu, tegematajätmisi, süüdlasi, näidata näpuga võib olla suur, kuid see ei pruugi meil aidata järgmiseks samavõrd või veelgi keerulisemaks olukorraks paremini valmis olla. Mida kiiremini konstruktiivsed ja toimivad lahendused leiame, seda parem. Loodetavasti püsib piisav pinge ja sellest johtuv tahtmine asjad korda teha, et ei juhtuks nii, nagu vanas heas Juhan Liivi jutustuses „Peipsi pääl“: „Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!“ ... ja pühakotta jõuab kroonlühtri asemel väike hale küünlajalg. 

Järgnev ülevaade võtab kokku valdkonnad ja probleemid, küsimused ja küsitavused, mis õiguskantslerile ja tema nõunikele eriolukorra ajal kõige rohkem peamurdmist valmistasid. Kuigi õiguskantsler otseselt õigusloomega ei tegele (ega tohigi), on mõned tähelepanekud ja ettepanekud ilmnenud vigade parandamiseks siiski asjakohased. 

Üldine õigusruum

Hädaolukorra seadus

Eestis kehtestati eriolukord 12. märtsil. Kuivõrd põhiõiguste piiramist täpselt ja läbikaalutult reguleerivaid norme ei olnud, seati Eestis enamik piiranguid sisse hädaolukorra seaduse § 31 lõigete 1 ja 3 alusel viibimiskeelu kehtestamise ja inimeste liikumisvabaduse piiramise kaudu. Nõnda suleti teatrid, kinod, kaubanduskeskused, koolid, spordisaalid, saunad jm kogunemiskohad; piirati liikumist saartele; peatati huvitegevus; keelati hooldekodude külastamine ja neist lahkumine jpm. Samal alusel piirati oluliselt elanike liikumist Tartu Ülikooli Raatuse tn 22 ühiselamus. 

Hädaolukorra seadus

§ 31. Viibimiskeeld ja muud liikumisvabaduse piirangud

 (1) Vabariigi Valitsus, eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht ja eriolukorra juhi määratud ametiisik võivad kohustada isikut eriolukorra piirkonnast või selle osast lahkuma ning keelata tal eriolukorra piirkonnas või selle osas viibida, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks (edaspidi viibimiskeeld). Võimaluse korral säilitatakse isikule juurdepääs tema elu- või tööruumile.

 (2) Kui viibimiskeeld kehtestatakse määramata arvu isikute suhtes üldkorraldusena, tagab viibimiskeelu kohaldamise otsustaja viibimiskeelu koha tähistamise arusaadaval viisil. Kui määramata arvu isikute suhtes kehtestatud viibimiskeeld hõlmab suuremat kui ühe ruutkilomeetri suurust ala, avalikustatakse teave viibimiskeelu kohta viivitamata massiteabevahendites.

 (3) Vabariigi Valitsus ja eriolukorra juht võivad kehtestada korraldusega käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata liikumisvabaduse piirangu eriolukorra piirkonnas, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud viibimiskeeld, lõikes 3 nimetatud liikumisvabaduse piirang või muu liikumisvabaduse piirang kehtib korralduses määratud ajani, kuid kõige kauem eriolukorra lõpetamiseni.

Selleks et põhiõiguste piiranguid saaks prognoosida ja nende põhjendatust kohtus kontrollida, peaksid normid täpsemalt näitama, mis juhul ja tingimustel tohib õigusi piirata. Mõnevõrra paranes olukord nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muudatuste toel.

Omaette küsimus on see, kuidas kehtestatud piiranguid vaidlustada. Eriolukorra ajal jõustatud üldkorraldusi õiguskantsler vaidlustada ei saa, küll aga võivad inimesed oma õiguste kaitseks pöörduda halduskohtusse. 

Üldkorraldus 

Üldkorraldus pärineb Austria ja Saksa õigussüsteemist. Eestis pole üldkorralduse ja määruse vahetegu veel päris selge. Kujundlikult väljendudes võib öelda, et üldkorraldus on ühetaoliste üksikkorralduste parv, mis jäetakse igale adressaadile eraldi kätte toimetamata ja iga konkreetse adressaadi õiguste kaitse seisukohalt individuaalselt kaalumata. Seevastu määrus on sarnaselt seadusega üldakt, mille võimalikke vastuolusid seaduste ja põhiseadusega uurib õiguskantsler. 

Kui isik leiab, et üldkorraldusega on tema õigusi ülemäära piiratud, peaks ta pöörduma halduskohtusse. 

Riigikohtu standard halduskohtumenetluses kaebeõiguse kohta ütleb: „11. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi (vt Riigikohtu erikohtu määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Kaebeõiguse eelduseks on seega isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 8).“

Riigikohtu halduskolleegium on võimaldanud üldkorraldust sarnaselt määrusega (ja erinevalt korraldusest) vaidlustada selle negatiivse mõju ilmnemisel ehk sisuliselt igal kohaldamisel: „14. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Juhul, kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist. Sellisel juhul tuleks isikul oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks koos üldkorralduse vaidlustamisega halduskohtus vaidlustada ka vastav toiming või haldusakt.“ 

Üldkorralduse vaidlustamise soodsat tähtaega kaebaja jaoks kinnitab ka RKHK 07.06.2018 määrus. 

Eraldi vajab lahendamist küsimus, kas halduskohus peaks õigusvastase üldkorralduse tunnistama kehtetuks tervikuna või üksnes kaebaja suhtes. Kui kohus leiab, et esinevad haldusakti tühisuse alused (tuvastab tühisuse), siis on haldusakt kehtivuse kaotanud kõigi suhtes; kui esinevad üksnes alused, mis võimaldavad haldusakti kehtetuks tunnistamist (tunnistab kehtetuks), siis kaotab haldusakt mõju üksnes kaebaja suhtes. Eriolukorra õigusaktide puhul on tühisuse aluste tuvastamine vähetõenäoline.  

Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale. Haldusakt on tühine, kui
1. sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 
2. sellest ei selgu haldusakti adressaat;
3. seda ei ole andnud pädev haldusorgan;
4. see kohustab toime panema õigusrikkumise;
5. sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

Tõenäoliselt annab vajalikud vastused kujunev kohtupraktika. Eesti õiguses võib kaaluda võimalust tunnustada nn hübriidakte eraldi kategooriana. See tähendab, et  luuakse normikontrolli erisused neile aktidele, milles on vältimatult ühendatud üksik- ja üldakti elemendid. 

Karantiini mõiste 

Eesti õiguskorras on karantiinil erinev tähendus. Ühe tähenduse annab riigipiiri seadus ja teise nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus. Lisaks saab inimesi allutada liikumispiirangutele. Ravikindlustusseadus ütleb, et karantiini jäänud inimene saab kuni seitse päeva haigushüvitist kuni 70% töötasust. Liikumispiirangu korral − vaatamata sellele, et selle sisu on sama – haigushüvitist ei maksta. Nii karantiin kui ka liikumispiirang kestavad 14 päeva. 

Vääramatu jõud

Õiguskantslerilt küsiti, missugused on kontserdikorraldaja ja piletiostja lepingulised suhted, kui inimene ostis pileti 13.03.−30.04.2020 kavandatud kontserdile, mis jäi eriolukorra tõttu ära. Paluti selgitust, kas eriolukorda võib pidada vääramatuks jõuks. Üks kontserdikorraldaja tegi ettepaneku toimida nõnda nagu Lätis ja tõlgendada võlaõigusseaduse paragrahvi 103 lõiget 3 selliselt, et korraldaja peab tagastama piletiraha, kui üritus jääb ära, aga võib sellega oodata kuni eriolukorra lõppemiseni. Juhul kui eriolukord on lõppenud ja üritus jääb ära, peab korraldaja tagastama piletiraha mõistliku aja jooksul (30 päeva) või võib pakkuda asenduseks kinkekaarti, edasilükatud kontserdi piletit vms, mille külastaja võib vastu võtta, aga millest võib ka keelduda. 

Õiguskantsler asus seisukohale, et vääramatu jõu kohta pole võimalik anda üldist käsitlust. Eesti kohtupraktikas on vääramatu jõuna käsitatud erakordset ning konkreetsete asjaolude kontekstis vääramatut sündmust, mis on väljaspool isiku mõjupiirkonda (RKTKo 3-2-1-111-03, p 12). Mõne asjaolu vääramatuks jõuks pidamine eeldab seega, et inimene ei saa selle tagajärjel kahju tekkimist mingil moel ära hoida. Selliseks asjaoluks on peetud näiteks erakordset loodusjõudu (RKTKo 3-2-1-64-06, p 16).

Õiguskirjanduses on rõhutatud, et vääramatu jõu tunnistamiseks peab esinema asjaolu, mis takistab kohustuse nõuetekohast täitmist, ning mille tekkimine peab olema ootamatu ja võlgnikust sõltumatu. Tegemist ei tohi olla asjaoluga, mille ilmnemine oleks ettenähtav ning mille kulgu võlgnik saab mõjutada ja ka ületada. Eestis väljakuulutatud eriolukorraga seoses on vääramatu jõu küsimust analüüsinud vandeadvokaat Maivi Ots.

Liikumispiirangud

Koroonaviiruse puhangu tõttu kehtestati liikumispiirangud Covid-19 diagnoosiga inimestele ja nendega koos elavatele inimestele, samuti Eesti riigipiiri ületajatele ja kõigile teistele Eestis viibivatele inimestele. Piirangute kehtestamisel lähtus riik teaduslikest ohuhinnangutest. Tagantjärele on keeruline otsustajatele midagi ette heita, sest inimkontaktide piiramine on teadaolevalt parim viis Covid-19 haiguse leviku pidurdamiseks. Paraku ei saa kunagi tõsikindlalt teada, kuidas oleks Covid-19 haigus Eestis levinud siis, kui oleks kehtestatud teistsugused piirangud. 

Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks lubab põhiseadus piirata nii nakkushaigete kui ka mittenakatunud inimeste õigust vabalt liikuda, et vältida kontakte nakatunud inimestega (vt põhiseaduse § 20 p 5, § 34). Liikumisvabadust võib piirata siiski üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Liikumisvabaduse piiranguid nakkushaigusest tuleneva hädaolukorra ajal reguleerib hädaolukorra seadus. Seaduse järgi võib hädaolukorra lahendamiseks välja kuulutatud eriolukorra ajal kohustada inimesi eriolukorra piirkonnast lahkuma või keelata neil seal viibida, samuti piirata nende õigust vabalt liikuda eriolukorra piirkonnas (hädaolukorra seaduse § 31). 

Eriolukorra ajal kehtestati ulatuslikud liikumispiirangud Eesti saartel. Nii kehtestas eriolukorra juht hädaolukorra seaduse § 31 lõike 3 alusel saartel (Saaremaa, Hiiumaa, Vormsi, Ruhnu, Kihnu ja Muhu vald ning Manija saar) liikumisvabaduse piirangud 14. märtsil ja 16. märtsil antud korraldusega. Korralduse eesmärk oli takistada viiruse levikut nii saartelt mandrile kui ka vastupidi. Keelati inimeste sisenemine saartele ja sealt väljumine (korralduse p 1). Erand tehti (korralduse p 2) neile, kes aitasid lahendada viirusepuhanguga seotud olukorda. Tagatud oli ühistransport, samuti kauba- ja tooraine vedu. Samuti pääsesid koju nende piirkondade elanikud. Piirangute üle tegi järelevalvet Politsei- ja Piirivalveamet, kes sai ka õiguse vajaduse korral teha haigustunnusteta inimestele saartele pääsemiseks ja sealt lahkumiseks erandeid. 

Eriload mandri ja saare vahel liikumiseks

Õiguskantslerile esitati palju avaldusi seoses saartel liikumise piirangutega. Inimesed kaebasid, et neil ei ole võimalik minna saarelt mandrile tööle või mandrilt koju või saarele maakoju puhkama. Õiguskantsler soovitas neil inimestel taotleda Politsei- ja Piirivalveametilt eriluba korralduse punkti 2 alusel (vt alapunkt 5: „keeldu ei kohaldata isikute suhtes, kellel ei esine haiguse tunnuseid ja kellel on politseiametniku otsusega lubatud väljuda liikumispiiranguga territooriumilt või sinna siseneda“) või vaidlustada erandi tegemata jätmine ja/või eriolukorra juhi korraldus vaide- või halduskohtumenetluses. 

Mandrilt saarele või saarelt mandrile pääsemiseks taotleti politseilt eriluba kokku ligi 1900 korral, eriluba anti ligi 1400 juhul. Halduskohtusse teadaolevalt ei pöördutud. Mõnevõrra leevendas liikumispiiranguid eriolukorra juhi 28. aprilli korraldus nr 69. Saartel püsivalt või ajutiselt elavatele või viibivatele isikutele lubati alates 28. aprillist väljastada ühekordseid lubasid saare ja mandri vahel liikumiseks. Erilubade nimekirjad koostas kohalik omavalitsus, kes edastas andmed Politsei- ja Piirivalveametile. 

Õiguskantslerilt küsiti, mille alusel omavalitsus inimestele niisuguseid lube annab ning kas tegemist võib olla diskrimineerimisega. Näiteks Vormsi vald otsustas, et eriluba antakse üksnes saarelt mandrile ja tagasi liikumiseks, aga mitte mandrilt saarele ja tagasi liikumiseks. Valla selline tõlgendus ei olnud asjakohane, kuna korralduse seletuskirja kohaselt püüti erilubade andmisega leevendada olukorda, et „saartel elavad inimesed töötavad tihti mujal ning piirangud on seadnud töötamiseks või pere nägemiseks olulisi takistusi“. 

Kuna reisimisel tekib suurem oht puutuda kokku teiste viirusekandjatega, võib pidada põhjendatuks piirata inimese liikumisvabadust pärast riiki saabumist. Nii on võimalik vältida kontakte teiste inimestega ning selle kaudu vähendada võimalikku nakkuse edasikandumise ohtu. Eriolukorra juht kehtestas 14-päevase liikumispiirangu (hädaolukorra seaduse § 31 lõike 3 alusel) inimestele, kellel lubatakse Eestisse siseneda (vt eriolukorra juhi 16. märtsi korraldus). Liikumispiirangu tagamise ülesanne anti Politsei- ja Piirivalveametile (korralduse p 4), kes pidi õigusaktidele toetudes otsustama, kuidas täpselt piirangu järgimist tagada. 

Pärast eriolukorra lõppemist 17. mail kehtestas Vabariigi Valitsus riigipiiri seaduse alusel karantiini 14 kalendripäevaks inimestele, kellel lubatakse Eesti Vabariigi riigipiiril Eestisse siseneda (16. mai korraldus). Õiguskantslerile kaevati, et Eestisse tulevatele inimestele karantiini kehtestamine on vastuolus seadusega, sest see ei ole proportsionaalne ning diskrimineerib Eesti elanikke ja kodanikke võrreldes Läti, Leedu ja Soome kodanike ja elanikega. Õiguskantsler asus seisukohale, et karantiini kehtestamine on kooskõlas seadusega. Samas nõustus ta avaldajaga, et korralduse algses redaktsioonis oli Eesti kodanikele ja elanikele ning välisriigi kodanikele kehtestatud karantiini nõudes tõepoolest küsitavaid erinevusi. Valitsus muutis oma korraldust selles osas korduvalt ning erisuste sisuliseks põhjuseks ei olnud mitte inimese kodakondsus, vaid see, millises riigis ta enne Eestisse tulekut püsivamalt viibis ja kas selle riigi epidemioloogilisest olukorrast lähtuvalt on võimalik karantiini nõudest loobuda. 

Inimeste liikumisvabadust ei piiratud alati õiguspäraselt. Näiteks Haljala Vallavalitsus paigaldas Käsmu küla sissesõiduteele sõidukite sissesõitu keelava märgi, lubades sissesõidu vaid kohalike inimestele ja teenindavatele sõidukitele. Kohalike elanike muret oma tervise ja turvalisuse pärast tuleb mõista, ent piirangu saab kehtestada vaid see isik või asutus, kes seda teha tohib. Eriolukorra juht kehtestas avalikus kohas liikumise piirangud 24. märtsi korraldusega nr 45. Nende piirangute kohaselt ei tohtinud avalikus kohas koos olla rohkem kui kaks inimest (v.a perekonnad) ja neil tuli hoida vähemalt kahemeetrist vahemaad (2 + 2 reegel). Ühtlasi kohustas eriolukorra juht Politsei- ja Piirivalveametit ning linnu ja valdu tagama, et neid liikumispiiranguid järgitaks (korralduse nr 45 punkt 3). Õiguskantsler selgitas, et omavalitsustel tuleb tagada piirangute täitmine õiguspäraste abinõudega.

Isikuandmete kaitse

Põhiseaduse § 26 kaitseb igaühe perekonna- ja eraelu puutumatust, mille lahutamatu osa on õigus isikuandmete kaitsele. Ka eriolukorras tohib riik inimese isikuandmeid töödelda üksnes õigusaktides sätestatud juhtudel ja piirduda rangelt üksnes möödapääsmatult vajalikuga. Õiguskantslerilt küsiti korduvalt Covid-19-sse haigestunute terviseandmete ning teiste liikumispiiranguga inimeste isikuandmete töötlemise kohta.

Mobiiltelefonide positsioneerimine

Mitmes õiguskantslerile saadetud pöördumises avaldati kahtlust, et Covid-19-sse nakatunud inimesi on hakatud pidevalt jälgima ning selleks kasutatakse mobiiltelefoni asukoha positsioneerimist. Õiguskantsler selgitas, et üldjuhul ei tohi eraisikute mobiiltelefonide asukohaandmeid kasutada liikumispiirangu täitmise kontrollimiseks. Mobiiltelefoni asukohaandmeid oleks võimalik kasutada üksnes väga piiratud juhtudel, kui on vaja välja selgitada või tõrjuda kõrgendatud ohtu (s.o oht isiku elule) ning kui selleks on väärteomenetluses kohtu luba ja kriminaalmenetluses prokuröri luba.

Õiguskantsleri seisukohta paluti ka seoses sellega, et Statistikaamet soovis töödelda inimeste passiivse mobiilpositsioneerimise andmeid, mis reaalajas inimese jälgimist ei võimalda. Õiguskantsler vastas, et kui sideettevõtted tahavad Statistikaametile väljastada andmeid, peavad nad tagama, et need andmed oleksid anonüümsed. Seega peab sideettevõtte metoodika kindlustama, et edastatud asukohaandmed on ka tegelikult anonüümsed ja isikuid pole võimalik nende põhjal tuvastada. Vastasel juhul ei ole klientide asukohaandmete edastamine õiguspärane. Liikumisanalüüsi järeldustega saab tutvuda siin.

Isikuandmete töötlemine liikumispiirangu järgimise kontrollimiseks

Õiguspäraste piirangute järgimist peab saama kontrollida. Eriolukorra ajal pidi Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tagama, et liikumispiiranguid järgiksid kõik, kellele need olid  kehtestatud: koroonaviirusega nakatunud inimesed, nendega koos elavad või samas elukohas püsivalt viibivad inimesed (26. märtsi korraldus nr 52). Selle ülesande täitmiseks oli PPA-l õigus ka inimeste isikuandmeid töödelda.

Selleks et saaks liikumispiirangute täitmist kontrollida, edastas Terviseamet PPA-le esialgu nakatunute ja nendega koos elavate inimeste andmed krüpteeritult Exceli tabelis. Andmete efektiivsemaks ja turvalisemaks edastamiseks X-tee kaudu täiendati politsei andmekogu põhimäärust ning lisati eriolukorra ajaks andmeandjate loetellu Terviseamet (vt politsei andmekogu põhimääruse § 29¹ lg 1). Nakkushaiguste registrist andmekogusse POLIS automaatselt kantud andmete loetelu on toodud politsei andmekogu põhimääruse § 29¹ lõikes 3.

2 + 2 reegli täitmise kontroll

Eriolukorra ajal kehtestati piirangud ka avalikus ruumis liikumisele (24. märtsi korraldus nr 45). Sellega seoses sai õigusakantsler pahaseid kaebusi, et PPA kasutab 2 + 2 reegli järelevalveks vabas looduses ka droone. Küsimusi tekitas, kas seesugune meede on proportsionaalne, kuivõrd loodusesse minnakse üldiselt selleks, et pääseda tehiskeskkonnast ja tehnikaseadmetest. 

Liikumispiirangud kehtivad ja nende täitmist kontrollitakse seni, kuni need on viiruse leviku tõkestamiseks vältimatult vajalikud. Droonid võeti appi põhjusel, et populaarsetele raba- ja metsaradadele kogunes korraga väga palju inimesi ning  seejuures ei järgitud alati eriolukorra ajaks kehtestatud reegleid. Pärast eriolukorra lõppu ja viiruseohu möödumist pole seesuguste meetmete järele enam vajadust.

Kiired seadusemuudatused

Eriolukorra tõttu tekkis vajadus muuta mitmeid seadusi, et saaks kriisiolukordadele paindlikumalt reageerida. Mõistetavatel põhjustel menetles Riigikogu neid muudatusi tavalisest kiiremas tempos. 

Õiguskantsler palus abipolitseiniku seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 170 SE eelnõust jätta välja planeeritud hädaolukorra seaduse muudatused (§-d 25¹ ja 26¹), mis muu hulgas lubanuks eriolukorra juhil ja eriolukorra juhi määratud ametiisikul töödelda hädaolukorra lahendamisel riiklikes andmekogudes olevaid andmeid, sh terviseandmeid. 

Andmetöötluse põhimõtted on kirjas Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruses, mis kehtib erandita ka häda- ja eriolukorra ajal. Õiguskantsler leidis, et eelnõu seletuskiri ei selgitanud, millist probleemi eelnõus planeeritud piiritlemata ja üldsõnaliste volitustega lahendada püütakse. Kuivõrd konkreetse probleemi kiireks lahendamiseks polnud vajadust, ei olnud asjakohane käsitleda neid sätteid selles eelnõus kiireloomulisena.

Nakatunute andmete avaldamine

Õiguskantsleri poole pöörduti seoses terviseandmete avaldamisega ajakirjanduses. Kui inimene pole enda andmete avaldamisega nõus, on tema terviseandmete avaldamine ajakirjanduses üldjuhul keelatud. Erandi kehtestab siin isikuandmete kaitse seaduse § 4. Selles sättes on kirjas, et inimese isikuandmeid võib ajakirjanduses avaldada tema nõusolekuta, kui on täidetud kindlad kriteeriumid. Meediakanal peab olema veendunud, et üheaegselt on täidetud kolm peamist tingimust: konkreetse inimese andmete avaldamiseks on avalik huvi, avaldamisel järgitakse ajakirjanduseetika põhimõtteid ja isikuandmete avaldamisega ei kahjustata ülemäära andmesubjekti õigusi.

Eesti ajakirjanduseetika koodeks sätestab, et andmeid ja arvamusi konkreetsete inimeste tervisliku (nii vaimse kui ka füüsilise) seisundi kohta ei avaldata. Koodeks toob erandina välja juhud, millal andmete avaldamine on lubatud: kui inimene on andmete avaldamisega nõus või kui niisuguste andmete avaldamist nõuab avalikkuse huvi. Andmete avaldamiseks ei piisa üksnes sellest, et temaatika (nt koroonaviiruse levik) avalikkust põhimõtteliselt huvitab. Isikuandmete avalikustamine peab panustama avalikkuse jaoks olulise küsimuse arutellu, mitte rahuldama üksnes inimeste loomupärast uudishimu või teenima ajakirjandusväljaande majanduslikke huve.

Õiguskantsler seisis järjekindlalt vastu nakatunute andmete avaldamisele. Terviseametilt küsiti andmeid haigestunute kohta, see oli tingitud loomupärasest ja mõistetavast hirmust viiruse ees. Näiteks taheti teada, kes on haigestunud ja kus haigestunu elab. Nakatunute häbimärgistamine ei aita kuidagi kaasa koroonaviirusega võitlemisele, kuna see õhutaks inimesi haigustunnuseid varjama. Sellise delikaatse terviseinfo avalikustamine on ühemõtteliselt keelatud. 

Mobiilirakendused

Võitluses koroonaviirusega on ühe võimaliku abivahendina kaalutud koroonarakenduste kasutuselevõttu. Eesti nn koroonaäpp Hoia sai valmis 20. augustil. Selle rakenduse kasutajad saavad teada, kui nad on olnud lähikontaktis Covid-19-sse nakatunuga, ent nad ei saa andmeid haige isiku ega tema asukoha kohta.

Arvestades terviseandmete jagamise ja töötlemise tundlikku teemat, peavad kõik seesugused lahendused olema läbipaistvad ja usaldusväärsed. Niisiis saab ka koroonarakenduse kasutamine olla üksnes vabatahtlik. See tähendab, et inimesed peavad andma nõusoleku oma terviseandmete töötlemiseks selgelt ja vabatahtlikult. Seda nõusolekut peab saama igal ajal ka tagasi võtta. On oluline, et inimesed teadvustaksid, mida nende isikuandmetega tehakse ja milliseid ohte rakenduse kasutamine võib kaasa tuua.

Koolid, lasteaiad, huvitegevus

Eriolukorra ajaks kehtestati koolides distantsõpe: füüsiline koolikeskkond oli kõikjal Eestis suletud, õppetöö toimus veebiplatvormide vahendusel. Mõistagi seadis uus olukord nii õpilased, pered kui ka koolid keerulise ülesande ette, sest õppetöö korraldati põhjalikult ümber. 

Distantsõppega hakkama saamisel oli kindlasti suureks abiks riigi korraldatud teavitustöö ja juhised (vt nt kriis.ee, Haridus- ja Teadusministeeriumi juhised, SA Innove veebileht). Nüüd, kus eriolukord on lõppenud, tuleks aga mõelda sellele, mida oleks võinud teha teisiti. Muu hulgas tuleb kokku leppida, kas on mõistlik (ja õpilaste ning vanemate huve arvestav) jätta distantsõppe korraldamine iga kooli enda otsustada või tuleks seda mingil määral riiklikult planeerida ja juhtida, võttes vajaduse korral vastu või muutes õigusakte. 

Haridusliku erivajadusega lapsed

Väga oluline, kuid praktikas raskesti lahendatav küsimus oli hariduslikku tuge vajavate laste õppe korraldamine eriolukorra tingimustes. Hariduslikke erivajadusi on erinevaid. On selge, et kui tavaolukorras läheb nende laste õpetamiseks vaja eriväljaõppega personali, siis ei ole mõeldav, et lapsevanem suudab spetsialiste asendada. 

Õiguskantslerile kirjutanud lapsevanem selgitas, et tema laps vajab pidevat ja metoodilist tuge, kuid ta ei saa seda lapsele pakkuda, sest peab tööl käima. Õiguskantsler soovitas küsida teavet ja abi kõigepealt lapse koolilt või ka kohalikult omavalitsuselt. Samuti soovitas ta vaadata lapse õppe korraldamiseks juhiseid SA Innove veebilehelt. Samas oli õiguskantsler sunnitud tõdema, et ehkki Vabariigi Valitsuse korralduse kohaselt lubati erivajadustega õpilaste õppetöö korraldamiseks anda eraldi juhtnöörid, olid avaldajale vastamise ajal eriolukorra veebilehel selle kohta üksnes mõned suunised. 

Haridusliku erivajadusega laste õppe korraldamine eriolukorra ajal vajab kindlasti analüüsimist ja ilmnenud probleemid tuleb lahendada. Kõige haavatavamas olukorras olevaid lapsi ja nende vanemaid ei tohi jätta eriolukorra ajal vajaliku abita. Kontaktõppe ja sotsiaalteenuste osutamise katkemist eriolukorra ajal on oma uuringus käsitlenud Eesti Puuetega Inimeste Koda.

Lapse õpetamine eriolukorra ajal

Üks lapsevanem kurtis, et kool annab distantsõppe ajal lastele ainult ülesandeid ja kontrollib nende täitmist, aga õppematerjali peavad lapsele selgeks tegema vanemad. Õiguskantsler selgitas, et paratamatult juhendab õpetaja kaugõppe ajal õpilasi vähem kui statsionaarses õppes. Samas ei pea lapse õpetamine jääma täielikult vanema õlule. Kool ei saa eeldada, et kõigi laste vanemad saavad olla päeval lapsega kodus ja teda juhendada. Samuti ei ole lahenduseks see, kui õppimine jäetakse õhtusesse aega, kui vanemad on töölt kodus, kuid laps on juba väsinud. Lapse ja pere seisukohast oleks seega mõistlik, kui eriolukorras toimuva õppetöö korralduse kohta oleks kehtestatud selgemad reeglid või juhised, mida kool ja õpetajad peavad järgima.

Vanematele tegi muret ka õppe praktiline korraldamine. Nii kurtis üks lapsevanem, et kaugõppe tõttu tuleb perel teha laste õppele (arvutid, internetiühendus, õppimiskoht) lisakulutusi. Vanem küsis, kas selliste kulude perede kanda jätmine on kooskõlas õigusega tasuta õppele. 

Õiguskantsler leidis, et niisuguste lisakulude tegemine ei olnud konkreetsel juhul vastuolus põhiseaduse § 37 lõikega 1, mis sätestab, et kohustuslik õpe on riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Lapsevanemal oli võimalus küsida kuludega toimetulekuks abi koolilt (kool laenas arvuti) või omavalitsuselt (võimalus saada toetust, eluasemeteenust, tasuta koolitoitu). Samas see, kas kaudsete kulude (nt transport, riided, söök) kandmine võib rikkuda õigust saada õppemaksuta haridust, oleneb konkreetse juhtumi asjaoludest. Seetõttu tuleks edaspidi distantsõppe korraldamisel ka seda aspekti silmas pidada.

Distantsõppega seotud kulud

Distantsõppega lisandunud kulude kohta küsis õiguskantslerilt ka üks õpetaja. Ta kirjutas, et kasutas distantsõppe ajal kahe kuu jooksul töö tegemiseks isiklikku arvutit ja internetti ning kodus töötamise tõttu tuli tal elektri eest maksta tavapärasest rohkem. Tööandja ja koolipidaja ei olnud talle neid kulusid hüvitanud. 

Õiguskantsler selles küsimuses kahjuks aidata ei saa, sest õpetajal on kooliga eraõiguslik suhe (sõlmitud tööleping). Küll aga tuleks kohalikel omavalitsustel kooli pidajana läbi mõelda, kas õpetajaid ja koolijuhte oleks vaja koolitada tööõiguse teemal, et koolitöötajad teaksid oma õigusi ja kohustusi.

Koolidega seoses saadeti kõige rohkem avaldusi laste toitlustamise kohta distantsõppe ajal (vt alapeatükki „Sotsiaalsed garantiid“). 

Üsna palju pahameelt tekitas Vabariigi Valitsuse algatatud seaduste muutmise eelnõu, millega sooviti muu hulgas muuta põhikooli ühtsete lõpueksamite ja gümnaasiumi riigieksamite korraldamise tingimusi ja korda. Ehkki eelnõu muudatused olid ajendatud eriolukorrast, pidid need eelnõu algse versiooni kohaselt jääma kehtima ka pärast eriolukorra lõppemist. Õiguskantsleri poole pöördunud avaldaja leidis, et valitsus soovib eelnõuga suruda eriolukorra ajal läbi pikaajalise mõjuga muudatusi, vähendades oluliselt parlamendi rolli haridusotsuste tegemisel ning koondades otsustusõiguse määramata ajaks enda kätte. Eelnõu menetluse käigus pöördusid sarnase probleemiga Riigikogu poole mitmed inimesed ja organisatsioonid. Kokkuvõttes loobuti eelnõus seadusemuudatustest, mis polnud kiireloomulised ja millel pidi olema mõju ka pärast eriolukorda. 

Küsimused lasteaedade töö kohta

Erinevalt koolidest ei kehtestatud lasteaedades liikumispiirangut ja peredel pidi olema võimalus viia lapsi lasteaeda ka eriolukorra ajal. Lasteaia lahtioleku või sulgemise pidi otsustama kohalik omavalitsus. Õiguskantslerilt küsiti, kas oli põhjendatud lasteaia ajutine sulgemine koroonaviiruse nakkusohu tõttu, kui laps, kelle vanem nakatus koroonaviirusega, ei käinud pärast seda kuus nädalat lasteaias. 

Õiguskantsler selgitas, et valla otsus sulgeda lasteaed mõneks päevaks desinfitseerimiseks oli mõistlik, kuna selle pere laps oli mänginud teiste samas lasteaias käivate lastega. Lapsevanematele, kelle lapsed olid terved ja kellel ei kahtlustatud koroonaviirust, anti võimalus viia oma lapsed ruumide desinfitseerimise ajaks teise lasteaeda. 

Õiguskantslerilt küsiti ka lasteaiatasu maksmise kohta sel ajal, kui lasteaed on eriolukorra tõttu suletud. Koolieelse lasteasutuse seadus ei reguleeri lapsevanemalt tasu võtmist olukorras, kus lasteaed on suletud. Seaduse kohaselt otsustab vanemalt tasu võtmise üle  omavalitsus. Tasu suuruse kehtestab valla- või linnavolikogu. Samuti selgitas õiguskantsler, et lapsevanemalt võetav tasu katab üksnes osaliselt lasteaia pidamisel tekkivad püsikulud. Osa neist püsikuludest tuleb  omavalitsusel kanda ka siis, kui lasteaed on ajutiselt suletud. Lapsevanema ja omavalitsuse vaidluse saab lahendada kohus. Kui tekib vaidlus tasu põhjendatuse üle, võib määravaks osutuda see, kui suures osas omavalitsuse kulud säilisid.

Küsimusi tekitasid ka lasteaedade töö ümberkorraldused suveperioodil. Näiteks paluti õiguskantslerilt õiguslikku hinnangut Haapsalu linna lasteaedade töökorraldusele, sest linn ei avanud pärast eriolukorra lõppu kõiki lasteaedu ning mitme lasteaia lapsed pidid suvel hakkama käima teises lasteaias. Õiguskantsler leidis linnale saadetud kirjas, et lasteaedade ajutine sulgemine võib olla põhjendatud, sest koolieelse lasteasutuse seadus võimaldab valla- või linnavalitsusel hoolekogu ettepanekul otsustada lasteaia lahtiolekuaegade ja aastaringse või hooajalise tegevuse üle. Paraku polnud konkreetsel juhul lasteaedade sulgemine siiski õiguspärane, sest ajutiseks sulgemiseks ja teenuse pakkumiseks teises lasteaias puudus õiguslik alus. Seetõttu palus õiguskantsler korraldada linnal lasteaedade sulgemine õiguspäraselt.

Üks lapsevanem muretses, et lapsed ei saa pärast eriolukorra lõppu käia oma harjumuspärases lasteaiarühmas. Lapsed pidid käima valverühmas, mis tähendas, et nende õpetajad ja rühmakaaslased vahetusid pidevalt (kuni augustini). Õiguskantsler selgitas, et seadus ei keela suvekuudel lasteaiarühmade tööd ajutiselt ümber korraldada. Vaatamata sellele tuleb lasteaial valverühmi liites hoolitseda selle eest, et ümberkorraldused ei põhjustaks lastele ülemäära ebamugavusi ning arvestataks kõigi laste huvidega.

Treeningud eriolukorra ajal

Õiguskantslerilt uuriti ka jalgpalli- ja korvpallitreeningute tasu kohta eriolukorra ajal. Mõned spordiklubid küsisid vanematelt osalustasu ka selle aja eest, kui laste treeninguid eriolukorra tõttu ei toimunud. 

Spordiklubid on eraõiguslikud juriidilised isikud ning spordiklubi ja lapsevanema vahel on eraõiguslik suhe. Kuna õiguskantsleril pole seaduslikku õigust sekkuda eraõiguslikesse vaidlustesse, piirdus ta selgitusega. Enamasti on treeningu osalustasu suurus kindlaks määratud vanema ja spordiklubi sõlmitud lepinguga. Lepinguga võib kokku leppida ka selles, mis juhul tasu maksma ei pea. Õiguskantsler soovitas vanematel tutvuda lepingu tingimustega ja püüda spordiklubiga tasu asjus kokkuleppele jõuda. Kui spordiklubi pakutud lahendus vanemaid ei rahulda, on võimalik oma õiguste kaitseks kasutada lepingus ja võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Vaidluse tekkimisel annab poolte õigustele ja kohustustele lõpliku hinnangu kohus. 

Nüüd, kui eriolukord on möödas, on vanematel hea võimalus spordiklubidega sõlmitud lepingud üle vaadata ning tasu maksmise kord kokku leppida, et järgmisel korral halbu üllatusi vältida. 

Pereelu korraldamine

Lapse ja lahus elava vanema suhtlus

Õiguskantslerilt küsiti, kas lapsevanem võib eriolukorra tõttu keelduda lapse ja temast lahus elava vanema suhtluskorda reguleeriva kohtumääruse täitmisest. Õiguskantsler selgitas, et suhtluskorra määrused kehtivad ka eriolukorra ajal ning et iga juhtumi puhul tuleb eraldi hinnata, kas suhtluskorra mittetäitmine on põhjendatud. Ka Justiitsministeerium avaldas oma veebilehel selgituse suhtluskorra määruste täitmise kohta. 

Samuti palus õiguskantslerilt abi lapsevanem, kes soovis, et temast lahus elav laps saaks teda külastada Vormsi saarel, kus on lapsevanema elukoht. Vanem taotles lapse saarele lubamiseks erandit vastavalt peaministri 14. märtsi korraldusele nr 30. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus esialgu last saarele lubamast, põhjendades seda sellega, et lapse elukoht ei ole Vormsi saarel. Lapsevanem palus PPA-l taotlus uuesti läbi vaata, selgitades, et vanemad elavad lahus ja lapsel on elukoht mõlema vanema juures. Amet andis lapsele loa Vormsi saarele minekuks. 

Kui vana lapse võib eriolukorra ajal üksi koju jätta?

Kuna koolid olid eriolukorra ajal suletud, kuid kõigil vanematel ei olnud võimalik lastega kodus olla, tekkis küsimus, kui vana lapse tohib üksi koju jätta. Seadus siin ühest vastust ei anna. Iga juhtum on erinev, palju sõltub lapse küpsusest ning asjaoludest. Seda, kas jätta laps ajutiselt üksi koju, otsustab lapsevanem. Seejuures peab vanem lähtuma lapse parimatest huvidest, hindama oma lapse küpsust ja kaaluma võimalikke turvariske. Tagada tuleb lapse heaolu ja turvalisus.

Üldiselt on lapse võime teatud määral iseseisvalt tegutseda (laps vastutab oma käitumise eest; teab, kuidas ohutult käituda) seotud kooliküpsuseaga. Lasteaiaealiste ja väiksemate laste üksi koju jätmist tuleks vältida, samuti ei peaks neid jätma terveks päevaks kodus oleva koolilapse hoolde. Jättes väiksemad lapsed vanemate õdede-vendade hoida, peab olema kindel, et kõigi laste vajadused on rahuldatud ja kõik lapsed tunnevad ennast turvaliselt.

Vajaduse korral tuleks lapsehoidmisel abi paluda lähedastelt, kes on terved ega ole koroonaviiruse riskirühmas (nt eakad inimesed). Lasteaedade ja -hoidude lahtioleku jms kohta tuleks küsida linna- või vallavalitsuselt. Linna- või vallavalitsuse poole tuleks pöörduda ka siis, kui pere vajab eriolukorra tõttu muud abi või toetust.

Soovitused beebide ja väikelaste vanematele laste toetamiseks kriisiolukorras

On positiivne, et koolilastele ja nende vanematele jagati eriolukorra ajal hästi toime tulemiseks soovitusi ja nõuandeid ning kättesaadavad olid juhendmaterjalid (vt nt kriis.ee, Haridus- ja Teadusministeeriumi juhised, SA Innove veebileht). Kuna väikelaste vanematele mõeldud materjale nappis, koostasid Eesti Väikelaste Vaimse Tervise Liit ja Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakond soovitused beebide ja väikelaste vanematele laste toetamiseks kriisiolukorras. 

Kinnipidamiskohad ja hoolekandeasutused 

Eriolukord mõjutas väga otseselt kinnipidamiskohtades ja hoolekandeasutustes olevaid inimesi. Seal on nakatumise oht eriti kõrge, seda kinnitab peaaegu kõigi teiste riikide koroonastatistika. Õiguskantsler jälgis eriolukorra ajal tähelepanelikult, kuidas kinnipidamiskohtades ja hoolekandeasutustes inimeste õigusi järgiti.

Vanglad ja politsei kinnipidamiskohad, välismaalaste majutuskeskused

Peaaegu tuhat Eesti vanglates viibivat kinnipeetavat kuulub riskirühma, kelle elule ja tervisele võib SARS-CoV-2 viirus kujutada suurt ohtu. Seetõttu rakendati alates 16. märtsist Eesti vanglates mitmeid meetmeid viiruse leviku tõkestamiseks ning töötajate ja kinnipeetavate tervise ja elu kaitseks. Püüti vältida viiruse sattumist vanglasse külastajate ja saastunud pindade kaudu ning selle levikut kinnipeetavate seas. Tagantjärele võib öelda, et meetmed olid tõhusad. SARS-CoV-2 viirusega nakatus paar vanglaametnikku. Ükski kinnipeetav ega vahistatu teadaolevalt ei haigestunud.

Õiguskantsler jälgis, milliseid meetmeid tarvitusele võeti, ning suhtles selleks aktiivselt nii vanglate kui ka Justiitsministeeriumiga. Õiguskantslerile kirjutasid ka mitmed kinnipeetavad, kes otsisid nõu ja kaitset nende hinnangul liiga karmide piirangute vastu. 

Viiruse leviku tõkestamiseks kasutasid vanglate töötajad kinnipeetavatega kokku puutudes isikukaitsevahendeid, mida vanglatel jätkus ja mida hangiti pidevalt juurde. Kasutati desinfitseerimisvahendeid. Muudeti vanglatöötajate töögraafikut – ametnikud olid järjest pikemat aega tööl ega lahkunud sel ajal vangla territooriumilt. 

Kinnipeetavad lukustati nende kambritesse, keelati neil vangla kaupluses käia, jäeti ära ühistegevused ja kokkusaamised. Need keelud olid olukorda arvestades mõistlikud ja vajalikud. 

Mõned rakendatud meetmed olid siiski liiga intensiivsed: kinnipeetavatel ei lubatud õues käia ning perega tohtis telefonitsi suhelda vaid kord nädalas. Sestap rõhutas õiguskantsler vanglatele ja Justiitsministeeriumile 6. aprillil saadetud kirjas, et piisav isikukaitsevahendite varu oleks võimaldanud viia kinnipeetavaid jalutama kambri kaupa või väiksemas grupis. Kinnipeetavad said eriolukorra ajal helistada riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele, kaitsjale või advokaadist esindajale. Seega olnuks võimalik lubada neil ka perele ja lähedastele helistada sagedamini kui vaid kord nädalas. Õiguskantsler soovitas pakkuda kinnipeetavatele kambrites viibimise ajal mõtestatud ajaveetmise võimalusi: raamatuid, lauamänge jms. 

Alates 29. aprillist hakati piiranguid vanglates järk-järgult leevendama ning 1. juunil taastati vanglates taas tavapärane töökorraldus. 

Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskohtades (sh välismaalaste kinnipidamiskeskuses) viiruse ulatuslikku levikut ei olnud. 16. märtsist kuni 17. maini kehtisid politsei kinnipidamiskohtades kokkusaamiste piirangud, mis ei laienenud näiteks kaitsjatele ega ametiisikutele (sh prokurör, õiguskantsler, menetlejad). Pakke sai kinnipeetutele saata vaid postiga. Kõiki arestimajja saabunud kinnipeetuid (v.a lühiajaliselt kinni peetud inimesed) hoiti 14 päeva teistest eraldatuna. Kui arestimajja toodi Covid-19 kahtlusega kinnipeetu, kasutasid töötajad teda vastu võttes isikukaitsevahendeid, mis pärast kasutamist hävitati. Eriolukorra ajal kinnipeetuid arestimajadest vanglatesse üldjuhul ei viidud. Arestimaja töötajad järgisid kinnipeetutega kokkupuutumisel vajalikke ettevaatusabinõusid, kasutasid isikukaitse- ja desinfektsioonivahendeid. 

Välismaalaste kinnipidamiskeskusesse toodud välismaalasi hoiti teistest eraldi seni, kuni neile tehti esmane tervisekontroll. Covid-19 kahtluse korral tehti test. Samamoodi toimiti ka pärast eriolukorra lõppemist, et vältida viiruse levikut. Välismaalaste majutuskeskustes seati uutele saabujatele sisse eraldi ruumid (korterid), milles nad elasid kogu isolatsiooniperioodi. Üldist juurdepääsu majutuskeskustesse piirati ning inimesi, kes saabusid Eestisse haigusnähtudega, testiti.

Hoolekandeasutused

13. märtsil kehtestas valitsus kõikides hoolekandeasutustes külastuskeelu ning alates 3. aprillist keelati üldhooldekodudes ja erihooldekodudes elavatel inimestel kuni eriolukorra lõppemiseni hooldekodu territooriumilt lahkuda (korraldus nr 58). 

Liikumispiirang ei kehtinud hooldekodude töötajate ja omanike ning seal ametiülesandeid täitvate inimeste kohta. Samuti võisid hooldekodust lahkuda haiglaravi vajajad ja need, kellel ei olnud viiruse sümptomeid ja kes soovisid minna oma elukohta ilma võimaluseta eriolukorra lõppemiseni hoolekandeasutusse naasta.

Tänu ohutusnõuete kohusetundlikule täitmisele õnnestus enamikus erihooldekodudes ja üldhooldekodudes elanike haigestumist vältida. Ometi ei jäänud kõik üldhooldekodud nakkusest puutumata ning oli ka surmajuhtumeid. Nakkushaiguse leviku ennetamiseks ja tõkestamiseks andsid hoolekandeasutustele tegutsemisjuhiseid nii Sotsiaalkindlustusamet kui ka Terviseamet. 

Muret tegi see, et hooldekodude elanikud ei saanud pikka aega kohtuda oma lähedastega. Probleemi püüti leevendada tehniliste lahenduste abil (nt veebikohtumised), kuid nende seadmete kasutamisega ei tule kõik eakad iseseisvalt toime. Eriolukorra piirangud põhjustasid hooldekodude elanikele ja nende lähedastele ärevust ja stressi. Piirangud mõjutasid kogu hooldekodu elu: ära jäeti ühistegevused ning hoolealused ei saanud nii hõlpsalt kohtuda ka vaimuliku, psühholoogi või hingehoidjaga, kes oleksid võinud inimestele selles olukorras toeks olla. 

Teadaolevalt tekkis probleeme siis, kui hoolealune oli vaja paigutada ühest sotsiaal- või tervishoiuasutusest teise. Tekitas segadust, kuidas sellises olukorras korraldada inimese testimist, et viirus ei liiguks ühest asutusest teise. Mitmed hoolekandeasutused loobusid eriolukorra ajal uute elanike vastuvõtmisest. Sestap võis olla tavalisest keerulisem inimesele hooldekodusse kohta leida. Selliste olukordade lahendamiseks võiks edaspidi kokku leppida täpsed tegutsemisjuhised.

Eriolukorra lõpp ei tühistanud hoolekandeasutuste külastuspiirangut. Terviseameti peadirektori käskkirja alusel pidi piirangut järgima kuni 1. juunini. Terviseamet andis hoolekandeasutustele tegutsemisjuhised ka eriolukorra järgseks ajaks. Neis juhistes selgitati, mida on vaja silmas pidada, et edaspidi viiruse levikut tõkestada, kuidas kasutada isikukaitsevahendeid ning kuidas toimida viirusekahtluse korral. 

Teistes hoolekandeasutustes olevate inimeste suhtes rakendati vajaduse korral samu piiranguid, mis kehtisid üldiselt kogu Eestis. Eriolukorra juht pidas siiski vajalikuks 9. aprillil jõustunud täpsustatud korralduses rõhutada, et liikumispiirangud kehtestatakse ka neile Covid-19 haiguse diagnoosiga inimestele, kes viibivad varjupaigas või turvakodus, ning nendega koos seal püsivalt viibivatele inimestele. Sellise täpsustuse tingis see, et viirus avastati ka Tallinna varjupaikades käinud inimestel. Oluline oli, et varjupaiga- ja turvakoduteenus kui vältimatud sotsiaalabiteenused oleksid ka eriolukorra ajal inimestele kättesaadavad ja korraldatud turvaliselt. 

Puuetega inimeste õigused 

Eriolukorra juht kehtestas 3. aprilli korraldusega nr 58 hoolekandeasutustes täiendavad liikumispiirangud. 

On positiivne, et korralduses (p 2.1) oli sõnaselgelt sätestatud võimalus hoolekandeasutusest lahkuda. Seega ei võetud inimestelt eriolukorra ettekäändel vabadust. Ometi seati selle korraldusega sundolukorda need hoolekandeasutuste elanikud, kellel pole lähedasi või kes on majanduslikult kehvemas seisus (kes ei saa üürida ajutist elamispinda). Neile inimestele tähendas korraldusega kehtestatud liikumispiirang sisuliselt vabaduse võtmist (sundviibimist), sest neil puudus koht, kuhu minna. Isegi parima tahtmise korral poleks omavalitsus suutnud neile inimestele kiiresti uut elukohta leida, kui nad oleksid soovinud hooldekodust lahkuda. Seega mõjutas piirang eriti raskelt neid, kes on majanduslikult vähem kindlustatud ning kellel pole lähedasi.

Korraldusega ei piiratud kogukonnas elamise teenust saavate inimeste liikumisvabadust, kuid kehtestati liikumiskeeld erihooldekodus viibivatele inimestele (p 1). Sotsiaalhoolekande seadus, mis reguleerib erihoolekande teenuse osutamist, ei kasuta mõistet „erihooldekodu“, küll on aga seaduse 3. jaos juttu erisugustest erihoolekandeteenustest. Muu hulgas on erinevalt reguleeritud, kus ja mis tingimustel teenust saav inimene elab. 

Deinstitutsionaliseerimisprotsessi käigus on suuri hooldekodusid järgemööda asendanud väikesed peremajutuse põhimõttel loodud üksused. See tähendab, et mitmel pool osutatakse hooldusteenust endiselt suurtes asutustes, kuid aina rohkem hoolealuseid elab väiksemates majutusüksustes. Valdavalt elavad väikestes üksustes (näiteks kortermajade korterites Lasnamäel või Annelinnas) ka kogukonnas elamise teenuse saajad, kellele pakutakse tuge, kuid kes on iseseisvad ning kellest paljud käivad tööl. Tööl käib ka osa teisi erihoolekandeteenuseid saavaid inimesi.

Kuna korralduses seati liikumispiirang „erihooldekodus“ viibijatele, ei olnud üheselt selge, kelle kohta piirang kehtib. Seletuskirjas, mida ei ole allkirjastatud ja mida täiendati pärast korralduse allkirjastamist, on piirangut selgitatud järgmiselt: „Ülaltoodust tulenevalt kehtestab eriolukorra juht täiendavad liikumisvabaduse piirangud kõikides /…/ erihoolekandeasutustes, kus osutatakse /…/ kogukonnas elamise teenust ja ööpäevaringseid erihooldusteenuseid“. Seletuskirjas seisab veel: „Praegu on üle Eesti eri piirkondades ööpäevaringsete erihoolekandeteenuste asukohti 64, kus saab teenust 2778 inimest.“

Seega, lugedes korraldust ja seletuskirja, milles on kasutatud erinevat terminoloogiat, tekib küsimus, kas keeld laieneb ka väikestes peresarnastes üksustes, eriti aga korterites elavatele inimestele. Korraldusest ja seletuskirjast leiab mõisted „erihooldekodu“, „erihoolekandeasutus“ ja „erihoolekandeteenuse asukoht“. Ei saa õigeks pidada, et sedavõrd olulisi õigusi piiravas aktis ja selle seletuskirjas kasutatakse erinevat terminoloogiat, mis ei lähtu seaduse sõnastusest – seda ei saa õigustada ka eriolukorra erilisusega. Õigusloome kvaliteet peab olema tagatud igal ajal ning põhivabaduste piiramisel peab see vastama eriti kõrgele standardile. Normi adressaat peab mõistma, et norm kehtib tema kohta ja ta peab olema võimeline selle alusel käituma.

Kuna korraldus ja seletuskiri tekitasid ebaselguse, uurisid õiguskantsleri nõunikud Sotsiaalkindlustusametilt, kuidas tuleks korraldust mõista. Sotsiaalkindlustusamet asus esmalt seisukohale, et korraldusega on piiratud ka kõigi (isegi korterites elavate) kogukonnas elamise teenust saavate inimeste liikumisvabadust, ning saatis selle kohta suunise ka teenuseosutajatele. Hiljem saatis Sotsiaalkindlustusamet välja juhtnöörid, milles tõi välja, et korraldus kohaldub vaid neile kogukonnas elamise teenuse saajatele, kes elavad suuremates kui kolmele inimesele mõeldud üksustes. Sotsiaalkindlustusameti suunis teenuseosutajatele oli järgmine: 

„Oleme saanud Sotsiaalministeeriumi hinnangu täiendava liikumispiirangu kohta kuni 3-liikmelistes kogukonnas elamise teenuse üksustes. Ministeeriumi hinnangul ei kuulu täiendava liikumispiirangu alla korterid, kus elab kuni 3 inimest kogukonnas elamise teenusel ja on mõistlik lubada väikestes, st 3-stes korterites elavatel inimestel, liikuda teiste inimestega sarnaselt põhimõttel 2 + 2. Kõikidele teistele eriolukorra juhi korralduses nimetatud teenustele (üldhooldusteenus, ööpäevaringsed erihooldusteenused ja üle 3-liikmelised kogukonnas elamise teenusüksused) jääb täiendav liikumispiirang kehtima.“

Kui Sotsiaalkindlustusameti esmasele tõlgendusele oli võimalik leida mingit õigustust vähemalt seletuskirjast, siis hilisem tõlgendus on ilmselge näide ametkondliku suva kohta. Ei korralduses ega seletuskirjas pole seatud mingeid piiranguid koos elavate inimeste arvu alusel. 

Korralduse tulemusel rakendasid teenuseosutajad piiranguid erinevalt. Osalt inimestelt võeti koos liikumisvabadusega ära ka võimalus tööl käia. Kuna korraldus on ebaselge, võeti osalt inimestelt liikumisvabadus õigusvastaselt. Korraldus vaidlustati ja käimas on kohtumenetlus.

Seda, kas erihoolekandeteenust saavate inimeste suhtes piirangu seadmine oli õigustatud, tuleb veel analüüsida, sest erihoolekandeteenuse vajajad ei kuulu üldjuhul vanuse tõttu Covid-19 riskirühma. Tõsi, neil võib esineda somaatilisi seisundeid, mis osa neist riskirühma seab, kuid nii on see ka teiste inimestega. 

Välismaalaste kohtlemine eriolukorras

Eriolukorda kehtestades piiras Vabariigi Valitsus oluliselt nende inimeste ringi, kellel lubati Eestisse siseneda. See otsus mõjutas suurel määral nende ettevõtete tööd, kes olid arvestanud välisriigist saabuva tööjõuga (iseäranis hooajatöölistega).

Vabariigi Valitsus piiras inimeste riiki sisenemist riigipiiri seaduse (RiPS) § 17 lõike 1 punkti 1 alusel. Selle kohaselt on valitsusel õigus riigi julgeoleku huvides, avaliku korra tagamiseks, rahva tervist ohustada võiva olukorra ennetamiseks või lahendamiseks, samuti välisriigi palvel ajutiselt piirata riigipiiri ületamist või see peatada. Märgitud säte annab valitsusele väga laia volituse kalduda kõrvale teiste seadustega kehtestatud reeglitest, mis reguleerivad välismaalaste riiki sisenemist. Seetõttu tuleb selle sätte rakendamisel silmas pidada, et kehtestatud piirangud ei oleks ülemäärased. Piirangud on põhjendatud ainult seni, kui need on vältimatult vajalikud rahva tervise kaitseks ning muid vähem piiravaid meetmeid ei ole võimalik kasutada. Selle sätte alusel ei saa kehtestada piiranguid muude eesmärkide saavutamiseks (nt tööturu kaitseks). 

Vabariigi Valitsus kehtestas esmalt piirangud 15. märtsi korraldusega nr 78 „Riigipiiri ületamise ajutine piiramine COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõttu“. See korraldus tunnistati pärast eriolukorra lõppemist kehtetuks, kuid valitsus kehtestas 16. mail samasugused piirangud uue korraldusega. Kui eriolukorra ajal võis ulatuslike piirangute kehtestamist pidada põhjendatuks, siis pärast eriolukorra lõppu oli sama piiravate meetmete uuesti kehtestamise õigustatus küsitav. Välismaalastele, kellele on seaduses sätestatud alusel antud luba Eestis töötada ning kellel ei olnud haigussümptomeid, oleks võinud kehtestada vähem piiravad meetmed. Ohtu rahva tervisele saab vältida ka eneseisolatsiooni ja testimise kohustuse kaudu, kui tööandja tagab selleks vajalikud tingimused (vt lähemalt õiguskantsleri seisukoht). Valitsus leevendas töötajatele ja välisüliõpilastele kehtestatud riiki sisenemise piiranguid alles 6. juulil.

Eestis viibivate välismaalaste olukorda leevendas Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 16. märtsi üldkorraldus. Sellega anti seaduslik alus Eestis jätkuvalt viibida neile välismaalastele, kes olid 12. märtsil Eestis seaduslikult ja kelle tagasipöördumist elukohariiki takistasid riigipiiride ületamisele seatud piirangud või kõrgendatud oht elukohariigis. Korralduse kohaselt tuli neil välismaalastel Eestist lahkuda kümne päeva jooksul pärast eriolukorra lõppemist.

Õigusvastane oli PPA peadirektori korraldus, millega ta peatas kõigi välismaalaste õigusliku staatusega seotud taotluste läbivaatamise (v.a hiljem lisatud erandina lühiajalise töötamise registreerimine). Korralduse kohaselt pidid menetlustähtajad hakkama kulgema uuesti otsast peale hiljemalt kümnendal päeval pärast eriolukorra lõppemist. PPA kodulehel teatati, et uusi taotlusi võetakse vastu, kuid otsuseid ei tehta. Õiguskantsler juhtis tähelepanu sellele, et ametil ei ole õigust peatada eriolukorra kehtestamise tõttu välismaalastega seotud menetlusi. Välismaalaste Eestis viibimise õigust puudutavate taotluste lahendamine on üks PPA põhiülesannetest ning eriolukord ei anna alust loobuda põhiülesannete täitmisest. Seadusega on ette nähtud haldusmenetlus, mis peab tagama inimestele võimaluse realiseerida nii põhiseadusest kui ka seadustest tulenevaid õigusi. Amet võib mõjuval põhjusel menetlustähtaegu pikendada, kuid mitte taotluste lahendamist täielikult peatada. Lisaks selgus, et see korraldus ning PPA kodulehel avaldatud teave olid eksitavad, sest tegelikult amet siiski jätkas taotluste läbivaatamist. 

Eriolukord tekitas vajaduse täiendada õigusakte. Muudatused esitati abipolitseiniku seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (viiruse SARS-CoV-2 levikuga seotud meetmed) eelnõus (170 SE). Üks keskseid küsimusi oli taas see, kuidas tasakaalustada eriolukorra raames välismaalastele seatud riiki sisenemise piiranguid, mille tõttu ei olnud võimalik rakendada mitmeid välismaalaste töötamist reguleerivaid õigusnorme. Kuna eriolukord kuulutati välja enne hooajaliste põllutööde algust, ei olnud põllumajandusettevõtetel võimalik tavapärases korras võtta tööle välismaalasi, kuid samas ei pruukinud neil olla võimalik leida piisavalt kiiresti ka kohalikke töötajaid. Hooajatööd on kiireloomulised, mistõttu pole võimalik oodata, kuni tööturg ümber kujuneb või inimesed ümberõppe läbivad. 

Üldjuhul on riigil avar kaalutlusruum, kuidas reguleerida välismaalaste töötamise küsimusi. Eriolukorrast tingitud piirangute kehtestamisega tekkis riigil aga õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt kohustus näha ette sellised meetmed, mis tasakaalustaksid kehtestatud piiranguid ning tagaksid põllumajandusettevõtete ja -töötajate õigused ning toidujulgeoleku. Eelnõu menetluse käigus lisati seadusesse rakendussäte, mille kohaselt pikendati seaduslikult riigis viibinud põllumajandustöötajate töötamise luba kuni 31. juulini 2020. 

Paraku lisati sellesse eelnõusse aga ka mitmeid selliseid välismaalaste õigusi piiravaid sätteid, mis ei olnud olemuslikult seotud eriolukorraga ning mille lisamine sellesse kiireloomulisse eelnõusse ei olnud põhjendatud (vt õiguskantsleri arvamus eelnõu kohta). 

Kogunemis- ja usuvabadus 

Eriolukorra ajal keelati kõik avalikud kogunemised. Õiguskantslerilt küsiti korduvalt, kas eriolukorrast tulenev (poliitiliste) meeleavalduste ja jumalateenistuste pidamise keeld on ikka põhiseadusega kooskõlas. 

Põhiseaduse §-s 47 sätestatud kogunemisvabadust võib piirata nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Avalike koosolekute keeld kehtestati selleks, et kaitsta inimeste elu ja tervist, vältida füüsilist kogunemist ja sellega kaasnevat liikumist. Isegi 2 + 2 reegli täitmise korral on riigil õigus hoida ära rahvahulkade kogunemisi. 

Õiguskantsler märkis vastuses (poliitiliste) meeleavalduste piiramise kohta, et epideemia tõttu välja kuulutatud eriolukorra ajal ei olnud piiratud ega saagi piirata põhiseaduse §-s 45 sätestatud igaühe õigust vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna aluspõhimõte. Kogunemisvabaduse piiramine aga tingimata ei takista ülemäära arvamus- ja väljendamisvabadust. Meelsust on võimalik avaldada ka muul viisil kui füüsiliselt kogunedes. Igasugust avalikus ruumis meelsuse avaldamise vormi (näiteks lendlehtede levitamist või plakatite kandmist) ei saa pidada avalikuks koosolekuks. 

Õiguskantsler selgitas, et avalike kogunemise keeld takistas küll usutalituste pidamist, kuid riik ei piiranud sellega mõtte- ja veendumuste vabadust. Lubatud oli usutalitusi täita üksinda või eraviisiliselt, kirikuid, palve- ja pühakodasid eriolukorra ajal kinni ei pandud.

Sotsiaalsed garantiid 

Eriolukorra kehtestamisel kerkis peamiselt kolm küsimust: kuidas koolilapsed päeval söönuks saavad, kuidas saavad toidu, ravimid ja muu eluks vajaliku kätte need, kes seda ise endale organiseerida ei suuda ning kust saavad sissetuleku inimesed, kes on sunnitud kodus olema ja tööle minna ei saa või kes on jäämas või on jäänud tööta. 

Tundub, et kohalikud omavalitsused ei jätnud inimesi hätta ning asusid organiseerima nii koolilõuna pakkumist kui ka koduteenuste osutamist neile, kes eluks vajalikku ise hankida ei saanud. Kummalisel kombel sai õiguskantsler kõige rohkem avaldusi just koolilõuna pakkumise korralduse ja töötushüvitiste saamise õiguse kohta. Ühtegi avaldust ei saadetud aga koduteenuste korraldamise kohta, kuigi siin võinuks tekkida mitmeid küsimusi: näiteks kuidas tagati abi puuetega lastele ja nende vanematele, kelle lapsele polnud varem määratud tugiisikut ja kes pidid lapsega kogu aeg üksi toime tulema; kuidas korraldati teenused inimesele, kelle registreeritud elukoht erines tegelikust elukohast, kas teenuseid said ka nakkushaiged või nakkuskahtlased inimesed jne. 

Sotsiaalteenuste korraldus erakorralistes oludes

Kehtivad seadused ei reguleeri, kuidas saavad eluks vajalikke teenuseid nakkuskahtlased või nakkushaiged inimesed, kes on näiteks määratud koju karantiini või kelle kodused tingimused pole eneseisolatsiooni või karantiini jaoks kohased (nt on tualett mitme korteri peale, vt sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 8 − vältimatu abi regulatsioon ning SHS § 17 − koduteenuste saamise õigus ning SHS § 41 − eluruumi saamise õigus).

Lahtimõtestamist vajab, mis tingimustel, kellele ja mis mahus peaks sotsiaalteenuseid osutama siis, kui on tungiv põhjus neid teenuseid piirata või ümber korraldada. Nii on seadustes reguleerimata avalike teenuste ümberkorraldamise ja piiramise õigus juhul, kui olukord seda nõuab. Ainsad muudatused, mis sotsiaalteenuste vallas on kehtestatud, puudutavad erihoolekannet ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust (SHS § 13¹), aga ka need muudatused ei käsitle olukorda, kui teenuse osutamist on vaja piirata või nende osutamine suisa lõpetada. Ka Riigikogu menetluses olev riigikaitseseaduse eelnõu ei lahenda kõiki neid küsimusi, kuna keskendub peaasjalikult rahaliste hüvitiste piiramisele erakorralise või sõjaseisukorra ajal (eelnõu § 51) ja reguleerib vaid omavalitsuste osutatavate sotsiaalteenuste piiramist kaitseolukorras (§ 57 lg 2). Tõsi, eelnõu § 39 annaks valitsusele erakorralises ja sõjaseisukorras põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks üldvolituse. Küsimus on aga selles, kas Riigikogu saaks määrata kriteeriumid, mille alusel võib valitsus otsustada, et ei osutata kõiki riiklikke teenuseid, vaid osutatakse ainult mõnda neist, näiteks ööpäevaringset erihooldusteenust. 

Koolilõuna

Paljudes valdades-linnades on koolilõuna korraldatud kõigile õpilastele tasuta, kuigi seadus seda otseselt ei nõua. Nii mõnelegi lapsele võib kool olla ainus koht, kust ta päeva jooksul sooja kõhutäie saab. 

Kui koolid suleti, asusid vallad ja linnad koolilõunat jagama neile, kes seda soovisid või nende hinnangul kõige rohkem vajasid. Eriolukorra alguspäevil korraldas näiteks Tallinn sooja koolilõuna jagamist kindlates toiduväljastuspunktides. Kuna selline korraldus põhjustas laste kogunemist, küsiti õiguskantslerilt, kas säärane koolilõuna jagamise korraldus on õiguspärane. 

Õiguskantsler selgitas, mida tuleks lahendusi otsides silmas pidada. Välistama ei peaks ka koolilõuna lastele koju viimist, kui arvestada puuetega laste liikumisvõimalustega, samuti muude asjaoludega (nt koolilaps hoiab oma nooremat õde-venda). Õiguskantsler soovitas mõelda ka õpilaste peale, kes peavad tervislikel põhjustel sööma teistsugust toitu (nt piimaallergiaga lapsed) jms. 

Eriolukorra ajal hakkasid inimesed rohkelt küsima võrdse kohtlemise kohta, sest mõned vallad ja linnad olid asunud koolilõuna pakkumist piirama, seades tingimuseks näiteks pere toimetulekuraskused. Kuna paljudes kohtades oli varem koolilõuna pakkumine korraldatud tasuta, küsiti, kas tasuta koolilõuna pakkumise piirangud olid õiguspärased ehk kas need tuginesid volikogu määrusele ja olid kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Kuna koolilõuna pakkumise korralduse kohta küsiti palju, saatis õiguskantsler kohalikele omavalitsustele ringkirja. 

Rahaline toetus neile, kes ei saa töötada

Kust saavad sissetuleku inimesed, kes ei saa tööl käia ja on sunnitud kodus olema? See puudutas paljusid ja õiguskantsleril tuli vastata mitmele selle kohta esitatud avaldusele. Näiteks: milline abi on tagatud käsunduslepingu alusel töötanud ja selle töö kaotanud inimestele, kellel on õigus saada nn palgatoetust valitsuse kehtestatud tööhõiveprogrammist jne. 

Kaks peamist muudatust, mille riik eriolukorra ajal kehtestas, olid nn palgatoetus ja rahaline toetus neile, kes perekondlike kohustuste tõttu või tervislikel põhjustel ei saanud töökohustusi täita ning jäid seetõttu sissetulekuta. 

Vabariigi Valitsus lisas tööhõiveprogrammi töötasu hüvitise. Kuigi paljud seda sammu tervitasid ning selle vajalikkuses üldiselt ei kaheldud, saab õiguslikust küljest küsida, kas põhiseaduse kohaselt võis valitsus nii teha. Valitsusel on väga avar volitus tööhõiveprogrammi kehtestamiseks. Ometi ei pruugi Riigikogu nii kaaluka otsuse tegemisest kõrvalejätmine olla kooskõlas põhiseaduse § 3 lõikest 1 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega. See säte näeb ette, et Riigikogu peab otsustama kõik olulised küsimused ja täitevvõim võib tegutseda Riigikogu selgelt piiritletud volituse alusel vaid vähem olulistes / täpsustavates küsimustes. 

Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 4¹ ei vasta küsimusele, mille alusel määras valitsus osale inimestest hüvitise ja teistele mitte. Õigus võrdsele kohtlemisele on põhiseaduse § 12 kohaselt põhiõigus ning seda võib piirata vaid Riigikogu. Ka ei vasta tööhõiveprogrammi kehtestamise aluseks olev norm näiteks küsimusele, kui suur võib olla töötasu hüvitis. Neil põhjustel peaks Riigikogu tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 4¹ üle vaatama ja kooskõlas põhiseadusega (§ 3) seadma valitsuse tegevusele kindlad piirid. On ju tööhõiveprogrammil oluline rahaline mõõde ja jättes selle hoova kasutamise valitsusele, mõjutab see ka riigieelarvet.

Rahalist tuge lubas Riigikogu anda eriolukorrast eriliselt puudutatud inimestele, kelle toimetulek võis olla eriolukorra tõttu oluliselt halvenenud (sotsiaalhoolekande seaduse § 140²). Valitsus kehtestas seepeale määruse, millega nägi ette erivajadusega lapse vanema toetuse saamise ja maksmise tingimused ning toetuse arvutamise alused. Sellist sammu tuleb tunnustada. 

Riigikogu muutis ka tervishoiuteenuste korraldamise seadust ja nägi ette aluse, mis võimaldab mh eriolukorra ajal valitsusel maksta soodsamatel tingimustel hüvitisi eriolukorra tõttu tekkinud toimetulekuraskuste ennetamiseks ja leevendamiseks (TTKS § 52 lg 1 p 2¹ ja lg 1³). Vabariigi Valitsus võttis seejärel vastu määruse, millega kehtestas eriolukorra ajal Haigekassa makstavate hüvitiste ja teenuste tingimused ja korra: muu hulgas otsustati maksta hüvitist ka esimese kolme haiguspäeva eest.

Mõlemad volitusnormid annavad valitsusele võimaluse kiiresti ja paindlikult reageerida elus ette tulevatele ootamatustele ning aidata enim hädas olevaid inimesi. Teisalt jätavad need normid valitsusele üsna vabad käed otsustada, kes on kõige rohkem hädas. On selge, et need normid kehtestati parimate kavatsustega, ent olude sunnil kiirustades. Näiteks sotsiaalhoolekande seaduses unustas Riigikogu reguleerida toetuse andmise menetlust nii, et toetus jõuaks olukorda arvestades võimalikult kiiresti seda vajavate inimesteni. Sestap kehtestas valitsus sellise menetluse ise (vt määruse § 5), kuigi tal ei olnud selleks volitust. Samuti ei ole Riigikogu tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lõike 1 punktis 2¹ sätestatud hüvitiste puhul määranud hüvitise maksmise piire. Tõsi, üldisema piiri valitsuse tegevusele seab riigieelarve, kuid see võib omakorda tuua kaasa olukorra, kus prognooside ja tegelikkuse erinevuse korral saavad hüvitisi vaid need, kellele ette nähtud rahast hüvitiste maksmiseks jätkub. Siin tuleb veel tähele panna, et erinevalt TTKS § 52 lõike 1 punktist  2¹ ei piira SHS § 140² hüvitiste andmist riigieelarves selleks ette nähtud summaga ja võimaldab riigi raha kasutada üsna vabalt: hüvitist saavad kõik, kellel on selleks õigus. 

Pärast eriolukorra esimesi õppetunde tuleks põhjalikult kaaluda, a) kas on mõni kindel olukord, mis tingib vajaduse niivõrd avarate volituste andmiseks või b) saaks neid volitusi täpsustada või c) kas nende volituste andmise asemel saab Riigikogu ise vajalikud otsused teha. Olgu Riigikogu edasine otsus selles asjas milline tahes, tuleb selliste põhiõigusi ja riigieelarvet oluliselt mõjutavate normide kehtestamisel olla alati valvas, et seadusandlik võim ei libiseks varjatult täitevvõimu kätte.

Tervishoid 

Juba koroonakriisi alguses kerkis küsimus, kas Eesti riik on selle kriisiga tegelemiseks valmis: milline on õigusruum, milline on tervishoiuasutuste sisuline valmisolek (hingamisaparaatide, isikukaitsevahendite jm olemasolu) ning kuidas suudetakse kriisi lahendamisel elanikele infot edastada.

Kriis näitas, et lünki oli seadustes, sisulises valmisolekus ja ka kommunikatsioonis. Kiiresti püüti leida lahendusi ja kõiki neid lünki täita. Näiteks tekkis vajadus muuta nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust (NETS), et inimesed, kes vajasid töötamiseks tervisetõendit, saaksid selle ka arsti juures käimata. Hooldekodudel tuli täiendada isikukaitsevahendite varu, pidi parandama kommunikatsiooni ja andma mõistetavat teavet meedikutele, samuti jagama elanikele teavet vene ja inglise keeles. 

Mõnd lahendust tuli oodata liiga kaua. Paraku ei näinud Riigikogu ega ka valitsus õigusruumi korrastamisel end kohe vastutaja (omaniku) rollis. Nii võinuks Riigikogu haarata initsiatiivi ja otsustada kiiresti, millised on Terviseameti õigused ja volitused rakendada nakkushaiguste tõrje meetmeid väljaspool eriolukorda. Oli ju Riigikogu menetluses korrakaitseseaduse muutmist hõlmav riigikaitseseaduse eelnõu, milles välja pakutud lahendusi oleks saanud vajadusel ka edasi arendada. Neist lünkadest oli juttu juba veebruaris (vt 27.02.2020 pressikonverents). Ka eriolukorra kehtestamine ei pannud Riigikogu ega valitsust välja töötama seaduseelnõusid, mis taganuks selge rollijaotuse ja tegutsemisvolitused nii eriolukorra ajal kui ka pärast eriolukorra lõppu. Alles siis, kui saadi aru, et eriolukorda lõpetades ollakse tagasi n-ö alguspunktis, asuti kohendama asjakohaseid seaduseid. 

Pärast eriolukorra lõppu vahendas meedia Terviseameti spetsialisti seisukohta, et uue võimaliku kriisiga toimetulekuks puudub vajalik isikukaitsevahendite ja ravimite varu. Siit tekib küsimus kriisi õppetundidest: kas me oleme midagi õppinud, näiteks aru saanud, et piisavate varude olemasolu on põhiõiguste oluline tagatis (et saaks kriisi ajal tagada ka plaanilise arstiabi, et koduteenuseid ja üldhooldusteenust saaks osutada ohutult). 

Paraku ei saa me olla kindlad, et oleme järgneva samalaadse kriisiga toimetulekuks paremini ette valmistanud õigusruumi. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusesse lisati küll mõned põhiõiguste piiramise alused, ent põhiõiguste tagamise seisukohast on nakkushaiguste ennetamine ja tõrje terviklikult läbi analüüsimata. Aeg näitab, kas NETS-is, TTKS-is ja RaVS-is tehtud muudatused annavad vajalikud hoovad (volitused) uute kriisiolukordade lahendamiseks.

Seda, et Terviseametile polnud tema pädevus ja volitused selged, näitas ameti poolt  Eesti Hambaarstide Liidule ja Eesti Eratervishoiuasutuste Liidule 26. märtsil saadetud kiri. Selles käskis Terviseamet seoses Covid-19 leviku ja isikukaitsevahendite ratsionaalse kasutamise vajadusega lõpetada hambaarstidel ja eratervishoiuasutustes töötavatel eriarstidel plaanilise abi osutamine (sh laboriteenused ja tervisetõendite väljastamine) ning piirduda üksnes vältimatu abi osutamisega. Kuigi Terviseamet soovis oma kirjaga kehtestada isikutele piiranguid ja panna neile kohustusi, ei vormistatud seda kirja haldusaktina haldusmenetluse seaduse nõuete kohaselt ning nendest piirangutest ei teavitatud adressaate (arstide erialaliidud tervishoiuteenust ei osuta). Selgusetuks jäi, milline oli Terviseameti seatud piirangute õiguslik alus ja eesmärk. Kirjas puudus ka vaidlustamisviide. 

Kehtiva õiguse alusel ei olnud Terviseametil võimalik piirata eratervishoiuasutuste tegevust tervishoiuteenuste osutamisel. Eratervishoiuasutused reageerisid Terviseameti kirjale erinevalt. Oli ka neid, kes jätkasid patsientide teenindamist (vt nt Qvalitase arstikeskuse teadet ja ERR uudist). Selle põhjuseks võis olla see, et Terviseameti korralduses toodud piirangud ei olnud selged ega üheselt mõistetavad, samuti oli võimalik, et puudutatud isikud ei saanud neist piirangutest teada.

Õiguskantsler leidis, et ettevõtja majandustegevuse vabadust ei saa ka eriolukorra ajal piirata meelevaldselt, selge loogilise põhjenduseta ning viisil, mis ei võimalda täpselt mõista, kes on piirangu adressaadid ja mis on nende kohustused. Sotsiaalministeerium asus oma vastuses seisukohale, et Terviseamet oli õigustatud eratervishoiuasutuste tegevust piirama, kuna Terviseamet on pädev asutus lahendama epideemia hädaolukorda. Samuti on Terviseametil õigus nimetada tervishoiuteenuste osutajate tegevust koordineeriv hädaolukorra meditsiinijuht, kellel on õigus anda hädaolukorra lahendamiseks ja tervishoiuteenuste tagamiseks korraldusi tervishoiuteenuse osutajatele tegevuse ümberkorraldamiseks. Õiguskantsler leidis, et kui eratervishoiuasutuste tegevuse piiramiseks oli pädev haldusorgan hädaolukorra meditsiinijuht, oleks pidanud 26. märtsi korralduse andma just tema. 

Maikuus jõustus ravimiseaduse muutmise tulemusel järgmine norm: „Hädaolukorras, eriolukorras, erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras, kui see on vajalik inimeste elu ja tervise kaitseks ning kõigi kehtestatud nõuete täitmine ei võimaldaks tagada elanikkonna ja raviasutuste katkematut varustatust ravimitega, võib Ravimiamet ajutiselt piirata ravimite väljastamist ning lubada erandeid käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud ravimite käitlemise nõuete, ravimi müügiloa nõuete, ravimite kliiniliste uuringute nõuete, ravimi ohutusalase teabe esitamise nõuete ja teabe edastamise nõuete täitmisest. Samuti võib Ravimiamet hädaolukorra, eriolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal, kui see on vajalik inimeste elu ja tervise kaitseks, piirata ravimireklaami.“ 

See on väga avar volitus, mis tekitab küsimuse, kas selle normi täiemahulisel rakendamisel asub Riigikogu asemel ravimivaldkonda reguleerima hoopis Ravimiamet. Võib küll aru saada, et norm on mõeldud rakendamiseks ettenägematutes olukordades, ent arvestades normi tekkelugu, tuleks hoolikalt läbi mõelda, milliseid reguleerimist vajavaid olukordi saab prognoosida ja mida saaks reguleerida täpsemalt. Riigikogul tuleks seda normi täpsustada. Seda enam, et kuigi vormiliselt on tegu halduse üksikaktiga, võib selle tegelik sisu olla teatud juhtudel üldakti oma. Lisaks ei pruugi leiduda õigussubjekti, kellel oleks õigus Ravimiameti akti vaidlustada, mistõttu võib selle õiguspärasuse kontroll osutuda liialt keerukaks.

Sünnitusabi korraldus

Eriolukorra ajal pöördusid õiguskantsleri poole mitmed lapseootel naised, kes ei olnud rahul sünnitushaiglates kehtestatud piirangutega. 

Haigekassa edastas 19. märtsil (kiri: 3-22/8969) haiglatele Eesti Naistearstide Seltsi, Eesti Ämmaemandate Ühingu, Eesti Lastearstide Seltsi ja Eesti Perinatoloogia Seltsi poolt kokku lepitud soovitused normaalse raseduse jälgimiseks ja sünnitusabi osutamiseks ning nakatumisest ohustatud vastsündinu jälgimiseks esimestel elunädalatel Eestis Covid-19 epideemia ajal. Juhend edastati märkega „Palun võtta lisatud soovitused igapäevatöös kasutusele“. Seega oli mõistlik eeldada, et haiglad hakkavad juhendit täitma. Juhendis oli muu hulgas kirjas, et “rasedatele I trimestri skriiningu tegemine ajutiselt peatatakse”. Samuti oli märgitud, et „NIPTIFY test on võimalik tasulise teenusena kõigile”. 

Skriiningu või NIPTIFY testi abil saadakse olulist teavet loote tervise kohta. Selle uuringu tulemuste põhjal otsustatakse, kas rasedus katkestada. Mõistagi panid Haigekassa suunised rasedaid muretsema. Teadmine, et loote tervise uurimiseks tuleb kasutada tasulist teenust oli eriti raske neile, kes ei oleks suutnud teenuse eest maksta. Õiguskantsler suhtles erialaseltsidega ning seltsid leidsid koostöös Haigekassaga viisi, kuidas Covid-19-ga seotud riskid maandada ning looteuuringuid jätkata. Lahenduseks oli, et Haigekassa muutis NIPTIFY testi kõigile rasedatele tasuta kättesaadavaks. Vastavalt sellele muudeti ka erialaseltside koostatud soovitusi. 

Tuginedes Haigekassa ja erialaseltside soovitusele, kohustasid mitmed haiglad sünnitajaid tegema Covid-19 testi ning kandma kaitsemaski. Erialaseltside soovitused kujutavad endast tervishoiuteenuse osutajatele antud üldist juhist. See tähendab, et piirangutest on võimalik teha ka erandeid, kui konkreetne haigla suudab tagada patsientide ja personali ohutuse. Sellest lähtudes pöördus õiguskantsler Sotsiaalministeeriumi ja Terviseameti poole palvega võimalikult kiiresti välja selgitada, mida saab teha selleks, et haiglatel oleks võimalik sünnitajatele kehtestatud piiranguid (nt maskikandmise nõue) leevendada. Kuna kõikide haiglate kodulehtedelt ei olnud võimalik vajalikku informatsiooni leida, soovitas õiguskantsler avaldada kogu vajaliku teabe sünnitusabi puudutavate piirangute kohta lihtsas ja arusaadavas vormis nii haiglate kodulehtedel kui ka koos korduma kippuvate küsimustega eriolukorda käsitleval veebilehel kriis.ee. 

Tekkinud probleeme arvestades võiks nüüd arutada, kuidas tagada, et erialaseltside soovituste koostamisel võetaks edaspidi arvesse nende mõju põhiõigustele; et haiglatele oleks selge selliste soovituste õiguslik staatus ning millist tuge oleks erialaseltsidel vaja selliste soovituste koostamisel ja levitamisel. 

Viirusega nakatunud inimeste andmete kustutamine

Info jagamise ja selle vastuvõtmise probleemidest annab tunnistust ka ühe arsti avaldus. Arst leidis, et koroonaviirusega nakatunute andmete kustutamine politsei infosüsteemist oli ebaselge ning vaja oleks arstidele koostada konkreetne juhis andmete edastamise kohta. 

Siin oli ühelt poolt probleem selles, et puudus terviklik tehniline lahendus, mis võimaldanuks koondada perearstide ja haiglate kogutud andmed nakatunute kohta (näiteks kui nakkushaige käis kõigepealt perearsti vastuvõtul ja siis hospitaliseeriti). Samas oli olemas Terviseameti käitumisjuhis, et perearstidelt ei nõuta patsientide tervenemise kohta andmete kogumist, vaid neil tuleb teha patsiendi paranemise kohta märge digilukku (vt vastust).

Majanduslikud meetmed

Kui mitu ettevõtlusvaldkonda peab oma tavapärase tegevuse peatama, mõjub see halvasti majandusele tervikuna. See omakorda mõjutab inimeste toimetulekut ja sotsiaalset turvalisust. Hoolimata sellest, et eriolukorra ajal oli väga paljude isikute majandustegevus äärmiselt piiratud (või seiskunud), ei ole neid piiranguid teadaolevalt kohtus vaidlustatud. 

Arvestades piirangute ulatust, on see üllatav, sest vaidlused oleks võinud olla ettevõtjatele edukad. Näiteks Terviseameti kirja, millega peatati eratervishoiuasutuste plaaniline tegevus, ei vormistatud nõuetekohaselt ning see oli kehtestatud vaieldaval alusel. Kiri oli vastuoluline juba üksnes seetõttu, et Terviseamet peatas sellega ka nende eralaborite tegevuse, kellelt riik samal ajal laboriteenust edasi tellis. Võib vaid aimata, kui suurt segadust riigi tegevus neil päevil erameditsiinis põhjustas. 

Eriolukorrast tingitud raskuste vähendamiseks loodi mitmeid leevendusmeetmeid. Näiteks ei võetud 1. märtsist kuni eriolukorra lõpuni maksuvõlgadelt intressi ning kuni 2020. aasta lõpuni kehtib tavapärasest intressimäärast poole madalam intressimäär. Samuti võib maksuhaldur maksuvõla ajatamise korral intressimäära alandada veel kuni 100 protsenti. Eriolukorra ajal tekkinud võlgu ei asunud maksuhaldur kohe sisse nõudma ja sellal ei avalikustatud ka maksuvõlgu. Füüsilisest isikust ettevõtjate esimese kvartali sotsiaalmaksu avansilised maksed tasus riik. Lisaks kaotas riik sotsiaalmaksu miinimumkohustuse nõude: kui töötasu väljamakse oli sotsiaalmaksu kuumäärast väiksem, pidid tööandjad märtsis, aprillis ja mais tasuma sotsiaalmaksu tegelikult väljamakselt.

Riik asus hoolitsema ka selle eest, et oleks piisav rahaline puhver kõigi riigi kohustuste täitmiseks ja ka kavandatavate majandust turgutavate meetmete rahastamiseks. 

Riigi võlakohustuste juhtimine nõuab mitme võlainstrumendi kasutamist, et tagada vajalike vahendite olemasolu igal ajal. Samas määrab Riigikogu igal aastal riigieelarvega, kui palju võib võtta riigile võlakohustusi. Nende võlakohustuste jääk kokku ei tohi ületada aasta riigieelarvega kehtestatud piirmäära. Õiguskantsler selgitas riigieelarve seaduse muutmisel, et riigi võlakohustuste üle otsustab põhiseaduse § 65 punkti 10 kohaselt Riigikogu. Seetõttu ei saa muuta riigieelarve seaduses sätestatud suurimat lubatud võlakohustuste jääki otsusega, vaid seda tuleb teha seadusega. 

Põhiseaduse § 115 ei näe ette riigieelarve muutmist Riigikogu otsusega. Kui parlament soovib anda Vabariigi Valitsusele loa võtta võlakohustusi riigieelarvega määratud riigi võlakohustuste suurimast lubatud jäägist rohkem, tuleks Riigikogul muuta vastuvõetud aastaeelarvet ettenähtud korras ehk lisaeelarve või riigieelarve muutmise kaudu.

Aasta riigieelarve seaduses peab olema selgelt näha, kui palju tohib võtta riigile võlakohustusi. See piir kehtestatakse seaduses riigi võlakohustuste lubatud jäägina. Riigikogu menetluses olid ka 2020. aasta riigieelarve seaduse mitmed muudatused, millega muu hulgas suurendati riigi võlakohustuste suurimat lubatud jääki 5 miljardi euroni ning Vabariigi Valitsuse antavate laenude ja riigigarantiide suurimat lubatud jääki 1,57 miljardi euroni. Sellest lähtudes on riik võtnud laenu ja emiteerinud võlakirju. 

Koroonakriisi tõttu võttis Euroopa Komisjon vastu riigiabi ajutise raamistiku, mis võimaldab liikmesriikidel kasutada majanduse toetamiseks kõiki riigiabi eeskirjadega kooskõlas olevaid võimalusi. Ajutise raamistikuga saavad Euroopa Liidu liikmesriigid anda otsetoetusi (valikulised maksusoodustused ja ettemaksed), riigigarantiisid ettevõtete laenudele, subsideeritud avaliku sektori laene ettevõtetele, kaitsemeetmeid pankade jaoks, kes suunavad riigiabi reaalmajandusse, ja lühiajalist ekspordikrediidikindlustust. Ajutine raamistik kehtib 2020. aasta lõpuni. 

Eeltoodust lähtuvalt kiitis Euroopa Komisjon heaks kaks Eesti riigiabikava Eesti majanduse toetamiseks. Esimest toetuskava rakendab ja haldab riiklik sihtasutus KredEx. Toetuskava on avatud kõigile ettevõtetele, välja arvatud need, kelle suhtes on Eesti kindlaks määranud erandid. Teist kava rakendab ja haldab Maaelu Edendamise Sihtasutus. See on avatud kõigi valdkondade ettevõtetele üle Eesti.

Mõlema kava hinnanguline kogueelarve on 1,75 miljardit eurot ning nende alusel antakse kas riigigarantiisid olemasolevatele või uutele laenudele või laene soodsatel tingimustel. Kavade eesmärk on aidata ettevõtetel katta kiireloomulist käibekapitali- või investeerimisvajadust. Õiguskantslerilt küsiti eeskätt riigiabi ajutise raamistiku alusel pakutavate toetuste tingimuste põhiseaduspärasuse kohta. 

Riigil on avar otsustusruum, kas ja mis toetusi anda ettevõtjatele majanduslike raskuste leevendamiseks. Näiteks võib ettevõtluses eristada püsivat tegevust ja ajutise iseloomuga tegevust ning toetuse andmisel eelistada püsivat tegevust. Kui riik soovib toetada alaliselt Eestis avatud turismiatraktsioonide tegevust, ei ole põhjust meelevaldseks pidada tingimust, et turismiatraktsiooni avanud äriühing peab olema registreeritud Eestis. Selline tingimus on kooskõlas toetuse eesmärgiga. Arvestades riigi avarat kaalumisruumi abimeetmete kehtestamisel ning konkreetse toetuse eesmärki, ei ole võimalik riiki kohustada maksma vastavat toetust ajutisele turismiatraktsioonile, sh lühiajaliselt Eestis eksponeeritavale rahvusvahelisele näitusele (vt seisukoht turismiatraktsiooni toetuse tingimuste kohta). 

Ettevõtluslaenu andmisel on segadust tekitanud just ettevõtja mõiste laiem tähendus Euroopa Liidu õiguses. See on pannud arvama, et mittetulundusühingud (MTÜ) on ettevõtjad ning peaks saama ettevõtjatele mõeldud toetusi. MTÜ-d on ettevõtjad eelkõige ja üksnes majandustegevuse osas, muudel juhtudel ei saa neid ettevõtjaks pidada. Asjaolu, et kedagi käsitatakse ettevõtjana, ei anna talle automaatselt võimalust saada ettevõtluslaenu, sest Eestis antakse ettevõtluslaenu üksnes äriregistris registreeritud äriühingutele. MTÜ-del on võimalik eriolukorra tõttu saada toetust muude meetmete kaudu (nt kaubandusettevõtjana). Seega on riigil võimalik toetuste andmisel eelistada ettevõtjaid, lähtudes nende tegutsemisvormist. Euroopa Liidu reeglid lubavad teatud toetusmeetmed ette näha vaid osale ettevõtjaist ja põhiseaduse kohaselt pole seesuguste toetuste maksmine kohustuslik. Ettevõtluslaenu andmist ainult äriühingutele ei saa pidada põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid loomulikult on oluline tagada aus konkurents ning toetusmeetmete jaotamise aluste ja tehtud otsuste läbipaistvus.

Ettevõtluslaenu taotlemise täpsemad tingimused on kehtestatud väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri määrusega „Ettevõtluslaenude andmise tingimused“. Määrus kitsendab juriidiliste isikute ringi, sätestades, et ettevõtluslaenu võib saada üksnes äriregistrisse kantud ettevõtja (§ 1). Kuigi ettevõtja määratlemist ei piiritle otseselt äriühinguks olemine, on seda tehtud äriregistris registreerimise kaudu. Erinevalt äriühingutest on MTÜ-d kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse (mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 75).

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt on riigiabi üks tunnus valikuline iseloom. See tähendab, et riigiabi võib olla ette nähtud kindlale ettevõtjale või ettevõtjate grupile. Riigiabi valikulisuse määrab täpsemalt iga riik ise. Valikulisus tähendab, et riigiabi meede peab soodustama teatud ettevõtteid või teatud kaupade tootmist, kindlaid ettevõtete kategooriaid või majandussektoreid. Kuigi abimeetmeid võib rakendada kõigi ettevõtjate suhtes, on need teatud ulatuses siiski selektiivsed. Riigiabi annab abi saajale teatud eelise ning abimeede võib moonutada konkurentsi ja kaubandust Euroopa Liidu riikide vahel. Euroopa Komisjoni riigiabi teatise (p 121) kohaselt on praegusel juhul tegu õigusliku valikulisusega, mis tuleneb vahetult õigusnormides sätestatud kriteeriumidest meetme andmise kohta, mis on ette nähtud vaid teatud ettevõtjatele. Eestis on praegusel juhul eelistatud just ühingu õiguslikust vormist tulenevat valikulisust.

Ettevõtluslaenude põhieesmärk on parandada kapitalile ligipääsu, mis avaldab positiivset mõju majandusele, regionaalarengule ja sotsiaalvaldkonnale. Statistika kohaselt on äriühingute majanduslik aktiivsus mitu korda suurem kui MTÜ-del, mistõttu on suurem ka nende mõju majandusvõimekusele. Sellest lähtudes ei ole põhjust pidada ka toetuse tingimusi meelevaldseteks. Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri määruses tehtud valikut – anda ettevõtluslaenu üksnes äriregistrisse kantud ettevõtjatele – ei saa pidada põhiseadusvastaseks. 

Eriolukorra ajal piirati inimeste liikumisvabadust ja ei lubatud käia kaubanduskeskustes, kuid sellega piirati sisuliselt ka postiteenuse korraldust, kuna paljud postkontorid asuvad just kaubanduskeskustes. 

Eesti Post AS suutis eriolukorraga siiski kiiresti kohaneda. Kliendid said võimaluse määrata veebilehe kaudu oma eelistuse, millisest pakiautomaadist nad soovivad oma postipaki kätte saada, ning osa välisriikidest saabunud pakke saadeti postkontorite suurenenud koormuse tõttu pakiautomaati või eraldi avatud postipakkide väljastuspunktidesse.

Eriolukord kuulutati välja vahetult enne põllumajanduse hooajatööde algust. Mõistagi sattusid selle tõttu keerulisse olukorda ettevõtted, kes on viimastel aastatel kasutanud välistööjõu abi. 

Põllumajandusettevõtted tagavad meile kohaliku toidu. Riigi toidujulgeoleku tagamine on oluline muu hulgas riigi sisemise rahu tagamiseks. Tööturu ümberkujunemine vajab aega ja ka ümberkujunemise aja jooksul ei tohi riigi toidujulgeolekut ohtu seada. 

Riigil tuleb leida lahendused, mis võimaldavad põllumajandusettevõtetel püsima jääda eriolukorra ajal ja ka pärast seda. Seejuures on riigil lahenduste leidmisel avar kaalutlusruum. Kui Riigikogu on kehtestanud seadusega regulatsiooni, mis võimaldab välismaalastel Eestisse tööle tulla, siis on ettevõtjatel õigus eeldada, et riik järgib õiguskindluse põhimõtet ja kehtestatud reegleid ei muudeta ebamõistlikult lühikese etteteatamisajaga keset põllumajandushooaega. 

Kohaliku omavalitsuse volikogu töökorraldus

Eriolukord tõi esile vajaduse korraldada volikogude istungeid elektrooniliselt. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) volikogu ega valitsuse elektroonilisi istungeid ei reguleeri. Sellest hoolimata olid elektroonilised töövormid ette nähtud mitme valla ja linna põhimääruses ning volikogu töökorras ka enne eriolukorra kehtestamist.

Eriolukorra tingimustes ei olnud volikogude istungite korraldamine õiguslikult keelatud, kuid inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi (koroonaviiruse leviku tõkestamine) kaitseks tuli volikogu vahetud kogunemised asendada elektrooniliste töövormidega (videoülekanded, e-kirjade vahetamisega istung).

Õiguskantsler oli volikogu elektrooniliste istungite korraldamist tunnustanud ka varem (vt seisukohta „Virtuaalne osavõtt vallavolikogu istungist“), kuid eriolukorra tingimustes osutus vajalikuks seda korrata. Õiguskantsler märkis, et omavalitsustes tuleb leida inimeste tervise kaitseks ja demokraatia aluste säilimiseks mõistlik kompromiss. Kuigi eriolukorras tohib ja tulebki leida paindlikke lahendusi, ei saa need olla piiramatud. Eraldi toonitas õiguskantsler, et eriolukorra ajal tuleb järgida kõigi volikogu liikmete õigusi (vt „KOV volikogu istungid eriolukorras”). Eriolukorra piiranguid arvestades on õiguskantsler öelnud, et ta toetab volikogu elektrooniliste istungite korraldamise sõnaselget sätestamist seaduses (vt „Enesekorraldusõigusest ja õiguse tõlgendamisest”).

Õigus võtta e-istungil vastu õigusakte

Õiguskantsler ei nõustu seisukohaga, et volikogu ja valla- või linnavalitsus võivad elektroonilisi koosolekuid korraldada juhul, kui neil koosolekutel ei võeta vastu õigusakte.

Volikogu ja valitsuse töövorm on istung, volikogu komisjoni ja valitsuse komisjoni töövorm on koosolek (KOKS § 40). Volikogu õigusaktid võetakse vastu volikogu istungil. Kui volikogul puuduks õigus elektroonilist istungit korraldada, siis puuduks tal ka seadusjärgne õigus sellises töökorralduslikus vormis pidada arutelusid. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei kirjuta volikogule ette (ega saagi seda teha), kas istungi päevakorras peab olema õigustloovate või üksikaktide eelnõude menetlemine või mingi(te) küsimus(t)e arutelu (vt seisukohta „Enesekorraldusõigusest ja õiguse tõlgendamisest“). 

Volikogu liikme e-istungil osalemise registreerimine

Õiguskantsler saatis Antsla Vallavolikogule soovituse, toonitades, et ka elektroonilise istungi korraldamisel tuleb järgida kõigi volikogu liikmete õigusi. 

E-kirjade vahetamise teel toimunud vallavolikogu istungile registreerumine seoti hääletamisvormi allkirjastamisega. Volikogu liige, kes istungi päevakorras olnud küsimuste arutelus osales, kuid ei hääletanud, loeti volikogu istungil mitteosalenuks. 

Selline lahendus ei ole õiguspärane. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus eristab istungil osalemist hääletamisest ega kohusta istungil osalevat volikogu liiget hääletama. E-kirjade teel toimuval istungil osalemise kinnituse peaks vormistama hääletamisest eraldi. See on oluline küsimus, sest volikogu istungil osalemise fikseerimisest sõltub volikogu liikme mandaadi teostamise võimalus. Volikogu liikme volitused peatatakse, kui ta on puudunud volikogu istungitelt kolme järjestikuse kuu jooksul, arvestamata kuid, millal volikogu istungeid ei toimunud (KOKS § 19 lg 2 p 4). KOKS § 20 lõige 1 sätestab, et sel juhul astub volikogu liikme asemele asendusliige. Samuti oleneb istungil osalemise fikseerimisest volikogu liikme tasu saamine. 

Arutelu korraldamine volikogu e-istungil

Õiguskantsler juhtis Antsla Vallavolikogu tähelepanu sellele, et volikogu elektrooniline istung peaks tehnilisi erinevusi arvestades toimuma põhimõtteliselt samadel tingimustel, nagu toimuvad tavapärased istungid. Istungi juhataja peab tagama, et volikogu liikme e-kirja teel esitatud küsimustele antud vastused jõuaksid kõigi volikogu liikmeteni ka siis, kui küsimuse esitaja on unustanud e-kirja kõigile saata (vt seisukohta „Arutelu korraldamine elektroonilisel volikogu istungil“). 

Volikogu e-istungi jälgitavus

Õiguskantsleri poole pöördus vallaelanik, kes oli soovinud, kuid ei saanud jälgida Räpina Vallavolikogu elektroonilist istungit. See elektrooniline istung toimus e-kirjade vahetamisega ja avalikkus selle kulgu reaalajas jälgida ei saanud, volikogu aga istungit kinniseks ei kuulutanud. 

Õiguskantsler juhtis volikogu tähelepanu vajadusele jälgida täpselt seadust. KOKS § 44 lõike 4 kohaselt on volikogu istungid avalikud. Volikogu võib kuulutada küsimuse arutelu istungil kinniseks, kui selle poolt hääletab vähemalt kaks korda rohkem volikogu liikmeid, kui on vastu, või kui küsimust puudutavate andmete avalikustamine on seadusega keelatud või piiratud. Olukord, kus volikogu istungit kinniseks kuulutatud ei ole, kuid avalikkus seda jälgida ei saa, on seadusega vastuolus (KOKS § 44 lg 4). 

Korralduste vormistamine ja neist teavitamine

Eriolukorra ajal ja pärast seda märkas õiguskantsleri ametkond korduvalt, et koroonapandeemia ohjamiseks mõeldud reeglid ja piirangud vormistati ja avaldati ilma nõutava põhjendava ja seletava osata. Kohati takistas see õiguskuulekat käitumist.

Eriolukorra ajal sätestab otsuste avalikustamise korra hädaolukorra seaduse § 23 lõige 1: „Vabariigi Valitsuse haldusakt eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise kohta jõustub selle teatavaks tegemisel vahetule täitjale või selle avaldamisel üleriigilise levikuga massiteabevahendis, kui õigusaktis eneses ei sätestata teist tähtaega või korda. See õigusakt avaldatakse ka Riigi Teatajas.“

Pärast eriolukorra lõppu reguleerib piirangute jõustumist üldjuhul nakkushaiguste ennetamise ja tõkestamise seaduse § 28 lõige 10: „Haldusakt käesolevas paragrahvis sätestatud nõuete, meetmete ja piirangute kehtestamise ning lõpetamise kohta jõustub selle teatavaks tegemisel vahetule adressaadile või selle avaldamisel massiteabevahendis, kui haldusaktis eneses ei sätestata teist tähtaega.“

Ka eriolukorra ajal välja antud üldkorraldus peab sisaldama põhjendusi, mis aitavad piirangute eesmärke ja sisu mõista ning vajaduse korral vaidlustada. Kui haldusakti sisulised põhjendused vormistatakse eraldi dokumendina, on vaja needki kätte toimetada või massimeedias avaldada.

Tunnustust väärib Riigi Teataja toimetus, kes kasutas Riigi Teataja seaduse § 2 lõikest 6 tulenevat õigust ja avaldas eriolukorra ajal ka need aktid, mille avaldamine ei ole kohustuslik. Nii püüti luua piirangutest ja nende muutumisest hõlpsasti jälgitav pilt, kasuks tuli tõlgete avaldamine. Edaspidi võiks siiski kaaluda üldkorralduste põhjendava ja seletava osa avaldamist üldkorralduses.

Eriolukorra juhi korralduste kehtivus on valdavalt seotud nende allkirjastamise toiminguga, mitte aga mõne saabuva kuupäeva või korralduse avaldamise faktiga. Kehtestatud normi aluseks olevad kaalutlused tuleb kirja panna seletuskirja enne õigusakti andmist. Eriolukorra ajal ja järel ilmnes paraku nii mõnigi kord, et esmalt allkirjastati korraldus ning seletuskirja koostamise, viimistlemise ja lõpuks allkirjastamisega tegeldi tagantjärele.

Eriolukorra ajal andsid akte ka teised organid peale Vabariigi Valitsuse ja eriolukorra juhi. Näiteks ministri käskkiri, mis seadis piirangud apteegist käsimüügiravimite väljastamisele (korraga sai osta kuni kaks pakki ravimeid) ja paratsetamooli müügile (ühele ostjale müüdi vaid 30 tabletti), hakkas jõustumisnormi kohaselt kehtima allkirjastamise päevast. Allkirja sai korraldus aga 9. aprillil kell 22.41. Nõnda anti reeglitele peaaegu ööpäevapikkune tagasimõju. Eeldatavalt oli tegemist veaga õigusloomes, mitte sooviga seada kohustusi minevikku.

Kui eriolukorra alguses võis tohutust ajalisest survest johtuvaid vigu inimlikult mõista, siis pärast eriolukorda sellist õigustust olla ei saa.

Ilmselt tuleb pidada poliitilise kultuuri ja nüüdisaegse kommunikatsiooni iseärasuseks seda, et info kehtestatud piirangute kohta avaldati esmalt peaministri või mõne valitsuse liikme sotsiaalmeediakontol. Seda ka olukorras, kus valitsus või eriolukorra juht ei olnud formaalselt veel otsust langetanud, allkirjastanud ega ka nõuetekohaselt avalikustanud. Siin võib leida sarnasuse meediakanalite käitumisega, kes avalikustavad näiteks uudise pealkirjaga „Riik x kehtestab välismaalastele sissesõidupiirangu“, jättes mulje, otsekui läheksid piirid kinni otsekohe või hiljemalt järgmise päeva südaööl. Ometi selgub uudisesse süvenedes (ja hea, kui uudise autor on soovinud või osanud seda täpsustada), et pealkirjas viidatud piirang jõustub alles näiteks kolme päeva pärast või uue (töö)nädala alguses.

Meediaorganisatsioonide püüdu kirjeldada värsket otsustust juba sündinud ja kohest mõju omava faktina võib ju mõista. Samasuguse kommunikatsioonimudeli omaksvõtt ametlike otsustajate poolt võib aga tekitada (tarbetut) segadust, kuid halvemal juhul ka otsest majanduslikku kahju. See kehtib nii piirangute kehtestamise kui ka nende leevendamise kohta avalikkusele antava info kohta.

Lisaks piiranguid sisaldavate haldusaktide õiguspärasele vormistamisele ja avaldamisele on oluline ka muu kommunikatsioon, nt kui inimesed suunatakse lubatu ja keelatu kohta teavet otsima veebilehele kriis.ee, peaks uus korraldus sinna jõudma samal ajal üleriigilises massimeedias avaldamisega.  

Valitsus peaks vältima niigi keerulises olukorras infomüra tekitamist ja eksitavate signaalide väljastamist. Haldusmenetluse üldine loogika nõuab, et akt (reeglid) on selle täitjale teada enne, kui ta seda täitma asuma peab. Avalikkusele selgelt edastamata reeglite täitmisega kaasnev karistusähvardus õigusriiki ei sobi.