Võrdne kohtlemine

Võrdse kohtlemise põhimõte on üks põhiseaduse aluspõhimõtteid. Põhiseaduse § 12 lõige 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, vanuse, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. 

Õiguskantsleri seaduse kohaselt kontrollib õiguskantsler õigusaktide vastavust põhiseadusele ja seadustele, samuti võimuesindajate tegevust. Õiguskantsler korraldab diskrimineerimisvaidluste tekkimisel ka lepitusmenetlusi. 

Lõppenud aruandeaastal lahendas õiguskantsler 11 avaldust, milles inimesed kaebasid diskrimineerimise üle. Lepitusmenetlusi õiguskantsler tänavu ei algatanud.

Õiguskantsleri poole pöörduti kaebusega, et töövestlusel küsis tööandja kõigepealt tööle soovija laste ja nende vanuse kohta ning seejärel, kas lapsel on vanaemasid-vanaisasid. Pärast vastuse saamist, et laps on kuueaastane ning tema vanavanemad ei ela Eestis, keeldus tööandja vestlust jätkamast. 

Õiguskantsler selgitas, et selliste andmete küsimine töövestlusel on ebaseaduslik ning niisugustele küsimustele võib jätta vastamata. Tööandjal on keelatud küsida töösoovijalt tema laste ja perekondlike kohustuste kohta (töölepingu seaduse § 11 lg-d 1 ja 2). Tööandja tegevus on diskrimineeriv, kui ta jätab töökohale kandideerija kõrvale tema perekondlike kohustuste tõttu või kohtleb teda muul moel halvemini kui teisi töösoovijaid (soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 6 lg 2 p 1). Avaldaja ei soovinud lepitusmenetluse algatamist.

Mitu avaldust puudutas erinevat kohtlemist vanuse tõttu. Ühes neist küsiti, kas tegemist võib olla vanuselise diskrimineerimisega, kui ajalehekuulutuse kohaselt oodati koolitusele üksnes kuni 64-aastaseid inimesi. Õiguskantsler leidis, et sel juhul oli vanusepiirangu seadmine tõepoolest põhjendamatu. Koolituse korraldaja selgitas, et tegelikult olid koolitusele oodatud ka vanemad kui 64-aastased inimesed, kes on tööturul aktiivsed või soovivad tööle naasta, kuid koolitus ei olnud mõeldud töiselt mitteaktiivsetele vanaduspensionäridele. Seega oleks olnud sobiv kuulutuses täpsustada, kellele koolitus on mõeldud, seadmata seejuures vanusepiirangut. Koolituse korraldaja eemaldas koolituse kodulehel avaldatud teatest vanusepiirangu. 

Üks avaldaja kurtis, et vanuse tõttu keelduti talle väljastamast mootorsõidukijuhi tervisetõendit. Selgus aga, et sel juhul oli keeldumise põhjuseks hinnang taotleja terviseseisundile, mitte otseselt tema vanus.

Riik ei ole siiani viinud kooskõlla vanglateenistujatele kehtestatud kuulmisnõudeid ja sellega seotud piiranguid põhiseaduse ja Euroopa õigusega. Tartu Ringkonnakohus algatas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse Vabariigi Valitsuse määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ suhtes. Määrusega kehtestatud nõuded ei võimalda hinnata, kas vanglaametniku kuulmise langus takistab tema töötamist ning kas kuulmislangust on võimalik korrigeerida kuuldeaparaadiga. Riigikohus otsustas küsida selles asjas eelotsust Euroopa Kohtult. 

Õiguskantsler esitas Euroopa Kohtule arvamuse, milles leidis, et Euroopa õigusega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et vanglaametniku kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi välistab vanglateenistuses töötamise, ilma et seejuures hinnataks kuuldeaparaadi kasutamise võimalust. Teadaolevalt ei ole samasuguseid piiranguid seatud halvenenud nägemisega inimestele, kuivõrd nemad saavad tööülesannete täitmisel kanda prille või kontaktläätsi. 

Õiguskantslerilt küsiti, miks kehtivad politseipensioni ja Kaitseväe tegevteenistuspensioni maksmisel erinevad reeglid. 1. mail 2019 jõustus politsei ja piirivalve seaduse muudatus, mille kohaselt makstakse politseiametnikule väljateenitud aastate pensioni (politseipensioni) täies ulatuses ka siis, kui ametnik jätkab tööd politseiteenistuses. Kaitseväelastele samasugust võimalust ei antud. Õiguskantsler märkis, et selline otsus oli Riigikogu teadlik ja kaalutletud valik, mitte viga. Inimesel on võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

Puuetega inimeste õiguste kaitse

Riigikogu ratifitseeris puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli 21. märtsil 2012. Sellega võttis Eesti riik endale kohustuse edendada puuetega inimeste võimalusi täielikult ja iseseisvalt ühiskonnaelus osalemiseks. Konventsiooni artikkel 4 sätestab, et osalisriikidel tuleb võtta kasutusele seadusandlikud, administratiivsed ja muud abinõud, et tagada konventsioonis sätestatud puuetega inimeste õiguste kaitse.

Õiguskantsleri seaduses on säte, mille kohaselt täidab õiguskantsler alates 1. jaanuarist 2019 puuetega inimeste õiguste konventsioonis sõnastatud kohustuste ja eesmärkide edendaja ning järelevaataja rolli. Õiguskantsler seisab selle eest, et puuetega inimesed saaksid põhiõigusi ja -vabadusi teostada teistega võrdsetel alustel.

Lõppenud aruandeaastal jätkas tööd õiguskantsleri asutatud puuetega inimeste nõukoda. 16. oktoobril 2019. aastal peetud istungil Eesti Kunstiakadeemias arutasid nõukoja liikmed Eesti Kunstiakadeemia esindajatega ligipääsetavuse probleeme, puuetega inimeste vajadustega arvestamist kõrgkoolides. 

Nõukoda järjestas olulisimad probleemid, andes sellega ka suunad õiguskantsleri edasiseks tööks selles valdkonnas: 
1. teenuste kvaliteedi kontroll (järelevalve),
2. puude tuvastamise asjaajamise lihtsustamine, 
3. erivajadustega õpilaste parem toetamine (sh tugispetsialistide kaudu),
4. omastehooldajate koormuse vähendamine.

Õiguskantsleri Kantselei ja puuetega inimeste õigusi esindavate ühenduste − Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIKoda) ja selle liikmesorganisatsioonide − vahel on kujunenud tihe koostöö.  Õiguskantsleri puuetega inimeste õiguste valdkonna juht on käinud kõnelemas nii EPIKoja taskuhäälingu saates kui ka paljudel koosolekutel. Koostöös EPIKojaga valmis Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdi kirjeldustõlge. Õiguskantsleri nõunik osaleb ka riigimajade projekti aruteludel Riigi Kinnisvara AS-iga ja Riigikantselei juhitava ligipääsetavuse rakkerühma töös.

Koostööd on tehtud ka teiste liitude ja kodadega. Näiteks on puuetega inimeste õiguste valdkonna juht esinenud Tallinna Puuetega Inimeste Koja puuetega inimeste päeva tähistamise üritusel. Koos Eesti Pimedate Liidu ja EPIKojaga ning Riigi Infosüsteemi Ametiga arutati e-riigi ligipääsetavust. Vaegkuuljate liiduga oli arutluse all kuulmisabivahendite korralduse problemaatika, mida võeti arvesse Sotsiaalkindlustusametile saadetud märgukirja koostamisel. Samuti osales puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Eesti Inimõiguste Keskuse kutsel 14. augustil 2020 Arvamusfestivali vestlusringis „Rahvusvahelised kohustused: kas kasulikud ka mulle?". 

Näitus

13. detsembrist 2019 kuni 24. veebruarini 2020. aastal oli Tallinna Kunstihoones avatud rahvusvaheline kaasaegse kunsti näitus „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus“. Näitus valmis Õiguskantsleri Kantselei, Tallinna Kunstihoone ja Brüsseli kunsti- ja meediakeskuse Argos koostöös. Väljapaneku kuraatorid olid Christine Sun Kim ja Niels Van Tomme. 

Näituse üks eesmärk oli aidata parandada inimeste teadlikkust puuetega seotud küsimustes. Kuraatorid koondasid näitusele kunstnike, graafiliste disainerite, kirjanike ja aktivistide loomingut, kutsudes mõtlema selle üle, kas ja kuidas mõjutab puue keelt ja suhtlust ning milline on iga inimese vastutus erivajadustega inimeste kaasamisel ühiskonnaellu.

Näitus oli enamat kui üks osa kaduvast kunstist. Selle loomise käigus muutus Tallinna Kunstihoone ligipääsetavaks nii füüsiliselt kui ka infojagamise seisukohast. Pärast seda näitust hakkas Kunstihoone rohkem tegema viipekeele- ja kirjeldustõlkega näitusetuure, samuti sai eesti viipekeel üheks virtuaalse näituse keelevaliku keeltest.

Konventsiooni täitmise aruandlus

Puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 35 näeb ette, et osalisriigid esitavad ÜRO puuetega inimeste õiguste komiteele aruandeid konventsioonist tulenevate kohustuste täitmiseks võetud meetmete ning saavutatud edusammude kohta. 

2020. aasta märtsis pidi Eesti riik puuetega inimeste õiguste komiteele andma ülevaate, milline on konventsiooni rakendamise seis Eestis. Genfi kohtumiseks vajalik eeltöö sai tehtud, kuid koroonakriisi tõttu lükkus koosolek edasi. Aruandekoosoleku toimumise aega ei ole veel määratud. Eesti esimene raport konventsiooni rakendamise kohta pärineb aastast 2015, seega on raporti koostamise ja selle kaitsmise vahele jäänud märkimisväärselt pikk aeg. 

Ligipääsetavusest üldiselt

Puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 9 ütleb, et riik peab tagama puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel juurdepääsu ühiskonnaelu valdkondadele. Ligipääsetavust käsitletakse siin aluseeldusena, et puudega inimene saaks teistega võrdselt tarbida avalikkusele mõeldud ühiseid hüvesid ja teenuseid ning leida endale töist rakendust. 

Ligipääsetavuse teema ei ole seni pälvinud poliitikakujundajate piisavat tähelepanu ja mõistmist. Seega on rõõmustav, et Vabariigi Valitsuse korraldusega moodustati ligipääsetavuse rakkerühm. Seni valdkondade vahel kohati ära hajunud vastutus on nüüd pandud Riigikantseleile. Selge vastutaja olemasolu annab usku, et juba aastaid püsinud probleemidele leitakse ühiselt lahendused. 

Rakkerühma ülesanne on välja selgitada ligipääsetavuse olukord ja probleemid kõikides olulisemates elukeskkonna ja ühiskonna aspektides, sh ligipääs avaliku sektori hoonetele ja asutustele ning kogu avalikule ruumile (kaubandusettevõtted, kultuuri- ja meelelahutusasutused, spordihooned jm), riigi ja erasektori teenustele (pangateenused, tele- ja audiovisuaalteenused jm), e-teenustele, elamutele ning transpordivahenditele. Peale selle on rakkerühma ülesanne töötada välja poliitikasuunised ja lahendused, mis võimaldavad lähima kümne aasta jooksul liikuda kõigile inimestele ligipääsetava ühiskonna, avaliku ruumi ja teenuste suunas. 

Kuna rakkerühma töös osalevad mitmete organisatsioonide ja valdkondade esindajad, on juba ainuüksi rakkerühma aruteludest palju kasu ligipääsetavuse teema lahtimõtestamisel ja teadlikkuse parandamisel. Rakkerühma töös osaleb õiguskantsleri esindajana ka puuetega inimeste õiguste valdkonna juht. 

Ühistransport

Puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 9 kohustab riiki tagama puuetega inimestele teistega võrdne ligipääs ühistranspordile. Ligipääsetav, s.t kõigile iseseisvalt kasutatav ühistransport loob eelduse, et puudega inimene saaks ühiskonnaelust osa võtta. 

Kuigi ühistranspordi seaduse § 10 lõike 1 punkt 1 sätestab, et ühistransport on mõeldud kasutamiseks kõigile ning selle korraldamisel tuleb arvestada ka puudega inimeste liikumisvajadust, ei ole suur osa ühistranspordist siiani ligipääsetav. 

Õiguskantsler tegi Riigikogule ettepaneku ühistranspordiseaduse muutmiseks, paraku ei ole rahvaesindus seaduse täiendamiseni veel jõudnud. Vahepeal on korraldatud mitmed hanked, kuid kahjuks ka viisil, mis ei võimalda kõigil reisijail olemasolevate bussidega sõita. Bussivedude hanked tehakse tihti 6–8 aastaks ja juba korraldatud hanke tingimuste muutmine on keeruline, vahel ka võimatu. Seega, isegi kui mõistetakse, et busse peavad saama kasutada kõik sõita soovijad, tuleb oodata aastaid, et senised lepingud lõppeksid ja saaks korraldada uute tingimustega hanke. Seega on iga uue hanke korraldamisel suur vastutus tuleviku reisijate ees.

Näiteks Saaremaal alustas üks uus vedaja tööd lepingu alusel, mis nõuab vaid osa busside ligipääsetavust. Liikumiserivajadusega inimesele tähendab see esmalt seda, et ta peab oma reisi pikemalt ette planeerima, ja muu hulgas ka muret, kuidas tal õnnestub koju tagasi saada, kui ta mingil põhjusel sobivast bussist maha jääb. Ühtlasi suurendab ligipääsmatu ühistransport vajadust sotsiaaltranspordi järele. Saaremaa Vallavalitsuse transpordinõuniku sõnul kasutabki enamik liikumiserivajadusega inimesi sotsiaaltransporti. 

Jätkuvalt on mure selle pärast, et Elroni rongide asendusbussidesse ratastooliga reisijad ei pääse. Seega toob raudteeremont kaasa olukorra, et tavaliselt rongiga liiklev liikumiserivajadusega inimene peab hakkama kasutama sotsiaaltransporti. Või siis sõidust loobuma. 

Elroni kodulehel avaldatud teabe kohaselt tagatakse ligipääsetav asendustransport kõigile neile, kes teatavad oma sõidusoovist kolm tööpäeva ette. Elroni esindaja sõnul proovitakse siiski leida lahendusi, et ooteaeg ei oleks nii pikk. Ligipääsetav asendustransport tagatakse näiteks neile, kes soovivad liinil sõita iga päev, kusjuures piisab sellest, kui oma sõidusoovist anda teada üks kord. Ratastooliga reisijatele sobivaid busse on renditurul vähe, samuti napib Elroni esindaja sõnul võimalikke kasutajaid. 

Ligipääsetavate rendibusside hulga suurendamise üheks loogiliseks eelduseks on suurema hulga ligipääsetavate busside olemasolu liinivedudel. Juhuvedudel kasutatakse sageli sõidukeid, mis liinivedusid enam ei teeninda. Nii panustab iga hankija puuetega inimeste olukorra parandamisse. 

Riigikantselei juhitava ligipääsetavuse rakkerühma koosseisus on alustanud tööd ühistranspordi probleemidega tegelev töörühm, et panna kokku nende lahendamiseks vajalikud poliitikasoovitused. Sealtkaudu on saanud selgeks, et Eestis puudub ülevaade, kui suur hulk liinidel sõitvatest bussidest on ligipääsetavad. Ometi kasutatakse ühistranspordipoliitika kujundamisel argumenti, et ligipääsetavate busside kasutamine on kulukas ning nende liiklusomadused on kehvemad kui tavabussidel.

Ligipääsetavuse rakkerühma senine töö lubab eeldada, et kummutatakse müüt kõigile reisijatele sobiva ühistranspordi kõrgest hinnast ja sellestki, et madalama põhjaga buss jääb kruusateel kinni. Seda ootust kinnitas ka Eesti Puuetega Inimeste Kojas 11. augustil 2020 toimunud koosolek, kus osalesid Maanteeameti, Põhja Ühistranspordikeskuse, bussiettevõtete, Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu, Eesti Vaegkuuljate Liidu, Eesti Pimedate Liidu, Eesti Puuetega Inimeste Koja ja Õiguskantsleri Kantselei esindajad. Kohtumisel jõuti ühisele arusaamale, et kõik uued liiniveolepingute hanked tehakse selliselt, et Eesti teedel hakkaksid liikuma bussid, mida saavad iseseisvalt kasutada kõik sõita soovijad.

Riigikohus on rõhutanud (otsus nr 3-16-1191, p 8.2), et Riigikogus ratifitseeritud välislepinguid tuleb täita. Kui selleks tuleb võtta vastu seadusi või neid muuta, on riik kohustatud seda tegema. 

Viipetõlge ja kirjeldustõlge

Puuetega inimeste õiguste konventsiooni (artiklid 9, 21) kohaselt tuleb selleks, et puuetega inimesed saaksid osaleda kõigis eluvaldkondades, tagada neile teistega võrdsetel alustel juurdepääs teabele ja suhtlusele, sealhulgas info- ja kommunikatsioonisüsteemidele. On selge, et kui pime või vaegnägija ei saa kasutada kirjeldustõlget, jääb tema kogemus näiteks teatrietendusest poolikuks. Sama juhtub siis, kui kurt ei saa kasutada viipekeele tõlget. Riigil tuleb luua võimalused tõlkeks.

Lõppenud aruandeperioodi võib pidada kirjeldus- ja viipetõlke kasutamises murranguliseks. EPIKoja eestvedamisel said tõlke 2019. aasta suve laulu-  ja tantsupidu. 24. veebruaril 2020 presidendi vastuvõtul tõlgiti tavapäraselt eesti viipekeelde presidendi kõne. Uuendusena lisandus vastuvõtu kontserdiosa kirjeldustõlge, mis valmis EPIKoja, Eesti Rahvusringhäälingu, Vabariigi Presidendi Kantselei ja Õiguskantsleri Kantselei koostöös. Kirjeldustõlke olulisusest  rääkisid Eesti Pimedate Liidu juht Jakob Rosin ja õiguskantsleri ametkonna puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Juta Saarevet Vikerraadio „Vikerhommiku“ saates.

Eriolukord tõi arusaama, et oluliste pressikonverentside või Riigikogu ettekannete olemuslikuks osaks on viipetõlge. Paranes ka eesti viipekeele kaugtõlketeenuse (viipetõlk Skype’i kaudu) kättesaadavus. Kui varem sai tõlgi abi kasutada vaid tööpäevadel ja tööajal, siis eriolukorra ajal pikendati igapäevast teenuse pakkumist. Peale selle sai teenust kasutada ka nädalavahetustel. Kaugtõlketeenuse kasutamise aja pikendamise ettepaneku tegi õiguskantsleri asutatud puuetega inimeste nõukoja liige. Nii parandati eesti viipekeelsete kurtide ligipääsu nii informatsioonile, arstiabile kui ka näiteks infotelefonile 1247. Ka kriis.ee veebilehel oli osa materjali kättesaadav eesti viipekeeles. 

Riigimajade projekt

Riigi Kinnisvara AS ja Rahandusministeeriumiga juhitav nn riigimajade projekt aitab koondada maakonnakeskuste eri hoonetes paiknevad riigiasutused ühte hoonesse. Riigimajade projekti üheks oluliseks eesmärgiks on saanud ka hoonete ligipääsetavus. Eesmärgiks on liikumismugavus ja kasutajasõbralikkus mitte üksnes riiklike miinimumnõuete järgi, vaid arvestades inimeste tegelikke vajadusi. 

Riigimajade kavandamisel on tähtis ka protsess ise, mille käigus on õpitud uusi lähenemisviise ning mille tulemusel on Riigi Kinnisvara AS-ist saanud selle teema eestkõneleja. Riigimajade projektist võidavad kõik, kes tulevikus Riigi Kinnisvara AS-ilt kinnisvara rendivad. 

Heaks näiteks on Õiguskantsleri Kantselei hoonesse tõstuklifti ehitamine koostöös hoone omaniku Riigi Kinnisvara AS-iga. See kogemus peaks andma julgust ka teistele muinsuskaitserajatiste valdajatele: ka sellised hooned on võimalik kujundada puuetega inimeste vajadustele vastavaks. 

Osalemine õigusloomes

Puuetega inimeste kaitse oluline põhimõte on puuetega inimeste kaasamine nende heaolu puudutavate otsuste tegemisse. Riigikogu tööd jälgides näib, et mõnikord saavad puudega inimesed neid puudutavatest seadusemuudatustest teada enne eelnõu vastuvõtmist, kuid see ei ole alati nii. Seega pole neil sugugi võimalik iga eelnõu kohta oma arvamust avaldada. Mõnikord juhtub, et nad saavad kavandatavast seadusemuudatusest teada juhuslikult, näiteks mõne tuttava Riigikogu liikme kaudu. Või siis tuleb neil pidevalt jälgida Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu eelnõude infosüsteemi – mõistagi on see väga töö- ja ajamahukas ning olenevalt inimese puudest ka keeruline tegevus. 

Puuetega inimeste kõrvalejätmise halvaks näiteks on raudteeseaduse muutmine (SE 47). Vabariigi Valitsus esitas Riigikogule meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, millele menetluse ajal lisati puudega reisijate õigusi muutev raudteeseaduse muudatus. Kuigi EPIKoda jõudis muudatuse kohta oma arvamuse kujundada ja ka parlamendile saata, jäi selle arvamuse sisuliseks arvestamiseks liiga vähe aega.

Seesuguseid juhtumeid saaks vältida, kui õigusloome reegleid täiendataks nõudega, et ükski puuetega inimeste eluolu muutev norm ei jõua parlamendi menetluse otsustavasse faasi enne, kui asjassepuutuvad huvirühmad on saanud selle kohta oma arvamuse esitada ja seda ka näiteks komisjoni istungil kaitsta. 

Ligipääs omavalitsuse ruumidele

Õiguskantsleril paluti hinnata, kas on õiguspärane, et liikumiserivajadusega inimestel puudub ligipääs Valga Vallavolikogu ja -valitsuse ruumidele. Selgus, et ligipääsu puudumise tõttu ei saa ratastooliga liikuv vallavolinik teistega võrdsel määral tööd teha ning tema võimalus kohalikus poliitikas osaleda on seetõttu piiratud.

See, et kohalike võimuasutuste tööruumid on liikumiserivajadustega inimestele osaliselt ligipääsmatud, ei ole õiguspärane. Õiguskantsler palus Valga Vallavalitsust teda regulaarselt teavitada, mida on ette võetud olukorra muutmiseks.

Vallavalitsus möönis probleemi olemasolu ja lubas otsida lahendusi, tunnistades, et hoonete nõuetele kohandamine käib vallale üle jõu.

On mõistetav, et hoonete renoveerimine võib osutuda kulukaks, tehniliselt keerukaks ja aeganõudvaks, kuid hoonete ümberehitamine ei ole ainus viis, kuidas tagada volikogu ja valitsuse tööruumidele ligipääs. Volikogul ja valitsusel on õigus muuta ka oma töökorraldust ja ümber asuda ruumidesse, millele liikumiserivajadusega inimestel on takistusteta ligipääs.

Õiguskantsleri Kantselei tegi omavalitsuste seas küsitluse, uurides, kas ja mis ulatuses on volikogude ja valitsuste ruumid ligipääsetavad. 79 omavalitsusest vastas küsitlusele 59. 52 protsenti vastajaist tunnistas, et kohaliku volikogu hoonesse on võimalik ratastooliga pääseda ka ilma kõrvalabita. 48 protsenti vastajaist kinnitas, et see ei ole võimalik. Selgus veel, et näiteks silmusvõimendi on üksnes 2 protsendil volikogu saalidest.

Vaegkuuljate teenuse kättesaadavus ja kvaliteet

Eesti Audioloogia Seltsi palvel uuris õiguskantsler Sotsiaalkindlustusameti pakutava kuulmisabivahendi teenuse kvaliteeti ja kättesaadavust. Seaduse ja Sotsiaalkindlustusameti põhimääruse kohaselt peab amet veenduma, et kõik riiklikud teenused oleksid eesmärgipärased. 

Selleks et teenusest oleks vaegkuuljatele ka päriselt abi, tuleb abivahendite soetamiseks eraldada piisavalt raha ning teenus peab olema kvaliteetne: see peab tagama igale kasutajale sobiva abivahendi, mida vajaduse korral kohandataks kasutusaja jooksul. 

Hinnanguliselt kannatab kuulmislanguse all iga viies Eesti elanik, nende osakaal rahvastikus edaspidi suureneb. Vastava abi (teenuse) osutamise järelevalve on siiani aga sisuliselt puudunud. Põhjalik järelevalve ja selle järelduste analüüs koos planeeritava koolitusega võimaldaks hakata valdkonna tulevikku terviklikult planeerima. Näiteks võiks alustada Eestis audioloogia spetsialistide õpetamist, kehtestada kvalifikatsiooninõuded abivahendite kvaliteeti hindavatele spetsialistidele ja asuda looma seadmete müüjatest sõltumatuid kuulmiskeskuseid. 

Õiguskantsler tegi Sotsiaalkindlustusametile ettepaneku teha lähema aasta jooksul teenuse ammendav audit (järelevalve), hinnates teenuse kvaliteeti ning vastavust abivajajate ja riigi ootustele.

Erivajadusega lapsed ja noored

Erivajadustega laste toetamine lasteaias ja koolis

Õiguskantsleri poole on pöördunud mitmed vanemad, kelle lapsed pole lasteaias või koolis saanud vajalikku tuge. Kahjuks ei ole Eestis endiselt tagatud seadustega (koolieelse lasteasutuse seadus ja põhikooli- ja gümnaasiumiseadus) ette nähtud õigust saada abi vajalikus mahus ja pädevalt tugispetsialistilt ning kohe, kui lapse abivajadus on selgunud. 

Puuetega inimeste nõukoja arvamuse kohaselt on just hariduslike erivajadustega laste toetamine (sh tugispetsialistide nappus) üks põletavamaid küsimusi, mis tuleb lahendada. 

Õiguskantsler on juhtinud tähelepanu sellele, et riigiasutused peavad kontrollima, kas omavalitsused tagavad lastele seadusega lubatud abi. Just riigiasutuste pädevus järelevalvajana tagab süsteemi toimimise ja selle, et abivajajad saavad seadusega lubatud abi. Ka Riigikohus on rõhutanud (lahend nr 5-18-7), et põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse järgimise peab tagama seadusandlik võim. See tähendab, et abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb anda piisavalt raha, samuti peab selle täitmise üle tegema järelevalvet ning õigustatud isikule tagama tõhusad võimalused oma õiguste kaitsmiseks.

Riigikohtu üldkogu on öelnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus sõltub suures osas sellest, milline on inimese elukohaks oleva valla või linna suutlikkus abi osutada.

Õiguskantsler on ametkondadele meelde tuletanud, et need peavad täitma seadusega kehtestatud ülesandeid. Sotsiaalkindlustusametil tuleb teha järelevalvet nii lastekaitse kui ka sotsiaalteenuste valdkonnas; Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne on kontrollida lasteaedade ja koolide tegevust.

Vanemad ei pea lapsele seadusega tagatud võimalusi nii-öelda välja võitlema. Üheks niisuguse võitluse näiteks võib tuua vanema pöördumise, milles ta kurtis, et tema lasteaiaealine laps ei saa abi, mida ta vajab. Mitu asutust arutas, kuidas korraldada tugiisikuteenuse osutamine juhul, kui Euroopa Sotsiaalfondi raha selleks enam ei ole või kui reeglid ei võimalda fondi raha teenuse osutamiseks kasutada. Omavalitsuse kohustuse abi osutada sätestab seadus ja see ei sõltu Euroopa Sotsiaalfondi raha olemasolust (vt ka Riigikohtu lahend 5-18-7). Samuti otsiti üksmeelt selles, milline on lapsele sobivaim lasteaiarühm ning kas lapsele peaks lasteaias tuge pakkuma tugiisik, õpetaja abi või mõni muu lasteaia töötaja. Sisuliselt vaieldi ka selle üle, kas abi on kohustatud andma sotsiaal- või haridussüsteem. Samal ajal, kui kestsid arutelud, oli abi vajav laps abita.

Selleks et lapse abivajadus ei kaoks asutuste aruteludesse ära, kutsuti kokku kõiki asjasse puutuvaid spetsialiste kaasav ümarlauaarutelu. Arutelu tulemusena jõuti otsusele, et seni, kuni ei ole leitud muud lahendust, peab laps saama vajaliku tugiisiku. Õiguskantsler tuletas omavalitsusele meelde, et omavalitsus vastutab laste abistamise eest nii lasteaias kui ka sotsiaalteenuste osutamisel ja peab sellistes vaidlusalustes olukordades leidma lapsele parima lahenduse. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus, sotsiaalhoolekande seadus ja lastekaitseseadus koostoimes ütlevad, et kohalik omavalitsus peab alati lähtuma lapse parimast huvist ja abi osutamisel peavad asutused tegema koostööd.

Hea on see, et probleeme on teadvustatud ja neile otsitakse süsteemseid lahendusi. Haridus- ja Teadusministeerium korraldas jaanuaris tugiteenuste seminari, millel osalesid Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühenduse, Eesti Eripedagoogide Liidu, Eesti Logopeedide Ühingu ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu esindajad, samuti omavalitsuste ja SA Innove ning Õiguskantsleri Kantselei spetsialistid. Kaasava hariduse teemat käsitleti aktiivselt ka mitmes meediaväljaandes, õiguskantsleri ametkonna puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Juta Saarevet osales kaasavale haridusele keskendunud saates „Suud puhtaks“ ning arutelu jätkus ka ajaleheveergudel. Juta Saarevet andis ka Tartu Ülikoolis õppeaine „SHHI.03.046 Koostöö HEV lapse võrgustikus“ raames seminari, mis käsitles kaasava haridusega seotud juriidilisi küsimusi, nii igapäevaseid rakenduslikke murekohti kui ka õigusloome valikuid.

Haridusliku erivajadusega laste võimalus saada neile vajalikku tuge sattus ohtu ka eriolukorra ajal. Vabariigi Valitsuse 13. märtsi korralduse nr 77 punkti 1 kohaselt lõpetati õppeasutustes tavapärane õppetöö ja mindi üle kaugõppele. Seega pidid kodus õppimisega hakkama saama ka haridusliku erivajadusega lapsed ja nende vanemad. Kuna hariduslike erivajadustega laste õpetamine ja nende toimetulek koolis vajab metoodilist toetust, milleks vanematel ei pruugi olla erioskusi, oli tegemist keerulise probleemiga. Korralduse punkti 1.2 kohaselt pidi Vabariigi Valitsus või eriolukorra juht otsustama erivajadustega õpilaste õppetöö suhtes rakendatavad meetmed, kuid selliseid erimeetmeid eriolukorra ajal ei kehtestatud. Siiski koostas hariduslike erivajadustega õpilaste õppetöö korraldamise kohta juhendi Haridus- ja Teadusministeerium. Juhend andis selguse, et osa lapsi sai jätkata õppetööd harjumuspärases asutuses, kuid kinnitas ka teadmise, et üldiselt jätkasid ka haridusliku erivajadusega lapsed õpinguid koduõppe vormis. 

On igati mõistetav, et koroonaviiruse leviku tõkestamiseks tuli vähendada inimkontakte, samas oli oht, et osa hariduslike erivajadustega lapsi jääb ilma perevälise toeta abita. Haridus- ja Teadusministeerium tõi juhendis välja, et peale haridustugiteenuste on tuge vajaval õpilasel ja tema perel võimalik saada abi elukohajärgselt omavalitsuselt, kes saab pakkuda perele vajaduse korral tugiisiku- või lapsehoiuteenust. Samas on viiruse tõrje seisukohast vaieldav, kas on vahet selles, kes lapsega vahetult kokku puutub: kas haridus- või sotsiaalvaldkonna spetsialist. Lapse arengu huvides oleks ehk olnud parem, kui oleks jätkatud tegevust talle tuttava haridusspetsialisti juhendamisel. 

Lapse puude tuvastamine

Sotsiaalkindlustusamet muutis 2019. aasta sügisel puude tuvastamise praktikat, mistõttu jäeti osal puudega lastest puue tuvastamata. Praktika muutumisele viitab ka statistika. Puudega laste vanemad leidsid, et muutuse tõttu võivad lapsed jääda vajaliku abita (vt ka Anneli Habicht, „Ringmäng puudega lapse ümber“, „Puue – kas on või ei ole…“). Õiguskantslerilt küsiti, kas selline praktika on õiguspärane. 

Kuna osa teenuseid ja toetusi, mida lapsed vajasid, oli seotud ametlikult tuvastatud puudega, jäid lapsed ilma ka neile vajalikust abist.

Sotsiaalministeerium selgitas esialgses vastuses, et lapsed ei jää lubatud abita, sest omavalitsused on kohustatud aitama ka neid lapsi, kellel ei ole puuet tuvastatud. Sotsiaalministeerium möönis ometi, et omavalitsuste motivatsioon (ja ka võimekus) lastele abi osutada sõltub siiski sellest, kas lapsel on tuvastatud puue, kuna puudega laste arvu võetakse arvesse kohalikele omavalitsustele raha eraldamisel. 

Väga keeruliseks kujunes fenüülketonuuria diagnoosiga laste olukord. Tervena püsimiseks vajavad nad kallist eritoitu, kuid ilma puuet tuvastamata ei olnud võimalik neid rahaliselt toetada. Kalli eritoiduta tekivad tervisekahjustused, mis on pöördumatud ja süvenevad, selle tagajärjel tekib ka puue. Sellist olukorda, kus toetuse saamiseks peab lapse tervise rikkuma, ei saa lubada. 

Eesti Fenüülketonuuria Ühingu pöördumisele tuginedes selgitas õiguskantsler olukorra tõsidust nii poliitika kujundajatele kui ka rakendajatele. Õnneks mõistsid muudatuse vajadust nii Riigikogu kui ka Sotsiaalministeerium. Riigikogu tegi vajaliku seadusemuudatuse, mis lubab toetust maksta ka harvikhaigusega lapsele, kellel ei ole puuet tuvastatud, puude tekkimise ennetamiseks. Seni kuni Riigikogu seadusemuudatust menetles, tegi Sotsiaalkindlustusamet  seadust laiendades üksikotsuseid, määrates fenüülketonuuria diagnoosiga lastele toetuse, jättes puude tuvastamata. 

Kuigi osale harvikhaigustega lastele tõi seadusemuudatus kaasa lahenduse, on endiselt mitme diagnoosiga lapsi, kellel tuvastatakse varasemaga võrreldes kergem puue või ei tuvastata üldse puuet. Ka siin on küsimus selles, et ametlikult tuvastatud puue annab õiguse saada teenuseid ja toetusi, mida laps sisuliselt vajab, kuid millest ta jääb ilma, kui tema puuet ei tuvastata (näiteks diabeedihaiged).

Poliitikakujundaja peab selgeks tegema, mis on puude tuvastamise eesmärk. Laps ei vaja ju templit puude olemasolu kohta, vaid abi, teenuseid, vahel ka rahalist tuge. Teenuste vajadus selgub tihti lapse diagnoosist. Fenüülketonuuria diagnoosiga laste murest ajendatuna tehtud seadusemuudatusega on liigutud õiges suunas, sest laps ei pea läbima puude tuvastamise menetlust, vaid saab tema kohta teada oleva info (diagnoos) põhjal vajalikku abi. 

Sotsiaalministeerium on oma kirjas viidanud, et praegu analüüsitakse erivajadusega laste tugisüsteemi, sh rahastamist. Analüüs pidi esmase plaani kohaselt valmima 2020. aasta veebruaris, kuid eriolukorra kehtestamise tõttu lükkus see tähtaeg edasi. 

Erivajadusega üliõpilane

Õiguskantsleri poole pöördus Tartu Ülikooli üliõpilane murega, et ülikool ei ole teinud talle õppetöös vajalikke kohandusi, õppejõud ei arvesta arstitõendeid ja seavad nende õigsuse kahtluse alla. Üliõpilane märkis, et õppetöö jooksul on ta pidanud korduvalt andma selgitusi oma terviseseisundi ja sellest tulenevate erivajaduste kohta ning see on talle ebameeldiv. 

Õiguskantsleri nõunikud uurisid Tartu Ülikoolis õppivate erivajadustega üliõpilaste õppetingimusi ka 2019. aasta kevadel, millele järgnes soovitus õppekorraldust muuta. Menetluse käigus saadi teada, et erivajadusega üliõpilaste õppekorralduse sujuvaks tagamiseks korraldatakse õppejõududele ja teistele ülikooli töötajatele pidevalt koolitusi. Näiteks on koostatud infoleht erivajadustega üliõpilaste toetamise võimaluste kohta. Sealt saavad õppejõud suuniseid, kuidas erivajadustega üliõpilastega õigesti käituda. 

Infoleht ütleb selgelt, et kui õppejõud (või mõni muu ülikooli töötaja) ei oska olukorda lahendada, võib ta abi paluda erivajadustega üliõpilastega tegelevalt nõustajalt. Õiguskantsler soovitas, et üliõpilane võtaks probleemide korral ühendust erivajadustega üliõpilaste nõustajaga. Nõustaja pädevuses on lahendada olukordi, kus õppejõud on eksinud ja vajalikud kohandused tegemata jätnud.

Puudega lapse töötav vanem 

Õiguskantslerilt küsiti, kas põhiseadusega on kooskõlas, et omavalitsus ei maksa töötavale hooldajale hooldajatoetust. Avaldaja tõi välja, et kui puudega laste vanemad lähevad tööle, tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana või võlaõigusliku lepingu alusel, jäävad nad ravikindlustusest ilma.

Õiguskantsler selgitas, et  kui hooldajatoetust saav vanem asub tööle (ka osalise koormusega), siis omavalitsus tema eest sotsiaalmaksu enam ei maksa ja seeläbi ei ole talle tagatud ka ravikindlustust. Kui täiskasvanu või lapse hooldaja teeb tööd kasvõi väikese koormusega, peaks see tagama talle ka ravikindlustuse. Tööandja peab osakoormusega töötaja eest tasuma sotsiaalmaksu igal juhul vähemalt miinimummäära ulatuses, mis teeb töötaja osaajaga palkamise tööandjale suhteliselt kulukaks. On tõsi, et see omakorda võib takistada puudega laste vanemate töölevõtmist. Töö võlaõiguslike lepingute alusel võiks olla puudega lapse vanemale paindlik alternatiiv, kuid ka sel viisil töötamine ei pruugi tagada ravikindlustust, sest kindlustuskaitse tekkimiseks tuleb täita sotsiaalmaksu miinimumkohustus. 

Sotsiaalministeerium selgitas, et omastehooldajate probleemi lahendamisega tegeldakse.

Ligipääs e-Eestile

Puuetega inimeste õiguste konventsiooniga liitudes võttis Eesti riik kohustuse tagada puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel juurdepääs teabele ja suhtlusele, sealhulgas info- ja kommunikatsioonisüsteemidele ning avalikele teenustele.

Eestile on omane, et palju suhtlust riigiga toimub e-kanalites. Üha uute e-teenuste kasutuselevõtt tähendab muu hulgas, et osa teenuseid arendataksegi üksnes e-teenusena ning sama teenust teisel viisil saada pole enam võimalik. Kui IT-arenduse käigus ei pöörata piisavalt tähelepanu kõigi kasutajate (sh erivajadustega kasutajate) vajadustele, tuleb tahtmatult juurde lahendusi, mida kõik kasutada ei saa. Nii jäetakse osa inimesi kõrvale ja sellega rikutakse nende õigusi.

Paljudele puudega inimestele tähendab e-riik ainsat käepärast võimalust iseseisvalt riigiga suhelda ja oma kohustusi täita. ID-kaardi abil käivad nad pangas, tellivad e-poest koju toitu, raamatuid ja tarbeesemeid ning muid teenuseid, sõlmivad lepinguid, tegutsevad ühingu juhatuse liikmena jne. Kui aga nende inimeste elektroonilise identiteediga peaks midagi juhtuma − ununeb parool, lukustub kaart, uuendatakse tarkvara ning see ei ühildu enam ekraanilugeriga vms −, kaob ka iseseisev ligipääs riigile ja selle pakutavatele teenustele.

Selliste probleemidega pöördutakse ka õiguskantsleri poole. Näiteks on olnud juhtumeid, kus ID-kaardi kiip lukustub tehnilistel põhjustel. Sel juhul vahetab Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kaardi välja tasuta. Enne garantii korras kaardi väljavahetamist peab kaardile aga tegema ekspertiisi. Selleks tuleb ID-kaart anda PPA-le ja seetõttu ei saa inimene kaarti kasutada ka isikut tõendava dokumendina. Garantii korras kaardi asendamine võib võtta aega kuni üks kuu, kuid tavaliselt tehakse seda oluliselt kiiremini. Ometi võib inimesel sel ajal tekkida isikut tõendava dokumendi puudumise tõttu mitmesuguseid probleeme.

Õiguskantsler palus PPA-l leida lahendus, kuidas saaks mittetoimiva ID-kaardi välja vahetada võimalikult kiiresti. Amet lubas teavitada inimesi, et tegelikult saab garantii korras uue kaardi kätte ühe kuni kahe nädalaga. Samuti lubas PPA kaaluda võimalust, et pärast esmast ekspertiisi tagastatakse inimesele ID-kaart kuni uue kaardi valmimiseni. 

On väga oluline, et kõik veebilehed ja mobiilirakendused, mida inimesed kasutavad riigi ja omavalitsuste, aga tegelikult kõigi avalike teenuste tarbimiseks, oleksid arendatud vastavalt ligipääsetavuse nõuetele. Eestis on kontroll nõuete täitmise üle antud Andmekaitse Inspektsioonile. Inspektsioon peab kontrollima, kas avalikud veebilehed ja mobiilirakendused tõesti vastavad ligipääsetavuse nõuetele. Iga asutus vajab talle pandud ülesannete täitmiseks lisaraha. Kahjuks seda napib. Andmekaitse Inspektsioon lubas siiski hakata juurdepääsunõuete täitmise üle järelevalvet tegema juba 2020. aastal.

Eesti Pimedate Liit pöördus õiguskantsleri poole murega, et pimedad ei saa kasutada digiregistratuuri. Liit soovis teada, kas tellija on digiregistratuuri loojale esitanud nõude, et registratuuri peab saama kasutada ka ekraanilugejate abil, kuidas on selle nõude täitmist kontrollitud ja millal muudetakse digiregistratuur pimedatele inimestele ligipääsetavaks. Õiguskantsleri nõunik kohtus Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse esindajatega, kes kinnitasid, et probleem lahendatakse, tulevaste arendustega tagatakse ligipääs ja vajalikud nõuded lisatakse hanketingimustesse.

Sotsiaalteenuste korraldus

Õiguskantslerile saadetud pöördumistest on selgunud, et endiselt on probleeme sotsiaalteenuste kättesaadavusega. Eeskätt kannatavad puudega inimesed, kellel ei ole võimalik ilma vajalikku teenust saamata ühiskonnaelus osaleda. 

Oluliseks verstapostiks oli Riigikohtu lahend nr 5-18-7 (2019. aasta detsembris), milles kohus kinnitas, et omavalitsused on kohustatud oma elanikele sotsiaalteenuseid korraldama. Nimelt rahuldas Riigikohus õiguskantsleri taotluse tunnistada kehtetuks mitmed Narva linna kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivate määruste sätted.

Riigikohus leidis, et riik ja omavalitsus võivad sotsiaalteenuste korraldamise ülesandeid omavahel jagada. Kohus märkis, et lõppastmes vastutab sotsiaalteenuste korralduse eest parlament, ning lahendas asja sellest tõdemusest lähtudes. Selles küsimuses jäi üks riigikohtunik eriarvamusele. Kohtunik küsis Riigikohtu varasemale praktikale tuginedes, kas tegu on kohaliku omavalitsuse kohustusega, lähtuvalt sellest, et see on tema kui kohaliku omavalitsuse üksuse olemuslik ülesanne, või talle seadusega pandud riiklik kohustus. Ta esitas ka küsimuse, kas valdade-linnade rahastamise sätted ja sotsiaalhoolekande seaduse sätted rikuvad valdade ja linnade õigust saada sotsiaalteenuste osutamiseks riigilt piisavalt raha. Tema hinnangul poleks Riigikohus neile küsimustele vastamata jättes saanud õiguskantsleri taotlust lahendada. 

Narva Linnavolikogu määruste põhiseaduspärasust kontrollides nõustus Riigikohus õiguskantsleriga selles, et 1) sotsiaalteenuste korraldamise küsimused on valla- või linnavolikogu ainupädevuses, 2) kõik teenused tuleb reguleerida määrus(t)es, 3) volikogu võib põhiõigusi piirata, kui selleks on seadusest tulenev alus, 4) ei või minna vastuollu seaduses sätestatuga. See tähendab muu hulgas, et ei tohi kehtestada piiranguid, mis välistavad abi andmise inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem.

Kohus tõi välja ka olulised küsimused, mida Riigikogu peab sotsiaalteenuste korraldamist reguleerides silmas pidama. Nii juhtis ta tähelepanu sellele, et seadustes tuleb luua asjakohane regulatsioon. Kohus märkis, et põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et parlament kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas vallad ja linnad saavad kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (kuidas seejuures arvestatakse abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusele.

Riigikohus tõi välja, et sotsiaalhoolekande seaduse § 5 lõikel 3 puudub regulatiivne toime. Ülesande täitmiseks peab olema piisavalt raha: riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus oleneb suures osas sellest, milline on inimese elu- või asukohajärgse linna või valla suutlikkus. Kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisavalt heal tasemel, võivad inimeste põhiõigused jääda kaitseta. Ülesande täitmise üle peab olema korraldatud järelevalve. Samuti peab olema loodud inimestele tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks.

Õiguskantsler saatis valdadele ja linnadele Riigikohtu otsust selgitava ringkirja. Samuti selgitasid Õiguskantsleri Kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht ja Riigikohtu analüütik Riigikohtu seisukohti ajakirjas Sotsiaaltöö. Õiguskantsleri nõunikud käisid kohtulahendit tutvustamas Narvas ja Põlvas. Sotsiaalkaitse üle arutleti saates „Reporteritund”.