Õigusriik

Õiguskantsler kontrollib, kas õigusaktide rakendajad – riigiasutused ja omavalitsusorganid, kohtud, kohtutäiturid jt – järgivad oma töös seadusi, sealhulgas hea halduse tava.

Mitmed õiguskantsleri tööülesanded ja suur hulk pöördumisi on seotud kohtuvõimu tegevusega. Õiguskantsler kuulub ametikoha järgi kohtute haldamise nõukotta, mis pidas 2017. aasta teisel poolaastal kaks istungit ja 2018. aasta esimesel poolaastal samuti kaks istungit. 

Riigikohus küsib õiguskantsleri arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korral. Sel ülevaateaastal tuli koostada kuus sellist arvamust. Need käsitlesid riigi õigusabi varjupaigataotlejale, kooseluseaduse rakendusaktide puudumist, kohtunike palga vähenemist, menetlusabi tsiviilkohtumenetluses, mittetulundusühingu majandusaasta aruande elektroonilist esitamist ja kohtuniku töövõimetuspensioni.

Õiguskantsler teeb järelevalvet isikuandmeid varjatult töötlevate riigiasutuste üle (uurimis- ja julgeolekuasutused), et nende tegevus oleks seaduslik ning et seejuures järgitaks inimeste põhiõigusi ja -vabadusi. See osa õiguskantsleri tööst sisaldab üldjuhul riigisaladuseks või asutusesiseseks liigituvat teavet, mistõttu on kontrollkäikude üksikasjalikud kokkuvõtted ja soovitused kättesaadavad vaid kontrollitavatele asutustele endile ning neile, kelle pädevuses on pidev ja täielik järelevalve.

Paljud otsivad õiguskantslerilt kaitset ka täitemenetluses, kui neile tundub, et riiklik sund võlgade sissenõudmisel on ebaõiglane. 

Omandireformi reservfondist kirikutele raha eraldamine

Õiguskantsler tegi Vabariigi Valitsusele ettepaneku viia omandireformi reservfondi reguleeriva määruse punkti 3 alapunkt 20 põhiseadusega kooskõlla. Õiguskantsler leidis, et see on vastu võetud ilma seadusliku aluseta ning seega vastuolus põhiseaduse § 3 lg 1 lausega 1 ja § 87 punktiga 6. 

Valitsus soovis lõpetada pikaajalised vaidlused riigi ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ning Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku vahel rahalise kokkuleppega, võttes vajaliku raha omandireformi reservfondist. Selleks täiendas valitsus vajaliku seadusliku aluseta reservfondis oleva raha kasutamist reguleerivat määrust ja andis selle alusel välja kaks korraldust raha eraldamiseks. 

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise korraldus, sealhulgas kompensatsiooni suuruse määramise reeglid, on seadustega täpselt sätestatud. Vallasvara, sealhulgas kirikuvara ega pantkirju ei hüvitata ega tohi Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse alusel hüvitada. Valitsus otsustas täiendada eespool viidatud määruse punkti 3 alapunktiga 20 nii, et saaks anda korraldused omandireformi reservfondist kirikutele raha eraldamiseks sõja ja okupatsiooni käigus omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamiseks. Selliseks otstarbeks ei luba ükski seadus Vabariigi Valitsusel omandireformi reservfondi vahendeid kasutada.

Omandireformi reservfondi vahendeid tohib kasutada erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse (ELRKS) § 7 lõigetes 1 ja 11 nimetatud sihtotstarbel. Määruse punkti 3 alapunktis 20 nimetatud raha eraldamise otstarve ei mahu ELRKS § 7 lõike 1 ega ka lõike 11 alla. Valitsuse valitud kurss jätnuks Riigikogu ilma talle seadusega antud õigusest otsustada, milleks kasutada omandireformi reservfondi raha ning selle ülejääki, kui omandireformi seaduses sõnastatud algsed eesmärgid on täidetud.

Õiguskantsler juhtis valitsuse tähelepanu määrusesse lisatud põhiseadusvastasele punktile, lubades selle vajaduse korral vaidlustada Riigikohtus. Seejärel püüdis valitsus normitehnilise võttega muuta võimaliku Riigikohtu otsuse mõjutuks, märkides raha eraldamise korralduste aluseks peale määruse vaidlustatud punkti veel ühe, raha eraldamiseks üldse mitte sobiva punkti. Nii sooviti jätta korraldused formaalselt kehtima ka siis, kui Riigikohus põhiseadusvastase punkti kehtetuks tunnistab ja seega omandireformi reservist kirikutele raha eraldamise põhiseadusvastasust kinnitab. Korralduste kui halduse üksikakti ei oleks saanud vaidlustada ei õiguskantsler ega keegi teine. Õiguskantsler selgitas seesuguse nihilismi olemust ja ka seda, et ebaseaduslike rahaeraldiste eest vastutaksid need valitsuse liikmed, kelle allkirjaga raha kirikutele eraldatakse. 

Õiguskantsleri ettepaneku täitmiseks algatas Vabariigi Valitsus Riigikogus erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse muutmise. Selle eelnõu teine lugemine katkes 6. juunil 2018. Seaduse muutmisest hoolimata tuleb Vabariigi Valitsusel oma määruse ebaseaduslik punkt kehtetuks tunnistada. Seaduse hilisem muutmine ei tee seda sätet põhiseaduspäraseks.

Kohtud ja õigusemõistmine

Õiguskantsler ei hinda kohtuotsuseid kunagi sisuliselt ega sekku kohtu töösse muul viisil, kui üksnes reageerib vajaduse korral kohtuniku tegudele, mis seisnevad ametikohustuste mittetäitmises või vääritus käitumises. Õiguskantsler ei saa hinnata seda, kas kohtulahend on sisuliselt õige, kas kõik vajalikud asjaolud selgitati välja, kuidas hinnati tõendeid jne. Sisulist õigusemõistmist puudutavatele küsimustele saab hinnangu anda üksnes kõrgema astme kohus.

Kohtute seaduse järgi on õiguskantsler kohtu esimehe ja Riigikohtu üldkogu kõrval ainus kohtusüsteemiväline institutsioon, kes võib algatada kohtuniku vastu distsiplinaarmenetluse. Lõpliku otsuse distsiplinaarasjas teeb Riigikohtu juures tegutsev distsiplinaarkolleegium.

Inimesed kaebavad õiguskantslerile kohtunike tegevuse peale valdavalt küsimustes, mis puudutavad sisulist õigusemõistmist. Kaebajad ei ole rahul kohtuotsusega või leiavad, et kohus ei ole välja selgitanud kõiki tähtsaid asjaolusid. Niisugustel juhtudel õiguskantsler sekkuda ei saa. 

Sel ülevaateperioodil pidi õiguskantsler kohtute tööd kontrollima umbes paarkümnel korral. Enamasti olid need juhtumid seotud kriminaalmenetluses ilmnenud probleemidega. Kõige rohkem kaevati Harju Maakohtu kohtunike tegevuse peale. 

Õiguskantsler ei pidanud ühtegi juhtumit piisavalt põhjendatuks, et temale teada olevate asjaolude toel algatada kohtuniku vastu distsiplinaarmenetlust. Õiguskantsler algatas kohtuniku vastu distsiplinaarmenetluse viimati 2011. aastal. 

Enamik kaebusi puudutas kohtunike suhtlemist menetlusosalistega ja infovahetust. Inimesed ei olnud rahul sellega, et kohtunik ei vasta avaldustele, ei saada kohtuistungi protokolli ega lahenda dokumentide tõlkimise taotlusi. Sageli oli tegemist lihtsalt suhtlemisprobleemidega. Ühel juhul ilmnes kohtuasja materjalidest, et kohtunik on süüdistatava avalduses tõstatatud küsimuse lahendanud määrusega, kuid süüdistatav eeldas, et kohtunik vastab tema avaldusele ka eraldi. 

Üks kaebaja leidis, et tema isa koheldi halvasti roma päritolu tõttu. Kohtuistungite salvestiste kuulamisel selgus, et kohtunik käitus kõigi menetlusosalistega lugupidavalt ja erapooletult.

Teine avaldaja väljendas kahtlust, et kohtunik ei tundnud kriminaalasja lahendamisel üldse huvi kohtuasja materjalide vastu ning jäi tema hinnangul kohtuistungi ajal magama. Mõistagi on selliseid asjaolusid tagantjärele keeruline kontrollida, kuid kohtuasja materjalide ning kohtuistungite salvestiste põhjal ei leidnud kohtuniku väidetav tukkumine tõestamist.

Kaevati ka selle peale, et kohtunik ei esitanud kohtuistungil oma isikut tõendavat dokumenti, hariduse omandamist tõendavaid diplomeid ega volitust istungi korraldamiseks, kuigi avaldaja seda nõudis. Seetõttu taotles avaldaja kohtuniku vastu distsiplinaarmenetluse algatamist. Õiguskantsler selgitas, et kohtuniku volitused tulenevad seadusest ning kohus ei pea neid kohtuistungil tõendama. Kohtuniku karistamiseks ei piisa asjaolust, et tema ise või tema otsused kohtualusele ei meeldi.

Varasemast rohkem esitati õiguskantslerile avaldusi inimeste vahi all hoidmise kohta. Need puudutasid eelkõige Harju Maakohtu lahendeid, millega jäeti isik vahi alla ka pärast kohtueelse menetluse lõpetamist ja süüdistatava kohtu alla andmist, kuigi kohtulik arutamine oli planeeritud alles näiteks poole aasta pärast. Süüdistatavad tõlgendasid seda enamasti kas kiusamisena või nende mõjutamisena kokkuleppemenetlusega nõustumiseks. Sellisel juhul on õiguskantsler kontrollinud, kas kohus on vahi all hoidmise põhjendatust hinnanud nõuetekohaselt. Kohtunike tööle ei ole siiani etteheiteid tehtud, kuid muret teeb kohtu ülekoormusest tulenev menetluse venimine. Õiguskantsleri hinnangul tuleb kriminaalasju menetleda viivituseta ja mõistliku aja jooksul, eriti siis, kus süüdistatavat hoitakse vahi all. 

Mitmes tsiviilkohtumenetluse asjus esitatud kaebuses väljendasid inimesed kahtlust kohtuniku erapooletuse suhtes. Kahtlused ei leidnud ühelgi juhul kinnitust. 

Üks avaldaja leidis, et kohus on pankrotimenetluses põhjendamatult pikaks ajaks kohaldanud elukohast lahkumise keeldu ning leidis, et kohtuniku vastu peaks algatama distsiplinaarmenetluse. Õiguskantsler tutvus kohtuasja materjalidega ega näinud põhjust menetlust algatada. Ta selgitas avaldajale, et distsiplinaarmenetlus ei ole isiku jaoks õiguskaitsevahend – distsiplinaarmenetluse algatamine ega distsiplinaarkaristuse määramine ei too kaasa kohtulahendite muutmist või tühistamist ning ei aita muul moel üldjuhul isiku õigusi kaitsta. Seetõttu ei ole isikul subjektiivset õigust nõuda distsiplinaarmenetluse algatamist ega ka kohtuniku distsiplinaarkorras karistamist.

Kohtunike palga vähenemise põhiseaduspärasus

Riigikohus küsis õiguskantsleri seisukohta, kas kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse eelmine redaktsioon oli põhiseadusega vastuolus osas, milles see võimaldas vähendada maa- ja halduskohtu kohtunike ametipalka võrreldes eelmise aasta ametipalgaga.

Õiguskantsler leidis, et vaidlustatud normid on põhiseadusega kooskõlas. Kohtunike palk ja palga arvutamise süsteem on põhiseadusvastane siis, kui see ohustab kohtunike sõltumatust. Üks sõltumatuse tagatis on piisavalt suur palk ja palgasüsteemi kindlus. Tagatisi ei tohi vähendada kindlast tasemest allapoole, nii et see sunniks kohtunikku otsima lisateenimise võimalusi. Kohtunike kuupalga vähenemine 6 euro ja 76 sendi võrra ei ohusta kohtuniku sõltumatust. Küsimuse arutamise ajal seadust ka parandati. 

Menetlusabi piirangu põhiseaduspärasus

Riigikohus küsis õiguskantsleri arvamust, kas põhiseadusega on kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku norm, mis lubab riikliku menetlusabi andmisel võtta inimese majanduslikku seisundit hinnates arvesse vaid samas normis lubatud mahaarvamisi. Õiguskantsler asus seisukohale, et menetlusabi võimalikkuse üle otsustades tuleks arvestada kõiki taotleja majandusliku seisundi asjaolusid. Kui normi saab tõlgendada kooskõlas põhiseadusega, siis ei ole see norm ka põhiseadusega vastuolus. 

Põhiseadus tagab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Seda ka juhul, kui inimene ei jaksa kanda kohtukulusid, näiteks tasuda riigilõivu. Menetlusabi süsteemi mõte seisnebki selles, et igaüks saaks kaitsta kohtus oma õigusi, ilma et peaks seetõttu kannatama majanduslikku kitsikust.

Isikuandmete varjatud töötlemine

Õiguskantsler teeb järelevalvet nende riigiasutuste üle, mis korraldavad telefonikõnede ja vestluste pealtkuulamist, kirjavahetuse jälgimist ning koguvad, töötlevad ja kasutavad isikuandmeid muul varjatud viisil. 

Jälitustegevuse varjatud olemuse tõttu ei tea laiem avalikkus sellest kuigi palju. Teadmatusest tekivad omakorda müüdid ja põhjendamatud oletused, näiteks väidetava massilise ja ebaseadusliku jälitamise kohta. Ebakindlus ja hirm põhjendamatu jälitustegevuse ees ei tekita probleeme mitte ainult üksikisikule, vaid kahjustab demokraatlikku otsustusprotsessi tervikuna. Õiguskantsleri ülesanne on järjepidevalt kontrollida, kas varjatud toiminguid tehakse kooskõlas kehtivate normidega ja nõnda, et arvestatakse inimeste põhiõigustega. Väga oluline on kontrollimise tulemuste põhjal anda ühiskonnale selge sõnum ja kindlustunne, et kõigi isikuandmete varjatud töötlemiseks pädevate asutuste tegevus on seaduslik ning kooskõlas eesmärgiga, mida konkreetse toiminguga taotletakse.  

Õiguskantsler lähtub eeldusest, et inimene pole üldjuhul oma õiguste võimalikust rikkumisest selles valdkonnas teadlik ega saa oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Asetades end nende isikute olukorda, kelle õigusi ja vabadusi võidakse varjatud andmetöötlemise käigus riivata, saab õiguskantsler uurida ka selliseid probleeme, mida kohus ei pruugi ega teagi alati kontrollida. 

Haldusesisesest (jälitus- ja julgeolekuasutused, prokuratuur), parlamentaarsest (Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon) ja kohtulikust kontrollist eristub õiguskantsleri sõltumatu järelevalve eelkõige oma kõikehõlmava ulatuse ja regulaarsuse poolest. 

Õiguskantsleri pädevuses on vajadusel ka kontrollijate kontrollimine, et mõjutada ja suunata neid oma kohustusi täitma. Ka siis, kui asjaomase asutuse tegevus on formaalselt õiguspärane, püüab õiguskantsler seista selle eest, et inimeste põhiõigustega arvestataks maksimaalsel võimalikul moel.

Sel ülevaateaastal kontrollisid õiguskantsleri nõunikud, kuidas on Politsei- ja Piirivalveamet ning Maksu- ja Tolliamet jälitustoiminguid tehes järginud isikute põhiõigusi. Vaatluse alla võeti jälitustoimikud, mis kajastavad kriminaalmenetluse raames kuriteo avastamiseks tehtud jälitustoiminguid. Jälitustoimikud valiti aastatel 2016–2017 avatud toimikute hulgast, milles aktiivne menetlus oli kontrollimise ajaks lõppenud.

Eraldi kontrollkäiguga hinnati politsei infosüsteemi POLIS alamsüsteemis KAIRI (edaspidi KAIRI) isikuandmete töötlemist ja selle üle tehtavat järelevalvet.

Julgeoleku- ja jälitusasutustesse tehtud kontrollkäikude detailsed kokkuvõtted ei ole avalikud, sest need sisaldavad riigisaladuseks või ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud informatsiooni. Kokkuvõtted saavad järelevalvatavad asutused, samuti need ametkonnad, kes vastutavad jälitus- ja julgeolekuasutuste tegevuse seaduslikkuse eest. 

Jälitustoimingute load

Jälitustoiming on õiguspärane ja lubatud vaid siis, kui prokuratuur või kohus on selleks väljastanud seaduse nõuetele vastava, s.o vormikohase ja põhistatud loa. 

Enamasti olid kontrollitud jälitusasutuste toimikutes sisaldunud jälitustoimingu load põhjendatud. Neist selgus, et kuriteokahtluse kontrollimiseks tuligi teha vajalikke jälitustoiminguid. Võrreldes tänavu ja varasematel aastatel kontrollitud toimikuid, võib öelda, et jälituslubade põhjendatus on aasta-aastalt paranenud. Esile tuleb tõsta need prokuratuuri antud varjatud jälgimise load, milles põhjendati nii jälitustoimingu vajalikkust kui ka toimingute mõju  jälgimissubjektile ning temaga seotud kolmandatele isikutele. Ka eeluurimiskohtunikud järgivad üldiselt oma töös viimaste aastate kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab välja tooma kohtu selge ja arusaadava argumentatsiooni muu hulgas ka jälitustoimingu kui nn viimase abinõu vajalikkuse kohta (ultima ratio-põhimõte).

Mõnel juhul oli konkreetse jälitustoimingu vajalikkuse ja ultima ratio-kaalutlus siiski põhjendamata. Küsimusi tekitas näiteks toimik, mille raames kuulati pealt röövpüügiga tegelenud isiku telefone. Ida prefektuuris kontrollitud jälitustoimikutes tuvastasid õiguskantsleri nõunikud aga mitmeid Viru Maakohtu ühe eeluurimiskohtuniku väljastatud kohtumäärusi, milles esitatud jälitustoimingute põhjendused olid standardsed ja deklaratiivsed, eelnevate kohtulubade põhjendustega sisuliselt identsed. Neis kohtulubades puudusid selged, konkreetsete asjaoludega seostatud ning jälitustoimingu vältimatut vajadust kinnitavad põhjendused. Õiguskantsler teavitas probleemist nii Viru Maakohtu esimeest kui ka Riigikohtu esimeest.

Prokuratuuri loas määratlemata isikute varjatud jälgimine

Kõik kontrollitud jälitustoimingud olid tehtud eesmärgipäraselt ning ühtegi toimingut ilma prokuröri või eeluurimiskohtuniku loata ei korraldatud. Kahe Põhja prefektuuris menetletud jälitustoimiku kontrollimisel tuvastasid õiguskantsleri nõunikud siiski, et varjatud jälgimiseks antud loas sätestatud tingimusi päris täpselt ei järgitud. Olgugi et oli lubatud jälgida vaid kahtlustatavat, jälgiti ka isikuid, kes olid kohtunud kuriteos kahtlustatavaga. Õiguskantsler juhtis Põhja prefektuuri tähelepanu vajadusele juhinduda jälitustoimingutes alati konkreetsest jälitusloast ja selles määratud ulatusest. 

Paaril viimasel aastal tehtud kontrollkäikude tulemuste põhjal võib öelda, et teistes jälitusasutustes ei ole jälitusloa tingimuste järgimisega probleeme olnud. Positiivsena jäi silma Lõuna prefektuuri ametnike asjatundlik ja põhiõigusi arvestav tegutsemine õiguspärase jälitusmenetluse tagamisel. Näiteks ühel juhul keeldus jälitusametnik põhjendamata loa alusel jälitustoimingut tegemast. 

Jälitustoimingust teavitamine

Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt teavitatakse jälitustoimingust neid isikuid, kelle suhtes jälitustoiming tehti, aga ka menetluse käigus tuvastatud isikuid, kelle perekonna- või eraelu puutumatust toiminguga oluliselt riivati. Teavitamisest tohib loobuda üksnes seadusega ette nähtud konkreetsetel asjaoludel, kui selleks on prokuröri või kohtu luba.

Õigeaegne teavitamine tagab jälitamise mõjusfääri sattunud inimeste põhiõiguste tõhusa kaitse. See annab kahtlustatavale ja süüdistatavale muu hulgas õiguse vaidlustada jälitustoimingute õiguspärasus.

Varasematel aastatel tuvastasid õiguskantsleri nõunikud hulgaliselt juhtumeid, kus sedalaadi teavitus oli jäänud tegemata või teavitati isikuid liiga hilja. Nüüd on asjad selleski valdkonnas paranenud. Üks suurem puudus tuvastati ühes Ida prefektuuri jälitustoimikus, mille kohaselt kaheksa inimese teavitamine (üheksa jälitusloa alusel tehtud toimingutest) viibis põhjendamatult rohkem kui aasta. Ülejäänud juhtudel olid viivitus lühem, see jäi valdavalt kolme kuni kuue kuu piiridesse.

Isikuandmete töötlemine politsei infosüsteemis

Õiguskantsleri nõunikud leidsid politsei infosüsteemi POLIS alamsüsteemi KAIRI kontrollimisel, et asutusesiseste õigusaktide, tugiisikute süsteemi rakendamise ja regulaarsete logikontrollidega on Politsei- ja Piirivalveamet kasutusele võtnud abinõud, mis tagavad KAIRI-s sisalduvatele (sh varjatult kogutud) isikuandmetele teadmisvajadusele tugineva juurdepääsu ja andmete töötlemise õiguspärasuse. Pistelise kontrolli käigus jälgiti muu hulgas ka seda, kas KAIRI kasutajate juurdepääsuõigused ja -piirangud kehtivad. Õiguskantsler tegi põhiõiguste tõhusamaks kaitseks ja efektiivse järelevalve tagamiseks siiski ettepaneku täiendada KAIRI kasutamist reguleerivaid õigusakte ning parandada järelevalvetoimingute kontrollitavust.

Põhjendamatu jälitustegevuse kahtluse kontrollimine

Peale selle, et õiguskantsler teeb järelevalvet jälitusasutuste tegevuse üle, lahendab ta ka jälitustoiminguid puudutavaid kaebusi ja kontrollib vajaduse korral muid avalikult (nt ajakirjanduses) ebaseadusliku jälitustegevuse kohta esitatud väiteid. 

Möödunud ülevaateaastal tuli õiguskantsleril näiteks advokaadibüroo avalduse alusel kontrollida Keskkriminaalpolitsei tegevuse suhtes tõstatatud kahtlusi. Need puudutasid ühe isiku võimalikku „massiivset“ jälitamist alates 2009. aastast, s.o enne tema vastu 2016. aastal kriminaalmenetluse alustamist. Konkreetse isiku õiguste rikkumist kontrollimise käigus ei tuvastatud. 

Õiguskantsler kontrollis ka avaliku elu tegelase esitatud kahtlust, et tema ettevõttega seotud kriminaalmenetluse ajal korraldati ebaseaduslikke jälitustoiminguid. Selgus, et niisugustel kahtlustustel ei olnud alust. 

Hea haldus

Hea halduse põhimõte näeb muu hulgas ette, et riigi- ja omavalitsusametnikud suhtlevad inimestega viisakalt ja eesmärgipäraselt. Samuti tuleb riigil ja omavalitsusel oma töö korraldada nõnda, et keegi ei jääks riigi tegevuse või tegevusetuse tõttu teadmatusse, ebamäärasesse ega ka lihtsalt arusaamatusse olukorda.

Riigiasutus peab töötama sujuvalt, kiiresti ja mõistlikult, vältides inimesele ebamugavuste tekitamist. Muu hulgas tuleb aidata inimesel tema kohustusi mõista ja tema tegelik soov täpselt esitada. Riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus ei tohi inimest eksitada ega tekitada temas asjatuid lootusi. Kui inimest ei ole võimalik aidata, siis tuleb seda öelda. Hea halduse põhimõtted on kirjas haldusmenetluse seaduses. 

Mõistlik menetlusaeg

Maaomanikku ei kohelda hea halduse põhimõtete järgi, kui riik ei suuda moodustada tema maalt leitud lendorava pesapuu ümber looma kaitseks vajalikku püsielupaika mõistliku aja jooksul. Kui lendorava elukoha määramisega venitatakse aastaid, siis rikub riik sellega maaomaniku õigust oma maad kasutada.

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) viivitas isikule elamisloataotluse läbivaatamise ja elamisloakaardi väljastamisega. Kui välismaalasel puudub kehtiv elamisloakaart, ei saa ta näiteks kasutada e-teenuseid ega reisida. Üldjuhul püüab PPA tähtajalise elamisloa pikendamisel jälgida, et taotleja ei jääks isikut tõendava dokumendita. Seekord põhjendati viivitust välismaalaste seaduse muudatustega, mis omakorda tõi kaasa vajaduse muuta PPA andmebaase. Andmebaaside arendus aga viibis ja dokumendita jäänud isiku õigusi rikuti. 

Isikut koormavate lisanõuete esitamine

Sageli heidetakse riigiametnikele ette passiivsust ja seda, et nad ei lahenda inimeste muresid piisavalt kiiresti. Mõnikord põhjustab probleeme aga ametnike liigne püüdlikkus sisustada seaduses ette nähtud miinimumnorme uute isikut koormavate nõudmistega. 

Näiteks nõudis Keskkonnaamet loomapidajatelt, et need annaksid sõnnikuaunade tegemise kohta põhjalikku teavet, kuigi seadus seesugust kohustust ette ei näe. Keegi ei kahtle, et põhja- ja pinnavett on vaja sõnnikureostuse eest kaitsta. Riigikogu on asjakohased meetmed seadusesse kirjagi pannud ning nõuete täitmise järele valvatakse. Riigiasutuste omaalgatuslik tegevus ei aita kaasa seaduse nõuete täitmisele. See koormab nii teabe esitajaid kui ka ametnikke, kes peaksid selle teabe läbi töötama. Kui sõnnikuauna kohta käivat infot praktikas kuigivõrd ei kasutata, siis on tulemuseks aja ja inimeste närvide raiskamine. Ametnikele jääb alati õigus küsida põhjendatud kahtluse korral lisateavet, ent nii-öelda igaks juhuks ei pea seda koguma. 

Samuti ei tohi asutuse koostatud juhend kitsendada rakendatavat õigusnormi ega muuta selle sisu. Õiguskantsler leidis, et PRIA juhend, mida talupidaja palus kontrollida, kitsendas rakendatavat ministri määrust. Juhendis esitatud tehniline tõlgendus ei kattunud määruse suunistega ega Euroopa Komisjoni kehtestatud poliitikaga ning kokkuvõttes vähendas ette nähtud põllumajandustoetust. PRIA jäiga tehnilise tõlgenduse järgi tuli lugeda karjamaa toetuskõlbmatuks metsaks, kuigi Euroopa Liidu reeglite kohaselt tuleb iga olukorda sisuliselt hinnata. Kuna toetuste määramisel võrdsustatakse ka väikesed põõsad puudega, tegi PRIA juhend Eesti rannakarjamaadel kasvavate kadakate tõttu karjamaadest metsa. Ometi saanuks küsimuse lahendada sisuliselt ja mõistuspäraselt, ükski Euroopa Liidu reegel seda ei keela. 

Politsei- ja Piirivalveamet kehtestas alates 2017. aasta juunist nõude, et inimesel tuleb elamisloataotluse esitamiseks teenindusbüroos aeg kinni panna. Nõuet põhjendati vajadusega paremini planeerida ametnike töökoormust. Õiguskantsler leidis, et seesugune aja broneerimise nõue taotluse esitamiseks pole seaduslik ega vasta hea halduse põhimõttele. Õiguskantsler tegi ettepaneku, et teenindusbürood võtaksid taotlusi vastu ka siis, kui taotleja ei ole selleks aega kinni pannud, kuid on valmis kohapeal järjekorras ootama. Tähtajalise elamisloa ning selle pikendamise taotluste vastuvõtmine ning menetlemine kuulub PPA ülesannete hulka. Seetõttu peavad teenindusbürood olema valmis neid taotlusi vastu võtma ka üldistel alustel. PPA õiguskantsleri ettepanekuga ei nõustunud.

Uurimispõhimõte

Hea halduse tava ja haldusmenetluse seaduses sätestatud uurimispõhimõte nõuavad, et asutus selgitaks välja kõik seisukoha kujundamiseks vajalikud asjaolud. See tähendab, et kui register sisaldab näiteks kinnisasja kohta vastukäivaid andmed, siis tuleb välja selgitada tegelik olukord. Õiguskantsleril paluti selgitada Keskkonnaameti otsust ehitusloa andmisest keeldumise kohta. Kinnistul kasvas ühe registri järgi mets (metsaregister), kuid teise registri järgi oli tegemist metsata maaga (maakataster). Keskkonnaamet oli küll kursis maakatastri andmete ehk metsa puudumisega, ent keeldus ehitusluba väljastamast, viidates metsaregistri andmetele. 

Seesuguseid olukordi, kus riigi üks käsi ei tea, mida teine ei teeb, tuleb ette sageli. Paraku kannatavad seeläbi Eesti inimesed ja riigi usaldusväärsus. Konkreetsel juhul pidanuks Keskkonnaameti vastutav töötaja välja selgitama tegeliku olukorra. Kui aga Keskkonnaamet ei pea ennast haldusmenetluse osaliseks ega näe endal tegelike asjaolude väljaselgitamise kohustust, tuleb hoiduda ka seisukohtadest, mis välistavad ehitustegevuse. 

Endiselt tuleb ette juhtumeid, mil isik üritab võimalikult täpselt järgida ametniku juhiseid, kuid on hiljem just juhiste järgimise tõttu äärmiselt keerulises olukorras. Ettevõte soovis jäätmete taaskasutamiseks luba, et jätkata oma senist tegevust (puidujäätmete põletamine katlamajas) ning asus asju ajama aegsasti enne olemasoleva loa kehtivuse lõppu. Taotluse sisuline menetlus kestis mitu kuud, kuid lõpetati ühtäkki, kuna isik oli unustanud tasuda riigilõivu. 

Riigilõivu tasumine on taotluse läbivaatamise eeldus ja seda tuleb kontrollida enne, kui taotlust läbi vaatama hakatakse. Nõnda säästetakse nii ameti tööaega kui ka taotlejat, kellel võis lõiv jääda enne taotluse esitamist tasumata eksituse tõttu. Pärast esimese taotluse tagastamist tasus avaldaja riigilõivu ja esitas sama sisuga taotluse uuesti. Teist taotlust aga ei registreeritud õiguspäraselt ega jätkatud menetlemist sealt, kus see eelmisel korral hea halduse tava rikkumise tõttu katkes. Samuti seadis Keskkonnaamet kahtluse alla taaskasutustoimingu koodi, mille taotleja oli andnud Keskkonnaameti enese soovitusest lähtudes. 

Õiguskantsler juhtis Jõelähtme Vallavalitsuse tähelepanu asjaolule, et nende ülesanne on veenduda, et külavanema valimine toimub õiguspäraselt. Vallavalitsus peab võtma vajalikke meetmeid, et nõuete täitmist oleks võimalik tagantjärele kontrollida.

(Loe ka peatükki „Linn ja vald“.)

Põhjendamine ja ärakuulamine

Haldusmenetluse seadus nõuab, et kaalutlusõiguse alusel tehtud otsust tuleb põhjendada ja menetlusosalised ära kuulata. 

Pärnu Linnavalitsus tegi Pärnu kesklinna ja Lottemaad ühendava kergliiklustee rajamise menetluses vigu. Linnavalitsus ei põhjendanud kergliiklustee asukoha valikut ega kaasanud menetlusse puudutatud isikuid. Õiguskantsler soovitas linnavalitsusel edaspidi menetluspraktikat muuta.

Isiku pöördumisele ammendav ja õigeaegne vastamine

Haldusorgan peab märgukirjale ja selgitustaotlusele vastama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Olenevalt vastuse keerukusest võib vastamise tähtaega pikendada kuni kahe kuuni. Hea halduse tava kohaselt tuleks isikut vastamise tähtaja pikendamisest ja selle põhjusest teavitada esimesel võimalusel, kuid kindlasti ettenähtud esialgse 30 kalendripäeva jooksul.

Vaide peab haldusorgan lahendama 10 päeva jooksul. Seda tähtaega võib pikendada kuni 30 päeva võrra, andes sellest vaide esitajale teada.

Kui taotluse lahendamine ei ole haldusorgani pädevuses, tuleb taotlejale selgitada, kes selle küsimusega tegeleb. Avalduse esialgne saaja võib selle ka õigele asutusele ise edasi saata, andes sellest avaldajale teada. 

Õiguskantsleril tuli sekkuda ühte ametkondlikku ringmängu, kui avaldaja soovis vaidlustada Riigi Kinnisvara AS-i (RKAS) korraldatud kunstikonkursi otsuse. Seaduse järgi tulnuks otsus vaidlustada otsuse teinud ametkonnas ehk RKAS-is. Vaidlustaja ei olnud seadustega kursis ning saatis vaide esmalt riigihangete vaidlustuskomisjonile, seejärel ka Kultuuriministeeriumile ning teadmiseks ehk nn teise adressaadina ka RKAS-ile. 

Riigihangete vaidlustuskomisjon tagastas vaide, kuivõrd kunstihangete järelevalvet teeb Kultuuriministeerium. Ministeerium jättis samuti vaide läbi vaatamata, sest ei leidnud järelevalve algatamiseks alust, lisades, et vaie tulnuks konkreetsel juhul esitada RKAS-ile kui haldustoimingu teinud organile. RKAS omakorda vastas avaldajale, et vaiet ei ole võimalik läbi vaadata, sest see on esitatud lahendamiseks Kultuuriministeeriumile ja RKAS on saanud üksnes ministeeriumile saadetud vaide koopia. 

Õiguskantsler leidis, et nii riigihangete vaidlustuskomisjon, Kultuuriministeerium kui ka RKAS on tegutsenud vastuolus hea halduse tavaga. Mitu riigiasutust kulutas palju tööaega avaldajale täiesti kasutu vastuse koostamiseks. Tagatipuks möödusid ka vaide esitamise ja halduskohtusse pöördumise tähtajad. Õiguskantsler tegi ettepaneku parandada ka Kultuuriministeeriumi koostatud „Kunstiteoste tellimise seaduse rakendamise juhendit“.

Õiguskantsler pidi korrale kutsuma Põhja-Sakala Vallavalitsust, kes jättis vastamata kohaliku elaniku esitatud kooli ja lasteaia kohta käivatele küsimustele. 

Maardu Linnavalitsusele selgitas õiguskantsler, et kui isik soovib esitada kaebuse kohtuvälise menetleja – linnavalitsuse – kiirmenetluse otsuse tühistamiseks, tuleb isikut viivitamata (kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul pöördumise registreerimisest) teavitada kohtusse pöördumise võimalustest. Sel juhul teeb linnavalitsus kõik võimaliku, et vältida olukorda, kus kohus ei saa isiku kaebust läbi vaadata kaebetähtaja möödumise tõttu. Kui linnavalitsus vastab isiku pöördumisele alles 30 kalendripäeva möödumisel, on kaebetähtaeg mööda lastud. 

Kontrollimise käigus selgus, et ka Kohtla-Järve Linnavalitsus pole märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamisel alati pidanud kinni seaduses sätestatud tähtajast.

Hea õigusloome tava

Õiguskantslerilt küsiti, kas Sotsiaalministeeriumi loobumine kavandatud apteegireformi mõjuanalüüsist muudab reformi põhiseadusvastaseks. Mõjuanalüüsi nõuab hea õigusloome tava, mis on kirjas Vabariigi Valitsuse määruses „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“, Riigikogu juhatuse otsuses „Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri“ ja Riigikogu otsuses „Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018”.

Ehkki hea õigusloome tava, õiguspoliitika põhialuste ja normitehnika reeglite eiramine on taunitav, ei tähenda see, et normid oleksid automaatselt põhiseadusvastased. 

Täitemenetlus 

Täitemenetluses täidavad kohtutäiturid nii avalik-õigusliku iseloomuga kohustusi kui ka eraõiguslikke nõudeid. Täitemenetlusel on toimivas õigusriigis oluline roll, nii tagatakse võlausaldajate ja võlgnike õigused. Siin tuleb tasakaalu leidmiseks ja hoidmiseks teha valikuid, mis võivad mõlemale poolele tunduda ebaõiglased. 

Õiguskantslerilt otsivad abi nii võlausaldajad kui ka võlgnikud. Keegi on raskes majanduslikus olukorras ja vajab kiiresti talle tekitatud tervisekahjustuse eest hüvitist isikult, kes maksmisest kõrvale hoiab. Samuti on mõni võlgnik olukorras, kus temalt pole võlgade katteks midagi võtta. Toimiv täitemenetlus peabki kaitsma inimeste õigusi, muu hulgas kindlustama asjaosalistele ja nende ülalpeetavatele toimetulekuks hädavajaliku.

On selge, et sissetuleku osaline arestimine või eluruumist väljatõstmine põhjustab elatustaseme langust, sageli ka otseseid majanduslikke raskusi. Teisel kaalukausil on võlausaldaja huvid. Avalik-õiguslike nõuete puhul tähendab trahviotsuse mittetäitmine, et ühiskonnas hukka mõistetud teo eest määratud karistusest hiilitakse kõrvale. 

Täitemenetluses peab võlgnik teadma oma õigusi, võimalusi ja kohustusi. Sageli tekib probleem siis, kui võlgnik jätab õigel ajal kasutamata tema majanduslikku olukorda arvestavad võimalused. Tihti selgub, et kohtutäiturid rakendavad seadust erinevalt. Keerulises olukorras oleva inimese saatus aga ei tohiks sõltuda temaga tegeleva kohtutäituri isikust. Seetõttu kavandab Justiitsministeerium täitesüsteemis muudatusi. 

Sissetuleku arestimine

Kuni 08.01.2018 kehtinud täitemenetluse seadustik (TMS) ei lubanud võlgniku sissetulekut arestida, kui tema sissetulek ei ületanud miinimumpalka (2018. aastal on miinimumpalk 500 eurot kuus).  

Võlausaldajate huvide paremaks kaitseks jõustus 09.01.2018 TMS § 132 lõike 1² muudatus,  mille kohaselt sai arestida ka võlgniku väikest sissetulekut. Nii võis arestida kuni 20% sissetulekust, kuid nii, et sissetulek ei langeks alla toimetulekupiiri (2018. aastal 140 eurot). See muudatus halvendas väikese sissetulekuga isikute (nt pensionäride või töövõimetoetuse saajate) toimetulekut. Kõnealune säte andis kohtutäiturile arestitava sissetuleku osa kindlaksmääramisel kaalutlusruumi. Kohtutäitur pidi kaaluma võlgniku ja võlausaldaja huve ning arvestama muu hulgas sellega, et sissetuleku arestimisel oleks võlgnikule tagatud inimväärne elu. Tegelikkuses arestisid kohtutäiturid võlgniku sissetuleku üldjuhul maksimaalses võimalikus ulatuses, jättes arvestamata inimese sissetuleku suuruse ja tema vajadused. Õiguskantsler hindas, et kuigi täitemenetluse peamine eesmärk kaitsta sissenõudja õigustatud huvi on õiguspärane, võib selle tagajärjel võlgnik sattuda olukorda, mis ei ole kooskõlas põhiseaduse §-st 10 tuleneva inimväärikuse põhimõttega.

Riigikogu muutis tekkinud olukorra parandamiseks kiiresti seadust. 10.06.2018 jõustus TMS § 132 lõike 1² muudatus, millega püütakse paremini tagada inimese toimetulek täitemenetluses. Muudatuse kohaselt võib arestida ühes kuus kuni 20% sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla Statistikaameti avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi (2017. aastal oli see 207,23 eurot kuus).

Riigikogu on otsustanud, et täitemenetluses on eri liiki ja seega erineva eesmärgiga sissetulekud kaitstud erineval moel. Näiteks töövõimetoetust võib täitemenetluses arestida, kuid töötutoetust mitte. See on põhiseadusega kooskõlas. Põhiseadus lähtub eeldusest, et täisealine inimene vastutab enda äraelamise eest eelkõige ise. Töövõimetoetus on osalise töövõimega inimese töist sissetulekut täiendav või asendav sissetulek ja seda võib arestida (nii nagu võib arestida ka näiteks pensioni). Osalise töövõimega inimene on osaliselt võimeline ise ülalpidamist teenima. Seetõttu on põhjendatud, et arestida on lubatud nii tema töötasu kui ka talle makstavat töövõimetoetust. Töötutoetust ei luba seadus arestida (täitemenetluse seadustiku § 131 lg 1 p 5). Töötutoetus on abi puuduse korral, kuna selle toetuse saamise õigus sõltub inimese sissetulekute suurusest (tööturuteenuste ja -toetuste seadus § 26 lg 1). Samamoodi ei või sissenõuet pöörata sotsiaaltoetuste (näiteks toimetulekutoetuse) vastu.

Lapse ja vanema suhtluskorra kohtulahendi täitemenetlus 

2015. aasta märtsis saatis õiguskantsler justiitsministrile ja sotsiaalkaitseministrile märgukirja, milles leidis, et täitemenetluse seadustikuga kehtestatud lapsega suhtlemise kord on vastuolus põhiseaduse ja laste õiguste konventsiooniga. Kohtutäitur ei saa seaduse alusel keelduda toimingutest ka juhul, kui need lähevad vastuollu lapse parimate huvide ja tema tahtega eeldusel, et laps on suuteline seesuguseks tahteavalduseks ning kui seda on hinnanud eriteadmistega isik. Seadus asetab suhtlemist nõudva vanema huvid lapse huvidest ettepoole, jättes lapse seejuures sisulise arvamuse õiguseta. Samuti lubab seadustik mõnel juhul kasutada lapse suhtes jõudu. Kõik see läheb vastuollu lapse põhiõigusega eraelu puutumatusele. 

Mais 2018 meenutas õiguskantsler ministritele, et see probleem on endiselt lahendamata. Jõu kasutamise ja teiste lapse tahet eiravate sammude asemel tasuks senisest rohkem keskenduda lapsevanemate nõustamisele. Samuti tuleks pingutada kohtueelsete kokkulepete saavutamise nimel. Kavandatavas seaduseelnõus peab määrama, kas ja kuidas rakendada täitemenetluses edaspidi esialgset õiguskaitset, see tähendab, kuidas tagada kõigi osapoolte, eelkõige aga lapse õiguste ja huvide kaitse sel ajal, kui kohtuotsust veel ei ole. Samuti tuleks analüüsida, kas mõni ametkond suudaks suhtluskorra määrusi täita ja seejuures laste huve kaitsta professionaalsemalt kui vastava ettevalmistuseta kohtutäiturid praegu teevad. 

Kuni uut lahendust ei ole, tuleb parandada praegust suhtluskorra määruste täitmise praktikat.

E-riik 

E-riigis suhtlevad kodanik, ettevõte ja riik omavahel suuresti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel, seejuures esitatakse, hoitakse ja edastatakse teavet eelkõige elektroonilistes kanalites. Riiklikud infosüsteemid peavad oluliselt hõlbustama nii riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste kui ka inimeste omavahelist asjaajamist. Mõnikord piirab aga infosüsteemide jäikus ning rakenduste vanamoelisus või puudulik funktsionaalsus inimeste õigusi. 

Lünklikke seadusi saab soovi korral kiiresti ja suurema kuluta parandada. Sellega võrreldes on e-riigi ja riiklike IT-süsteemide lappimine palju kulukam ja aeganõudvam.

Õiguskantsler seisab muu hulgas selle eest, et elu Eestis ja seejuures ka suhtlus riigiga oleks võimalik ka internetita; et inimese õigused ja põhivabadused oleksid kaitstud ka juhul, kui arvutit või võrguühendust ei ole. Elektrooniliste lahenduste olemasolu ei vabasta riiki kohustusest suhelda inimestega ka muul viisil. E-riik pole asi iseeneses. See on kodanikule säästlik, tõhus ja käepärane, alati põhjendatud asjaajamise viis. Aga siiski alternatiiv, mitte nn analoogriigi asendaja. 

Vanema õigus tutvuda lapse isikuandmetega 

Kui kohus on piiranud vanema hooldusõigust, siis ei saa ta näha eesti.ee portaalist oma lapse isikuandmeid, mis on kantud rahvastikuregistrisse. Õiguskantslerile kirjutas lapsevanem, kes pidi kohtumääruse kohaselt võtma lapse enda hoole alla lasteaiast või kohast, kus laps püsivalt elab. Paraku puudus tal võimalus lapse elukohaandmetega tutvuda, sest rahvastikuregistri tehniline lahendus kas lubab või keelab täielikult ligipääsu nendele andmetele. Tehniline lahendus ei arvesta konkreetsest kohtulahendist tulenevaid vanema õigusi, mille järgi võib vanemal olla ka osaline ligipääs lapse andmetele.  

Rahvastikuregistri eest vastutav Siseministeerium on välja töötanud rahvastikuregistri seaduse muudatuse eelnõu ning lubanud korraldada infotehnoloogilised arendustööd. 

Pensioni väljamaksmine 

Õiguskantsler tegeles juhtumiga, kus pensionär, kellele toimetatakse pension koju, ei saanud seda õigel ajal kätte. See omakorda tähendas, et inimesele maksti tema paari kuu pension – 2017. aasta detsembri ja 2018. aasta jaanuari eest – välja korraga. Paraku jõustus 1. jaanuaril 2018 uus tulumaksuseadus. Jaanuaris tehtud väljamaksele kohaldati 2018. aasta maksuvaba tulu määra (500 eurot kuus), sest maksuvaba tulu arvestatakse väljamakse kuu järgi ja arvesse võetakse väljamakse kuul kehtiv maksuvaba tulu määr. Kui muidu ei oleks pensionär pidanud pensionilt tulumaksu maksma, siis paari kuu pensioni korraga väljamaksmise tõttu pidas Sotsiaalkindlustusamet tulumaksu kinni. 

Olenemata sellest, et Sotsiaalkindlustusamet teadis kõiki juhtumi üksikasju − muu hulgas ka seda, et korraga maksti välja mitme kuu pension −, ei võimaldanud pensione ja makse automaatselt rehkendav arvutisüsteem erakorralisi asjaolusid arvesse võtta.

Olukorra aitas lahendada õiguskantsleri sekkumine. Sotsiaalkindlustusamet ning Maksu- ja Tolliamet selgitasid, et seadusesse vajaliku erisuse lisamisel läheks IT-arenduste muutmine riigile väga kulukaks ja võtaks kaua aega. Arutelu tulemusel lepiti kokku, et Sotsiaalkindlustusamet hakkab inimesi teavitama, kui pensionäril tuleb mitme kuu pensioni korraga saamise tõttu maksta (rohkem) tulumaksu. Enammakstud tulumaks tagastatakse tuludeklaratsiooni esitamise järel. Kui pension tuleb kojukandest tagasi (nii juhtub umbes sada korda kuus), püüab Sotsiaalkindlustusamet ka inimesega ühendust võtta, et pension õnnestuks kätte toimetada veel samal kuul. Samuti jagab amet kojukandepensioni saajatele infolehti, kus teavitab, et korraga mitme kuu pensioni kättesaamisel võib pension olla kuupõhise tulumaksuvaba piirmäära arvestuse tõttu ajutiselt väiksem.

Mittetulundusühingu aastaaruande elektrooniliselt esitamise kohustus 

Riigikohus küsis õiguskantsleri arvamust, kas põhiseadusega on kooskõlas nõue, mille järgi peavad mittetulundusühingud (MTÜ) oma majandusaasta aruande esitama mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile ainult elektrooniliselt veebilehe https://ettevotjaportaal.rik.ee/ kaudu. Kohustuse täitmata jätmisel saab MTÜ registrist kustutada, ilma et oleks õigust seda taastada.

Konkreetses kohtuasjas esitas kaebaja kohtule dokumendid posti teel. Kuna registriandmete kohaselt olid majandusaastate aruanded esitamata, kustutati MTÜ registrist. Tekkis olukord, kus riigil oli seadusega nõutud teave tegelikult olemas (küll hilinemisega), kuid registrist kustutamise määruskaebuse lahendamisel sellega ei arvestatud, kuna andmeid ei olnud registris.

Õiguskantsleri hinnangul ei saa riik väita, et vajalik aruanne puudub, kui aruande andmed on tal tegelikult olemas, ehkki saadetud näiteks e-kirja manusena või paberil. Kui MTÜ seetõttu registrist kustutatakse ja tegevus lõpetatakse, on tagajärg ühingu jaoks ebaproportsionaalselt ränk ja riivab tema põhiseadusega tagatud õigusi. 

Õiguskantsler on uurinud aruande elektrooniliselt ja aruandluskeskkonnas esitamise piirangu mõõdukust ka aastatel 2011 ja 2017. Õiguskantsler leidis siis, et aruande elektroonilise esitamise kohustus on põhiseaduse paragrahvidega 48 ja 11 kooskõlas vaid juhul, kui aruande elektrooniliseks koostamiseks ja esitamiseks on olemas paindlikud võimalused ning aruande esitajal on võimalus saada tõhusalt nõu ja abi. 

Elektroonilise aruandluse alternatiivina võib aruannet esitada ka notari kaudu. Aruande esitamise kohustus on eelkõige avalikes, mitte MTÜ enda huvides. Niisiis võib olla ebaõiglane jätta aruandlusega seotud kulud MTÜ kanda. MTÜ peab kulutama oma raha põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Seega ei saa sunnitud notariteenus jääda elektroonilise aruande esitamise ainsaks seaduslikuks alternatiiviks. 

Aastaülevaate valmimise ajaks ei olnud Riigikohus selles asjas veel otsust teinud.

E-riigi harta

Riigikontroll ja õiguskantsler avaldasid 2018. aasta märtsis ühistööna valminud e-riigi harta uusversiooni, kust iga Eesti avalike teenuste kasutaja saab järele vaadata, millised õigused on tal e-riigis asutustega suheldes, ning teha kindlaks, kas neid õigusi on järgitud.

Samuti saab iga asutus harta alusel üle vaadata oma toimingud ning seada selged ja hõlpsasti mõõdetavad eesmärgid kodanikukesksema asjaajamise korraldamiseks. Hartas on muu hulgas loetletud ka kriteeriumid, mille põhjal saab igaüks hinnata, kas tema õigusi on e-riigis avalike teenuste osutamisel arvestatud.

Hartas sõnastatud põhimõtted aitavad muu hulgas tagada elektroonilise asjaajamise lihtsuse ja loogilisuse, et riik ei koormaks inimesi asjatult. E-riigi harta põhimõtted ja kriteeriumid kehtivad ka väljaspool elektroonilisi suhtluskanaleid.