Lapsed ja noored

Eesti ratifitseeris ÜRO lapse õiguste konventsiooni 26. septembril 1991. aastal. Konventsiooni artikli 4 järgi võtavad osalisriigid kasutusele kõik seadusandlikud, administratiivsed ja muud abinõud, et tagada selles konventsioonis sätestatud laste õiguste kaitse.

Eestis täidab sõltumatu lasteombudsmani ülesandeid õiguskantsler. Tema seisab oma ametkonnaga hea selle eest, et kõik asutused, institutsioonid ja inimesed, kelle otsused mõjutavad laste elu ja heaolu, austaksid laste õigusi ning lähtuksid nende parimatest huvidest.

Vanemlik hool

Lõppenud ülevaateperioodil pöördus õiguskantsleri poole mitu lapsevanemat, kes soovisid selgitusi, millised on vanemate õigused omavahelistes suhetes ja suhetes lastega. Vanemad kurtsid, et täitemenetluses ja maksekäsu kiirmenetluses edastatavad dokumendid on liiga keerulised. See näitab, et inimesed vajavad perekonnaõiguse küsimustes selgelt esitatud asjakohast informatsiooni ja ka lihtsas keeles koostatud menetlusdokumente. Selgitusi ja nõu peavad vanematele jagama ka linnade ja valdade lastekaitsetöötajad.

Vanemate võrdsed õigused ja vastutus

Lapsest lahus elavatele vanematele valmistab eelkõige muret see, et nad ei näe last piisavalt sageli ja et neil ei ole lapse suhtes teise vanemaga võrdseid õigusi. Perekonnaseaduse järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanemad peavad lapse heaolu silmas pidades teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust, täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles.

Need põhimõtted kehtivad ka vanemate lahkumineku korral. Siis peavad vanemad kokku leppima lapse ja lapsest lahus elava vanema suhtlemises. See on vanemate, mitte riigi kohustus. Lapsel on õigus säilitada suhted mõlema vanemaga ning ka lahus elaval vanemal on õigus ja kohustus lapsega suhelda. Kui vanemad ei suuda lapse hooldamises ega temaga suhtlemises kokku leppida, lahendab vaidluse kohus seaduses ette nähtud korras. Kohus peab arvestama konkreetsete asjaoludega ja tegema otsuse, lähtudes lapse parimatest huvidest. Lapse parimates huvides võib olla ka selline lahendus, mis ei taga mõlemale vanemale lapse suhtes võrdseid õigusi.

Vanemate erimeelsuste lahendamisel peab keskenduma ennetustööle ning last puudutavate kokkulepete vahendamisele. Sama kinnitab teiste riikide kogemus, kus on püütud perekonnaõiguslike vaidluste lahendamise korda reformida. Põhjamaades, sealhulgas Rootsis, mida tihti eeskujuks tuuakse, pööratakse peatähelepanu just vanemate omavahelise kokkuleppe saavutamisele. Toimiva lahenduse alus ei ole mitte riiklik sund, vaid eelkõige vanemate vaba tahe ja kokkulepe.

Vanemaõiguste volitamine

Õiguskantsler selgitas lapsevanemale, et vanem ei saa hooldusõigusest loobuda ega seda kolmandale isikule delegeerida. Hooldusõigust saab piirata või selle vanemalt ära võtta üksnes kohus. Kuigi seadus aktsepteerib olukorda, kus last kasvatab ja tema eest hoolitseb ajutiselt kolmas isik, ei tähenda see, et vanemad on sellisel juhul hooldusõiguse kolmandale isikule üle andnud. Ka sellisel juhul lasub hoolduskohustusest tulenev vastutus vanematel. Hooldusõiguse lahutamatu osa on otsustusõigus. Vanemad peavad lapsega seotud asju otsustama omal vastutusel ja üksmeeles. Otsustusõiguses saab muudatusi teha üksnes kohus ja seda ka peamiselt vanematevahelistes suhetes – kohus võib anda otsustusõiguse mingis konkreetses küsimuses ühele vanemale.

Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad lahus, on lapsega koos elaval vanemal õigus teha lapse igapäevaelu (tavahooldamise) puudutavates asjades ainuisikulisi otsuseid. Tavahooldamise alla käivad näiteks küsimused, mida laps selga paneb, mida ta sööb, kas ta läheb õhtul sõpradega kinno, nädalavahetuseks vanavanemate juurde jms. Tavahooldamise otsus ei ole aga näiteks see, millisesse lasteaeda või kooli laps läheb, kas lapsele tuleks teha soovitatud operatsioon, kas laps võib minna sõprade perega välisriiki reisile jms. Igapäevaseid toiminguid võib lapsega koos elav vanem lubada teha ka kolmandal isikul. Näiteks võib vanem paluda lapse vanavanemal, tädil, onul või oma uuel elukaaslasel viia laps kooli või lasteaeda ja minna lapsele õhtul järele. Lapsega koos elav vanem ei saa aga anda kolmandale isikule luba toiminguteks, mille üle on õigus otsustada mõlemal vanemal ühiselt.

Lapse taskuraha kasutamise üle otsustamine

Õiguskantslerilt küsiti, kas lapsevanem võib otsustada lapse teenitud raha kasutamise üle. Perekonnaseaduse järgi on lapsevanematel õigus hoolitseda lapse vara eest. Seega on nad üldjuhul oma lapse vara valitsejad ning esindavad last ka selle varaga seotud tehingutes ja toimingutes.

Kuigi seadus annab vanemale võimaluse kasutada lapsele kuuluvat raha ka lapse ülalpidamiseks, ei tähenda see, et vanem vabaneb seeläbi ülalpidamiskohustusest ja võib pere ülalpidamisel toetuda üksnes lapse sissetulekule. Ka juhul, kui laps käib tööl ja teenib tulu, on vanem ise kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Loomulikult võib ette tulla olukordi, mil on mõistlik ja vajalik, et sissetulekut omav laps aitab ka ise enda vajaduste rahuldamiseks tarvilikke kulusid kanda. Mõistlike ülalpidamiskulude ja vanemliku ülalpidamiskohustuse täitmise kohta seadus ühest vastust ei anna. See sõltub konkreetsest olukorrast ja iga pere elustandardist.

Lapse ja vanema suhtluskorra täitemenetlus

Õiguskantsler on palunud justiitsministril ja sotsiaalkaitseministril töötada välja seadusemuudatused, mis tagaks paremini laste huvide kaitse. Justiitsministeerium on lubanud suhtluskorra kohtulahendite täitmist puudutava seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse esitada 2018. aasta lõpuks.

Õiguskantsler soovitas justiitsministril ja sotsiaalkaitseministril keskenduda nõustamisteenuste arendamisele ning kohtueelsete kokkulepete korraldamisele, et vähendada kohtusse pöördumiste arvu. Kavandatavas seaduseelnõus tuleb määrata, kas ja kuidas viia täitemenetlus läbi siis, kui suhtluskord on sätestatud esialgse õiguskaitse määrusega.

Tasub näiteks uurida, kas mõne ametkonna töötajatel võiks laste heaolu küsimustes olla rohkem teadmisi kui kohtutäituritel, ning kas see ametkond suudaks suhtluskorra määrusi täita tõhusamalt, kui kohtutäiturid seda teevad. Kuni uut lahendust ei ole, tuleb parandada praegust suhtluskorra määruste täitmise praktikat, näiteks kohtutäitureid koolitada. Samuti peaksid omavalitsuse lastekaitsetöötajad täitemenetluse protsessis osalema, näiteks kohtutäitureid aitama. Sotsiaalministeerium peab seisma hea selle eest, et lastekaitsetöötajad teaksid oma kohustusi lapse ja vanema suhtluskorra täitemenetluses.

Lapsendamissaladus

Õiguskantsler pidi andma hinnangu lapsendamissaladuse võimalikule avaldamisele Eesti Rahvusringhäälingu saates „Terevisioon“ tehtud intervjuus, milles lapsendajad rääkisid oma loo ning avaldasid lapsendatud lapse nime ja foto. Kuigi perekonnaseadust saab selles asjas tõesti mitmeti tõlgendada, tuleb alati eelistada põhiseaduspärast tõlgendust. Perekonnaseadus ei keela lapsendajatel endil lapsendamise infot jagada, kui seejuures arvestatakse lapse parimaid huve ega avalikustata lapse bioloogiliste vanemate identiteeti nende tahte vastaselt. Lapsendamissaladuse mõte on kaitsta lapsendajat, last ja lapse bioloogilisi vanemaid. Seevastu ei saa vanemaid sundida lapsendamissaladust varjama, kui nad seda vajalikuks ei pea või kui see polegi tegelikult võimalik.

Lapse enda teavitamiseks tuleb valida lapse arengut hinnates sobiv aeg ja viis ning teha seda kindlasti enne teema avalikku käsitlemist. Lapsendamise teema avalik tõstatamine on igati kiiduväärne, kuivõrd see annab õiguskantsleri hinnangul ühiskonnale julgustava signaali, et iga vanemliku hooleta jäänud laps väärib kodu ja armastavaid vanemaid.

Väikelapsed turvakodus

Õiguskantsleri nõunikud tuvastasid kontrollkäigul Tallinna väikelaste turvakodusse, et mõni alla kolmeaastane laps oli turvakodus elanud mitu kuud, mõni aga üle aasta. Näiteks üks kümnekuune tüdruk oli vanematest eraldatud ühe kuu vanuselt ning oli turvakodus elanud üheksa kuud. Kuna enamiku neist väikelastest oli sinna suunanud Põhja-Tallinna linnaosa valitsus, soovitas õiguskantsler linnaosavanemal vaadata üle kõigi turvakodus viibivate alla kolmeaastaste laste juhtumid ning vajaduse korral pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole sobivate hooldusperede leidmiseks. Samuti soovitas õiguskantsler Põhja-Tallinna linnaosa valitsusel suunata perest eraldatud alla kolmeaastased lapsed edaspidi turvakodu asemel hooldusperesse.

Õiguskantsleri hinnangul peaks laps turvakodus viibima võimalikult lühikest aega. Väikelapsi ei tohiks aga üldse turvakodusse paigutada. Ka juhul, kui laps vajab lühikeseks ajaks asendushooldust, tuleks ta üldjuhul saata pigem hooldusperesse kui turvakodusse. Erandid on võimalikud üksnes konkreetse lapse parimatest huvidest lähtudes.

Vanemate sotsiaalsed tagatised

Õiguskantslerile kirjutas lapsevanem, kes jäi ilma sünnitoetuse teisest väljamaksest, kuna Järva Vallavolikogu muutis oma määrusega toetuse maksmise tingimusi. Õiguskantsler leidis, et vallavolikogu määrus pole kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega. Sellest tulenevalt tegi ta volikogule ettepaneku muuta sünnitoetuse maksmise määrust nii, et inimesed, kellele maksti enne Järva määruse jõustumist sünnitoetuse esimene osa, saaksid varem kehtinud tingimustel kätte ka toetuse teise osa.

Üks õiguskantslerile kirjutanud inimene ei olnud rahul perehüvitiste seaduses reguleeritud lasterikka pere toetuse saamise tingimustega. Tema peres kasvab kolm last, kellest üks elab vaheldumisi avaldaja ja oma ema juures. Sotsiaalkindlustusamet keeldus lasterikka pere toetust määramast, sest vaheldumisi mõlemas peres elava lapse eest saab lapsetoetust lapse ema, kes pole nõus toetuse saamise õigust avaldajale andma. Õiguskantsler selgitas, et kuigi lasterikka pere toetust võivad saada kolme lapsega pered, võib toetust anda ka sellele perele, kus laps osaliselt elab. Seda aga üksnes juhul, kui vanemad lepivad kokku, kumma pere koosseisu vahelduva elukohaga laps kuulub. Peretoetusi makstakse vanemate kokkuleppest lähtudes. Ei Sotsiaalkindlustusamet ega ükski muu asutus (peale kohtu) tee vanemate asemel otsuseid hooldusõiguse, pere koosseisu ega nende majandusliku olukorra ja lapse kasvatamise jagatud vastutuse kohta. Vanemad lepivad kokku ka lapse rahvastikuregistrijärgse elukoha.

Õiguskantsleri poole pöördus lapsevanem murega, et ta sai pärast lapsehoolduspuhkuselt tööle naasmist lapse haiguse ajal ajutise töövõimetuse hüvitist oluliselt vähem, kui oli arvestanud, sest lapsehoolduspuhkuse ajal ta ei töötanud. See seadis pere ootamatult keerulisse olukorda. Õiguskantsler tõdes, et hooldushüvitise arvutamise reeglite tõttu satuvad paljud pered tõesti keeruliste valikute ette. Samas on Riigikogul lai kaalutlusõigus, kui palju lapsevanematele hooldushüvitist maksta. Ilmselgelt inimväärikust alandavaks ei saa pidada seda, et hüvitist makstakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuu töötasu alammäära alusel. Seetõttu polnud õiguskantsleril alust hüvitise põhiseaduspärasust kahtluse alla seada.

Küsiti ka hoolduslehe alusel ajutise töövõimetuse hüvitise määramise kohta. Arst lõpetas avaldaja hoolduslehe reedel, mitte pühapäeval, mistõttu jäi saadud töövõimetushüvitis loodetust väiksemaks. Õiguskantsler vastas, et ravikindlustuse seaduse järgi tohib töövõimetuslehe välja kirjutada arst. Tema vastutab, et ajutine töövõimetus oleks põhjendatud ja ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtum oleks õigesti määratud. Ehkki õiguskantsler ei saanud hinnata, kas perearst lõpetas avaldaja hoolduslehe õigel päeval, tõdes õiguskantsler oma seisukohas, et kui avaldaja pidi perearsti hinnangul oma lähedast põetama ka nädalavahetusel, siis oleks ta pidanud lõpetama hoolduslehe päevast, mil hooldusvajadust enam ei olnud. Eesti Haigekassa ja Sotsiaalministeerium selgitasid õiguskantslerile, et hoolduslehe lõpetamiseks tuleb patsient läbi vaadata ning seda saab teha vaid tööpäevadel. Õiguskantsler sellise tõlgendusega ei nõustunud. Seetõttu saatis ta nii Sotsiaalministeeriumile kui ka Eesti Haigekassale ning Eesti Perearstide Seltsile selgituse, et kehtivast korrast lähtudes võib raviarst lõpetada hoolduslehe ka nädalavahetusel ilma patsienti nägemata, kui see on raviarsti hinnangul põhjendatud.

Õiguskantsleril paluti kontrollida, kas Sotsiaalkindlustusamet on lapsehoolduspuhkuse kasutamise reegleid tõlgendanud õigesti. Avaldaja soovis teada, kas lapsehoolduspuhkust saab korraga võtta vaid üks vanematest ka siis, kui peres on mitu alla kolmeaastast last. Õiguskantsler leidis, et Sotsiaalkindlustusameti tõlgendus vastab töölepingu seadusele. Selle järgi on emal või isal õigus saada lapsehoolduspuhkust kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ning lapsehoolduspuhkust on õigus korraga kasutada ühel isikul. Seda sätet tuleb tõlgendada koos töölepingu seaduse teise sättega, mille järgi on töötajal lapsehoolduspuhkuse ajal õigus saada vanemahüvitist ja lapsehooldustasu nii, nagu näeb ette perehüvitiste seadus. Riik maksab vanemahüvitist vanema lapsehoolduspuhkuse ajal, et hüvitada perele ühe vanema sissetuleku puudumine või vähenemine. Seega, kui pere mõlemal vanemal oleks õigus saada lapsehoolduspuhkust, võiksid nad mõlemad saada ka vanemahüvitist, kuid selline olukord oleks vastuolus perehüvitiste seadusega. Lapsehooldustasu ei maksta samal ajal vanemahüvitisega. Lapsehooldustasu (kõigi laste eest) võib saada ainult see vanem, kes on lapsehoolduspuhkusel. Järelikult on ka lapsehooldustasu puhul välistatud, et mõlemad vanemad saaksid olla lapsehoolduspuhkusel, kuna lapsehooldustasu võib saada vaid üks vanematest.

Koolielu

Õpilane tundis huvi, kas kooli nõue, et täisealise õpilase koolist puudumist saab põhjendada üksnes tema eestkostja, on õiguspärane. Õiguskantsleri hinnangul ei ole see nõue õige, sest 18-aastane noor on täielikult teovõimeline. Täisealisel isikul on eestkostja üksnes siis, kui kohus on inimese teovõimet piiranud ja eestkostja määranud − näiteks põhjusel, et inimene ise ei suuda nõrgamõistuslikkuse tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Täielik teovõime tähendab, et isik otsustab ise ja vastutab ise oma tegude eest. Seega, kui täieliku teovõimega täisealine õpilane puudub koolist, tuleb koolil lähtuda puudumise põhjenduste hindamisel õpilase selgitustest.

Teine õpilane küsis, kas kooli kodukorras sätestatud kümnepäevane tähtaeg järeltööde tegemiseks on õigusaktidega kooskõlas või tohib järeltööd teha poolaasta jooksul. Põhikooli riiklik õppekava näeb ette, et õpilasele tuleb anda võimalus järelevastamiseks või järeltöö tegemiseks. Täpsema korra määrab kool oma õppekavas, ükski riiklik õigusakt seda küsimust ei reguleeri. Seetõttu on ka koolil õigus seada järeltöödeks kümnepäevane tähtaeg, võimaldades siiski paindlikkust. Näiteks võib juhtuda, et õpilane on pikemat aega haige ega saa kooli kehtestatud tähtajaks järele vastata. Sel juhul tuleb õpilasele anda võimalus järele vastata ka hiljem. Samuti võib osutuda vajalikuks anda pikemalt puudunud õpilasele piisavalt aega õppimiseks.

Õpilane uuris, kas õpetaja võib teha tunnikontrolli rohkem kui ühe-kahe tunni õppematerjali kohta, mis tuleb õpilastel iseseisvalt selgeks õppida. Õiguskantsler selgitas, et tunnikontrolli mõistet õigusaktid ei tunne. Levinud praktikat ja sõna tähendust arvestades on tavapärane, et tunnikontrolli all peetakse silmas tööd, millega kontrollitakse (üle)eelmises tunnis omandatud teadmisi. Sageli sätestavad koolid ise, mida tunnikontroll tähendab ja mil viisil õpitulemusi kontrollitakse. Seega tasub konkreetse kooli kodukorrast, õppekavast või muudest koolisisestest dokumentidest (nt kooli kodulehelt) järele uurida, kas seal pole tunnikontrolli mõistet selgitatud. Samuti pole seaduse ega määrusega sätestatud, kui palju ja milliseid ülesandeid võib õpilastele kodus teha jätta. Põhikooli õpe on statsionaarne, mis tähendab, et kooli juhendatud tegevusel on suurem osakaal kui iseseisval õppimisel. Samas on iseseisev kodutöö iga õpilase jaoks tavaline ja vajalik õppeprotsessi osa. Selle mahu ja sisu määravad kindlaks kool ja õpetaja. Küll aga tuleb õppetööd, sealhulgas koduseid ülesandeid kavandades võtta arvesse, et õpilase õppekoormus oleks ea- ja jõukohane ning jätaks talle aega puhata ja hobidega tegelda. Iseseisvaks õppimiseks jäetud materjal peab olema selline, mida õpilane suudab eeldatavasti ise omandada.

Riigikogu arutas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu, mis puudutas peaasjalikult hariduslike erivajadustega laste õppe korraldust. Õiguskantsler möönis oma kirjas parlamendi kultuurikomisjonile, et kuigi eelnõu aitab mitmeid vigu parandada, tekitab see ka küsimusi. Esiteks on puudulikult reguleeritud üksikjuhtumite järelevalve ja ministeeriumi vastav järelevalve. Teiseks pole kavandatavates muudatustes arvesse võetud erikoolide ja -klasside suurust ja spetsiifikat ega sellega seotud lisarahastuse vajadust. Kolmanda probleemina nimetas õiguskantsler asjaolu, et seoses haldusreformiga muutub osa erivajadustega laste koolitee varasemast teistsuguseks ja/või pikemaks. Näiteks haridusliku erivajadusega laps ei pruugi olla suuteline ühissõidukis kooli sõitma, samuti ei pruugi abi olla omavalitsuse sotsiaaltranspordist. Lisakulud jäävad sel juhul eelnõu kohaselt lapsevanema kanda.

Saaremaa Vallavalitsus palus õiguskantslerilt hinnangut, kas vald on tegutsenud kooskõlas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja Saaremaa Vallavalitsuse määrusega, kui lähtus lapsele elukohajärgset kooli määrates eeskätt lapse elukoha lähedusest koolile (jalgsitee pikkus). Kui koolis on vabu kohti, arvestab omavalitsus koolikoha määramisel ka seda, kas pere teised lapsed õpivad samas koolis. Õiguskantsler rõhutas oma kirjas, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi peab valla- või linnavalitsus lapse elukohajärgse kooli määramisel kindlasti silmas pidama kaht tingimust: lapse elukoha lähedust koolile ja pere teiste laste õppimist samas koolis. Võimalusel võib kool arvestada ka vanemate soove. Seadus ei määra, kumb neist kahest kriteeriumist on olulisem, mis tähendab, et mõlemad on võrdselt tähtsad. Seetõttu ei ole õiguskantsleri hinnangul vallavalitsusel õigust lapsele kooli määrates eelistada alati üht kriteeriumi. Iga juhtumit tuleb käsitleda eraldi, arvestades kõiki asjaolusid kogumis.

Õiguskantsler käsitles ka Tartu Tamme Kooli juhtumit. Selle kooli lapsevanemad ei olnud rahul Tartu linnavalitsuse otsusega, et algklassilapsed peavad käima koolis teises vahetuses ehk õhtupoole. Õiguskantsler vastas lapsevanematele, et omavalitsus peab tagama kõigile tema territooriumil elavatele koolikohustuslikele lastele võimaluse omandada põhiharidus avalik-õiguslikus koolis. Kuidas kohalik omavalitsus selle ülesande täidab, sõltub hariduspoliitilistest valikutest. Muu hulgas on lubatud organiseerida õppetöö ka mitmes vahetuses, kui koolis ei jätku ühes vahetuses piisaval arvul õpilaskohti. Samamoodi kuulub poliitiliste valikute hulka moodulklasside soetamine, mida vanemad otseselt nõuda ei saa. Seega pole Tartu linna otsus õiguslikult vale. Kuigi kahes vahetuses õppe korraldamine on lubatud, tuleb linnal arvestada ka teises vahetuses õppimisega kaasnevaid mõjusid perele ja lapsele. Tuleb tagada, et lapsi koheldaks võrdselt ja nende huvidega arvestataks. Näiteks peab hoolitsema selle eest, et ka teises vahetuses õppivad lapsed saaksid osaleda huviringide töös.

Õiguskantslerilt küsiti, mis kell peaks algama koolipäev. Ta selgitas, et koolipäeva algusaja määramisel tuleb lähtuda laste parimatest huvidest. Koolitunnid ei tohi alata enne kella 8 hommikul, kuid hilisema aja kehtestamisel on koolidele antud vabad käed. Seda võimalust paljud koolid ka kasutavad. Parima tulemuse annab see, kui koolipäeva algusaja lepivad omavahel kokku lapsevanemad, kool ja kooli hoolekogu ühiselt, kuulates ära ka õpilasesinduse arvamuse.

Küsiti ka kooli söögivahetunni kohta. Sotsiaalministri määruse järgi peab söögivahetund olema vähemalt 15 minutit pikk. Kuna määruses on kirjas üksnes söögiaja miinimumnõue, peab iga kool söögivahetunni pikkuse ise otsustama, kaaludes oma võimalusi ja laste vajadusi. Oluline on, et lastele jääks söömiseks piisavalt aega. Selleks peaks kool laste toitlustamise korraldamisele laiemalt tähelepanu pöörama. Arvesse tuleks võtta, kui suur osa söögivahetunnist kulub õpilasel muule tegevusele, näiteks kui kiiresti ta jõuab sööklasse, kui kaua seisab järjekorras ja peseb käsi, katab lauda jms. Noorematel lastel võib see võtta oluliselt rohkem aega kui vanematel lastel. Ka söögivahetundide ajastamine ja järjestus tuleb koolil sisuliselt läbi mõelda. Suurtes koolides võib kõigile sobiva lahenduse leidmine olla keeruline. Sel juhul oleks mõistlik, kui pikema koolipäevaga vanemate klasside õpilased söövad hiljem ja nooremad õpilased varem.

Kernu Põhikooli palvel selgitas õiguskantsler õpetajatele ja tugispetsialistidele kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid. Haridus- ja teadusministri määrusest tulenevalt peab õpetaja, kellel on küll magistrikraad ja ülikoolis läbitud õpetajakoolitus, kuid kes ei töötanud 1. septembril 2013 koolis õpetajana, taotlema õpetajakutset, et tema kvalifikatsioon vastaks õigusaktides sätestatud nõuetele. Sotsiaalpedagoog on õppeasutuse tugispetsialist, kellel peab olema kas erialane kõrgharidus või sotsiaalpedagoogi kutse. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus lubab õpetaja ametikoha täitmiseks sõlmida tähtajalise töölepingu ka inimesega, kellel pole nõutud kvalifikatsiooni. Samas ei näe seadus ette võimalust võtta tööle sotsiaalpedagoogi, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Tõlgendus, et kvalifikatsiooninõuetele mittevastava sotsiaalpedagoogi töölevõtmine on lubatud, sest see pole otsesõnu keelatud, muudaks tugispetsialistide kvalifikatsiooninõuded sisutühjaks.

Õiguskantslerilt küsiti ka kooli huviringide tasude kohta. Põhiseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi võivad munitsipaalkoolides tegutsevate huviringide tasud erineda. Seega ei pea huvikooli omanik igas koolis kehtestama oma huviringidele ühesugust tasu. Erineda võivad nii huvitegevuse sisu, juhendajatele makstavad tasud kui ka muud kulud. Seepärast ei saa nõuda, et huviringide tasud oleksid kõigis Tallinna linnale kuuluvates koolides ühesugused. Samuti ei saa pidada tasude erinevust meelevaldseks.

Küsimusi tekitas veel lasteaias tegutsevates huviringides osalemise tasu ja ringide töö üldisem korraldus. Õiguskantsler vastas avaldajale, et seaduse alusel saab munitsipaallasteaialt nõuda vaid õppekava täitmist, mitte aga õppekavavälise huvitegevuse korraldamist. Lapse huvitegevust − ka siis, kui see toimub lasteaia ruumides − ei saa vaadelda lasteaia õppe- ja kasvatustegevuse osana. Vanemad võiksid ise kontrollida (näiteks spordiregistrist) huviringi treeneri kvalifikatsiooni või muid teenuse kvaliteedi kohta käivaid andmeid. Lasteaed peab koostama päevakava nii, et ka neil lastel, kes huviringides ei käi, oleks sel ajal huvitavat tegevust.

Õiguskantslerilt küsiti, kas vald võib siduda lasteaia kohatasu suuruse lapsevanema registreeritud elukohaga. Õiguskantsler vastas, et selline kord ei ole õigusvastane. Omavalitsus võib oma eelarvest rahastatavaid teenuseid osutada oma valla elanikele soodsamalt kui teiste omavalitsuste elanikele. Soodustusega soovib kohalik omavalitsus hoida või suurendada oma elanike arvu. Kuna osa vallaelaniku tulumaksust laekub omavalitsuse eelarvesse, on vald huvitatud, et elanike arv oleks võimalikult suur. Seega on põhjendatud, et vald teeb oma elanikele soodustusi.

Avaldaja küsis õiguskantslerilt, kas on õiguspärane, et Tallinn toetab rahaliselt linna munitsipaallasteaias käivate laste toitlustamist, ent eralasteaedade lapsed samasugust toetust ei saa. Õiguskantsler leidis, et Tallinna linnal on õigus rahaliselt toetada munitsipaallasteaedades käivate Tallinna laste toitlustamist. Tegu pole lähtuvalt lapse elukohast makstava toetuse või n-ö pearahaga, vaid omavalitsuse sooviga pakkuda munitsipaallasteaias käijatele soodsamat teenust. Koolieelse lasteasutuse seaduse järgi katab lapse toidukulu lasteasutuses vanem. Kui Tallinn on otsustanud linna lasteaedades käivate Tallinna laste toitlustamist toetada, võib seda käsitada linna võetud vabatahtliku ülesandena. See on lubatud, sest kohalik omavalitsus võib osutada soodsamat teenust, kui seadus nõuab.

Õiguskantsleril paluti hinnata, kas on õiguspärane, et Rakvere linn pakub eelarvest rahastatavat lapsehoiuteenust neile sõimeealistele lastele, kelle vanematele ei maksta vanemahüvitist. Õiguskantsler leidis, et Rakvere Linnavolikogu määruse sätted, mis seavad lapsehoiuteenuse saamise tingimuseks vanemate töötamise või tööga võrdsustatud tegevuse, on õigusvastased. Koolieelse lasteasutuse seadus näeb ette, et lasteaiakoha saab laps, kes on poolteist kuni seitse aastat vana ning kelle enda ning vähemalt ühe vanema elukoht on kõnealuses kohalikus omavalitsuses. Valla- või linnavalitsus võib pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega. Juhul kui lasteaiakoht asendatakse lapsehoiukohaga, peab vanem saama selle samasugustel tingimustel, nagu ta saab lasteaiakoha. Rakvere linn kinnitas õiguskantsleri nõunikule, et linn kavatseb lapsehoiuteenuse saamise tingimusi muuta.

Lapsed ja internet

Paljud lapsed ja vanemad ei teadvusta veel täielikult, millist mõju võivad nutiseadmed avaldada lapse tervisele ja heaolule. Laste inernetisõltuvuse uuringu andmetel on liigne internetikasutus seotud nii kehvemate õpitulemuste, halvema tervise kui ka probleemsemate peresuhetega. Internetisõltuvusele viitab see, kui lapse muud vajadused ja huvid hakkavad taanduma, samuti viitab sellele unustamine ja ärritumine, kui internetiaega piiratakse. Niisuguseid tunnuseid esines vahetevahel 6 protsendil teise klassi lastest ja 22 protsendil kaheksanda klassi lastest. 22 protsendi kaheksanda klassi laste vanemate hinnangul pole olemas sellist asja nagu liigne internetikasutus (projekti „Digilaps“ uuring). Samas kasutab 20 protsenti Eesti 15-aastastest noortest pärast koolipäeva kodus internetti 4−6 tundi ja 18 protsenti noori üle kuue tunni (PISA 2015 Eesti aruanne). Levinud on ka küberkiusamine ja laste seksuaalne ärakasutamine interneti vahendusel. EU Kids Online uuringu kohaselt häirib lapsi internetis kõige rohkem just pornograafilise sisuga materjal.

Eestis tegutsevad veebikonstaablid, kes annavad nõu internetiturvalisuse kohta ja kellega lapsed saavad Facebookis otse ühendust võtta. 2010. aastast koordineerib MTÜ Lastekaitse Liit projekti „Targalt internetis“. Samuti püütakse koostöös politseiga ja lasteabitelefoni teenuse abil tõkestada seksuaalset ärakasutamist esitava sisuga materjalide levikut. Veebilehelt tarkvanem.ee leiab praktilisi nõuandeid ning saab ka spetsialistidelt nõu küsida. Digisõltuvuse kohta leiab infot ka terviseinfo kodulehelt.

Mitu inimest pöördus õiguskantsleri poole murega, et lapsevanem oli sotsiaalmeedias avaldanud või ajakirjanikega jaganud lapse eraelu kohta tundlikku teavet. Lapsed ei saa sellises olukorras ise oma õiguste eest tõhusalt seista. Seetõttu tuli õiguskantsleril juhtida meediaväljaannete tähelepanu asjaolule, et peale lapsevanemate peavad lapse parimatest huvidest lähtuma ka kõik teised inimesed, sealhulgas ajakirjanikud. Ajakirjanikud ei tohiks meediasuhtluses kogenematuid inimesi ära kasutada. Samuti ei tohi meedia oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, kas avalikkusel on seda teavet tõesti vaja. Lapse eraeluliste andmete avaldamisel peab kaaluma, millist mõju see avaldab lapsele nii avaldamise hetkel kui ka edaspidi.

E-spordi ehk arvutimängude võistluste eestvedajad uurisid õiguskantslerilt, kuidas korraldada arvutimängude avalikke võistlusi nii, et see oleks kooskõlas lastekaitseseaduse nõuetega. Paljudes arvutimängudes kujutatakse võitlust ja muud vägivaldset tegevust. Lastekaitseseadus sätestab, et julmust ja vägivalda õhutavate ning pornograafilise sisuga teoste tootmine, demonstreerimine ja levitamine lastele on keelatud. See keeld kehtib ka arvuti- ja videomängude kohta. Karistusseadustik näeb ette karistused alla 14-aastastele isikutele julmust propageeriva teose näitamise, kättesaadavaks tegemise või julmuse teadliku eksponeerimise eest. Kõik alla 18-aastased on seaduse järgi lapsed ja erandeid ei saa teha ka lapsevanema loal. Keelu eesmärk on vältida negatiivset mõju laste arengule, et mängukogemus ei kasvaks üle vägivaldseks ning ühiskonnavastaseks käitumiseks. Paljudes teadusuuringutes on leitud seoseid vägivaldsete arvutimängude mängimise ning agressiivse ja antisotsiaalse käitumise vahel.

Õiguskantsler juhtis tähelepanu, et seadusega pole keelatud kõigi vägivalda või julmust sisaldavate mängude demonstreerimine ega levitamine. Keeld kehtib nende mängude kohta, milles julmust ja vägivalda õhutatakse ja propageeritakse. Mängud ei või kutsuda üles vägivaldselt käituma ega sellist käitumist heaks kiitma. Universaalset käitumisjuhist avalike ürituste korraldajatele pole võimalik anda. Iga konkreetset mängu tuleb sisuliselt hinnata. Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni tunnustatud PEGI hindamissüsteem annab võistluste korraldajatele ja lapsevanematele kindlasti hea orientiiri. Seadus paneb vastutuse ettevõtjale ehk kõnealusel juhul ürituse korraldajale.

Ennetus ja edendus

Õiguskantsleri ülesanne on ka laste õigusi tutvustada ja seista hea selle eest, et lapsed osaleksid aktiivselt ühiskonnaelus. Õiguskantsler algatab lasteombudsmanina laste õiguste analüüse ja uurimusi ning annab nende põhjal soovitusi, kuidas laste olukorda parandada. Lasteombudsman esindab laste huve õigusloomeprotsessis ning korraldab lapse õigusi käsitlevaid koolitusi ja seminare.

Et julgustada lapsi oma õigusi ja kohustusi lahti mõtestama, on Õiguskantsleri Kantselei juurde asutatud lasteombudsmani nõuandev kogu, kuhu kuuluvad laste- ja noorteorganisatsioonide esindajad. Ülevaateperioodil arutleti lasteombudsmani nõuandvas kogus laste õiguste üle tervishoius.

Õiguskantsleri nõunikud korraldasid mitu lapse õigusi käsitlenud koolitust ning pidasid loenguid lasteaedades ja koolides. Lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatele selgitasid nõunikud laste hooldus- ja suhtlusõigust ning laste perest eraldamist reguleerivaid norme ja rahvusvahelisi soovitusi.

Pimedate Ööde festivali laste- ja noortefilmide (Just Film) kavas oli lapse õiguste programm, mis valmis koostöös Just Filmi, õiguskantsleri, Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Lastekaitse Liiduga. Traditsiooniks saanud lapse õiguste programm linastus juba seitsmendat korda. Valitud filmide linastustele järgnesid arutelud, kus eksperdid ja tuntud inimesed analüüsisid nähtut koos vaatajatega. Lapse õiguste programmi korraldajad liitusid kampaaniaga „Aga mina“, rõhutades laste ja noorte kuulamise olulisust. Lapse õiguste programmist sai sel korral osa 2499 kinokülastajat.

Lasteombudsman saab aidata ühiskonda lapsesõbralikumaks muuta veel sel viisil, et tunnustab häid inimesi, kes on koos lastega või laste heaks midagi silmapaistvat teinud. Laste huvide eest seisvate organisatsioonide algatatud tunnustusüritus „Lastega ja lastele“ toimus 2018. aastal viiendat korda. Lastekaitsepäeval tunnustasid Vabariigi President, õiguskantsler ja sotsiaalkaitseminister neid, kes oma uute algatuste või pikaajalise tegevusega on oluliselt panustanud laste heaolusse.

Noored valimistel

Aruandeperioodi ehk olulisim lasteombudsmani edendusprojekt oli seotud 2017. aasta kohalike valimistega, mil esmakordselt said valima minna ka 16- ja 17- aastased noored. Õiguskantsleri algatatud noorte valimisvalvurite projekti eesmärk oli noori poliitiliselt harida, pakkuda neile osalemiskogemust ning aidata kaasa, et koolides käsitletaks poliitilisi teemasid neutraalselt. Projekti käigus tutvustati mitmesajale noorele valimiste korraldamist ja jagati selgitusi valimisagitatsiooni kohta.

Valimiseelsetel nädalatel jälgisid koolituse läbinud noored valimisvalvurid, et koolides ei rikutaks neutraalsuse põhimõtet ning andsid vajaduse korral rikkumistest märku kohalikele omavalitsustele, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Vabariigi Valimiskomisjonile ja õiguskantslerile. Samuti osalesid noored valimiste korraldamisel vaatlejatena ja jaoskonnakomisjonide liikmetena. Järelevalvetegevuses lähtusid nad ministeeriumi väljatöötatud hea valimistava juhistest.

Projektis osales kokku 134 noort valimisvalvurit.

Kontrollkäigud lasteasutustesse

Õiguskantsler kontrollis Imastu Kool-Kodusse kohtumääruse alusel paigutatud alaealiste osakonda, Tallinna Lastekodu Väikelaste turvakodu ja kaht alaealistele statsionaarset psühhiaatrilist abi osutavat haiglat: SA Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskust ning SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskust.

Imastu Kool-Kodu alaealiste osakond on kinnine ning seal viibivad alaealised, kes vajavad ka lihtsamate ülesannete täitmisel individuaalset juhendamist. Oli hea tõdeda, et päevasel ajal oli selles osakonnas tööl piisavalt palju töötajaid.

Õiguskantsler leidis, et Imastu Kool-Kodu kinnise osakonna õuealast tuleks kujundada lastele sobilik mänguväljak, kus neil oleks piisavalt tegevust.

Imastu Kool-Kodu peab muutma ka eraldusruumi viiva teekonna ohutumaks ja parandama eraldusruumi jälgimisvõimalusi. Kinnisest osakonnast pääseb eraldusruumi mööda kitsaid koridore, kus on mitu suletud ust, riidenagisid jms, mis võivad rahutu lapse või nooruki eraldusruumi viimise muuta talle endale ja töötajatele ohtlikuks. Eraldusruumi ukses oli toas toimuva jälgimiseks läbipaistva purunemiskindla kattega vaateava, mis aga ei võimaldanud jälgida kogu ruumi – tekkis nii-öelda pime nurk.

Tallinna Lastekodu Väikelaste turvakodul palus õiguskantsler parandada olmetingimusi ja kaunistada laste magamistube, et need oleksid lapsesõbralikumad. Turvakodus võiks olla eraldi õdus külalistuba, praegu toimuvad kokkusaamised kas rühmaruumis või fuajees.

Õiguskantsler kontrollis ka SA Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse ning SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse tegevust psühhiaatrilise abi osutamisel alaealistele.

Lastele psühhiaatrilist abi andvates haiglates peab patsientidel olema võimalik tualettruumi ust lukustada. Samal ajal peab meditsiinipersonalil olema võimalus tualettruumi siseneda, kui tekib kahtlus, et laps võib end suletud ukse taga vigastada. Lapsed peavad saama vanemate ja eestkostjatega privaatselt suhelda. Telefonivestlused ei peaks toimuma personali juuresolekul.

Mõlemas külastatud haiglas kasutatakse videovalvet, mille rakendamise praktika on mõneti erinev. Õiguskantsler rõhutas, et palatis kasutatav videovalve riivab patsiendi privaatsust ja seetõttu peab see olema iga patsiendi puhul põhjendatud ja kaalutud, mitte automaatselt rakendatav meede. Vabatahtlikult ravil oleval patsiendil tuleb anda palatis videovalve kasutamiseks nõusolek, kuid videovalve rakendamisest peab kindlasti teavitama ka tahtest olenematul ravil viibijat. Kui patsienti tuleb näiteks suitsiidiohu tõttu videokaamera abil pidevalt jälgida, peab haiglatöötaja seda ka tõepoolest tegema, muidu ei täida videovalve oma eesmärki − kaitsta patsiendi elu ja tervist.

Õiguskantsler toonitas, et patsientide ohjeldamine tuleb vormistada nii, et dokumentides märgitaks iga kord ära ka ohjeldusmeetme rakendamise ning selle jätkamise põhjendus. Ohjeldamise jätkamist peab arst eraldi põhjendama, ei piisa üksnes patsiendi ohjeldamisele eelnenud käitumise kirjelduse kordamisest.

Haiglad peavad lastele ja noortele statsionaarse ravi ajal pakkuma võimalusi vaba aega sisustada. Külastatud haiglates oli patsientidel võimalik vaadata filme, lugeda raamatuid, jalutada hoovis ja ka sporti teha, kui patsiendi seisund seda võimaldab. Patsientide vaba aega aitasid sisustada noorsootöö spetsialistid ja tegevusjuhendajad.