Ettevõtlus, omand, keskkond

Põhiseaduse preambuli järgi on Eesti riigi ja ühiskonna üks aluspõhimõte vabadus. Meie igapäevaelu reguleerib samas hulk piiranguid ja norme. Reeglite rohkus paraku vabadust ei suurenda, seega tuleb tihti otsida vabaduse ja piirangute vahel tasakaalupunkti.

Omandi ja omandiõiguse kohta arvame sageli, et meie kasutame enda omandit õigemini ja paremini kui naaber. Ka makse peaks ju koguma rohkem eelkõige teistelt, meie endi maksukoormus tundub sageli liiga suur või lausa seadusvastane.

Ettevõtlusvabadust hinnates sõltub vaatenurk – kas vabadust on liiga vähe või liiga palju – sellest, kas inimene on ise ettevõtja või peab taluma ettevõtlusega kaasnevat mõju. Looduskeskkonnast ja selle kaitsmisest on saamas kaigas, mis läheb käiku võrdlemisi kergekäeliselt, kusjuures ainsaks tegelikuks kaotajaks näib seejuures jäävat keskkond ise. Kotkaste ja lendoravate kaitsmiseks ei piisa üksnes sellest, et riik survestab  maaomanikke, kuid midagi muud nende lindude ja loomade kaitseks ette ei võta. Samuti pole võimalik pelgalt meeleavaldustel osalemisega keskkonda puhtamaks teha. 

Vabadus ja piirang on vastandid. Kus on piirang, seal pole enam täit vabadust. Seepärast tuleb leida vabaduse ja kõigi hüvanguks kehtestatud piirangute vahel tasakaal. Kui me seda ei tee, võime liigse ettevaatuse ja riskide haldamise tuhinas normide all lämbuda. 

Planeerimine ja ehitamine

Planeerimises ja ehitamises põimuvad nii omandiõigus, ettevõtlusvabadus kui ka inimese loomulik soov oma kodu ja elukeskkonda nautida. Kõiki neid õigusi saab ühel ja samal ajal kasutada vaid siis, kui kokkulepetest kinni peetakse ja probleemidele lahendusi otsitakse.

Planeering on kogukondlik kokkulepe, mille koostamisel on kaalutud erinevaid lahendusi ja leitud era- ning avaliku huvi vahel kõiki rahuldav tasakaal. Kehtestatud planeeringu puhul võib eeldada, et selle tingimusi järgitakse ning et kohalik omavalitsus lähtub planeeringust kõigis asjakohastes menetlustes. 

Sel ülevaateperioodil tuli õiguskantsleril analüüsida mitut juhtumit, kus ei järgitud kõiki planeeringust tulenevaid nõudeid, mis olid sinna lisatud isikute huvide kaitseks. Tekkis vaidlus, kas piirkonnas tekkinud müratase ületab norme just planeeringus ette nähtud nõuete eiramise tõttu. Planeering kehtib tervikuna. Kohalik omavalitsus ei saa lubada lahendusi, mis on planeeringuga vastuolus. 

Kui planeering annab võimaluse valida mitme lahenduse vahel, siis ei tohiks omavalitsus ehitusluba menetledes neid tingimusi kitsendada – näiteks hakata nõudma üht ja välistama teist lahendust. Planeeringust huvitatud isikul (näiteks arendajal) on õigus eeldada, et talle ei esitata planeeringuga vastuolus olevaid või koguni ebaseaduslikke nõudeid. 

Kohaliku omavalitsuse võimalused mõjutada planeeringu elluviimist pärast planeeringu kehtestamist on piiratud. Kui planeering näeb ette erinevaid ehitisi, ent nende ehitamise järjekorda ei ole planeeringus kindlaks määratud, siis ei saa omavalitsus ka ette kirjutada, millised hooned tuleb kõigepealt ehitada. Planeering annab õiguse, ent ei kohusta ehitama. Kui omavalitsus soovib nõudeid konkretiseerida – näiteks määrata ära planeeringus ette nähtud ehitiste rajamise järjekord –, siis saab seda teha enne planeeringu kehtestamist sõlmitud kokkuleppe alusel.

Mitmeid olulisi küsimusi saab lahendada ka kasutusloaga, mida võib hiljem vajadusel muuta. See tähendab, et hiljemalt kasutusluba väljastades tuleb kohalikul omavalitsusel lahendada kõik ebamugavad ja vastuolulised probleemid, millest on varem kõrvale hiilitud või üle libisetud. Hilisem tagajärgedega tegelemine võib olla keeruline, mistõttu tuleks nii omavalitsusele, arendajale kui ka kogukonnale soovitada sobivaid lahendusi võimalikult aegsasti.

Planeeringu kui kogukondliku kokkuleppe väärtus seisneb selle terviklikkuses. Kuigi planeeringuga ei pea otsustama igat detaili, ei tohi kõrvale jätta küsimusi, mida tuleks määrata üksnes planeeringuga. Kaugkütteseaduse järgi määratakse kaugküttepiirkond üldplaneeringuga. Sellest sõltub, kas ja millal tuleb hoone ühendada kaugküttevõrku. Ilmselt seaduse ebaselge sõnastuse tõttu rakendatakse seda üsnagi erinevalt. Paljud omavalitsused on kaugküttepiirkonna määranud määrusega, jättes nõnda kohalikud elanikud ilma võimalusest osaleda nende elu mõjutavate otsuste tegemisel. Planeeringumenetluses saab igaüks kaasa rääkida ja oma ettepanekuid esitada. Kui ettepanekuid ei arvestata, on võimalik oma huve kaitsta ka halduskohtus. Kui aga sama asja lahendatakse määrusega, siis inimesel kaasarääkimisvõimalust ei ole. Järelikult tuleks korrigeerida seaduse sõnastust. Selle kohta saatis õiguskantsler Riigikogule ka märgukirja.

Kui kohalik omavalitsus annab planeeringuga loa mahukaks kinnisvaraarenduseks, saab üldjuhul ka omavalitsus ise kohustusi juurde. Omavalitsus peab selgeks tegema, kuidas korraldada planeeringualal elama asuvatele inimestele avalike teenuste osutamine ja kui palju selleks raha kulub. Täisväärtuslik elukeskkond eeldab juurdepääsuteede, ühisveevärgi, kanalisatsiooni ja ka avalike teenuste osutamiseks vajalike ehitiste (näiteks lasteaia ja kooli) olemasolu. Uutes arenduspiirkondades kõik see tavaliselt puudub. Seaduse kohaselt peab kohalik omavalitsus tagama avalikes huvides vajaliku taristu olemasolu ja toimimise. 

Sageli ei ole omavalitsustel raha, et planeeringuga kaasnevaid avalikke ülesandeid täita. Seetõttu on omavalitsused hakanud detailplaneeringu algatamise ja kehtestamise eeltingimusena nõudma, et arendajad panustaksid ka avaliku taristu rajamisse kas seda kaasfinantseerides või muul moel. Need lisakulud kajastuvad arenduse müügihinnas ning sel viisil kannavad uue eluaseme ostjad ka avaliku taristu rajamise kulud. Selline praktika aitab muu hulgas tagada, et uue kinnisvara arendus ei toimuks kõigi kohalike elanike arvel. Samuti aitab see vältida olukorda, kus arendaja teenib kasumit, kuid jätab probleemide lahendamise omavalitsusele.

Kuigi kohalike omavalitsuste pakutud lahendus on õiguspärane, ei ole see läbipaistev, sest omavalitsuste ja arendajate vahel sõlmitud kokkulepped ei ole avalikud. Seetõttu kaasneb ka ebavõrdse kohtlemise ja korruptsiooni risk. On võimalik, et mõni arendusprojekt saab põhjendamatult leebemate tingimuste tõttu teiste ees eelise. Usaldusväärsust ei tekita ka see, kui niisuguste otsuste tegemine on linna- või vallavalitsuse ametnike pädevuses ja volikogul ei ole võimalust seda protsessi kontrollida.

Kirjeldatud probleemide tõttu tasub kaaluda seadusemuudatust, mis käsitleks avalikes huvides arendajatele pandud kohustusi. Tuleks vaagida võimalust anda kohalikule omavalitsusele õigus kehtestada üldaktiga nn arendushüvitise määramise metoodika, tingimused ja miks mitte ka tasumäär. Sel juhul oleks kõigil võimalik mõningase kindlusega ette näha, millised kohustused võivad arendusega kaasneda, samuti tagaks see protsessi läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise. Läbipaistvuse huvides võiks arendajaga sõlmitavas kokkuleppes olla avalik see osa, millega talle pannakse avalik-õiguslikke kohustusi. 

Mõnel juhul piiratakse omandiõigust kultuuripärandi kaitsmiseks. Sel juhul peab omanik muinsust säilitama ega tohi ilma Muinsuskaitseameti loata seda muuta. Piirang toob kaasa lisakulusid, samuti kitsendab see omaniku õigust ehitada talle kuuluv hoone või selle osa ümber tänapäeva vajaduste kohaselt või kasutuseta hoone hoopis lammutada. 

Muinsuskaitsepiirangud ja omanike huvid ei ole alati tingimata vastuolus. Üldiselt peavad ka omanikud ise vajalikuks kultuuripärandit ja miljööväärtust kaitsta. Samuti pole kehtestatud piirangud absoluutsed, nende rakendamine eeldab kaalutlusotsust. Otsustamisel tuleb arvestada kõigi asjaoludega, sealhulgas omaniku soovide, vajaduste ja võimalustega. Oluline on leida tasakaal muinsusväärtuste kaitse ja omaniku õiguste vahel. Tasakaalu leidmisel võib olla kohane ka riigi toetus – kultuuri kaitsega kaasnev koormus ei peaks jääma ainult omaniku õlule. 

Probleemid võivad tekkida erinevatest arusaamadest, eelkõige sellest, millised tööd ja tegevus on lubatud. Näiteks on olnud juhtumeid, kus omanik on soovinud muinsuskaitse all olevat hoonet väljastpoolt soojustada nii, et hoone välisilme ei muutuks, kuid muinsuskaitse eritingimuste (eelhaldusakt) kohaselt oli lubatud hoonet soojustada vaid seestpoolt. Samuti on olnud probleemiks muinsuskaitse all olevasse eluhoonesse invalifti paigaldamine. 

Mõnikord on muinsuskaitse kehtestatud piirangute rakendamine küsitav ja nende mõte jääb arusaamatuks. Nii näiteks keelduti katastriüksuse piiride muutmisest üksnes seetõttu, et kaitsta ajalooliselt väljakujunenud katastriüksuse piire. 

Ettevõtlus

Ettevõtluskeskkond koosneb väga paljudest tahkudest. Ühe osa sellest moodustab ruumiline keskkond ning selle kohta kehtivad reeglid. Osa eespool käsitletud juhtumeid võib küll paista üksikjuhtumitena, kuid tegelikult iseloomustavad need meie ettevõtluskeskkonda üsna täpselt. Kas kohalik omavalitsus on loonud ettevõtluseks soodsa pinnase või pigem ajanud ebamugavate küsimuste otsustamist edasi lükates ettevõtja ja naabrid omavahel tülli? Kuidas see mõjutab võimalikke tulevasi arendusi ja kogukonna suhtumist neisse? Kas lubamatu erand planeeringust suurendab usaldust või vähendab seda? Kas arendajatele pandud infrastruktuuri rajamise kohustused on läbipaistvad? Kas kohaliku omavalitsuse ja riigi eesmärgid ja nõudmised on mõistlikud ja arusaadavad või paistavad kiusuna? Need küsimused puudutavad ka ettevõtlust reguleerivat õiguskeskkonda. Selles tuleb tagada ettenähtavus, eesmärgipärasus ja läbipaistvus.

Ettevõtlusvabadus tähendab, et riik ei tohi seada ettevõtlusele põhjendamatuid takistusi. Ettevõtjal on õigus olla vaba riigi sekkumisest.

Sel ülevaateperioodil analüüsis õiguskantsler kaht olulist ettevõtlusvabaduse piirangut. 

Apteegireformi kohta leidis õiguskantsler, et ravimiseaduse muudatustega sätestatud jae- ja hulgimüüja vertikaalse integratsiooni keelu (hulgimüüja ei tohi olla samal ajal jaemüüja) ning proviisorapteegi nõude rakendamiseks on seaduses ette nähtud piisavalt pikk üleminekuaeg (viis aastat). Samuti võib Riigikogu põhiseaduse järgi teha olulistel põhjustel (nt tervise kaitse) mõne sektori tegevuse ümberkujundamiseks vajalikke reforme. Seetõttu ei ole põhjust pidada ettevõtjale seatud tegevuspiiranguid ka ebaproportsionaalseks. 

Riigil on kohustus kaitsta inimeste tervist. Apteegiteenus on osa tervishoiusektorist, mis pole päris tavapärane majandustegevus. Eesti rahvaarv on väike ja asustustihedus madal, seega on keeruline tagada üheaegselt elujõuline apteegiturg, tugev konkurents ja mõistliku hinnaga ravimite kättesaadavus. Milliseid meetmeid nende eesmärkide täitmiseks kasutada, otsustab Riigikogu. Mõistagi ei või piirangud olla meelevaldsed ning aeg uute reeglitega kohanemiseks ei tohi olla liialt lühike. 

Riigikogu soovis jae- ja hulgimüüjate seotuse keelu ning proviisori enamusosaluse nõudega toetada konkurentsi, proviisorite ärilist sõltumatust ja nende kutsealast vastutust apteegiteenuse kvaliteedi eest. Kas apteegituru ümberkorralduse tulemusel saavutatakse seatud eesmärgid, on praegu võimatu öelda. Selge on see, et riigil tuleb kindlustada uutest reeglitest kinnipidamine, mh välistada hulgimüüjate varjatud osalus ja sisuline mõju proviisorapteekides. Kõik turuosalised peavad saama tegutseda ausalt. 

Proviisorapteekidele on uute reeglite järgi tegevuslubasid juba välja antud. Äriühingu osaluse omandamiseks ja võõrandamiseks vajalikud normid on Eesti õiguskorras olemas, seega pole põhjust rääkida ka rakendussätete puudumisest. 

2019. aasta juulis jõustub tubakatoodete väljapanekukeeld, mis tähendab, et klient ei tohi toidupoodi külastades enam näha ei müügil olevaid tubakatooteid ega nende kaubamärke. Mitme riigi kogemused näitavad, et tubakatoodete väljapaneku keelu mõjul on suitsetavate noorte hulk märkimisväärselt vähenenud. Seetõttu on piirang õiguskantsleri hinnangul põhiseaduspärane. 

Väljapanekukeelu ettevõtlusvabadusse sekkumise ulatuse ja intensiivsuse hindamisel tuleb arvestada, et keelu rakendamisele on kehtestatud mitu erandit (näiteks eraldi poed tubakatoodete müügiks) ning kaubamärgi kasutamine ei kao – kaubamärgi leiab sõnalisel kujul ka hinnakirjast ja/või kataloogist. Seega piiratakse küll võimalust kaubamärki eksponeerida – mis eeldatavalt vähendab kaubamärgist saadavat kasu –, aga kuna kaubamärgi kasutamine on piiratud ulatuses võimalik, on omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive mõõduka intensiivsusega. 

Eelnõu seletuskirja kohaselt on piisavalt tõendeid, et müügikohas tehtav reklaam ja tubakatoodete väljapanek jaekaubanduses mõjutab ostuotsust. Tervise Arengu Instituudi 2014. aastal tehtud Eesti täiskasvanute ja kooliõpilaste tervisekäitumise uuringute ning üldise terviseinfo kohaselt on tubakatarvitamine Eesti koolinoorte seas suur probleem. Suitsetamisega alustatakse varakult – nii poisid kui ka tüdrukud teevad seda keskmiselt 12-aastaselt. Iga päev suitsetab 3,1% kooliõpilastest – 3,7% poistest ja 2,5% tüdrukutest. Viimastel aastatel on populaarseks saanud e-sigaret. Seda on tarvitanud 33% 11–15-aastastest õpilastest.

Kokkuvõttes kaalub avalikku huvi arvestades rahva tervise kaitse eesmärk (sh iseäranis alaealiste tervise kaitse) üles ettevõtjatele seatud piirangud. 

Ettevõtja eesmärk on oma investeeringult tulu teenida. Tulundusühistud peavad kohustuslikus korras reservkapitali koguma ning seda tuleb teha lõputult, sest seadus teisiti talitada ei luba. Põhiseadus ei välista, et tulundusühistutele võib kehtestada mõnevõrra teistsugused reeglid kui teistele äriühingutele. Samas peaks kõik erisused olema põhjendatud ning iga piirang peab teenima mingit eesmärki. Seoses sellega palus õiguskantsler Riigikogul kujundada selles küsimuses elu tõsiasjadega arvestav seisukoht. 

Õiguskantsler saatis Riigikogu maaelukomisjonile märgukirja tagasinõutavatelt põllumajandustoetustelt arvestatavate viiviste asjus. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses sätestatud viivise määr (0,1% päevas, 36,5% aastas) on kõrge ning pikaajaliselt arvestatav viivis võib isikud, kes ei suuda toetusi tähtpäevaks tagasi maksta, seada majanduslikult raskesse olukorda. Toetust tagasi nõudev asutus ei saa ka viivist vähendada ega kustutada. Riigikogu maaelukomisjon eelistas pärast arutelu perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seadusest lähtuvat lahendust, mille järgi võetakse toetuse tagasimaksmise ajatamise korral ainult intressi (3% võlasummast aastas). Maaelukomisjon andis Maaeluministeeriumile ülesande valmistada ette seadusemuudatused. Loodetavasti jõuavad need peatselt Riigikogusse. 

Maksud

Ettevõtjad ja tööandjate esindajad väljendasid õiguskantslerile korduvalt oma muret kiirkorras tehtud maksumuudatuste pärast, rõhutades, kui oluline on neile stabiilne maksukeskkond. Samuti ootavad ettevõtjad riigilt kõigi maksupoliitiliste muudatuste senisest põhjalikumat analüüsimist. Alkoholiaktsiisi tõstmisele järgnenu tõestab, et maksumuudatus võib küll olla põhiseadusega kooskõlas, ent selle abil ei pruugita saavutada esialgu seatud eesmärki.

Sel ülevaateperioodil tuli õiguskantsleril vastata arvukatele päringutele maksuvaba tulu arvutamise põhimõtete muutmise ning tulumaksusoodustuste ja -vabastuste piirangute kohta. 

• Pensionärid ei olnud rahul pensionide täiendava maksuvaba tulu kaotamisega ega sellega, et maksuvaba tulu hakkab alates teatud sissetulekust vähenema. Õiguskantsler leidis, et töötavate pensionäride sissetulekute maksustamine ei ole põhiseadusega vastuolus. Astmeliselt rakenduv maksuvaba tulu on poliitiline valik, mis võib, aga ei pruugi meeldida. Riigikogu otsustas kohelda kõiki tulu saajaid maksuvaba tulu arvutamisel ühtmoodi, olenemata tulu liigist. 

(Loe ka peatükki “Väärikas vananemine”.)

• Rahulolematust põhjustas veel asjaolu, et maksuvaba tulu suuruse arvutamisel võetakse arvesse ka näiteks dividendid, välismaal teenitud tulu, hoiuseintressid ja täiendava kogumispensioni ühekordsed väljamaksed. Mitu õiguskantsleri poole pöördunud inimest pidas seda topeltmaksustamiseks, eriti sel juhul, kui sama tulu oli varem juba maksustatud kas välisriigis või dividendide väljamakse tegija poolt. Topeltmaksustamisega siiski tegu pole, sest varem maksustatud tulu uuesti ei maksustata. Dividendid võetakse arvesse üksnes maksuvaba tulu suuruse üle otsustamisel.

• Õiguskantsleri hinnangul on parlamendil õigus otsustada, et maksuvaba tulu arvutamisel võetakse muu hulgas arvesse täiendava kogumispensioni ehk nn III pensionisamba ühekordsed väljamaksed. Kuivõrd nn III pensionisambasse paigutatud summadelt saab inimene tulumaksu tagasi, lükatakse sel viisil investeeritud raha maksustamine edasi kuni väljamaksmiseni. Kuna III pensionisamba sissemaksete maksustamine on lükatud edasi ajale, mil inimene tulu kätte saab, on problemaatiline vaielda vastu sellele, et maksustatavad väljamaksed võetakse sarnaselt muu maksustatava tuluga arvesse maksuvaba tulu arvutamisel. Niinimetatud III pensionisamba ühekordsed väljamaksed maksustatakse enamasti ka soodsama, 10% tulumaksumääraga. Eluaegse pensionilepingu alusel tehtavad regulaarsed pensionimaksed on maksuvabad ega mõjuta maksuvaba tulu suurust. Riigikogu võib suunata inimesi nn III pensionisambasse kogutud raha kasutama nõnda, et neil oleks pensionieas regulaarsete väljamaksetena kindel pensionilisa. 

• Astmelise maksuvaba tulu kehtestamise ajal jättis Riigikogu tähelepanuta mitu maksutehnilist küsimust, mille tõttu ei saa maksuvaba tulu kohe kasutada. Näiteks mitmel töökohal töötav madalapalgaline, kellele väljamakstav töötasu iga tööandja juures on väiksem kui 500 eurot, peab ootama kuni tuludeklaratsiooni esitamiseni, et kasutada täies mahus ära talle ette nähtud maksuvabastust. Maksuvaba tulu avalduse saab töötaja esitada ainult ühele tööandjale. Kui tulumaksu kinnipidamisel pole maksuvaba tulu kogu aasta ulatuses ära kasutatud, saab enammakstud tulumaksu tagasi tuludeklaratsiooni alusel. 
  
  Samasuguses olukorras oleksid olnud ka töötavad pensionärid. Pärast õiguskantsleri sekkumist parandas Riigikogu 2017. aasta lõpus tulumaksuseadust. Pensionärid saavad nüüd esitada maksuvaba tulu avalduse nii Sotsiaalkindlustusametile kui ka tööandjale. See võimaldab neil kasutada 500 euro suurust maksuvabastust võimalikult suures ulatuses kohe, mitte aga aasta hiljem tuludeklaratsiooni alusel maksu tagasi küsides. 
   
• Võimalus jagada maksuvaba tulu arvestust eri tööandjate vahel jäi madalapalgaliste jaoks loomata. Põhjuseks on kehtiv sotsiaalmaksuseadus, mis paneb sotsiaalmaksu miinimumkohustuse maksuvaba tulu arvestavale tööandjale. Selleks et töötaja saaks esitada mitmele tööandjale maksuvaba tulu avalduse, oleks tulnud lahendada ka sotsiaalmaksu miinimumkohustuse täitja küsimus. Üht võimalikku lahendust nähakse Maksu- ja Tolliameti infotehnoloogilises arenduses, mis lubaks töötajal endal märkida maksuvaba tulu arvestamise viis. Uut süsteemi pole oodata enne 2020. aastat.
  
  Teisest küljest vaadates on mitmel kohal töötaval inimesel võimalus võtta teatud juhtudel riigilt nn krediiti. Kui maksuvaba tulu rakendajaks valida kõige väiksemat palka (näiteks 500 eurot) maksev tööandja, saab tulumaksukohustust edasi lükata tulude deklareerimise ning sellest tuleneva juurdemaksukohustuse tekkimiseni. Ühel töökohal töötaval ja sama suure sissetulekuga inimesel sellist võimalust ei ole. Õiguskantsler leidis, et kirjeldatud kõrvalekalded on uue süsteemi puhul paratamatud ega ole ebaõiglased, sest tervet maksustamisperioodi arvesse võttes maksustatakse inimesi siiski võrdselt. 2018. aasta juulikuu seisuga oli Maksu- ja Tolliameti andmeil ligi 36 000 inimest kasutanud maksuvaba tulu rohkem, kui nende aastatulu tegelikult võimaldab. Neil inimestel tekib hiljem tulumaksu juurdemaksmise kohustus. 
   
• Maksuvaba tulu võib õigel ajal kasutamata jääda pensionäridel, kes saavad mingil põhjusel mitme kuu pensioni korraga kätte. Pangakontole pensioni kandmise korral tavaliselt sellist olukorda ei teki. Küll aga tegeles õiguskantsler juhtumiga, kus pensionär oli haiglas ega saanud seetõttu tavapäraselt talle koju toodavat pensionisummat kätte. Raha sai ta kuu aega hiljem koos järgmise kuu pensioniga. Suurema summa tõttu arvestas süsteem automaatselt ka tulumaksu, mida pensioni õigeaegse väljamaksmise korral ei oleks kinni peetud. Õiguskantsleri hinnangul võiks süsteem olla paindlikum, kuivõrd riik ju teadis, et konkreetsel juhul viidi pensionärile koju kahe kuu pension, mis eraldi võetuna on maksuvaba tulu. Seadust saab tõlgendada ka viisil, et kättetoimetamata kojukandepension on kuni tegeliku väljamaksmiseni riigi käes hoiul ning selle maksustamist ei lükata edasi tegeliku väljamaksmise ajale. Paraku pole see praegu tehniliselt võimalik, vaja oleks muuta Sotsiaalkindlustusameti ning Maksu- ja Tolliameti IT-süsteeme. 
  
  Kirjeldatud juhtumiga sarnases olukorras tuleks riigil rakendada hea halduse põhimõtteid. Sotsiaalkindlustusamet teeb nüüd iga kuu tööd selle nimel, et kojukandepension, mida ei ole õigel ajal välja makstud, õnnestuks veel samal kuul inimesele kätte toimetada. Kui pension tuleb kojukandest tagasi, püüab amet inimesega ühendust võtta. Samuti teavitatakse kojukandepensioni saajaid, et korraga mitme kuu pensioni kättesaamisel võib pension olla kuupõhise tulumaksuvaba piirmäära arvestuse tõttu ajutiselt väiksem. Kojukandepensioni saajatelt on palutud ka pangakonto numbrit, juhul kui pensioni koju viimine mingil põhjusel ebaõnnestub. 
   
• Riigikogu kaotas alates 2018. aastast maksuvabastuse füüsilistele isikutele makstavatelt hoiuseintressidelt. Seoses sellega sai õiguskantsler mitu avaldust, milles inimesed juhtisid tähelepanu oma õiguste võimalikule rikkumisele. Hoiust avades ei olnud nad arvestanud asjaoluga, et intresside väljamaksmise hetkeks võib maksuseadus olla muutunud ning loodetud tulu võib maksustamise tõttu väheneda. Kuna seadus ei ole sätestanud tähtajalist maksuvabastust ega ole andnud muul viisil kinnitust selle kohta, kui kaua maksuvabastus kehtib, ei ole seadusemuudatus põhiseadusvastane. Ka tagasiulatuvat mõju leevendava üleminekusätte puudumine ei tähenda tingimata vastuolu põhiseadusega, ehkki varem on maksuvabastuste kaotamise mõju üleminekusätetega leevendatud. Ei ole teada, et tähtajaliselt hoiustanud inimestele avalduv tagasiulatuv mõju oleks sedavõrd ränk, et kaaluks kindlasti üles parlamendi huvi maksustada kõik pärast 1. jaanuari 2018 väljamakstavad hoiuseintressid.
   
• 2018. aastal on võimalik maksustatavast tulust maha arvata eluasemelaenu intresse kõige rohkem 300 euro ulatuses. Nii nagu hoiuseintresside puhul tõdes õiguskantsler ka eluasemelaenu intresside kohta, et tulumaksuseaduses ei ole sätestatud tähtajalist maksusoodustust ega ole muul viisil kinnitatud, et maksusoodustus püsib aastakümneid muutumatuna. Seega ei ole laenuvõtjal tekkinud õiguspärast ootust, et laenuintresside mahaarvamise õigust saab kasutada muutumatult kogu laenu tagasimaksmise perioodi jooksul. Parlament otsustas suurendada madalama sissetulekuga inimeste maksuvaba tulu ning samal ajal teisi maksuvabastusi ja -soodustusi piirata, ning valik on tehtud põhiseaduse piires. 

• Õiguskantsler juhtis tähelepanu sellele, et Maksu- ja Tolliamet ei järgi eluasemelaenu intresside maksustatavast tulust mahaarvamisel seadust. Tulumaksuseadus lubab eluasemelaenu intresse maksustatavast tulust maha arvata nii ehitusloa kui ka ehitusprojekti olemasolu korral. Seda maksusoodustust on võimalik kasutada nii ehitise püstitamiseks, laiendamiseks, ümberehitamiseks, ehitise ruumijaotuse muutmiseks kui ka ehitise tehnoloogiliseks ümberseadistamiseks tehtavateks ehitus- ja paigaldustöödeks võetud eluasemelaenu puhul. Ehitusseadustiku kohaselt ei nõuta kõigi nende tööde jaoks ehitusluba ega ehitusteatise esitamist. Seega ei pea nende tööde tegemiseks ehitusprojekt olema ehitisregistris ega kohaliku omavalitsuse poolt muul viisil kinnitatud. Õiguspärane on ka isiku enda koostatud ehitusprojekt, mis vastab seaduse üldnõuetele ning mille järgi on võimalik ehitada.
  
  Õiguskantsleri poole pöördus inimene, kellel maksuhaldur ei lubanud eluasemelaenu intresse maksustatavast tulust maha arvata, sest Maksu- ja Tolliametile esitatud ehitusprojekt ei olnud kinnitatud. Tegelikult oli ehitusprojekt seadusega kooskõlas. Õiguskantsler pidi veel kord Maksu- ja Tolliametile selgitama, et haldusorgani tegevus peab olema kooskõlas seadusega ning ametil tuleb õigusaktides tehtud muudatusi arvesse võtta. Haldusorgan ei tohi oma tegevusega kitsendada seadusest tulenevat õigust ega muuta selle sisu. Paraku ei nõustunud Maksu- ja Tolliamet oma rakenduspraktikat muutma ja seega tuleb maksumaksjatel vajadusel oma õigusi kaitsta kohtus.
   
• Mitme õiguskantsleri poole pöördunud inimese hinnangul pole koolituskulude maksustatavast tulust mahaarvamise piirmäär kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Kõigi kohta kehtiv ühesugune maksusoodustus piirab laste huvihariduse kulude mahaarvamist. Avaldajate arvates peaks lapsevanemal olema õigus teha mahaarvamisi iga ülalpeetava kohta eraldi kehtiva piirmäära ulatuses. Õiguskantsler leidis, et Riigikogul on lastega perede toetamise küsimuses avar otsustusõigus. Arvestades seda, et lapsevanematele on tehtud muid maksusoodustusi (nt täiendav maksuvaba tulu lapse kohta alates teisest lapsest) ning et lastega seotud kulude katmiseks makstakse ka peretoetusi, ei ole lapsevanemad teiste maksumaksjatega võrreldes ebasoodsamas olukorras.
   
• Vähenenud töövõimega inimeste sissetulekute maksustamine tõi küsimuse erineva kohtlemise kohta. Õiguskantslerilt küsiti, miks töövõimetoetus on maksuvaba ning seda ei võeta inimese maksuvaba tulu arvutamisel arvesse, ent töövõimetuspensioni maksustatakse, samuti läheb see arvesse maksuvaba tulu valemis. Töövõimetoetus oli ka varem maksuvaba, aga kuna siis kehtis ka pensionide täiendav maksuvaba tulu (2017. aastal 236 eurot kuus, keskmine töövõimetuspension oli 2017. aastal 229 eurot kuus, st enamasti maksust vabastatud), ei põhjustanud see toetuse- ja pensionisaajate nii erinevat maksukoormust nagu praegu. Nii näiteks maksab inimene, kelle töövõimetuspension on 200 eurot ja töötasu 1100 eurot kuus, 2018. aastal 613 eurot rohkem tulumaksu kui sama suurt töövõimetoetust ja töötasu saav inimene. 

• Õiguskantsler pidi vastama küsimusele, miks peab vähenenud töövõimega inimesi maksustama erinevalt, olenevalt sellest, millal ja mis alustel riik nende töövõimet hindas. Pidades silmas võimalust, et Riigikogus jäi see küsimus 2016. aasta lõpus maksuvaba tulu muudatusi menetledes tähelepanuta, pöördus õiguskantsler seisukoha saamiseks Riigikogu rahanduskomisjoni poole. Pärast parlamendi sotsiaalkomisjoni arvamuse ärakuulamist leidis rahanduskomisjon, et erinevat kohtlemist on võimalik põhjendada mitme argumendiga, ehkki algselt ei olnud Riigikogul kavatsust töövõimetuspensioni ja töövõimetoetuse saajaid erinevalt maksustada. Arvestades Riigikogu avarat otsustusõigust maksu- ja sotsiaalpoliitilistes küsimustes ja Riigikogu komisjonide seisukohti, tõdes õiguskantsler, et põhiseadusega vastuolu ei ole. Riigikogul on õigus maksusoodustusi tehes suunata inimesi käituma viisil, mis soodustab töövõimereformi eesmärkide saavutamist. Et riikliku pensionikindlustuse kulud on viimastel aastatel ületanud märkimisväärselt sotsiaalmaksu laekumist, võib riik maksumeetmete abil mõjutada inimesi üle minema süsteemi, mida ei rahastata riiklikust pensionikindlustusest. 

• Mitu inimest küsis õiguskantslerilt veokitele kehtestatud teekasutustasu kohta, mida hakati koguma alates 1. jaanuarist 2018. Osa veokite eest tuleb maksta nii teekasutustasu, raskeveokimaksu kui ka eriveo tasu. Õiguskantsler leidis, et ühe ja sama maksuobjekti mitme maksuga maksustamine ei ole põhiseadusega keelatud ning raskeveokimaks, teekasutustasu ja eritasu on ka oma olemuselt ja eesmärgilt erinevad rahalised kohustused.

Keskkond 

Hea halduse põhimõte näeb muu hulgas ette, et riigi- ja omavalitsusametnikud suhtlevad inimestega viisakalt ja eesmärgipäraselt. Peale selle peavad riigi- ja omavalitsusasutused korraldama oma töö nõnda, et keegi ei jääks riigi tegevuse või tegevusetuse tõttu teadmatusse ega ka lihtsalt arusaamatusse olukorda. 

Kui riik ei suuda moodustada lendorava pesapuu ümber mõistliku aja jooksul looma kaitseks vajalikku püsielupaika, on see vastuolus hea halduse põhimõttega. Riigiasutuste asjaajamise venimise tõttu puudub maaomanikul pikka aega selgus, kas ja mis piirides ning millise kaitsekorraga tema omand kaitse alla võetakse. See võib aga tuua kaasa maaomaniku põhiõiguste rikkumise.

Vastukaaluks riigi kohatisele passiivsusele esitavad ametnikud mõnikord isikutele agaralt uusi nõudmisi. Näiteks nõudis Keskkonnaamet loomaomanikelt sõnnikuaunade tegemise kohta põhjalikku teavet, kuigi seadus seesugust kohustust ette ei näe. Keegi ei kahtle, et põhja- ja pinnavett on vaja reostuse eest kaitsta. Riigikogu on asjakohased nõuded ka seadusesse kirja pannud ning nende täitmise järele valvatakse. Seetõttu ei aita riigiasutuste omaalgatuslik tegevus  seaduse nõuete täitmisele kuigivõrd kaasa. See koormab nii teabe esitajaid kui ka ametnikke, kes peaksid selle teabe läbi töötama. Kui sõnnikuauna kohta käivat detailset infot sisuliselt ei kasutata, on tulemuseks aja ja inimeste närvide raiskamine. Ametnikele jääb alati õigus küsida põhjendatud kahtluse korral lisateavet, ent nii-öelda igaks juhuks ei pea seda koguma.

Asutuse koostatud juhend ei tohi kitsendada õigusnormi ega muuta selle sisu, mille tagajärjel hakatakse seaduslikke õigusi piirama. See ei ole kooskõlas hea halduse tavaga, mis näeb ette, et isik peab saama riiklikke juhiseid usaldada. Talupidaja palvel analüüsitud PRIA juhend ning selle jäik tehniline tõlgendus loevad näiteks üksikute väikeste kadakatega rannakarjamaa toetuskõlbmatuks metsaks, kuigi Euroopa Liidu reeglite järgi tuleb iga olukorda eraldi ja sisuliselt hinnata. 

Riigi ja omavalitsuse tegevus ei tohi isikut eksitada ega tekitada ka asjatuid lootusi. Samuti peavad ametnike seisukohad olema arusaadavad. Kui aidata pole võimalik, siis tuleb seda öelda. Hea haldus tähendab, et riigiasutus lahendab asja kiiresti ja mõistlikult, vältides inimesele ebamugavuste ja kulutuste tekitamist. 

Hea halduse tava ja haldusmenetluse seaduses sätestatud uurimisprintsiip nõuavad, et asutus selgitaks välja kõik seisukoha kujundamiseks vajalikud asjaolud. See tähendab, et kui registris on näiteks kinnisasja kohta vastukäivad andmed, siis tuleb välja selgitada tegelik olukord. Õiguskantsler tegeles juhtumiga, kus Keskkonnaamet leidis, et maaüksusele ei saa ehitada, sest kinnistul kasvab mets ja sel juhul kattub ehituskeeluvöönd järve kaldal piiranguvööndiga. Avaldaja kinnitas, et tegelikult kinnistul metsa ei ole ning seda näitas ka maakataster. Samas võis metsaregistrist aru saada, et kinnistul kasvab mets. Keskkonnaamet oli kursis sellega, et maakatastri järgi mets puudub, kuid tugines asjaolusid välja selgitamata metsaregistri andmetele, millest järeldas, et kinnistule ei saa ehitada. Asjasse saanuks selgust tuua Keskkonnaameti vastutav töötaja, kes pidanuks välja selgitama tegeliku olukorra. 

Sel ülevaateaastal ilmnes, et Tallinna linn on jäätmevedu korraldades loonud endale võimaluse koguda elanikelt nendega arveldamise ja jäätmevaldajate registri pidamise eest eraldi tasu. Kuivõrd seesuguseid tasusid saab kehtestada üksnes seaduse (mitte aga omavalitsuse eeskirja) alusel, tegi õiguskantsler Tallinna Linnavolikogule ettepaneku viia jäätmehoolduseeskiri põhiseadusega kooskõlla ning lõpetada elanikelt ebaseadusliku tasu võtmine. Tallinn ei pidanud vajalikuks vaidlustatud õigusnormi muuta ning õiguskantsler esitas Riigikohtule taotluse tunnistada osa Tallinna jäätmehoolduseeskirja sätteid põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks. Kohus ei olnud ülevaate koostamise ajal veel otsust teinud.

Ei Tallinna ega Maardu linnavalitsus ole jäätmeveo korraldamisel järginud reegleid, mille volikogu on jäätmemahutite kohta kehtestanud. See tähendas, et ehkki inimeste prügikastid vastasid jäätmehoolduseeskirja nõuetele, pidas vedaja neid ebasobivaks ja jättis tühjendamata. Mingil põhjusel pole kumbki linnavalitsus pidanud vajalikuks korraldada vedaja leidmiseks hanget, mille tingimuste kohaselt peaks jäätmevedaja ka tegelikult suutma linna kehtestatud nõuetele vastavaid mahuteid tühjendada. Pärast õiguskantsleri soovituste kaalumist andis jäätmevedaja inimestele tasuta uued prügikastid.