Väärikas vananemine

Arusaama väärikast vananemisest ei saa kokku võtta ühe lausega. Mõnele tähendab see võimalust käia kõrge eani tööl või olla aktiivne kogukonna liige. Mõni teine peab silmas sissetulekut ja majanduslikku kindlustunnet. Kolmas väärtustab tervist ja elurõõmu ning soovib ise otsustada, mis temast ränga haiguse korral saab. Neljanda hinnangul kindlustab väärika vananemise hästi toimiv ja rahastatud hooldekodusüsteem. Kõigi nende tahkudega on õiguskantsler mingil moel pidanud tegelema. 

Töötamine, pension, maksud

Töötuskindlustussüsteemi kitsaskohad

Riik saab teha palju selleks, et igas vanuses inimesed võiksid oma teadmisi ja oskusi parimal moel rakendades olla kellelegi kasulikud, näiteks käia tööl, kui selleks jagub jõudu ja tahtmist. Õiguskantsler analüüsis töötuskindlustuse süsteemi vastavust praegustele vajadustele ja tegi Riigikogule ning tervise- ja tööministrile ettepaneku avada arutelu selle muutmiseks. (Loe ka peatükki „Võrdne kohtlemine“.)

Praegu kehtiv töötuskindlustuse süsteem jätab rahalise abita enamiku töise sissetuleku kaotanud inimestest. Juba aastaid saab riigilt töötuskindlustushüvitist vaid iga kolmas end Eesti Töötukassas arvele võtnu. Osale inimestest makstakse selle asemel küll töötutoetust, kuid see on veel väiksem kui hüvitis ja selle saamine sõltub töötu sissetulekute suurusest. 

Paljud eakamad inimesed on sunnitud pärast töökoha ja sissetuleku kaotust kasutama hädalahendust jääda ennetähtaegselt pensionile. Ennetähtaegse vanaduspensioni saajad ei või aga tasustatud tööd teha. Kahjuks töötab töötuskindlustuse ja tööturuteenuste korraldus vastu eesmärgile hoida inimesi võimalikult kaua tööturul aktiivsena, mis tähendab ka elukestva õppe käigus uute oskuste ja ametite omandamist. Selle asemel on inimesed sunnitud tegema ebaotstarbekaid otsuseid. Õiguskantsleri hinnangul tuleks mõelda, millised peaksid olema töötuskindlustushüvitise saamise tingimused, et inimesed ei peaks seesuguseid ebaotstarbekaid otsuseid tegema. Samuti peaks kaaluma, kuidas soodustada senisest paremini ümberõpet. 

Vanaduspensioniea määramine 

Riiklikult kehtestatud vanaduspensioniiga mõjutab otseselt eakate tööhõivet. Süsteem peab olema selge ja ettearvatav, inimesed peavad teadma, mis vanuses tekib neil õigus pensionile jääda ning millised õigused sellega kaasnevad. 

Pensionile jäämine on iga inimese elus oluline verstapost. Riikliku pensionikindlustuse seaduse menetlemisel Riigikogus kerkis küsimus, kas vanaduspensioniea üle saab otsustada keegi teine peale Riigikogu. Põhiseaduse § 28 teine lõige ütleb: „Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus.“ Kui pensionile jäämise vanuse kehtestamise õigus anda valitsusele või ühele ministrile, siis hakkaks täitevvõim ehk valitsus määrama vanaduspensioni saamise tingimusi. Seda põhiseadus ei luba.

Maksud

Üks töötamise motivatsiooni mõjutav oluline meede on maksupoliitika, eriti see osa, mis puudutab töisele sissetulekule kehtestatud maksuvaba tulu määra ja seda ületavale osale kehtestatud tulumaksumäära. 

(Loe ka peatükki „Ettevõtlus, omand, keskkond“.)

Õiguskantsler on saanud pensionäridelt palju avaldusi seoses 2018. aastal jõustunud maksuvaba tulu muudatustega. Pensionärid nurisesid, et tööl käia enam ei tasu, kuivõrd palk vähendab nende maksuvaba tulu. Õiguskantsler leidis siiski, et töötavate pensionäride maksustamine ei ole põhiseadusega vastuolus. Maksuvaba tulu vähenemine puudutab kõiki tööl käivaid inimesi ühtmoodi. Riigikogul on õigus kehtestada pensionäridele ning teistele majanduslikult vähekindlustatud inimestele maksusoodustusi, kuid kohustust selleks ei ole. 

Õiguskantsleril tuli analüüsida ka väidet, et täiendava kogumispensioni (nn III sammas) ühekordsete väljamaksete arvestamine maksuvaba tulu valemis kujutab endast topeltmaksustamist. Kuna nn III pensionisamba sissemaksetelt saab tulumaksu tagasi, on riik nihutanud maksustamise ajale, mil inimene hakkab saama III sambast väljamakseid. Ühekordsed väljamaksed III pensionisambast on maksustatud ning lähevad maksuvaba tulu arvutamisel arvesse, regulaarsed pensionimaksed on maksuvabad ega mõjuta maksuvaba tulu suurust. Parlamendil on õigus selliseid otsuseid teha ning mõjutada inimesi otsustama regulaarselt makstava pensioni kasuks.

Maksu- ja sotsiaalpoliitilisi valikuid tehes ei saa riik jätta tähelepanuta neid, kes on tööturul teistega võrreldes kehvemas olukorras. Riigikogul on õigus otsustada, kas kehtestada uus tulumaksuvabastus, näha ette sotsiaalmaksusoodustusi või maksta toetusi.

(Loe ka peatükki „Õigusriik“.)

Õiguskantslerilt küsiti hinnangut, kas töövõimetoetust või töövõimetuspensioni saavate inimeste erinev maksustamine on õiguspärane. Õiguskantsler leidis, et see ei ole põhiseadusega vastuolus, sest töövõimetoetuse maksuvabastuse eesmärk oli soodustada uuele töövõimetoetuse süsteemile üleminekut. 

Küll aga ei tohi inimeste olukorda halvendada bürokraatlikud ja tehnilist laadi takistused. Astmelise maksuvaba tulu kehtestamise ajal jättis Riigikogu tähelepanuta, et kaotati pensionäride võimalus esitada maksuvaba tulu avaldus korraga nii tööandjale kui ka Sotsiaalkindlustusametile. Selle tagajärjel ei oleks pensionärid saanud maksuvaba tulu kohe maksimaalselt kasutada, vaid saanuks tulumaksu tagasi alles pärast tuludeklaratsiooni esitamist. Pärast õiguskantsleri sekkumist tegi Riigikogu tulumaksuseaduses vajalikud parandused. Töötavatel pensionäridel on nüüd õigus esitada maksuvaba tulu avaldus nii tööandjale kui ka Sotsiaalkindlustusametile. See parandas vähemalt 55 000 inimese olukorda, kes saavad samal ajal nii pensioni kui ka palgatulu kuni 500 eurot kuus. 

Õiguskantsler tegeles juhtumiga, kus pensionär, kellele toimetatakse pension koju, ei saanud seda õigel ajal kätte. See omakorda tähendas, et inimesele maksti tema mitme kuu pension – 2017. aasta detsembri ja 2018. aasta jaanuari eest – välja korraga. Paraku jõustus 1. jaanuaril 2018 uus tulumaksuseadus. Jaanuaris tehtud väljamaksele kohaldati 2018. aasta maksuvaba tulu määra (500 eurot kuus), sest maksuvaba tulu arvestatakse väljamakse kuu järgi ja arvesse võetakse väljamakse kuul kehtivat maksuvaba tulu määra. Kui muidu ei oleks pensionär pidanud pensionilt tulumaksu maksma, siis paari kuu pensioni korraga väljamaksmise tõttu pidas Sotsiaalkindlustusamet tulumaksu kinni. 

Olenemata sellest, et Sotsiaalkindlustusamet teadis kõiki juhtumi üksikasju − muu hulgas ka seda, et välja maksti korraga mitme kuu pension −, ei võimaldanud pensione ja makse automaatselt rehkendav arvutisüsteem erakorralisi asjaolusid arvesse võtta.

Olukorra aitas lahendada õiguskantsleri sekkumine. Sotsiaalkindlustusamet ning Maksu- ja Tolliamet selgitasid, et seadusesse vajaliku erisuse lisamisel läheks IT-lahenduste muutmine riigile väga kulukaks ja võtaks kaua aega. Arutelu tulemusel lepiti kokku, et Sotsiaalkindlustusamet hakkab inimesi teavitama, kui pensionäril tuleb mitme kuu pensioni korraga saamise tõttu maksta (rohkem) tulumaksu. Enammakstud tulumaks tagastatakse tuludeklaratsiooni esitamise järel. Kui pension tuleb kojukandest tagasi (enamasti ligi sada korda kuus), püüab Sotsiaalkindlustusamet ka inimesega ühendust võtta, et pension õnnestuks kätte toimetada veel samal kuul. Samuti jagab amet kojukandepensioni saajatele infolehti, kus teavitab, et korraga mitme kuu pensioni kättesaamisel võib pension olla kuupõhise tulumaksuvaba piirmäära arvestuse tõttu ajutiselt väiksem.

Majanduslik toimetulek

Üksi elava pensionäri toetus

Alates 2017. aastast maksab riik üksi elavale pensionärile kord aastas 115 euro suurust toetust majandusliku iseseisvuse parandamiseks ja vaesuse vähendamiseks. Toetust makstakse automaatselt kõigile vanaduspensioniikka jõudnud inimestele, kes saavad 1,2-kordsest keskmisest vanaduspensionist väiksemat pensioni ning kes elavad rahvastikuregistri andmete kohaselt üksinda. Muude sissetulekute olemasolu ega üksi elamise fakti riik ei kontrolli. 

Lõppenud ülevaateaastal pöördus õiguskantsleri poole paarkümmend inimest murega, et valede aadressiandmete tõttu jäid nad üksi elava pensionäri toetusest ilma. Asja uurides selgus enamasti, et vald või linn oli jätnud nende inimeste aadressiandmed muutmata. Õiguskantsleri palvel tehti registrites vajalikud muudatused. 

Ilmnes veel, et kohalikud omavalitsused toimivad aadressiandmete muutmisel väga erinevalt. Riikliku toetuse saamine ei tohi sõltuda sellest, kuidas omavalitsus õigusakti tõlgendab. Samuti ei ole lubatud inimesi asjatult ametkondade vahel jooksutada. Seetõttu palus õiguskantsler ministeeriumidel ning valdade ja linnade liidul teha koostööd, et ühtlustada aadressiandmete määramise reeglid.

Õiguskantsler selgitas valdadele ja linnadele, et üksi elava pensionäri toetust ei tohi arvestada inimese sissetulekute hulka, kui vallad ja linnad hindavad inimese võimalusi tasuda talle vajaliku üldhooldusteenuse (nn hooldekodu teenuse) eest.

Matusetoetus

Asjaolu, et inimese õigus abi saada sõltub valdade ja linnade tegevusest, ilmnes ka ühest teisest õiguskantslerile saadetud avaldusest. Õiguskantslerile kirjutas inimene, kes mattis oma lähedase, kuid ei saanud matusekulude katmiseks toetust üheltki kohalikult omavalitsuselt. Tal ei olnud õigust saada toetust Tallinna linnalt, kus ta ise elas, sest Tallinnas kehtiva määruse järgi makstakse toetust lahkunu elukoha järgi. Ta ei saanud toetust ka Pärnu linnalt, kus oli elanud lahkunu, sest Pärnus kehtiva määruse järgi makstakse toetust matusekulud kandnud inimese elukoha järgi.

Selline olukord tekkis seetõttu, et Riigikogu pole kindlaks määranud, kellele ja mis tingimustel peavad vallad ja linnad matusetoetust maksma. Niisiis oli nii Tallinnal kui ka Pärnul õigus ise oma määrusega sätestada, kelle elukoha järgi matusetoetust maksta. 

Seadus ei pane kohalikele omavalitsustele ka sõnaselgelt kohustust lähedase matnud inimest matusekulude kandmisel toetada. Paraku ei pea vallad ja linnad aitama raskustesse sattunud inimest rohkem, kui seadused ette näevad. Sellest hoolimata maksavad praegu kõik vallad ja linnad matusetoetust, kuid toetuse suurus ja maksmise tingimused erinevad.

Põhiseadus kohustab riiki kaitsma kõiki inimesi puudusesse sattumise eest. Inimene ei tohiks hätta sattuda ka põhjusel, et tal tuleb kanda pereliikme või lähedase matusekulud, kui tal pole selleks piisavalt raha. Ka võib lähedase majanduslik kitsikus ohustada lahkunu väärikat matmist. Neil põhjustel vajas õiguskantsleri hinnangul matusetoetuse regulatsioon täpsustamist. 

Õiguskantsler pöördus matusetoetuse küsimusega Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole. Komisjon pidas vajalikuks muuta õigusakte nõnda, et oleks selge, kas vallad ja linnad võtavad toetuse maksmisel aluseks lahkunu elukoha või matuse korraldaja elukoha. Samuti pidas komisjon oluliseks analüüsida edaspidi valdade ja linnade kohustusi hätta sattunud inimeste aitamisel. 

Tervis ja sotsiaalteenused

Patsienditestament

Senisest laiemat arutelu ja õiguslikult selget lahendust ootab patsienditestamendi idee. Patsienditestamendi all mõistetakse suuniseid, mida inimene võib kirja panna enda ravi kohta, pidades silmas olukorda, kui ta pole otsustusvõimeline.

Seaduse järgi peab arst arvestama patsiendi tahtega ka juhul, kui patsient ei suuda enam otsuseid teha. Pole keelatud ega välistatud, et inimene väljendab oma soove enne otsustusvõime minetamist koostatud kirjalikus dokumendis ehk nn patsienditestamendis. Seadus aga sellist ega muud sarnast mõistet ei kasuta, samuti ei kehtesta seadus patsienditestamendile mingeid sisulisi ega vormilisi nõudeid. 

Patsienditestamenti (ka elulõpukorraldusi) tehakse Eestis siiani väga vähe tõenäoliselt just selle sisu- ja vorminõuete puudumise tõttu. Nii arstidel kui ka patsientidel puudub kindlus, milline see dokument peab olema, et sellele saaks tugineda. Praegu pole näiteks selge, kas arst peab nn patsienditestamenti täitma. Samuti pole kehtestatud reegleid, mis tagaksid patsienditestamendi kehtivuse: kas inimene oli selle tegemise ajal otsustusvõimeline, milline peaks olema dokumendi kehtivusaeg ja mis tähendus on kehtivusaja ületanud dokumendil. Pole ka selge, kuidas tagada, et patsienditestamendiga saaksid tutvuda need tervishoiutöötajad, kes inimese ravi üle tulevikus otsustavad.

Ehkki Eesti seadused ei keela inimesel enda ravi kohta suuniseid anda ehk patsienditestamenti teha, on see võimalus tegelikult näiline. Ka Euroopa Ministrite Nõukogu on soovitanud inimese enesemääramisõigust silmas pidades riikidel reguleerida patsienditestamendi tegemise võimalused ning jaganud selle kohta näpunäiteid (loe artiklit ajakirjas Sotsiaaltöö.).

Üldhooldekodud

Õiguskantsler on kogu oma ametiaja vältel juhtinud tähelepanu olukorrale hooldekodudes ehk teisisõnu tegelenud nende eakate muredega, kes ametliku kõnepruugi järgi „viibivad üldhooldusteenusel“. Eelmisel aastal koostas õiguskantsler kõigile üldhooldekodudele, omavalitsustele ning sotsiaalpoliitikat kujundavatele poliitikutele ja ametnikele ringkirja, milles juhtis tähelepanu levinud probleemidele ja tegi ettepanekuid teenuse kvaliteedi parandamiseks. 

Hooldekodu on mõeldud täisealisele inimesele, kes iseseisvalt oma kodus enam hakkama ei saa ning vajab igapäevatoimingutes pidevat kõrvalist abi. Sellisesse olukorda võivad haiguse või trauma tõttu sattuda ka nooremad, kuid valdavalt elavad hooldekodudes eakad inimesed. Sotsiaalministeeriumi andmetel viibis 2017. aasta jooksul üldhooldusteenusel 11 874 inimest.

Üldhooldekodus elamist reguleerib peale seaduste, ministri määruste ja kohaliku omavalitsuse õigusaktide ka elaniku ja hoolekandeasutuse vahel sõlmitud leping. Hooldekodu võib olla omavalitsuse hallatav asutus, aga ka näiteks eraettevõte. 

Hooldekodukohtade kättesaadavus ja hooldekodude elamistingimused on viimasel aastal tõusnud avaliku arutelu keskmesse. See tähendab muu hulgas seda, et nii eakate kui ka nende lähedaste teadlikkus on paranenud. Paljud eakad on oma kõrge ea ja/või halveneva tervise tõttu väga haavatavad. Neil endil on oma elamistingimusi ja hooldusteenuse kvaliteeti mõjutada keeruline, mistõttu vajavad hooldekodudes elavate inimeste õigused erilist kaitset. 

Kontrollkäigud hooldekodudesse

Õiguskantsleri kontrollkäikude osakonna nõunikud kontrollisid sel ülevaateaastal kaheksa hooldekodu tegevust. Kõigil kontrollkäikudel oli kaasas tervishoiuekspert (perearst või geriaater). Nõunikud tutvusid kontrollkäigu ajal hooldekodu ruumide ja dokumentidega, vestlesid töötajate ja hooldekodu elanikega.

Erilist tähelepanu pöörati ruumide ligipääsetavusele, samuti sellele, kas inimeste liikumisvabadust on piiratud (nt tubadesse lukustamine, kinnisidumine), kas inimesi koheldakse väärikalt (nt privaatsuse tagamine, olmetingimused) ning ega pole ohtu nende elule ja tervisele (töötajate arv ja kohalolu, põetamine ja hooldamine, toitlustamine, ravimid, tervishoiuteenuste kättesaadavus jm). Õiguskantsleri nõunikud uurisid kontrollkäikudel ka seda, kuidas on tagatud eakate valimisõigus hoolekandeasutuses viibimise ajal. 

Hooldekodude peamised probleemid on seotud inimväärsete elamistingimuste tagamisega, töötajate arvu, hooldusplaanide nõuetekohase koostamise, inimeste liikumisvabaduse ebaseadusliku piiramisega ja tervishoiuteenuse kättesaadavusega.

Elamistingimuste kontrollimisel jäi silma, et inimestele ei olnud hügieenitoimingute ajal tagatud privaatsust. Mõnes hooldekodus raskendasid kõrged ukseläved, kitsad ukseavad ja lifti puudumine ratastooliga ja ratastugiraamiga liikumist. Probleeme oli ka inimeste erivajadustele vastavate abivahendite kasutamisega. 

Mitmes hooldekodus nappis hooldustöötajaid, eriti öisel ajal. Näiteks võib hooldekodu elanikel olla keeruline abi kutsuda, kui puudub töötajate väljakutsumise süsteem. Eriti keeruline võib see olla neis hooldekodudes, kus teenust osutatakse eraldi paiknevates üksustes või mitmel korrusel ning kus hooldaja ei viibi ööpäev läbi elanike lähedal. 

Kui töötajad on ülekoormatud, ei jõua nad teha hooldustoiminguid piisavalt sageli, samuti napib jõudu lamavate patsientidega võimlemiseks. Paljudes hooldekodudes puudusid kohustuslikud hooldusplaanid või olid need mittetäielikud ja uuendamata. 

Mitme hooldekodu kontrollimisel ilmnes, et elanike liikumisvabadust oli ebaseaduslikult piiratud: lukustatud oli nii osakondade kui ka tubade uksi. Üldhooldusteenust osutatakse abivajaja enda soovil. Teisisõnu ei ole tegemist kinnise asutusega, kus inimest võiks hoida tema tahte vastaselt, seega on inimeste füüsiline (nt lukustamine, kinnisidumine) ja ravimite abil ohjeldamine keelatud. 

Dementsetele sobiva hooldusteenuse puudumine

Liikumisvabadust piirati peamiselt probleemse ja ettearvamatu käitumise ning ulatuslike mäluprobleemidega dementsetel inimestel, kellega hooldekodu töötajatel on keeruline hakkama saada. Probleemi põhjus on selles, et käitumisprobleemidega dementsete inimeste jaoks ei ole välja arendatud spetsiaalselt nende vajadustele vastavat hooldusteenust. Sellele on õiguskantsler tähelepanu juhtinud juba varem.

Väga vähestes hooldekodudes toetab keskkond dementsele inimesele teenuse osutamist ning keerulisemate juhtumitega ei ole paljud hooldekodud valmis tegelema. Positiivsena saab välja tuua Sotsiaalministeeriumi algatuse luua dementsuse kompetentsikeskus ja plaani toetada dementsetele eakatele üldhooldusteenuse osutamise ruumide kohandamist. Praegu on nii lähedastel kui ka kohalikel omavalitsustel keeruline leida dementsete vajadustele vastavat teenusekohta, kus oleks nii sobiv keskkond kui ka võimalus rakendada Alzheimeri tõve ravijuhises toodud mittefarmakoloogilist lähenemist.

Aprillis külastas õiguskantsler oma nõunikega Hollandis Weespis asuvat De Hogeweyki hoolduskeskust, mille unikaalne dementsete patsientide hooldamise kontseptsioon on huvi pälvinud kogu maailmas. 

Tervishoiuteenused hooldekodus

Hooldekodu elanikud vajavad regulaarset õendusabi, kuid seadus ei kohusta hooldekodusid õendusabiteenust pakkuma. Esmatasandi arstiabi tuleb hooldekodus tagada perearstisüsteemi ning koduõendusteenuse kaudu (perearsti ja perearsti õdede n-ö kodukülastused). Paljud inimesed elavad aga hooldekodus, mis jääb nende registreeritud elukohast ja ka perearsti teeninduspiirkonnast eemale. 

Kontrollkäikudel selgus, et sageli ei hinda patsiendi tervisevajadusi tervishoiutöötaja (arst või õde). Samuti ei hinnata vajadust tervishoiuteenuse järele regulaarselt. Sel põhjusel võivad inimeste põhilised tervisemured jääda tähelepanuta ning tervisehädad süveneda, mistõttu tuleb sageli kutsuda kiirabi. Ka Terviseamet on oma uuringus viidanud sellele, et hooldekodude kiirabiväljakutsete arv on märgatavalt suurenenud ning alati pole need väljakutsed põhjendatud.

Õendusabi puudumise tõttu on tekkinud probleeme ravimite käitlemise ja manustamisega. Kriitiliseks võib olukord kujuneda siis, kui arst on patsiendile määranud psühhotroopsed ravimid, mis on mõeldud kasutamiseks vaid vajaduse korral. Selliste ravimite manustamise vajaduse üle saab otsustada vaid meditsiiniharidusega tervishoiutöötaja. Tema oskab hinnata terviseriske kogumis, näiteks ravimi kõrvalmõjusid või mõjusid koos teiste ravimitega. Samas on ette tulnud juhtumeid, et vajadusel manustatavate ravimite võtmise üle otsustab hooldaja või mõni muu hooldekodu töötaja, kellel puudub vajalik haridus. 

Õe puudumise tõttu peavad hooldajad sageli täitma ka tervishoiutöötaja ülesandeid. Näiteks haavaravi koos sidumisega on õendusabiteenus ning seda tuleb sisuliselt käsitada tervishoiuteenuse osutamisena, mida peaks tegema tervishoiutöötaja, mitte hooldaja. 

Õiguskantsleri kontrollitud hooldekodudes on ette tulnud ka juhtumeid, mille puhul võib kahtlustada meditsiinilist hooletust. Näiteks on hooldekodu põhjendamatult kaua viivitanud arsti kutsumisega. Selline olukord võib olla põhjustatud ka teadmatusest, sest meditsiiniteadmisteta hooldajad ei oska inimese terviseseisundit õigesti hinnata. 

Inimese terviseseisundi hindamist ja selle asjakohast jälgimist võib muu hulgas takistada asjaolu, et enamikul hooldekodudest ei ole ligipääsu tervise infosüsteemile. Sageli on hooldekodul inimese kohta vaid see terviseinfo, mille tema lähedased on paberil esitanud. Varasemate terviseandmete puudumine (sh teave varem kasutatud ravimite kohta) võib viia valede järeldusteni, kui hooldekodu hindab inimese vajadust tervishoiuteenuse järele. Kui inimese tervislik seisund muutub, ei jõua teave ka hooldekodust tervise infosüsteemi, mistõttu ei pruugi perearstidel olla ülevaadet oma patsiendi seisundist ega vajadustest. 

Hooldekodude olukorra parandamine

Üldhooldusteenuse kvaliteedi parandamist arutati Sotsiaalministeeriumis korraldatud infopäeval, kus õiguskantsleri kontrollkäikude osakonna juhataja rääkis hooldekodude juhtidele kontrollkäikudel täheldatud probleemidest. Samuti andsid õiguskantsleri nõunikud ülevaate oma tööst ning arutasid kriitilisi probleeme Sotsiaalkindlustusameti järelevalvespetsialistide arenguprogrammi raames. Õiguskantsleri nõunikud on osalenud ka hoolduskoormuse rakkerühma koosolekutel.

Meedias on õiguskantsleri nõunikud andnud kommentaare ja selgitusi hooldusteenuse kohta (nt 30.11.2017 Raadio 4 saates „Подробности“). Inimeste liikumisvabaduse piiramise probleeme on käsitletud ajakirjas Sotsiaaltöö (vt artikkel „Vabatahtlikkuse põhimõte üldhooldusteenuse osutamisel“). 

Kõik algab suhtumisest

Väärikat vananemist toetavad tihti väikesed ja kõigile jõukohased muudatused. Alustada võiks sellest, et vaadata üle hooldekodude lepingute sõnastus ning võtta sealt välja väljendid, mis viitavad inimesele kui objektile. 

Näiteks räägitakse lepingutes „kliendi hooldekodust välja arvamisest“ või „teenuse ostja“ (lähedane, kes teenuse eest maksab) kohustusest „paigutada teenuse saaja lepingu lõpetamise korral mujale“. Eaka vajaduste ja soovide väljaselgitamist nimetatakse „hooldamise kulukalkulatsiooniks“, mis kuulub pigem autohoolduse terminite hulka. Eaka suhtlemist hooldekodu töötajatega kirjeldab näiteks selline lepingupunkt: keelatud on „töötajate tülitamine“. Hooldekodu kvaliteedi küsimustes on aga „kliendil õigus teha kirjalik taotlus puuduste kõrvaldamiseks“. Mõne lepingu järgi on hooldekodu töötajatel aega kolm tööpäeva, et teavitada hooldekodu elaniku surmast tema lähedasi.