ÕIGUSKANTSLER OLUKORRAST VANGLATES

Märkimisväärne osa õiguskantslerile saadetud kaebustest pärineb isikuilt, kes viibivad vanglas süüdimõistetu või eelvangistuses olija staatuses. Selliste kaebuste hulk ja maht püsib aastate lõikes samal tasemel, mistõttu pelga statistika põhjal on pea võimatu teha järeldusi vanglates valitseva olukorra, sealhulgas kinnipeetavate isikute õiguste järgimise kohta.

Küll aga kinnitab aastatepikkune praktika, et uue õiguskantsleri ametisseasumine toob kaasa kaebuste hulga mõningase kasvu. Siin võib muuhulgas tegemist olla nähtusega, kus kinnipeetavad üritavad välja selgitada uue õiguskantsleri seisukohta mõnes spetsiifilises küsimuses, millele eelmiselt õiguskantslerilt on vastus küll saadud, ent vastuse sisu pole eeldatavasti kaebuse esitanut rahuldanud.

Kinnipidamisasutustest lähtuvate pöördumiste hulk ja iseloom sõltub paljudest asjaoludest, näiteks vanglate sisekorda reguleerivate seaduste muutmisest, aga ka sellest, kas süüdimõistetutega on (taas) liitunud mõni isik, kellele õiguskantslerile kirjade koostamine on omamoodi eneseväljenduse vormiks ja vaba aja täiteks (paarkümmend läkitust kuus ühe inimese kohta). Sellest hoolimata käsitleme kõiki süüdimõistetute ja eelvangistustes olijate pöördumisi võrdse tähelepanuga.

2015. aasta I poolaastal oli vanglates keskmiselt u 2800 inimest (neist viiendik vahistatud). Vanglaid oli ja on 4. Jooksvaid andmeid vangide arvu ja jaotumise kohta avaldab vanglateenistus regulaarselt oma veebilehel.

Esitatud pöördumised puudutasid laia ringi – vanglaametnike käitumist, kinnipeetava töökohustust ja –tingimusi, toitlustamist (sh lihavaba menüü ja dieettoitlustamise mittemääramine), kokkusaamisi (nt advokaadiga või perekonnaliikmetega), telefonikõnesid ja kirjavahetust, distsiplinaarkaristuste määramist ja nende täideviimist, suitsetamise korraldust, keelatud esemete äravõtmist, olmetingimusi kambris ja kartseris. Nagu kombeks, pöördusid kinnipeetavad ja vahistatud õiguskantsleri poole ka seoses rahulolematusega kohtu tegevuse ja lahenditega (riigi õigusabi andmisest keeldumisest kuni kriminaalasjades tehtud otsusteni).

Mõned konkreetsed seisukohad

1. Vangide isiklike asjadega seonduvat regulatsiooni vaidlustanud avaldaja pöördumise põhjal leidis õiguskantsler märgukirjas justiitsministrile, et justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 57 lg 1 piirab väga oluliselt kinnipeetavate ja vahistatute võimalusi asjade omandamiseks ja võõrandamiseks vanglas. See määrus lubab isikul hoida vanglas enda juures kambris või isiklike asjade laos vaid neid esemeid, mille ta on vanglasse saabumisel kaasa võtnud ja hiljem vanglateenistuse vahendusel (nt vangla kauplusest) soetanud. Muul viisil asjade omandamine (nt teise kinnipeetava käest) on välistatud.

Norm on formaalselt vastuolus põhiseaduse §-ga 3, § 32 lõikega 2 ja § 94 lõikega 2, kuna sätte andmiseks puudub volitusnorm, mis annaks õiguse ministrile sellist piirangut kehtestada. Seoses sellega tegi õiguskantsler justiitsministrile ettepaneku kaaluda võimalusi õigusliku regulatsiooni korrastamiseks, mis lubaks kõrvaldada vastuolu põhiseadusega.

2. Õiguskantsler pööras tavapäraselt tähelepanu ka vahetu sunni rakendamisele vanglates. Juhtumi puhul, mil kinnipeetava suhtes kasutati Tallinna Vanglas esmalt käeraudu ja hiljem ohjeldati käeraudu ja kaabisidemeid kasutades mitmeks tunniks voodi külge, leidis õiguskantsler, et avaldaja esialgne ohjeldamine oli põhjendatud, kuna isik oli ohtlik nii endale, vangla varale kui ka vanglateenistuse ametnikele.

Samas oli pikemaajaline ohjeldamine voodi külge õigusvastane, kuna kasutatud intensiivse meetme (sh kaablivitsad) rakendamine kogu voodisse ohjeldamise aja vältel ei olnud põhjendatud ja möödapääsmatu. Samuti ei olnud selge, kas ohjeldatu üle teostati küllaldast järelevalvet ning kas seda dokumenteeriti.

Õiguskantsler soovitas kohaldada kaablisidemete ja/või käeraudadega isiku peaaegu liikumatusse asendisse voodisse ohjeldamist vaid ülimalt äärmuslikel juhtudel ja ulatuses, mil isik ohustab oma tegevusega oluliselt enda elu ja tervist. Sealhulgas tuleb tagada, et ohjeldatu seisundit jälgiks pidevalt nii vanglateenistuse ametnikud kui meedikud. Samuti soovitas õiguskantsler järelevalvet ja otsuseid meetme jätkamise või lõpetamise osas kirjalikult talletada.

3. Õiguskantseleri poole pöördusid paljud vahistatud, kelle arvates seadis Tartu Vangla vahistatutele õigusvastaseid piiranguid, mis puudutavad nende õigust suhelda telefoni teel kaitsjatega, advokaadist esindajatega ning riigi- ja kohalike omavalitsuste ametiasutustega. [1] Õiguskantsler leidis, et neile isikutele helistamiseks seatavad piirangud ei tohi moonutada vastavat õigust ning peavad olema ajutise iseloomuga, nende kehtestamise põhjused kaalukad ja esinema vaid erandlikes olukordades.

Seetõttu soovitas õiguskantsler vanglateenistusel muuta Tartu Vanglas telefoni kasutamise praktikat selliselt, et süüdimõistetud ja vahistatud saaksid oma õigusi realiseerida meelevaldsete piiranguteta.

4. Sotsiaalministeerium küsis õiguskantslerilt arvamust tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu osas, millega plaanitakse vanglates täielikult keelata suitsetamine. Õiguskantsleri arvates on tegemist küsitava piiranguga, mille kehtestamist sellisel kujul tuleks hoolikalt kaaluda.

Muudatus puudutab paljusid, sest eelnõu seletuskirja kohaselt suitsetab 77% vangidest. Sõltuvustega saab ja tuleb võidelda, ent seda tuleb teha mõistlikult. Suitsuvaba vangla eesmärgina pole põhjust viidata vangide taasühiskonnastamisele, sest sellise seose olemasolu pole võimalik tõestada. Pigem vastupidi, sest täiendavate piirangute jõustamine võib kaasa tuua tagajärgi, mille ulatust ja mõju pole ettepaneku koostajad seni hinnanud.

Mittesuitsetajate tervise kaitse on vanglates tagatud ka praegu, sest vangla siseruumid on suitsuvabad ja õues on suitsetamiseks eraldi ala. Kavandatava muudatuse võimalikke erinevaid positiivseid ja negatiivseid tagajärgi pole eelnõus küllaldasel määral välja toodud. Pole teada väidetav ressursisääst, arvestades kaasnevaid probleeme tubakatoodete salakaubandusega võitlemisel. Samuti pole hinnatud seni suitsetanud isikute professionaalse nõustamise ja võõrutusnähtudega tegelemisega kaasnevaid kulutusi.

Eelnõu ei sisaldanud teavet selle kohta, milliseid alternatiive lauskeelule kaaluti. Seetõttu ei pruugi selline ebaselge eesmärgiga absoluutne keeld olla põhiseaduspärane. Mida omakorda tuleb vaadelda täiesti lahus suitsetamise mõjudest rahva tervisele, mille edendamine on muuhulgas ka valitsusasutuste, sealhulgas õiguskantsleri ülesanne.